10563/83

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   ESILEHT   ENGLISH   EUROOPA INIMÕIGUSTE KOHUS   KOHTUASJADE MITTEAMETLIKUD KOKKUVÕTTED JA TAUSTAD:   EKBATANI versus ROOTSI   26. mai 1988. aasta kohtuotsus   A. Põhifaktid   Kaebaja hr John Ekbatani on 1930. aastal sündinud Ameerika Ühendriikide kodanik. Ta suundus   1978. aastal Rootsi, et teha teadustööd Göteborgi Ülikooli juures. 1981. aasta märtsis sai hr   Ekbatani tööd trammijuhina. Ta pidi aga Rootsis uuesti tegema liikluseksami, kuna tal oli vaid   Ameerika juhiluba. Hr Ekbatani oli 14. aprillil liikluseksamil, kuid ei sooritanud seda. See põhjustas   7. mail tema vihase mõttevahetuse eksami vastu võtnud liiklusametnikuga, kes teatas juhtunust   politseile.   7. oktoobril 1981 esitati kaebajale süüdistus riigiametniku ähvardamises ja seega   kriminaalkoodeksi (brottsbalken) 17. peatüki § 7 rikkumises.   Göteborgi linnakohtus (Götesborgs tingsrätt) 9. veebruaril 1982 peetud kohtuistungil ei tunnistanud   kaebaja end süüdi ja andis tunnistusi koos liiklusametnikuga. Nende tunnistuste põhjal mõistis   kohus kaebaja süüdi ja määras talle trahvi 600 Rootsi krooni.   Kaebaja esitas edasikaebuse Lääne-Rootsi apellatsioonikohtule, väites, et ta pole toime pannud   tegu, mida kvalifitseeriti kui kuritegu. Pärast kirjalikku arvamustevahetamist küsimuses, kas uute   tunnistajate ärakuulamine oleks vajalik, esitas kaebaja ametliku taotluse korraldada asja suuline   arutamine, tuues põhjuseks vajaduse põhjalikumalt uurida tema enda, samuti kannatanu   usutavust.   Apellatsioonikohus lükkas tagasi taotlused uute tunnistajate ärakuulamiseks; ta ei korraldanud   asja suulist arutamist, toetudes Rootsi kohtumenetluse seadustiku 51. peatüki §-s 21 sätestatud   korrale. Apellatsioonikohtu 12. novembri 1982. a otsuses märgitakse vaid, et "apellatsioonikohus   kinnitab linnakohtu otsuse".   Kuna edasikaebuse esitas üksnes kaebaja, ei saanud apellatsioonikohus vastavalt   kohtumenetluse seadustiku 51. peatüki §-le 25 esimese astme kohtu määratud karistust   karmistada.   Kaebaja taotles ülemkohtule edasikaebamise õigust, millest 3. mail 1983 keelduti.   Vastavalt ametlike dokumentide avalikkusele kättesaadavust reguleerivatele Rootsi seadustele oli   avalikkusel võimalik tutvuda asja arutanud kohtute kõikide toimikutega.   B. Menetlus Euroopa Inimõiguste Komisjonis   Kaebus esitati Komisjonile 20. juunil 1983 ja see tunnistati osaliselt vastuvõetavaks 5. juulil 1985.   Oma 7. oktoobri 1986. aasta ettekandes tuvastas Komisjon faktid ja avaldas arvamust, et on   rikutud artikli 6 lõiget 1, kuna kaebajale ei võimaldatud asja avalikku arutamist apellatsioonikohtus   (üksteist poolthäält ühe vastu).   Rootsi valitsus esitas asja Kohtule 5. detsembril 1986, Komisjon tegi seda seitse päeva hiljem.   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_3.html (1 of 7) [11/05/2001 08:52:19]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   VÄLJAVÕTE KOHTUOTSUSEST   ÕIGUSLIK PÕHJENDUS   I. ARTIKLI 6 LÕIKE 1 VÄIDETAV RIKKUMINE   23. Kaebaja märkis, et apellatsioonikohus oli tema asjas otsuse langetanud suulise arutamiseta.   