14659/04;16855/04

CONSEIL   DE L’EUROPE   COUNCIL   OF EUROPE   COUR EUROPÉENNE DES DROITS DE L’HOMME   EUROPEAN COURT OF HUMAN RIGHTS   EUROOPA INIMÕIGUSTE KOHUS   VIIES OSAKOND   DOROZHKO JA POZHARSKIY versus EESTI   Kaebused nr 14659/04 ja nr 16855/04   KOHTUOTSUS   STRASBOURG   24. aprill 2008   JÕUSTUNUD   24. juuli 2008   Kohtuotsus muutub lõplikuks konventsiooni artikli 44 lõikes 2 määratud   tingimustel. Kohtuotsust võib keeleliselt toimetada.   OTSUS KOHTUASJAS DOROZHKO ja POZHARSKIY vs EESTI   Kohtuasjas Dorozhko ja Pozharskiy versus Eesti,   Euroopa Inimõiguste Kohus (viies osakond), olles kokku tulnud kojana,   kuhu kuuluvad:   Peer Lorenzen, esimees,   Volodymyr Butkevych,   Rait Maruste,   Renate Jaeger,   Mark Villiger,   Isabelle Berro-Lefèvre,   Mirjana Lazarova Trajkovska, kohtunikud,   ja Claudia Westerdiek, osakonna sekretär,   pidanud nõu kinnisel istungil 25. märtsil 2008,   on teinud nimetatud kuupäeval järgmise otsuse.   MENETLUSE KÄIK   1. Kohtuasi põhineb kahel kaebusel (nr 14659/04 ja nr 16855/04) Eesti   Vabariigi vastu, mille esitasid kohtule kodakondsuseta isik Aleksandr   Dorozhko ja Eesti kodanik Vyacheslav Pozharskiy (kaebajad) vastavalt 12.   aprillil ja 7. aprillil 2004 inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni   (konventsioon) artikli 34 alusel.   2. Kaebajaid, kellele anti riigi õigusabi, esindas Tallinnas praktiseeriv   advokaat M. Männik. Eesti valitsust (valitsus) esindas M. Hion,   Välisministeeriumi juriidilise osakonna inimõiguste büroo direktor.   3. 22. veebruaril 2007 tunnistas kohus kaebused osaliselt   vastuvõetamatuks ja otsustas edastada valitsusele kaebused, mis puudutasid   linnakohtu kohtuniku erapooletust. Konventsiooni artikli 29 lõike 3 alusel   otsustas kohus teha otsuse kaebuste põhjendatuse kohta samal ajal nende   vastuvõetavuse üle otsustamisega.   ASJAOLUD   I. KOHTUASJA ASJAOLUD   4. Aleksandr Dorozhko, kaebaja kaebuses nr 14659/04 (esimene   kaebaja), on sündinud 1960. aastal, Vyacheslav Pozharskiy, kaebaja   kaebuses nr 16855/04 (teine kaebaja), on sündinud 1981. aastal. Mõlemad   kannavad praegu vangistust.   5. Kaebajad vahistati südaöö paiku 8. novembri öösel vastu 9. novembrit   2002. Esialgu kahtlustati neid raskete kehavigastuste tekitamises ja teiste   isikute vallasvara (autode) ajutises omavolilises kasutamises. Seejärel esitati   neile süüdistus ka röövimises.   DOROZHKO ja POZHARSKIY vs EESTI otsus   6. 20. novembril 2002 keeldus Tallinna Linnakohus kaebajate vahi all   pidamist pikendamast. Teine kaebaja vabastati. Esimest kaebajat politsei   siiski ei vabastanud, teda peeti vahi all edasi ja tunnistati kahtlustatavaks   tapmisega ähvardamises. 22. novembril 2002 andis linnakohus loa tema   edasiseks vahi all hoidmiseks.   7. Vahepeal, 20. novembril 2002, andis politseijuhtivinspektor I. P.   korralduse luua asjaomase kriminaalasja uurimiseks uurimisgrupp.   Uurimisgruppi kuulusid I. P. ise uurimisgrupi vanemana ning kolm   politseivaneminspektorit: L., G. ja K.   8. Valitsuse edastatud informatsiooni kohaselt viis edasise   kriminaaluurimise läbi uurija L. praktiliselt üksinda; uurijad G. ja K. tegid   vaid mõne üksiku menetlustoimingu. Kriminaalasja materjalides ei viidanud   miski sellele, et I. P. isiklikult oleks teinud uurimistoiminguid või andnud   uurimisgrupi liikmetele juhiseid või korraldusi.   9. Sellest hoolimata teavitasid Tallinna Politseiprefektuur ja   Riigiprokuratuur kohtueelse uurimise käigus esimest kaebajat vastuseks   tema kaebustele, et I. P. oli asjaomase kriminaalasja jaoks loodud   uurimisgrupi liige ja tal oli pädevus teha kõiki uurimistoiminguid.   10. 