10828/84

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   ESILEHT   ENGLISH   EUROOPA INIMÕIGUSTE KOHUS   KOHTUASJADE MITTEAMETLIKUD KOKKUVÕTTED JA TAUSTAD:   FUNKE versus PRANTSUSMAA   25. veebruari 1993. aasta kohtuotsus   A. Põhifaktid   Saksa kodanik hr Funke oli Prantsusmaal elav müügiesindaja. Ta suri 1987. aastal ja kohtuasja   ajamist jätkas tema abikaasa.   Seoses välisfinantstehinguid reguleerivate seaduste võimaliku rikkumise uurimisega otsisid   tolliametnikud koos kõrgema politseiametnikuga 14. jaanuaril 1980 hr ja pr Funke kodu läbi,   konfiskeerides dokumente ja muid esemeid. Nad palusid hr Funkel esitada ka andmed mitme   välismaise pangaarve kohta. 1982. aasta aprillis sai toll Strasbourgi linnakohtult loa, mille   apellatsioonikohus jõusse jättis, arestida hr Funke vara   200 Prantsuse frangi väärtuses, et tagada tollitrahvide maksmine. Selle alusel külmutati   kaebaja pangaarved 1982. aasta augustis ja tema varale seati pant; pr Funke taotlusel tühistati   need meetmed 1990. aastal.   Kuna hr Funke ei täitnud oma kohustust esitada nõutud andmed, algatas toll Strasbourgi   politseikohtus menetluse, mille tulemusel 27. septembril 1982 määrati hr Funkele 1200 frangi   suurune trahv ja kohustati teda nõutud dokumente esitama; selle korralduse täitmata jätmisel   ootas teda iga hilinetud päeva eest 20 franki viivist. 14. märtsil 1983. aastal jättis Colmari   apellatsioonikohus selle otsuse jõusse - välja arvatud üks otsuse punkt -, ent tõstis päevase viivise   frangile. Hr Funke esitatud kassatsioonkaebuse õiguse väärkohaldamise kohta lükkas   kassatsioonikohus 21. novembril 1983 tagasi. Lõpuks, 1985. aasta jaanuaris saatis toll hr Funke   pangale teate, milles kohustati panka tasuma selleks ajaks kogunenud trahv pangaandmete   esitamata jätmise eest. Piirkonnakohus kinnitas 1985. aasta märtsis teate kehtivust, kuid Colmari   apellatsioonikohus tühistas selle otsuse 1989. aasta veebruaris, mispeale toll pöördus   kassatsioonikohtusse, kuid tulutult. Hr Funke surma hetkeks 22. juulil 1987 ei olnud teda ikka veel   kohtu alla antud, süüdistatuna kõnealuste seaduste rikkumises.   B. Menetlus Euroopa Inimõiguste Komisjonis   13. veebruaril 1984 esitatud kaebuse tunnistas Komisjon 6. oktoobril 1988 vastuvõetavaks. Oma   8. oktoobri 1991. aasta ettekandes tuvastas Komisjon faktid ja avaldas arvamust, et artikli 6 lõiget   ei ole rikutud ei õiglase kohtuliku arutamise osas (seitse poolthäält viie vastu) ega menetluse   kestuse osas (kaheksa poolthäält nelja vastu); samuti ei ole rikutud artikli 6 lõiget 2 (üheksa   poolthäält kolme vastu) ega artiklit 8 (kuus poolthäält koos presidendi otsustava häälega kuue   vastu).   Komisjon esitas asja Kohtule 13. detsembril 1991.   VÄLJAVÕTE KOHTUOTSUSEST   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_5.html (1 of 7) [11/05/2001 08:54:17]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   ÕIGUSLIK PÕHJENDUS   I. ARTIKLI 6 LÕIGETE 1 JA 2 VÄIDETAV RIKKUMINE   38. Hr Funke väitis end olevat artikli 6 lõigete 1 ja 2 rikkumise ohver. Nimetatud lõiked sätestavad   järgmist:   "1. Igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle   otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja   erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis...   2. Igaüht, keda süüdistatakse kuriteos, peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse   kohaselt tõendatud."   