Tema väitel rikuti sellega konventsiooni artikli 6 lõiget 1, mille vastavad osad on alljärgnevad:   "Igal isikul on … temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus õiglasele ja   avalikule asja arutamisele … sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud   õigusemõistmise volitustega institutsioonis…"   24. See säte on kahtlemata kohaldatav kaebaja vastu algatatud menetlusele, kaasa arvatud   menetlus apellatsioonikohtus, ning seda asjaolu ei vaidlustatud. Kriminaalme-netlus moodustab   terviku ja artikliga 6 sätestatud kaitse ei lõpe pärast otsuse tegemist esimese astme kohtus; Kohtu   väljakujunenud praktika kohaselt on apellatsiooni- või kassatsioonikohtud loonud riik "kohustatud   tagama, et neis kohtutes järgitaks seaduse ees vastutavatele isikutele kõnealuse artikliga   sätestatud põhitagatisi" (kõige uuema teatmeallikana vt 2. märtsi 1987. a Monnelli ja Morrise   kohtuotsus. - Seeria A, nr 115, lk 21, punkt 54).   25. Mis puutub menetlusse esimese astme kohtus, siis tähendab õiglase kohtuliku arutamise   mõiste seda, et kuriteos süüdistataval peaks põhimõtteliselt olema õigus osaleda kohtuistungil (vt   12. veebruari 1985. a Colozza kohtuotsus. - Seeria A, nr 89, lk 14-15, punkt 27 ja punkt 29; vt ka   eespool nimetatud Monnelli ja Morrise kohtuotsus. - Seeria A, nr 115, lk 22, punkt 58). Antud juhul   järgiti seda nõuet, kuna linnakohus tegi otsuse kaebajale esitatud kriminaalsüüdistuse kohta alles   pärast asja avalikku arutamist, kus kaebaja kohal viibis, tunnistusi andis ja esitatud süüdistustele   vastas (vt punkt 14 eespool). Ent apellatsioonikohus ei võimaldanud kaebajale sellist asja   arutamist.   26. Valitsus oli arvamusel, et apellatsioonimenetluse osas kohaldatakse ainult artikliga 6 antavaid   põhitagatisi ja need ei hõlma asja suulist menetlust teise astme kohtus. Selle seisukoha toetuseks   viitasid nad eelkõige protokolli nr 7 artiklile 2 ja nimetatud protokolli selgitavas lisas toodud   märkusele, et "edasikaebamisõiguse kasutamise üksikasjad ja selle õiguse kasutamise alused   peab sätestama siseriiklik õigus".   Jättes kõrvale küsimuse selle veel jõustumata protokolli autoriteedist, juhib Kohus tähelepanu   protokolli artiklile 7. Nimetatud artikli sätete kohaselt tuleb artikkel 2 lugeda konventsiooni lisaks ja   kõiki konventsiooni sätteid, sealhulgas artiklit 60, kohaldatakse vastavalt. Selgitavas lisas   märgitakse, et "nende sätete hulgas tuleb tähelepanu juhtida eelkõige artiklile 60, mille järgi   "midagi käesolevas konventsioonis ei või käsitada piiranguna või taganemisena ükskõik millistest   inimõigustest ja põhivabadustest, mida tagavad ükskõik millise lepinguosalise seadused või   ükskõik missugused lepingud, mille osaliseks ta on"... Protokolli ei või tõlgendada piiravana   konventsiooniga tagatud õigusi...". Võttes arvesse mõlema artikli sätteid, ei pea Kohus õigustatuks   seisukohta, et selle protokolli lisamisega oleks kavatsetud piirata apellatsiooniastmes   konventsiooni artikliga 6 antud tagatisi.   27. Artikli 6 sätete kohaldamise viis apellatsioonikohtutes toimuvatele menetlustele sõltub siiski   asjaomase menetluse erisustest; arvestada tuleb menetlust tervikuna siseriiklikus õigussüsteemis   ja apellatsioonikohtu osa selles (kõige uuema teatmeallikana vt eespool nimetatud Monnelli ja   Morrise kohtuotsus. - Seeria A, nr 115, lk 22, punkt 56).   28. Seega peab Kohus otsustama, kas antud kohtuasjas oli siseriikliku menetluse kui terviku   erisusi silmas pidades apellatsioonikohtus toimunud menetluse puhul õigustatud eemaldumine   põhimõttest korraldada asja avalik arutamine, kus kohtualusel olnuks õigus kohal viibida ja vastata   talle esitatud süüdistustele (vt mutatis mutandis 8. detsembri 1983. a Axeni kohtuotsus. - Seeria A,   nr 72, lk 12, punkt 28).   