14. märtsil 2003 andis Lääne Maakohus loa teise kaebaja   kinnipidamiseks kuni 14. maini 2003 seoses teise kriminaalmenetlusega,   mis ei olnud seotud käesoleva asjaga.   11. Vahepealsel ajal, 3. veebruaril ning siis 29. aprillil 2003, pärast seda   kui Riigiprokuratuur oli süüdistusi muutnud, anti kaebajad kohtu alla   Tallinna Linnakohtus. Kohtuasja vaatas läbi kohus koosseisus, mis koosnes   ühest kohtunikust, kelleks oli E.P., ja kahest rahvakohtunikust. Linnakohtu   istungid toimusid mitmel päeval.   12. Linnakohtu 30. mai 2003 istungil märkis esimene kaebaja oma   lõppsõnas, et kuna ta oli keeldunud tegemast koostööd uurijatega B., I. P. ja   K., siis muudeti tema vastu esitatud süüdistusi. Ta väitis ka, et kuigi   kohtunik oli andnud korralduse tema vabastamiseks, ei olnud uurijad I. P. ja   K. teda vahi alt vabastanud, vaid pidasid ta uuesti kinni seoses kahtlustusega   tapmisega ähvardamises.   13. 30. mail 2003 mõistis linnakohus kaebajad süüdi röövimises ja teiste   isikute vallasvara ajutises omavolilises kasutamises. Esimene kaebaja   mõisteti süüdi ka tapmisega ähvardamises. Esimesele kaebajale mõisteti   üheksaaastane ning teisele seitsmeaastane vangistus.   14. Kaebajad ja esimese kaebaja advokaat kaebasid kohtuotsuse edasi.   Kaebajad vaidlustasid oma apellatsioonkaebustes muu hulgas linnakohtu   kohtuniku E. P. erapooletuse, kuna tema abikaasa I. P. oli olnud asjaomase   kriminaalasja uurimiseks loodud uurimisgrupi vanem. Teine kaebaja   märkis, et see küsimus oli tõstatatud ka linnakohtu istungil, kuid kohtunik   E. P. ei olnud end kohtuasjast taandanud.   15. 6. juunil 2003 esitas ka esimese kaebaja abikaasa ringkonnakohtule   apellatsioonkaebuse, väites muu hulgas, et kohtunik E. P. oleks pidanud end   taandama, sest tema abikaasa oli olnud seotud kohtueelse uurimisega.   OTSUS KOHTUASJAS DOROZHKO ja POZHARSKIY vs EESTI   16. Ringkonnakohtu 9. oktoobri 2003 istungil tõstatas esimene kaebaja   linnakohtu kohtuniku E. P. erapooletuse küsimuse. Istungi protokolli   kohaselt teatas ta järgmist:   “Eesistujaks oli [E. P.].Tema abikaasa oli see, kes viis läbi eeluurimist. Mina sain   sellest teada pärast kohtuistungit. See fakt mõjutas kohtuniku erapooletust. Seda võis   ka näha [kohtuistungi] protokollist, kuna see on ebatäpne. ... See mõjutas kohtulikku   uurimist. Kohtunik ei rahuldanud mu taotluseid ja kõik toimus väga kiiresti. Tal oli   kindel soov mind kinni panna. Ma ei taotlenud kohtuniku taandamist. Ma ei teadnud   sel ajal, et tema mees oli eeluurimise juht. ”   17. Prokuröri väitel ei olnud kaebajad teadlikud, et E. P. ja I. P. olid   omavahel abielus, kui linnakohus kohtuasja arutama hakkas. Tema sõnul   olid nad saanud seda teada hiljem, järgmiste istungite ajaks. Sellest   hoolimata taotlusi kohtuniku taandamiseks ei esitatud.   18. Ringkonnakohtu istungi lõpus ütles teine kaebaja, et I. P. oli teda üle   kuulanud. Ta lisas: “[I. P.] ähvardas mind [ja ütles] et kui ma üles   tunnistan, siis ei panda mind vangi.”   19. 9. oktoobril 2003 mõistis ringkonnakohus kaebajad õigeks teises   punktis, mis puudutas teise isiku vallasasja ajutist omavolilist kasutamist.   Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus linnakohtu otsuse muutmata.   20. Viidates kriminaalmenetluse koodeksi § 20 lõikele 1, mis käsitles   kohtuniku taandamise aluseid, leidis ringkonnakohus, et kaebajate väited ei   andnud alust linnakohtu otsuse tühistamiseks ja kohtuasja tagasisaatmiseks   esimese astme kohtusse uueks arutamiseks. Lisaks sellele märkis kohus, et   ükski menetlusosaline ei olnud esitanud taotlust kohtuniku E. P.   taandamiseks asja menetlemise käigus linnakohtus, samuti ei olnud   kohtuniku   ega   kohtu   erapooletust   seatud   kahtluse   alla   apellatsioonkaebustes. Esimene kaebaja oli ringkonnakohtu istungil   kinnitanud, et sellest, et I. P. oli kohtuniku abikaasa, sai ta teada kohtuliku   uurimise käigus. Ringkonnakohus leidis siiski, et kohtuniku võimalik suhe   kohtueelses uurimises osalenud ametnikuga ei kinnita kohtuniku   erapoolikust. Kohus märkis, et kuigi I. P. oli selle kriminaalasja uurimiseks   moodustatud uurimisgrupi vanem, viis uurimist tegelikult läbi teine uurija.   