A. Õiglane menetlus ja süütuse presumptsioon   1. Valitsuse esmane vastuväide   39. Sarnaselt varem Komisjonile esitatuga väitis valitsus, et kaebus tulnuks tunnistada   vastuvõetamatuks põhjusel, et kaebuse esitajat ei saa vaadelda kui ohvrit. Valitsuse selgituste   kohaselt ei algatatud hr Funke suhtes kriminaalmenetlust välisfinantstehinguid reguleerivate   eeskirjade rikkumise pärast, ning hr Funke surm 22. juulil 1987 välistas igasuguse süüdistuse   esitamise.   40. Kohus märgib, et kaebaja artiklist 6 lähtuvad kaebused on seotud hoopis teiste menetlustega;   nendega, mis käsitlevad dokumentide esitamist. Seetõttu ei saa valitsuse vastuväitega nõustuda.   2. Kaebuse sisu   a) Artikli 6 lõige 1   41. Kaebaja arvates oli tema süüdimõistmine keeldumise eest esitada tolli nõutud dokumendid (vt   punktid 9-14 eespool) rikkunud tema õigust artikli 6 lõikega 1 tagatud asja õiglasele kohtulikule   arutamisele. Ta väitis, et võimud olid rikkunud isiku õigust mitte anda teda ennast kahjustavaid   tunnistusi - mis on lepinguosaliste õiguse, Euroopa inimõiguste konventsiooni ning kodaniku- ja   poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti üks põhiprintsiipe -, kuna hoolimata sellest, et võimud ei   olnud esitanud ametlikku kaebust välisfinantstehinguid reguleerivate seaduste väidetava rikkumise   osas, alustati kriminaalmenetlust, et sundida hr Funket koostööle tema vastu tõstatatud   süüdistuses. Selline menetlusviis oli hr Funke sõnul seda vastuvõetamatum, et miski ei takistanud   Prantsuse ametivõime palumast abi teistelt riikidelt ja nõutamast ise vajalikke tõendeid teistest   riikidest.   42. Valitsus juhtis tähelepanu sellele, et Prantsuse tolli- ja valuutavahetuspiirangute süsteemi   iseloomustas deklaratiivsus, mis säästis maksumaksjaid nende tegevuse süstemaatilisest   kontrollimisest, ent pani neile teiselt poolt kohustusi, nagu kohustus säilitada teatud ajavahemiku   jooksul sissetuleku ja varaga seotud dokumente ning esitada need vastava nõudmise korral   võimudele. Kassatsioonikohtu range järelevalve all olev riigi õigus teatud dokumente kontrollida ei   tähendanud seda, et asjaomased isikud olid kohustatud andma ennast süüstavaid ütlusi, mida   keelab ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt (artikkel 14) ja mille oli hukka   mõistnud Euroopa Ühenduste Kohus (18. oktoobri 1989. a Orkemi kohtuotsus, kohtuasi nr 374/87.   - European Court Reports 1989, lk 3283); dokumentide esitamise nõue ei olnud vastuolus   konventsiooniorganite praktikaga kujundatud juhistega õiglase kohtuliku arutamise osas.   Käesolevas asjas ei olnud toll nõudnud hr Funkelt õigusrikkumise ülestunnistamist või tunnistuste   andmist; tal paluti vaid täpsustada ametnike poolt leitud ja tema enda poolt omaks tunnistatud   tõenditega, nimelt läbiotsimise ajal tema majast leitud pangadokumentide ja tšekiraamatutega   seonduvaid üksikasju. Kohtud olid võistleva menetluse tulemusel otsustanud, kas tolli taotlus oli   asja tehiolusid ja õigust arvestades põhjendatud.   43. Komisjon jõudis samale otsusele, toetudes peamiselt äri- ja finantsasjade uurimismenetluse   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_5.html (2 of 7) [11/05/2001 08:54:17]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   erisustele. Ta leidis, et ei pangaandmete esitamise kohustus ega rahalise karistuse määramine ei   rikkunud õiglase kohtuliku arutamise põhimõtet; esimene neist peegeldas riigi usaldust oma   kodanike vastu, mille tõttu ei kohaldatud rangemaid järelevalvemeetmeid, viimase põhjustatud   kahju eest aga vastutas kahjukannataja ise, kuna keeldus koostööst võimudega.   