Otsuse tegemisel peab Kohus arvestama Rootsi apellatsioonisüsteemi iseärasusi,   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_3.html (2 of 7) [11/05/2001 08:52:19]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   apellatsioonikohtu pädevuse ulatust ja seda, mil viisil kaebaja huvid apellatsioonikohtule esitati ja   kuidas neid seal kaitsti (vt mutatis mutandis eespool nimetatud Monnelli ja Morrise kohtuotsus. -   Seeria A, nr 115, lk 22, punkt 56).   29. Valitsus väitis, et kuna kaebajale oli linnakohtus juba võimaldatud ammendav ja õiglane asja   arutamine artikli 6 tähenduses, ei olnud vaja anda talle teist samasugust võimalust   apellatsiooniastmes, sh õigust olla asja arutamisel isiklikult kohal ja vastata esitatud süüdistustele.   Otsustav põhjendus oli nende arvates asjaolu, et apellatsiooni-kohus ei saanud karmistada juba   määratud karistust, sest kaebaja esitatud edasikaebuse puhul kohaldati sätet, mis keelab   reformatio in pejus'e (vt punkt 20 eespool). Väidetavalt olid õigluse nõue ning artikli 6 eesmärk ja   otstarve täidetud viisiga, kuidas apellatsiooni-kohus asja arutamise korraldas; eelkõige arvestades   asjaolu, et oli tagatud poolte võrd-sus apellandi ja süüdistuse vahel, apellatsioonikohtu käsutuses   olid kõik otsuse tegemiseks vajalikud dokumendid, ning mis puutub avalikkusesse, siis üldsusele   olid kohtu-toimikud kättesaadavad (vt punkt 18 eespool).   30. On tõsi, et apellatsioonikohus järgis poolte võrdsuse põhimõtet. Eelkõige väljendus see   asjaolus, et ei hr Ekbatanil ega prokuröril ei lubatud isiklikult kohtu ette ilmuda, vaid mõlemale anti   võrdne võimalus esitada oma seisukohad kirjalikult. Ent Kohus nendib, et see põhimõte on "ainult   üks kriminaalmenetluses järgitava õiglase kohtuliku arutamise kontseptsiooni põhimõtteid" (vt muu   hulgas eespool nimetatud Monnelli ja Morrise kohtuotsus. - Seeria A, nr 115, lk 94, punkt 62).   Seega ei ole nimetatud põhimõtte järgimisel otsustavat tähtsust kaebaja esitatud kaebuse   arutamisel Kohtus.   31. Mitmel juhul on Kohus otsustanud - eeldusel, et esimese astme kohtus on asja avalikult   arutatud -, et "asja avaliku arutamise" puudumist teise või kolmanda astme kohtus võivad   õigustada käimasolevate menetluste erisused. Järelikult menetlusloa andmise ja üksnes õiguse   kohaldamisega seotud menetlused, vastandina asja tehiolude tuvastamisega seotud menetlustele,   võivad olla kooskõlas artikli 6 nõuetega, ehkki edasikaebajal ei võimaldatud apellatsiooni- või   kassatsioonikohtus isiklikult esineda (vt muu hulgas eespool nimetatud Monnelli ja Morrise   kohtuotsus. - Seeria A, nr 115, lk 22, punkt 58 (menetlusloa andmine) ja 22. veebruari 1984. a   Sutteri kohtuotsus. - Seeria A, nr 74, lk 13, punkt 30 (kassatsioonikohus). Viimasena nimetatud   juhul oli peamine põhjus selles, et asja käsitlenud kohtu ülesanne ei olnud asja tehiolude   tuvasta-mine, vaid ainult asjassepuutuvate õigusnormide tõlgendamine.   32. Käesoleval juhul pöörduti apellatsioonikohtu poole, et ta kontrolliks nii asja tehiolusid kui   seaduse kohaldamist. Eelkõige pidi kohus andma tervikliku hinnangu selle kohta, kas kaebaja on   süüdi või mitte (vt punkti 20 eespool). Ainsana piiras kohtu pädevust asjaolu, et tal ei olnud õigust   karmistada linnakohtu määratud karistust.   Niisiis tuli ka apellatsioonikohtul tegelda eespool kirjeldatud küsimusega. Pidades silmas õiglase   kohtuliku arutamise põhimõtet, ei saanud käesoleva kohtuasja erisusi arvestades seda küsimust   korrektselt lahendada, andmata hinnangut kaebaja - kes väitis, et ta ei olnud toime pannud   kuriteona kvalifitseeritud tegu (vt punkt 15 eespool) - ja kannatanu isiklikult antud tunnistustele.   