Kriminaalasja toimikus polnud ühtegi I. P. koostatud uurimistoimingu   protokolli. Lisaks oli peale kohtunik E. P. kohtuasja arutamises osalenud   kaks kohtu rahvakohtunikku. Ringkonnakohus pidas asjaomast väidet   otsituks ja leidis, et see oli esitatud menetluse edasise viivitamise eesmärgil.   21. Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses väitis esimene kaebaja, et   kohtunik E. P-le ei saanud olla teadmata tõsiasi, et tema abikaasa oli olnud   uurimisgrupi vanem ja et kaebaja oli eeluurimise jooksul esitanud   Riigiprokuratuurile mitu kaebust uurijate, sealhulgas I. P. vastu. Ta kinnitas,   et kohtunik E. P. oleks pidanud end kohtuasjast taandama. Tema arvates ei   olnud linnakohtus toimunud kohtulik uurimine erapooletu, mida kinnitas   määratud karistuse rangus. Kaebaja ei olnud taotlenud E. P. taandamist, sest   ta oli asjaolust, et kohtunik oli abielus I. P-ga, saanud teada liiga hilja ja   mitteametlikest allikatest. Siiski oli ta arvamusel, et asjaolu, et ta ei olnud   DOROZHKO ja POZHARSKIY vs EESTI otsus   taotlenud kohtuniku taandamist, ei tohiks võtta temalt õigust talle esitatud   süüdistuse erapooletule läbivaatamisele.   22. Teine kaebaja väitis oma kassatsioonkaebuses Riigikohtule, et   kohtunik E. P-l ei olnud õigust tema kohtuasja arutada, kuna ta oli   uurimisgrupi vanema abikaasa.   23. 21. jaanuaril 2004 otsustas riigikohus mitte võtta kaebajate   kassatsioonkaebusi menetlusse.   II. ASJAKOHANE RIIGISISENE ÕIGUS   24. Kehtinud kriminaalmenetluse koodeksi (KrMK) § 20 lõike 1 kohaselt   ei tohti kohtunik kriminaalmenetlusest osa võtta ja ta tuleb taandada, kui ta   on isiklikult otseselt või kaudselt sellest kriminaalasjast huvitatud või kui   muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses. KrMK § 20 lõige 3   sätestab, et kriminaalasja menetlusest ei tohi osa võtta eksperdina,   spetsialistina, kaitsjana, samuti kannatanu, tsiviilhageja ja tsiviilkostja   esindajatena ja tõlgina isikud, kes on sugulusvahekorras kriminaalasjas   kohtueelset uurimist või kohtulikku menetlust teostavate ametiisikutega.   25. KrMK § 26 lõike 1 punkt 2 kohaselt ei või kriminaalasja arutamisel   kohtu koosseisu kuuluda isik, kelle abikaasa oli menetlusosaline antud   kriminaalasjas. Sama puudutab isikut, kelle suhtes esitati asjaolud, mis   äratasid kahtlust tema erapooletuses (§ 26 lõike 1 punkt 4).   26. KrMK § 34 lõige 1 kohaselt on kriminaalmenetluse osalised   kahtlustatav, süüdistatav, kohtualune ja nende kaitsja, prokurör kohtulikus   menetluses ja kannatanu, tsiviilhageja, tsiviilkostja ja nende esindaja.   27. KrMK § 1071 lõikes 1 on loetletud uurimisjuhi õigused ja   kohustused. Ta võib teostada kontrolli uurija toimingute üle ja anda talle   juhendeid; moodustada uurimisgruppe; tühistada uurijate ebaseaduslikke ja   põhjendamatuid määrusi; võtta osa uurija toimingutest või isiklikult   teostada toiminguid kriminaalasjas.   28. KrMK § 178 alusel võib uurimisjuhi määrusega moodustada   uurimisgrupi. Määruses nimetatakse uurimisgrupi vanem. Viimane peab   kooskõlastama uurimisgrupi tegevuse.   29. KrMK § 231 kohaselt pärast kohtu koosseisu teatavaks tegemist   selgitab kohtunik menetlusosalistele nende õigust esitada kohtuniku või   rahvakohtunike vastu taandust.   