44. Kohus märgib, et tolli tegevus oli suunatud hr Funke süüdimõistmisele, et saada teatud   dokumente, mille olemasolus nad siiski kindlad ei olnud. Suutmata dokumente muul viisil oma   valdusse saada, püüdsid nad survet avaldada kaebajale endale, et ta esitaks tõendeid oma   väidetava õigusrikkumise kohta. Tolliseaduse erisused (vt punktid 30-31 eespool) ei saa õigustada   seda, et rikutakse kuriteos süüdistatava (artikli 6 tähenduses) õigust vaikida ja mitte anda ennast   süüstavaid ütlusi.   Järelikult on rikutud artikli 6 lõiget 1.   b) Artikli 6 lõige 2   45. Arvestades eelpool toodud järeldusi, ei pea Kohus vajalikuks täpsustada, kas hr Funke   süüdimõistmine on vastuolus ka süütuse presumptsiooni põhimõttega.   B. Menetluse kestus   46. Arvestades punktis 44 sedastatut, ei pea Kohus vajalikuks uurida ka kaebust selle kohta, et   kohtumenetluste ajal kulus kohtumääruste vastuvõtmiseks ja tühistamiseks (vt punktid 20-25   eespool) rohkem kui artikli 6 lõikega 1 nõutud "mõistlik aeg".   II. ARTIKLI 8 VÄIDETAV RIKKUMINE   47. Kaebaja arvates rikuti käesolevas asjas läbiotsimise ja konfiskeerimisega artiklit 8, mis   sätestab:   "1. Igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu ja kodu ning   kirjavahetussaladust.   2. Võimud ei sekku selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on   demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku   heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste   ja vabaduste kaitseks."   48. Valitsus möönis, et oli aset leidnud sekkumine hr Funke eraellu ning lisaks sellele leidis   Komisjon, et ei austatud hr Funke kodu puutumatust.   Kohus leiab, et hr Funke puhul rikuti kõiki artikli 8 lõikes 1 sätestatud õigusi, välja arvatud   perekonnaelu puudutav. Seega peab kindlaks tegema, kas mainitud sekkumised täitsid lõikega 2   sätestatud nõudeid.   A. "Kooskõlas seadusega"   49. Kaebaja leidis, et sekkumised olid ebaseaduslikud. Ta väitis, et tolliseadustiku tolleaegne   sõnastus oli vastuolus 1958. aasta põhiseadusega, kuna tolliseadustiku järgi ei olnud elukoha   läbiotsimiseks ja konfiskeerimiseks vaja kohtuorganite luba. Tolliseadustiku vastavust   põhiseadusele ei olnud võimalik analüüsida, sest see oli jõustunud enne põhiseaduse   kehtimahakkamist. Kuid selle küsimusega piirnevas tulumaksu valdkonnas oli Põhiseaduslik   Nõukogu tunnistanud õigustühiseks 1984. aasta eelarveseaduse § 89, mis käsitles tulumaksu ja   käibemaksuga seotud rikkumiste uurimist, tunnistades muu hulgas järgmist:   "Ehkki maksuameti töös tuleb ette, et ametnikele võidakse eravalduste läbiotsimiseks anda luba,   tohib selliseid läbiotsimisi teostada üksnes kooskõlas põhiseaduse §-ga 66, mis paneb   kohtuvõimudele vastutuse kaitsta üksikisiku õigusi, ennekõike tema kodu puutumatust. Seaduses   tuleb sätestada kohtute osalemine, et säilitada kohtute vastutus ja järelevalvepädevus (29.   detsembri 1983. a otsus nr 83-164 DC, Journal officiel, 30. detsember 1983, lk 3874)."   