Järelikult oleks hr Ekbatani süüdimõistmise uuesti läbivaatamine apellatsioonikohtus pidanud   hõlmama mõlema poole uut ärakuulamist.   Reformatio in pejus põhimõttest tulenevad piirangud apellatsioonikohtu pädevuses puudutasid   vaid karistuse mõistmist. Neid ei saa pidada asjakohaseks apellatsioonikohtus käsitletud   põhiküsimuse suhtes, nimelt kas kohtualune on süüdi või mitte. Samuti ei puutu põhiküsimusse   asjaolu, et kohtutoimik oli avalikkusele kättesaadav.   33. Arvestades Rootsi kohtumenetluse terviklikkust, apellatsioonikohtu rolli ja apellatsioonikohtule   esitatud asja olemust, jõudis Kohus järeldusele, et puudusid erisused, mis õigustanuksid   keeldumist asja avalikust arutamisest ja kaebaja õigusest kohtus isiklikult esineda. Järelikult on   rikutud artikli 6 lõiget 1.   II. ARTIKLI 50 KOHALDAMINE   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_3.html (3 of 7) [11/05/2001 08:52:19]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   34. Konventsiooni artikkel 50 sätestab järgmist:   "Kui Kohus leiab, et mõni lepinguosalise õigus- või muu asutuse langetatud otsus või rakendatud   abinõu on täielikult või osaliselt vastuolus konventsioonist tulenevate kohustustega, ning kui selle   lepinguosalise siseriiklik õigus lubab otsuse või abinõu tõttu kahjustatule ainult osalist hüvitust   selle otsuse või abinõu tagajärgede eest, võib kohus vajaduse korral oma otsusega määrata   kahjustatud poolele õiglase hüvituse."   Kaebaja nõudis rahalist hüvitust väidetava rahalise kahju eest ning kõigi kulude korvamist. Ta ei   taotlenud moraalse kahju hüvitamist ning see ei ole küsimus, mida kohus peab ex officio käsitlema   (vt muu hulgas 29. veebruari 1988. a Bouamari kohtuotsus. - Seeria A, nr 129, lk 26, punkt 68).   Kahju   35. Kaebaja nõudis algselt kahjutasu 3,6 miljonit Rootsi krooni. Asja arutamisel selgitas tema   esindaja, et selle nõude aluseks oli kaebaja kindel veendumus, et apellatsioonikohtu otsus takistas   nii tema teadustööd kui ka töist elu. Pärast asja aruta-mist võttis kaebaja selle nõude tagasi ja   soovis selle asemel "äraelamist võimaldavat igakuist pensioni ... tasuta arstiabi ja ravikindlustust".   Samuti nõudis kaebaja temalt välja mõistetud 600 Rootsi krooni suuruse trahvi tagastamist.   Valitsus vaidlustas mõlemad nõuded ja osutas, et nende arvates annaks kaebajale õiglase   hüvituse rikkumise tuvastamine. Komisjoni esindaja ei esitanud mingit seisukohta ja märkis, et   selles küsimuses on otsustamine Kohtu pädevuses, arvestades kohtupraktikat.   Kohus ei saa spekuleerida, missugune oleks olnud apellatsioonikohtu menetluse võimalik lahend,   kui kohus oleks otsustanud lubada kaebajal osaleda asja avalikul arutamisel. Seega ei ole leitud   ühtki põhjuslikku seost konventsiooni sätete tuvastatud rikkumise ja väidetava varalise kahju   vahel. Seetõttu peab kaebaja sellekohased nõuded rahuldamata jätma.   Kulud   36. Asja arutamisel nõudis kaebaja järgmiste kulude hüvitamist:   a) 2 000 Rootsi krooni tema eraõigusnõustaja töötasuks apellatsioonikohtu menetluses osalemise   eest;   b) 500 Rootsi krooni tema isiklike kulude katteks;   c) 110 000 Rootsi krooni teda Komisjonis ja Kohtus esindanute tasuks.   Valitsus nõustus ainult kolmanda hüvitusnõudega. Komisjon ei väljendanud mingit seisukohta.   