30. KrMK § 232 kohaselt on kohtunik ja rahvakohtunik kohustatud   koodeksi §-des 20 või 26 märgitud asjaoludel taanduma ning   menetlusosalistel oli samadel alustel õigus avaldada nende suhtes taandust.   OTSUS KOHTUASJAS DOROZHKO ja POZHARSKIY vs EESTI   ÕIGUSNORMID   I. KAEBUSTE LIITMINE   31. Kohus leiab, et reglemendi reegli 42 lõike 1 kohaselt tuleb kaebused   liita, pidades silmas nende ühist faktilist ja õiguslikku tausta.   II. KONVENTSIOONI ARTIKLI 6 LÕIKE 1 VÄIDETAV RIKKUMINE   32. Kaebajad kaebasid, et neile ei olnud tagatud õigust asja arutamisele   erapooletus õigusemõistmise institutsioonis, nagu nõuab konventsiooni   artikli 6 lõige 1, mis sätestab järgmist:   “Igaühel on […] temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus   õiglasele […] asja arutamisele […] sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel   moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis.”   A. Vastuvõetavus   33. Kohus leiab, et kaebus ei ole ilmselgelt põhjendamatu konventsiooni   artikli 35 lõike 3 mõistes. Kohus märgib samuti, et kaebus ei ole   vastuvõetamatu ka muudel põhjustel. Seepärast tuleb kaebus tunnistada   vastuvõetavaks.   B. Põhjendatus   1. Poolte kohtule esitatud seisukohad   a) Valitsus   34. Valitsus väitis, et kaebajad ei olnud taotlenud kohtunik E. P.   taandamist ja olid sellega oma vastavast õigusest loobunud. Valitsuse   kinnitusel olid kaebajad linnakohtu menetluse ajal, ehkki mitte kohe   esimesel istungil, teadlikud, et kohtunik E. P. ja uurija I. P. olid omavahel   abielus. Sellegipoolest oleksid nad võinud nõuda kohtuniku taandamist ka   menetluse hilisemas faasis, kuid nad ei teinud seda. Viidates 29. aprilli ja   27. mai 2003 kohtuistungite protokollidele, millest nähtub, et kaebajad ei   taotlenud kohtuniku taandamist, väitis valitsus, et kaebajad olid vähemalt   vaikimisi loobunud mis tahes õigusest, mis neil seoses kohtuniku   erapooletusega oleks artikli 6 mõistes võinud olla.   35. Valitsus kordas, et subjektiivsuse testi kohaselt peab eeldama   kohtuniku isiklikku erapooletust, kuni puuduvad vastupidised tõendid.   Käesolevas kohtuasjas ei esitatud kohtule mingeid tõendeid, mis oleksid   seadnud linnakohtu kohtuniku erapooletuse kahtluse alla.   DOROZHKO ja POZHARSKIY vs EESTI otsus   36. Objektiivseid kriteeriume arvesse võttes leidis valitsus, et kaebajate   hirmu kohtuniku erapooletuse puudumise suhtes ei saa pidada objektiivselt   õigustatuks. Valitsus märkis, et miski ei anna alust järeldada, et I. P-l oleks   olnud otsene seos selle kriminaalasja eeluurimise läbiviimisega.   Moodustatud uurimisgrupp koosnes neljast uurijast, kellest igaühel oli   pädevus teha uurimistoiminguid. Tegelikult viis uurimist peamiselt läbi   uurija L. ning uurijad G. ja K. olid samuti teinud mõne toimingu. Valitsus   märgib oma vastuväidetes, et I. P. ei olnud isiklikult eeluurimisega seotud,   kuigi ametlikult oli ta uurimisgrupi vanem. Ta ei olnud allkirjastanud   ühtegi määrust ega muud menetlusdokumenti ja puudusid viited, et ta oleks   andnud teistele uurijatele korraldusi või juhiseid. Ainuke dokument selle   kriminaalasja toimikus, millele I. P. alla oli kirjutanud, oli uurimisgrupi   moodustamise määrus.   37. Valitsus leidis, et sellises väikses riigis nagu Eesti oleks automaatne   kohtuniku taandamise nõue üksnes alusel, et ta on uurijaga abielus, liiga   äärmuslik. Lisaks ei olnud E. P. selle kohtuasja arutamisel ainuke kohtunik -   kriminaalasja läbivaatamisel osalesid ka kaks rahvakohtunikku. Lõpetuseks   osutas valitsus sellele, et pärast linnakohtu menetlust vaatas kohtuasja läbi   ka ringkonnakohus, kes arutas kaebajate väiteid linnakohtu kohtuniku   erapoolikuse kohta ja lahendas kohtuasja sisuliselt, vabastades kaebajad   osaliselt süüdistusest.   