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_5.html (3 of 7) [11/05/2001 08:54:17]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   50. Valitsus, kelle vastuväiteid Komisjon põhimõtteliselt arvestas, jäi arvamuse juurde, et   tolliseadustiku §-s 64, millele lisandub ka võrdlemisi ulatuslik kohtupraktika, on elukoha   läbiotsimise õigus väga täpselt määratletud ning kujutab endast tavalises kriminaalmenetluses   sätestatud läbiotsimisvolituste ülevõtmist tolliseadustesse ja välisfinantstehinguid reguleerivatesse   eeskirjadesse. Vastav säte esineb esmakordselt 6. augusti 1791. aasta seaduses ja pärast seda   12. juuli 1934. aasta dekreedis; seda sätet laiendati 1945. aastal, hõlmamaks   valuutavahetuspiirangutega seotud õigusrikku-miste uurimisi, ning selle vajalikkust oli korduvalt   rõhutatud. Valitsuse arvates ei olnud võimalik seada kahtluse alla kõnesoleva sätte   põhiseaduslikkust, samuti nagu ka sama seadustiku § 454 põhiseaduslikkust, kuna õigusaktide   põhiseaduslikkuse kontroll toimub ajavahemikul, mis jääb nende parlamendis vastuvõtmise ja   väljakuulutamise vahele, ning on Põhiseadusliku Nõukogu ainupädevuses, jättes kõrvale kõik   teised kohtud.   Mis puutub siseriiklike õigusaktide "kvaliteedisse" konventsiooni valguses, siis selle tagas täpsus,   millega seadustes ja kohtupraktikas määratleti läbiotsimisõiguse kasutamise ulatus ja viisid, ning   see välistas igasuguse omavoli. Seega kontrollisid kohtud juba enne 1986.-89. aasta reformi (vt   punkt 29 eespool) tolli uurimistegevust - küll ex post facto, ent väga tõhusalt. Lisaks sellele ei   sisalda konventsiooni artikkel 8 nõuet omada elukoha läbiotsimiseks ja konfiskeerimisteks   eelnevalt kohtu luba.   51. Kohus ei pea vajalikuks kõnesolevat küsimust sellest seisukohast arutada, kuna muus osas on   kaebuses käsitletud sekkumised kõigil juhtudel vastuolus artikliga 8 (vt punktid 57-59 allpool).   B. Seaduslik eesmärk   52. Valitsus ja Komisjon leidsid, et kõnesolevad sekkumised olid toimunud "riigi majandusliku   heaolu huvides" ja "kuriteo ärahoidmiseks".   Kaebaja vastupidistest väidetest hoolimata leiab Kohus, et sekkumised teenisid igal juhul esimest   legitiimsetest eesmärkidest.   C. "Demokraatlikus ühiskonnas vajalik"   53. Hr Funke arvates ei saanud sekkumisi pidada "demokraatlikus ühiskonnas vajalikuks".   Sekkumiste ulatus oli määratlemata ja need ületasid kaugelt avalikes huvides nõutu piire, olles   kohtulikule kontrollile allutamata; veelgi enam, peale selle, et sekkumised toimusid ilma   kaheldamatu õigusrikkumise (flagrant délit), asjakohaste tõendite ja põhjusliku seoseta, tehti neid   ka ebakorrektselt.   54. Valitsus, kelle väidetega Komisjon põhiosas nõustus, väitis, et eluaseme läbiotsimine ja vara   konfiskeerimine olid ainsad võimude käsutuses olevad meetmed välisfinantstehinguid reguleeriva   õiguse rikkumiste uurimises, takistades seega kapitali äravoolu ja maksude tasumisest   kõrvalehoidumist. Sellistes valdkondades esineb corpus delicti äärmiselt harva, kui üldse;   seepärast on kuriteo "füüsiliseks väljenduseks" peamiselt dokumendid, mida süüdiolev võib   hõlpsalt varjata või hävitada. Selliste isikute jaoks olid aga ette nähtud piisavad tagatised, mida   toetas väga range kohtulik järelevalve: otsuse võis teha vaid asjaomase tollipiirkonna ülem,   kuritegusid võisid uurida vaid teatud auastmes ametnikud, operatsiooni juures pidi viibima kõrgem   politseiametnik (officer de police judiciaire), läbiotsimiste ajastus, advokaatide ja arstide   ametisaladuse säilitamine, võimalus vaidlustada riigivõimude tegevust jne. Lühidalt, isegi enne   1986.