37. Esimese nõude puhul näib, et isikliku õigusnõustaja abil oli oluline tähtsus kaebaja püüdlustes   saada õigus isiklikult osaleda apellatsioonikohtus toimuval asja arutamisel. Seega olid need kulud   möödapääsmatud vältimaks konventsiooni artikli 6 lõike 1 rikkumist. Kuna kaebaja teine nõue oli   esimesega tihedalt seotud, otsustas Kohus, et kaebajal on õigus saada hüvitust mõlema nõude   kohaselt.   38. Viidates kaebaja esindatuse erisustele, nõustus valitsus kolmanda hüvitusnõude-ga.   Seepärast ei pea Kohus vajalikuks seda nõuet põhjendada. Seega aktsepteeritakse nõutud   summat, millest kuulub mahaarvamisele Euroopa Nõukogult õigusabi eest juba saadud 24 216.57   Prantsuse franki.   NIMETATUD PÕHJUSTEL KOHUS:   1) leiab kümne poolthäälega kuue vastu, et on rikutud artikli 6 lõiget 1;   2) leiab ühehäälselt, et vastustav riik peab tasuma kaebajale kulude katteks 112 500 (ükssada   kaksteist tuhat viissada) Rootsi krooni, millest arvatakse maha 24 216.57 Prantsuse franki   (kakskümmend neli tuhat kakssada kuusteist Prantsuse franki ja viiskümmend seitse santiimi), mis   arvutatakse ümber Rootsi kroonidesse käesoleva otsuse kuulutamise kuupäeval kehtiva kursi   alusel;   3) jätab õiglase hüvitise nõude ülejäänud osa rahuldamata.   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_3.html (4 of 7) [11/05/2001 08:52:19]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   Koostatud inglise ja prantsuse keeles ning kuulutatud avalikul istungil Inimõiguste majas   Strasbourgis 26. mail 1988. aastal.   Rolv RYSSDAL   Marc-André EISSEN   Kohtusekretär   President   Vastavalt konventsiooni artikli 51 lõikele 2 ja kohtureglemendi punktile 52.2 on käesolevale   otsusele lisatud hr Lagergreni avaldus ning järgmised eriarvamused:   - hr Thór Vilhjálmssoni eriarvamus;   - hr Matscheri eriarvamus, millega ühinevad hr Bindschedler-Robert ja hr Gölcüklü;   - hr Pinheiro Farinha eriarvamus;   - hr Bernhardti eriarvamus.   R. R.   M.-A. E.   KOHTUNIK LAGERGRENI AVALDUS   Eeldatavasti ei võimalda uuendused Rootsi seadustes (vaata kohtuotsuse punkt 19) enam aset   leida sellistel konventsiooni sätete rikkumistel nagu tuvastati käeolevas kohtuasjas.   KOHTUNIK THÓR VILHJÁLMSSONI ERIARVAMUS   Kõnealuses kohtuasjas ei saa ma kahjuks nõustuda Kohtu enamusega. Olen jõudnud järeldusele,   et tegemist oli kerge õigusrikkumisega ja et konventsiooni artikkel 6 ei nõua sellistel asjaoludel   kohtuliku uurimise täielikku kordamist kõrgema astme kohtus.   Siinkohal ei ole vaja käia läbi kohtuasja fakte näitamaks, et õigusrikkumine, milles kaebajat   süüdistati, oli tõepoolest kerge. Piisab viitest kohtuotsusele.   Konventsiooni artikkel 6 sätestab õiguse asja õiglasele arutamisele mõistliku aja jooksul.   Viivituseta õigusemõistmine on oluline inimõigus nii raskete kui kergete kohtuasjade puhul. See ei   kehti mitte ainult protsessiosaliste, vaid ka ühiskonna jaoks tervikuna, sest aitab kaasa   kohtusüsteemi tõrgeteta funktsioneerimisele. Kogemus näitab, et tihti peab kohtute töö   hõlbustamiseks rakendama vajalikke abinõusid. Seetõttu on mõned lepinguosalised kehtestanud   kergemate kohtuasjade tarvis eraldi menetlusnormid. Minu arvates on oluline meeles pidada, et   see on kooskõlas, mitte aga vastuolus Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 eesmärgiga,   milleks on tagada asja õiglane arutamine kohtus.   Rootsi menetlusnormid, mida kohaldati hr Ekbatani asjas, võimaldasid tal osaleda asja arutamisel   esimese astme kohtus. On ilmne, ja keegi ei ole seda vaidlustanud, et asja arutamine esimese   astme kohtus täitis artikli 6 nõuded. Apellatsioonikohus kohaldas menetlusnorme, mis lubasid   kohtul mitte korraldada asja täielikku kohtulikku uurimist teise astme kohtus. Apellatsioonikohus   tegi otsuse esimese astme kohtust saadud dokumentide ning süüdistuse ja kohtualuse poolt talle   esitatud kirjalike materjalide põhjal.   