b) Kaebajad   38. Kaebajad vaidlesid vastu valitsuse väitele, et pärast uurimisgrupi   loomist ei teinud I. P. mingeid uurimistoiminguid. Nad rõhutasid, et   Tallinna Politseiprefektuur ja Riigiprokuratuur olid esimest kaebajat   teavitanud, et I. P. oli asjaomase kriminaalasja raames loodud uurimisgrupi   liige ja tal oli pädevus teha kõiki uurimistoiminguid. Nad teatasid, et   uurimisgrupi juhina oli tal olnud kriminaalmenetluse koodeksi § 1071 alusel   pädevus kontrollida teiste uurijate tegevust ja ta oli seda pädevust ka   reaalselt kasutanud. Seda kinnitas kaudselt esimese kaebaja 30. mail 2003   linnakohtus antud ütlus, mille kohaselt tema vastu esitatud süüdistust   muudeti, kuna ta oli keeldunud koostööst I. P-ga ja et I. P. ei vabastanud   teda vahi alt. Sellest tulenevalt jäid kaebajad oma ütluse juurde, et ainuüksi   tõsiasi, et I. P. uurimistegevuse kohta puudusid kirjalikud andmed või et   tema tegevus piirdus suuliste juhiste andmisega teistele uurijatele, ei teinud   olematuks tõsiasja, et ta tegelikult juhtis kaebajate kriminaalasja uurimist.   39. Kaebajad vaidlustasid samuti valitsuse väite, et nad olid olnud   linnakohtu menetluse ajal teadlikud kohtuniku ja uurija abielust. Teisel   kaebajal oli tekkinud kahtlus, et I. P. ja E. P. võisid olla abielus, kuid   linnakohus ei olnud tema sellekohastele märkusele vastanud. Kaebajad   rõhutasid, et P. on Eestis levinud perekonnanimi.   40. Kaebajad väitsid, et nad ei ole kunagi loobunud ühestki   konventsiooni artiklis 6 sätestatud õigusest. Selline õigustest loobumine   oleks pealegi vastuolus olulise avaliku huviga – nõudega, et kohtud peavad   tekitama avalikkuses ja süüdistatavas usaldust.   OTSUS KOHTUASJAS DOROZHKO ja POZHARSKIY vs EESTI   41. Kaebajad märkisid, et kohtuniku erapooletuse puudumisele viitas   tõsiasi, et ta oli jätnud rahuldamata taotlused kutsuda ekspert kohtusse ning   esimese kaebaja vastuväited istungiprotokollidele. Seega oli kohtunik   subjektiivsete kriteeriumide alusel olnud erapoolik.   42. Mis puutub objektiivsetesse kriteeriumidesse, kordasid kaebajad, et I.   P. oli uurimisgrupi vanem ja kaebajad teadsid, et tema oli seotud asjaomase   kriminaalasjaga, sõltumata sellest, kas ta oli või ei olnud mingeid   dokumente allkirjastanud. Nad väitsid, et ei ole tõenäoline, et kohtunik ei   tutvunud I. P. allkirjastatud määrusega või ei arutanud oma abikaasaga   tööasju. Kaebajate väite kohaselt on selge, et kohtunik ei saanud olla   objektiivne, kuna kaebajaid õigeksmõistev kohtuotsus ei oleks olnud tema   abikaasa karjääri huvides.   43. Kaebajad leidsid, et ringkonnakohus ei kõrvaldanud esimese astme   menetluses esinenud puudust.   44. Kaebajad rõhutasid, et lepinguosalised riigid on kohustatud   korraldama oma õigussüsteemid nii, et oleks tagatud vastavus artikli 6   lõikes 1 sätestatud nõuetele, millest erapooletus on kahtlemata üks   olulisemaid. Rahvakohtunikega seonduvalt märkisid kaebajad, et   rahvakohtunikel puudus juriidiline kvalifikatsioon ja nad ei olnud pädevad   lahendama õigusküsimusi. Tegelikkuses oli menetluse läbi viinud ja otsuse   koostanud kohtunik E. P., rahvakohtunike juuresolek oli üksnes formaalne.   2. Kohtu hinnang   a) Kas kaebajad loobusid oma õigusest konventsiooni artikli 6 lõike 1 mõistes   45. Kõigepealt täheldab kohus, et valitsuse esitatud informatsiooni   kohaselt ei olnud kaebajad taotlenud kohtuniku E. P. taandamist ja olid   seega loobunud oma konventsiooni artikli 6 lõikes 1 sätestatud õigusest.   Kaebajad sellega ei nõustunud.   