-89. aasta reformi tagas Prantsuse õigussüsteem seaduste rakendamise nõude ja üksikisiku   õiguste kaitse vahelise vajaliku tasakaalu.   55. Kohus on olnud jätkuvalt seisukohal, et lepinguosalistel riikidel on teatud vabadus otsustamaks   sekkumiste vajalikkuse üle, kuid see on Euroopa järelevalve all. Artikli 8 lõikes 2 sätestatud   erandeid tuleb tõlgendada etteantud raamides (vt   6. septembri 1978. a kohtuotsus: Klass jt v. Saksamaa. - Seeria A, nr 28, lk 21, punkt 42), ja   nende erandite kohasus käesolevas kohtuasjas peab olema veenvalt põhjendatud.   56. Kõne all olevas valdkonnas - kapitali väljavoolu ja maksudest kõrvalehoidmise vältimine - on   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_5.html (4 of 7) [11/05/2001 08:54:17]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   riikidel kahtlemata tõsiseid raskusi tingituna pangandussüsteemide ja finantskanalite ulatusest ja   keerukusest ning rahvusvaheliste investeeringute tohutust ulatusest, mida soodustab riigipiiride   suhtelisus. Seetõttu kohus möönab, et lepinguosalised võivad pidada vajalikuks kasutada selliseid   abinõusid nagu läbiotsimine ja konfiskeerimine, et koguda tõendeid valuutavahetuspiirangutega   seotud õigusrikkumiste kohta, ning vajaduse korral võtta rikkujad vastutusele. Sellest hoolimata   peavad vastavad seadused ja praktika andma piisava ja tõhusa tagatise kuritarvituste vastu (vt   muude allikate hulgas ja mutatis mutandis eelnevalt nimetatud Klassi jt kohtuotsus. - Seeria A, nr   28, lk 23, punkt 50).   57. Käesolevas asjas see nii ei olnud. Kohtumenetluse ajal - ja Kohus ei pea vajalikuks avaldada   arvamust 1986. aasta ja 1989. aasta õigusreformide kohta, mille eesmärk oli tagada üksikisikutele   parem kaitse (vt punkt 29 eespool) - olid tollil väga suured volitused; täpsemaks minnes, tal oli   ainuõigus otsustada uurimise otstarbekuse, sageduse, kestuse ja ulatuse üle. Mis peamine, kuna   puudus nõue omada kohtumäärust, olid seadusega sätestatud piirangud ja tingimused, mille   olemasolu valitsus rõhutas (vt punkt 54 eespool), liiga paindlikud ja lünklikud, et tagada kaebaja   õiguste kasutamisse sekkumise täielikku vastavust seadusliku eesmärgiga.   58. Eelnimetatud üldistele seisukohtadele võib lisada ühe konkreetse tähelepaneku: nimelt ei   esitanud toll hr Funke vastu ühtegi kaebust seoses välisfinantstehinguid reguleerivate seaduste   väidetava rikkumisega (vt punkt 8 eespool).   59. Kokkuvõtvalt: on rikutud artiklit 8.   III. ARTIKLI 50 KOHALDATAVUS   60. Konventsiooni artikkel 50 sätestab järgmist:   "Kui Kohus leiab, et mõni lepinguosalise õigus- või muu asutuse langetatud otsus või rakendatud   abinõu on täielikult või osaliselt vastuolus konventsioonist tulenevate kohustustega ning kui selle   lepinguosalise siseriiklik õigus lubab otsuse või abinõu tõttu kahjustatule ainult osalist hüvitust   selle otsuse või abinõu tagajärgede eest, võib Kohus vajaduse korral oma otsusega määrata   kahjustatud poolele õiglase hüvituse."   A. Kahju   61. Hr Funke taotles esmalt 300 000 Prantsuse frangi suurust hüvitist, põhjendades, et   konventsiooni sätete rikkumisel olid tõsised tagajärjed nii tema kui tema abikaasa jaoks; samuti   kahjustas see nende eraelu.   Valitsus ja Komisjoni esindaja ei esitanud mingit seisukohta.   