Minu arvates ei ole õigusemõistmise huvides jätta apellatsioonikohtud ilma võimalusest mitte   korraldada asja täielikku kohtulikku uurimist teise astme kohtus kohtuasjades, mis käsitlevad   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_3.html (5 of 7) [11/05/2001 08:52:19]     Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   kergeid õigusrikkumisi, seda isegi juhul, kui kohtud peavad otsustama nii asja tehiolude kui   seaduse kohaldamise üle. Mis puutub kõnealusesse kohtuasja, siis saab kaebaja   protsessuaalseid tagatisi hinnata vaid juhul, kui siseriiklikke menetlusi vaadeldakse tervikuna.   Olles seda teinud, leian, et Rootsi kohtud arutasid kaebaja asja õiglaselt. Minu järeldust toetavad   asjaolud, et kohtutoimik oli kogu aeg avalikkusele kättesaadav ja et vastavad menetlusnormid   välistasid reformatio in pejus.   Eeltoodust lähtudes leian ma, et selles kohtuasjas ei ole tegemist artikli 6 rikkumisega.   KOHTUNIK MATSCHERI ERIARVAMUS,   MILLEGA ÜHINEVAD KOHTUNIKUD   BINDSCHEDLER-ROBERT JA GÖLCÜKLÜ   Kahjuks ei saa ma selles asjas nõustuda ei põhistuse ega Kohtu enamuse järeldustega   konventsiooni artikli 6 lõike 1 väidetava rikkumise osas. Põhjused on järgmised.   1. Kaebajale võimaldati esimese astme kohtus artikli 6 kõigile nõuetele vastav menetlus: tal oli   võimalus end kaitsta; menetlus oli suuline ja avalik; kohus tegi otsuse, olles eelnevalt uurinud   vajalikuks peetud fakte; seaduse alusel moodustatud kohtu sõltumatust ja erapooletust ei   vaidlustatud. Peale selle abistas kohtualust advokaat ja kohtukulud kandis riik.   Loomulikult ei tunnistanud kohtualune end süüdi, ent konventsiooniorganite ülesanne ei ole   hinnata tõendeid ja kontrollida siseriikliku õiguse kohaldamise korrektsust seni, kuni   kriminaalsüüdistust käsitlev menetlus vastab artikli 6 nõuetele.   2. Rootsi õigus võimaldab kohtualusele piiratud edasikaebamisõiguse, ning see väljub artikliga 6   sätestatud nõuete raamidest; isegi protokolli nr 7 artikkel 2 ei nõua kõrgema astme kohtusse   edasikaebamise õigust, kuna antud juhul oli tegemist kerge õigusrikkumisega.   Apellatsioonimenetluse piirang seisneb selles, et apellatsioonikohus võib kohtuasjas langetada   otsuse ilma suulise arutamiseta, juhul kui ta ei pea seda vajalikuks - see tähendab, kui   apellatsioonikohus, olles andnud erapooletu hinnangu tõenditele ja tutvunud kohtualuse ning   süüdistuse esitatud kirjalike seisukohtadega, aktsepteerib fakte sellisel kujul, nagu need tuvastas   madalama astme kohus, ning nõustub selle kohtu põhistusega.   Lisaks eeltoodule kehtib reformatio in pejus, juhul kui edasikaebuse on esitanud ainult kohtualune;   teisisõnu, sellisel juhul saab apellatsioonikohus ainult kinnitada esimese astme kohtu mõistetud   karistust või muuta seda kohtualuse kasuks.   Minu arvates on see kõik kooskõlas artikliga 6. Kui asjaomase riigi õigus tagab   edasikaebamisõiguse (mis väljub artiklis 6 sätestatud nõuete raamidest), ei pea   apellatsioonimenetlust korraldama selliselt, et anda kohtualusele maksimaalne võimalus lasta   esimese astme kohtus tehtud otsus tema kasuks ümber muuta.   Samuti ei pea ma vajalikuks käeoleva kohtuasja huvides uurida üksikasjalikult neid kriteeriume,   millele peab üldjuhul vastama siseriikliku õigusega sätestatud apellatsioonimenetlus, et olla   kooskõlas artikli 6 nõuetega.   