46. Kohus märgib, et kohus on oma praktikas tunnistanud, et isikul on   võimalik loobuda oma konventsiooniga tagatud õigusest. Siiski peab selline   loobumine toimuma selgesõnaliselt ega tohi olla vastuolus mis tahes olulise   avaliku huviga (vt näiteks Håkansson and Sturesson v. Sweden, 21.   veebruari 1990 otsus, seeria A nr 171-A, lk. 20, § 66, ja Mikolenko v.   Estonia (otsus), nr 16944/03, 5. jaanuar 2006).   47. Käesolevas kohtuasjas on kaebajad ja valitsus eriarvamusel, millal   täpselt said kaebajad teada, et linnakohtu kohtunik ja uurija on omavahel   abielus. Valitsus möönis, et kaebajad ei olnud sellest asjaolust teadlikud   tingimata kohe asja kohtuliku uurimise alguses. Valitsuse väide tugines   prokuröri ringkonnakohtus antud ütlustele (vt punkt 17 ülal) ja tõsiasjale, et   kuna esimese kaebaja abikaasa oli esitanud kaebuse E. P. menetluses   osalemise peale vahetult pärast seda, kui linnakohus oli oma otsuse   teatavaks teinud (vt punkt 15 ülal), pidid kaebajad olema saanud nende   abielust teada enne linnakohtus toimunud menetluse lõppemist. Kaebajate   väite kohaselt ei olnud nad sel ajal kohtuniku ja uurija abielust teadlikud.   DOROZHKO ja POZHARSKIY vs EESTI otsus   Teine kaebaja tunnistas, et tal olid olnud selles suhtes mõningad kahtlused.   Esimene kaebaja väitis ringkonnakohtus, et ta oli saanud teada nende   abielust pärast linnakohtu istungi lõppemist.   48. Kohus märgib, et talle esitatud tõendid ei võimalda kohtul kindlalt   järeldada, millal kaebajad täpselt kohtuniku ja uurija abielust teada said.   Tundub tõenäoline, et neil olid sellekohased kahtlused linnakohtu menetluse   ajal ning et need kahtlused leidsid seejärel ühel või teisel viisil kinnitust.   Kohus võtab arvesse, et esimene kaebaja oli vahi all kogu   kriminaalmenetluse aja ja et teine kaebaja oli samuti teatud aja vahi all,   mistõttu oli neil ilmselt raskusi usaldusväärse – või ka ametliku –   informatsiooni saamisega nende kahtluste põhjendatuse kohta.   49. Kohus märgib, et igal juhul andis teine kaebaja oma kahtlusest   linnakohtu istungil teada ja kaebajad tõstatasid selle küsimuse oma   apellatsioonkaebustes peagi pärast linnakohtu menetluse lõppemist. Sellise   info põhjal ei ole kohtul alust järeldada, et kaebajad oleksid sõnaselgelt   loobunud oma õigusest taotleda kohtuniku taandamist. Lisaks märgib   kohus, et ringkonnakohus arutas seda kaebust ka sisuliselt ega jätnud seda   vorminõuete rikkumisele tuginedes rahuldamata kui kaebust, mis esitati   liiga hilja.   b) Kas esines artikli 6 lõike 1 rikkumine   50. Kohus kordab, et demokraatlikus ühiskonnas on äärmiselt tähtis, et   kohtud tekitaksid avalikkuses, ning kriminaalmenetluse puhul eelkõige just   süüdistatavas, usaldust (vt Padovani v. Italy, 26. veebruari 1993 otsus,   seeria A nr 257-B, lk 20, § 27). Konventsiooni artikkel 6 nõuab, et kohus   peab olema erapooletu. Üldiselt tähendab erapooletus eelarvamuste või   kallutatuse puudumist. Kohus teeb otsuse kohtuniku erapooletuse või selle   puudumise kohta hinnates subjektiivseid kriteeriume, mis tähendab hinnates   kohtuniku isiklikke veendumusi või huvisid, mis seonduvad konkreetse   kohtuasjaga; samuti hinnates objektiivseid kriteeriume, mis tähendab, et   kohus teeb kindlaks, kas kohtunik pakkus piisavaid tagatisi, et välistada   selles osas mis tahes põhjendatud kahtlus (vt näiteks Kyprianou v. Cyprus   [GC], nr 73797/01, § 118, ECHR 2005-...; Pétur Thór Sigurðsson v.   Iceland, nr 39731/98, § 37, ECHR 2003-IV ja Piersack v. Belgium, 1.   oktoobri 1982 kohtuotsus, seeria A nr 53, lk 14-15, § 30).   51. Subjektiivsete kriteeriumite puhul tuleb eeldada kohtuniku isiklikku   erapooletust, kuni vastupidine on tõendatud (vt Kyprianou, ülal, § 119, ja   lisaviiteid).   