62. Kohus leiab, et kaebajale oli tekitatud moraalset kahju, mida rikkumise tuvastamine   käesolevas kohtuotsuses ei korva piisavalt. Olles konventsiooni artiklist 50 lähtuvalt andnud   kahjudele õiglase hinnangu, määrab Kohus kaebajale siinkohal hüvitiseks 50 000 Prantsuse   franki.   B. Kulud   63. Hr Funke taotles samuti hüvitist kulude eest, mida ta kandis seoses menetlustega Prantsuse   kohtutes (90 000 Prantsuse franki) ja konventsiooniorganites (35 000 Prantsuse franki pluss   käibemaks).   Valitsus ja Komisjoni esindaja ei väljendanud selles küsimuses mingit seisukohta.   64. Lähtudes oma tavapärastest kriteeriumidest, määras kohus kaebajale hüvitiseks 70 000   Prantsuse franki.   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_5.html (5 of 7) [11/05/2001 08:54:17]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   NIMETATUD PÕHJUSTEL KOHUS:   1) lükkab ühehäälselt tagasi valitsuse esialgse vastuväite;   2) leiab kaheksa poolthäälega ühe vastu, et õiglase kohtuliku arutamise põhimõttest lähtudes on   rikutud artikli 6 lõiget 1;   3) leiab kaheksa poolthäälega ühe vastu, et puudub vajadus käsitleda teisi artikli 6 alusel esitatud   kaebusi;   4) leiab kaheksa poolthäälega ühe vastu, et on rikutud artiklit 8;   5) leiab ühehäälselt, et vastustav riik peab tasuma kaebajale kolme kuu jooksul 50 000   (viiskümmend tuhat) Prantsuse franki moraalse kahju hüvitamiseks ja 70 000 (seitsekümmend   tuhat) Prantsuse franki kulude katteks;   6) jätab ühehäälselt rahuldamata kaebaja ülejäänud nõuded.   Koostatud inglise ja prantsuse keeles ning kuulutatud avalikul istungil Inimõiguste majas   Strasbourgis 25. veebruaril 1993. aastal.   Rudolf BERNHARDT   Marc-André EISSEN   President   Kohtusekretär   Vastavalt konventsiooni artikli 51 lõikele 2 ja kohtureglemendi punktile 52.2 on käesolevale   kohtuotsusele lisatud järgmised arvamused:   - Hr Thór Vilhjálmssoni eriarvamus;   - Hr Matscheri täiendav arvamus.   R. B.   M-A. E.   KOHTUNIK THÓR VILHJÁLMSSONI ERIARVAMUS   Hääletasin käesolevas kohtuasjas konventsiooni artiklite 6 ja 8 rikkumist tunnistanud otsuse vastu.   Põhjused on suures osas samad, mis Komisjoni ettekandes enamus poolt on välja toonud.   KOHTUNIK MATSCHERI TÄIENDAV ARVAMUS   OTSUSE PUNKTIDE 41-44 KOHTA   Ehkki ma hääletasin otsuse poolt, millega tunnistati artikli 6 lõike 1 rikkumist, sooviksin siiski   rõhutada järgmist. Vastavalt finantsõigusele (maksud, tollikontroll ja valuutavahetuspiirangud)   kannab isik, kes ei esita nõutud aruandeid või vastavaid dokumente seaduses (või võimude poolt)   ettenähtud aja jooksul, rahalist karistust (astreintes) talle mõistetud "mõistliku" rahatrahvi näol või   määravad vastavad asutused kindlaks tema maksuvõlgnevuse - samuti "mõistlikul" viisil. See ei   ole iseenesest vastuolus ei õiglase kohtuliku arutamise nõude ega süütuse presumptsiooniga   (selles mõttes, et kedagi ei saa sundida andma teda ennast kahjustavaid tunnistusi). Seda laadi   eeskirju kohaldatakse laialdaselt Euroopa riikides.   Ent kõnealuse asja puhul algatasid Prantsuse ametivõimud kaebaja vastu kriminaalmenetluse,   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_5.html (6 of 7) [11/05/2001 08:54:17]       Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   selleks et määrata talle rahaline karistus, see aga on minu arvates vastuolus äsja mainitud   põhimõtetega.   VIIMATI MUUDETUD: 09.08.1999   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_5.html (7 of 7) [11/05/2001 08:54:17]