3. Lubatagu mul lisada õiguspoliitikal põhinev argument. Käeolevas asjas mõisteti [kohtualune]   süüdi õigusrikkumises, mida võiks iseloomustada kui kerget õigusrikkumist vastavalt protokolli nr 7   artikli 2 teisele lõikele ja mille jaoks nimetatud artikkel ei sätesta isegi nõuet kõrgema astme   kohtule edasikaebamise võimaluse tagamise kohta.   Korrektse õigusemõistmise huvides peaks käesolevaga sarnastes kohtuasjades, milles siseriiklik   õigus niikuinii näeb ette apellatsioonimenetluse, piirduma see ainult esimese astme otsuse   läbivaatamisega kontrollimaks, et tõendite hindamisel või materiaalõiguse normide tõlgendamisel   või kohaldamisel ei ole tehtud jämedaid vigu ega ole rikutud protsessiõiguse norme. Seetõttu peab   niisugusele apellatsioonimenet-lusele kehtestama mitmeid piiranguid (menetlusluba, otsuse   tegemine ainult kirjalike tõendusmaterjalide põhjal, edasikaebamise võimaldamine vaid õiguse   väära kohaldamise ja kehtetuse tõttu), vastasel juhul ei teeniks see kiire ja ökonoomse   õiguse-mõistmise huve. Protokolli nr 7 esimese lõike teine lause lubab edasikaebamisõigusele   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_3.html (6 of 7) [11/05/2001 08:52:20]     Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   kehtestada piiranguid isegi selliste õigusrikkumiste puhul, mida ei vaadelda kergete   õigusrikkumistena.   KOHTUNIK PINHEIRO FARINHA AVALDUS   Ma ühinen eespool esitatud kohtunik Matscheri eriarvamusega, välja arvatud punkt 3.   KOHTUNIK BERNHARDTI ERIARVAMUS   1. On väljaspool kahtlust, et käesolevas asjas vastas esimese astme kohtus (linnakohtus)   toimunud kriminaalmenetlus kõikidele konventsiooni artikli 6 lõike 1 nõuetele.   2. Konventsiooni lepinguosalistel riikidel on suur otsustusvabadus, kas lubada või mitte edasi   kaevata kriminaalasjades, seda eriti kergete õigusrikkumiste puhul nagu kõnealuses asjas, kus   linnakohus määras üksnes 600 Rootsi krooni suuruse trahvi. (Seda kinnitab protokoll nr 7, mis ei   ole küll veel jõustunud).   See riikide otsustusvabadus lubab mitmesuguseid lahendusvariante. Riik võib välistada igasuguse   edasikaebamisõiguse; ta võib lubada edasi kaevata üksnes seaduse väärkohaldamise peale; või   ta võib sätestada edasikaebamise lubamiseks erimenetluse ja -tingimused. Ma ei näe olulisi   erinevusi nende võimaluste ja antud juhul Rootsi süsteemi vahel: kui apellatsioonikohus   kohtutoimikute ja poolte kirjalike seisukohtade põhjal leiab, et esimese astme kohtu otsus oli õige -   ja kui ta ei tee ettepanekut karistust karmistada -, võib ta ilma täiendava arutamiseta jätta   edasikaebuse rahuldamata. Vähemalt teatud ulatuses võib seda võrrelda menetlusega, mille puhul   edasikaebamine nõuab kohtu eriluba; igal juhul ei paku see väiksemaid tagatisi või vähem kaitset   kui teised varem nimetatud võimalused. Kõne all oleval Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusel võivad   olla isegi soovimatud tagajärjed. Riigid võivad piirata edasikaebamisõigust, et vältida käesoleva   asja puhul kerkinud probleeme.   3. Kahtlemata peavad apellatsioonimenetluste puhul olema täidetud kõik muud nõuded,   olenemata sellest, kas asja arutatakse suuliselt või mitte: poolte võrdsus, õigus kirjaliku menetluse   käigus seisukohti esitada jne. Selles suhtes ei esine nimetatud asjas rikkumisi.   VIIMATI MUUDETUD: 09.08.1999   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_3.html (7 of 7) [11/05/2001 08:52:20]