52. Objektiivsete kriteeriumite puhul peab selgitama, kas peale   kohtuniku tegevuse on kindlaks tehtavaid asjaolusid, mis võiksid tekitada   põhjendatud kahtluse tema erapooletuses. See tähendab, et otsustades, kas   konkreetses kohtuasjas on põhjendatud arvata, et konkreetne kohtunik ei ole   erapooletu, on asjaomase isiku seisukoht oluline, kuid mitte määrav.   Määrav on see, kas sellist kartust saab pidada objektiivselt põhjendatuks (vt   Malta, nr 17056/06, § 74, 15. jaanuar 2008; Wettstein v. Switzerland,   nr 33958/96, § 44, ECHR 2000-XII; ja Ferrantelli and Santangelo v. Italy,   OTSUS KOHTUASJAS DOROZHKO ja POZHARSKIY vs EESTI   7. augusti 1996 otsus, Reports 1996-III, lk 951-52, § 58). Selles küsimuses   võivad teatud tähtsust omada ka näilised asjaolud ehk teisisõnu: “õigust ei   tule üksnes mõista, vaid tuleb ka näidata, et seda mõistetakse” (vt Micallef,   tsitaat ülal, § 75; ja De Cubber v.Belgium, 26. oktoobri 1984 otsus, seeria A   nr 86, lk 14, § 26).   53. Siinkohal arvestab kohus valitsuse väitega, et Eesti on väike riik ja et   valitsuse arvates oleks kohtuniku automaatne taandamine üksnes selle   alusel, et ta on abielus uurijaga, liiga äärmuslik. Individuaalkaebuse alusel   alustatud menetluses peab kohus siiski piirduma nii palju kui võimalik   konkreetse kohtuasja läbivaatamisega (vt Wettstein, tsitaat ülal, § 41).   Lisaks kordab kohus, et lepinguosalised riigid on kohustatud korraldama   oma õigussüsteemid nii, et oleks täidetud artikli 6 lõikes 1 sätestatud   nõuded, millest erapooletus on kahtlemata üks olulisemaid. Kohtu ülesanne   on otsustada, kas lepinguosalised riigid on konventsioonis seatud eesmärgi   saavutanud (vt De Cubber, tsiteeritud ülal, lk 20, § 35).   54. Käesolevas kohtuasjas täheldab kohus, et kaebajad viitasid kohtuniku   erapooletuse puudumisele subjektiivsete kriteeriumide alusel, kuna ta oli   jätnud rahuldamata mitu kaebajate taotlust (vt lõige 41, ülal). Valitsus   sellega ei nõustunud.   55. Kuigi kohus on teadlik, et subjektiivse erapooletuse eelduste   ümberlükkamine on keeruline, ei ole kohtul siiski võimalik tema käsutuses   olevate tõendite põhjal järeldada, et kohtunik E. P. oleks näidanud isiklikel   põhjustel üles sellist vaenulikkust või pahatahtlikkust, et võttes arvesse   subjektiivseid kriteeriume, tekitaks see kahtlusi tema erapooletuses (vt   Micallef, tsitaat ülal, § 72).   56. Kohus leiab, et objektiivseid kriteeriume arvesse võttes on olukord   aga teistsugune. Tundub tõenäoline, et kohtunik E. P. oli teadlik asjaolust, et   tema abikaasa oli kaebajate kriminaalasja uurimisgrupi vanem - kui mitte   algusest peale, siis vähemalt alates ajast, mil teine kaebaja teatas oma   sellekohastest kahtlustest.   57. Mis puutub valitsuse väitesse, et uurimisgrupi juhtimise ülesanne oli   vaid formaalne, märgib kohus, et uurimigrupp oli loodud konkreetselt   kaebajate kriminaalasja uurimiseks. Kohus leiab, et see tähendab, et I. P.   seos kaebajate kriminaalasjaga pidi olema märkimisväärselt lähedasem kui   näiteks politseijaoskonna ülemal, kes oleks formaalselt vastutanud kõikide   mis tahes ajal uurimise all olnud kriminaalasjade eest. Lisaks teavitasid   Tallinna Politseiprefektuur ja Riigiprokuratuur esimest kaebajat sellest, et I.   P. oli asjaomase kriminaalasja jaoks loodud uurimisgrupi liige ja et tema   pädevuses oli kõikide uurimistoimingute tegemine. On mõistetav, et   esimene kaebaja pidas I. P-d uurimise eest isiklikult vastutavaks. Lisaks ei   saa kohus jätta tähelepanuta esimese kaebaja linnakohtus antud ütlusi, mille   kohaselt oli I. P. tegelikult ka uurimises osalenud (vt punkt 12 ülal).   58. Kohus on seisukohal, et ülaltoodust piisab järeldamaks, et esines   kindlaks määratavaid asjaolusid, mis võiksid tekitada põhjendatud kahtluse   kohtuniku erapooletuses. Seega kohtunik E.P. vähemalt näib olevat   erapoolik, kuna tema abikaasa osales käesoleva kriminaalasja kohtueelses     DOROZHKO ja POZHARSKIY vs EESTI otsus   uurimises. Kohus ei pea määravaks, et kohtu koosseisu kuulus ka kaks   rahvakohtunikku või et kohtuasja vaatas läbi ka ringkonnakohus. Tundub   ilmne, et kohtuniku roll kohtumenetluses oli rahvakohtunike rollist tähtsam.   Ringkonnakohus aga ei suutnud samuti olukorda heastada. Kohus märgib, et   erapooletuse küsimus tõstatati ka Riigikohtus, kelle kasutuses olid samuti   kõik võimalused olukorra heastamiseks, kuid Riigikohus otsustas jätta   kaebajate kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.   59. Seega on tegemist konventsiooni artikli 6 lõike 1 rikkumisega.   III. KONVENTSIOONI ARTIKLI 41 KOHALDAMINE   60. Konventsiooni artikkel 41 sätestab:   “Kui kohus leiab, et konventsiooni või selle juurde kuuluvaid protokolle on rikutud   ja Kõrge Lepinguosalise siseriiklik õigus lubab ainult osalist hüvitust, võib kohus   vajadusel määrata kahjustatud poolele õiglase hüvituse.”   A. Kahju   61. Esimene kaebaja ei taotlenud varalise või mittevaralise kahju   hüvitamist. Seetõttu kohus talle hüvitist ei määra (kohtu reglemendi reegel   60).   62. Teine kaebaja ei taotlenud varalise kahju hüvitamist, kuid nõudis 40   eurot mittevaralise kahju eest. Ta väitis, et tema ebaseaduslik   süüdimõistmine ja vangistus põhjustasid talle vaimseid ja füüsilisi   kannatusi. Lisaks oli ta saanud vanglas noahaava, mille tagajärjel vajas ta   arstiabi ning mistõttu halvenes tema tervis.   63. Valitsus ei esitanud teise kaebaja nõude kohta märkusi.   64. Kohus kordab, et ta saa spekuleerida teemal, kas menetluse tulemus   oleks olnud teistsugune, kui konventsiooni ei oleks rikutud (vt Van   Mechelen ja teised vs. Madalmaad (artikkel 50), 30. oktoobri 1997 otsus,   Reports of Judgments and Decisions 1997-VII, lk 2432, § 18). Siiski tuleb   arvestada tõsiasjaga, et kaebajate suhtes ei viidud kriminaalmenetlust läbi   konventsiooniga kooskõlas.   65. Teise kaebaja osas leiab kohus, et kaebajale on põhjustatud kahju,   mille hüvitamiseks ei piisa rikkumise tuvastamisest. Lähtudes õigluse   põhimõttest mõistab kohus kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju eest   hüvitise 1500 eurot.   B. Kohtukulud   66. Kaebajad, kellele anti riigi õigusabi, ei esitanud kohtukulude   väljamõistmise nõuet.   OTSUS KOHTUASJAS DOROZHKO ja POZHARSKIY vs EESTI     C. Viivis   67. Kohtu arvates tuleb sobivaks viivisemääraks arvestada Euroopa   Keskpanga laenuintressi piirmäär, suurendatuna kolme protsendi võrra.   EELTOODUST TULENEVALT KOHUS ÜHEHÄÄLSELT:   1. otsustab kaebused liita;   2. tunnistab kaebused ülejäänud osas vastuvõetavaks;   3. leiab, et konventsiooni artikli 6 lõiget 1 on rikutud;   4. leiab, et:   a) kostjariik peab kolme kuu jooksul pärast konventsiooni artikli 44   lõike 2 kohast kohtuotsuse jõustumist maksma teisele kaebajale 1500   (tuhat viissada) eurot mittevaralise kahju eest, mis arvutatakse ümber   Eesti kroonidesse maksmispäeval kehtiva vahetuskursi alusel, ja lisaks   võimalikud maksud, mida võidakse sellelt summalt arvestada;   b) eespool nimetatud kolmekuulise tähtaja lõpu ja tasumise vahelise aja   eest tuleb eespool nimetatud summalt maksta lihtviivist määra järgi, mis   vastab viivise arvestamise ajal kehtivale Euroopa Keskpanga   laenuintressi piirmäärale, suurendatuna kolme protsendi võrra;   5. jätab rahuldamata muus osas teise kaebaja õiglase hüvitise nõude.   Koostatud inglise keeles ja tehtud teatavaks kirjalikult 24. aprillil 2008   kohtu reglemendi reegli 77 lõigete 2 ja 3 kohaselt.   Claudia Westerdiek   sekretär   Peer Lorenzen   esimees