2192/03

NELJAS OSAKOND   HARKMANN vs. EESTI   (Kaebus nr 2192/03)   KOHTUOTSUS   STRASBOURG   11. juuli 2006   Kohtuotsus muutub lõplikuks konventsiooni artikli 44 lõikes 2 sätestatud tingimustel.   Kohtuotsust võidakse keeleliselt toimetada.   Asjas Harkmann vs. Eesti   on Euroopa Inimõiguste Kohus (neljas osakond) kojana, kuhu kuuluvad:   Sir Nicolas Bratza, esimees,   J. Casadevall,   M. Pellonpää,   S. Pavlovschi,   L. Mijović,   J. Šikuta, kohtunikud,   J. Laffranque, erakorraline kohtunik,   ja T. L. Early, osakonnasekretär,   olles nõu pidanud kinnisel istungil 20. juunil 2006,   teinud järgmise otsuse, mis võeti vastu nimetatud kuupäeval.   MENETLUSE KÄIK   1. Kohtuasi põhineb kaebusel (nr 2192/02) Eesti Vabariigi vastu, mille Allar   Harkmann (“kaebaja”) esitas 10. jaanuaril 2003 Euroopa Inimõiguste Kohtule (“EIÕK“)   inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (“konventsioon”) artikli 34 alusel.   2. Eesti valitsust (“valitsus“) esindas M. Hion, Välisministeeriumi juriidilise osakonna   inimõiguste büroo direktor.   3. 1. märtsil 2005 tunnistas EIÕK kaebuse osaliselt vastuvõetamatuks ning otsustas   kaebaja kinnipidamist käsitleva kaebuse kohta küsida valitsuse arvamust. Konventsiooni   artikli 29 lõike 3 alusel otsustas EIÕK kaebuse viimase osa põhjendatuse läbi vaadata   ühel ajal selle vastuvõetavuse küsimusega.   ASJAOLUD   I. KOHTUASJA OLUD   4. Kaebaja on sündinud 1955. aastal Eestis ja elab Tartus.   A. Kriminaalmenetlus kaebaja vastu   5. 1995. või 1996. aastal esitas kaebaja Riigiprokuratuurile avalduse, milles ta nõudis   kriminaalmenetluse algatamist nelja isiku vastu, kaasa arvatud kaks politseinikku.   Väidetavalt peksid nimetatud isikud kaebajat. Prokurör keeldus kriminaalmenetluse   algatamisest.   6. Seejärel tegid ülalmainitud neli isikut ettekande õigusrikkumise kohta, mille oli   väidetavalt toime pannud kaebaja. Nad väitsid, et kaebaja oli esitanud valekaebuse seoses   peksmisega. 8. oktoobril 1996 algatati kaebaja suhtes kriminaalkohtumenetlus   kriminaalkoodeksi paragrahvi 174 lõike 1 alusel (teadvalt vale kaebuse esitamine kuriteo   toimepanemise kohta teise isiku poolt).   7. Järgnevatel aastatel ei ilmunud kaebaja kutse peale korduvalt politseiprefektuuri.   Mitmel korral osutus tema sundtoomine võimatuks, kuna ta ei viibinud tema viidatud   aadressil ning tema asukoht ei olnud teada. Mõnel juhul, kui võimud ta üles leidsid,   keeldus ta tutvumast talle esitatud süüdistustega, ütluste andmisest või allkirja andmisest   elukohast mittelahkumise kohta.   8. Kohtupsühhiaatria eksperdi 2000. aastal uurija taotlusel esitatud arvamuse kohaselt   ei olnud kaebaja vaimuhaige, vaid paranoiliste psüühikahäiretega. Arvamuse kohaselt oli   ta võimeline andma ütlusi, osa võtma asja kohtulikust arutamisest ning kandma karistust.   9. 2000. aastal algatati kaebaja suhtes ka uus kriminaalasi taas kriminaalkoodeksi   paragrahvi 174 lõike 1 alusel. Kõnealune asi liideti 1996. aastal algatatud asjaga.   10. Aastal 2000 ja 2001 pikendati eeluurimistähtaega kaebaja väidetava haiguse tõttu   korduvalt. 28. novembril 2001 kohaldas politsei tema suhtes sundtoomist   politseiprefektuuri. Järgmisel päeval esitati talle süüdistus kriminaalkoodeksi paragrahvi   lõike 1 alusel. Ta keeldus ütluste andmisest, dokumentidega tutvumisest või neile   allakirjutamisest.   11. 15. jaanuaril 2002 kinnitas prokurör süüdistuskokkuvõtte ning kriminaalasja   toimik saadeti Tartu Maakohtule.   12. 17. jaanuaril 2002 andis maakohus ta kohtu alla ning jättis muutmata tõkendi –   allkiri elukohast mittelahkumise kohta. Kohtuistung määrati 26. märtsiks 2002.   Oma kirjas 24. märtsist 2002 teatas kaebaja kohtule, et ta ei saa haiguse tõttu istungil   osaleda. Ta taotles istungi edasilükkamist.   26. märtsil 2002 lükati kohtuistung edasi kaebaja puudumise tõttu ning uus   kohtuistung määrati 13. juuniks 2002.   Kohus otsustas selleks, et kaebaja ilmuks sel kuupäeval istungile, kohaldada tema   suhtes sundtoomist.   Kuna politsei kaebajat ei leidnud ning ei olnud võimeline tema osavõttu kohtuistungist   13. juunil 2002 tagama, lükati istung edasi 30. septembrile 2002.   Kohus otsustas uuesti kohaldada kaebaja suhtes sundtoomist.   B. Kaebaja vahi alla võtmisega seotud menetlus   13. 30. septembril 2002 kaebaja kohtusse ei ilmunud. Politsei ei olnud võimeline   tagama tema istungist osavõttu, kuna korduva kontrollimise käigus ei avanud ta oma   elukohas ust. Kohtusse ilmusid kaebaja advokaat, prokurör ja üks kannatanu. Maakohus   otsustas arutamise edasi lükata ning kuulutada kaebaja tagaotsitavaks. Kohus otsustas, et   tema tabamisel tuleb ta vahi alla võtta ning siis määratakse uus kohtuistung. Kohus   tugines kriminaalmenetluse koodeksi §-dele 66 ja 68, § 73 lg-le 1 ning §-dele 209, 218 ja   223.   14. Kaebaja võeti vahi alla 2. oktoobril 2002 Tallinnas.   15. Seejärel esitas ta kaebuse Tartu Ringkonnakohtule. Nagu ta väidab oma kaebuses,   “anti see üle 5. oktoobril 2002 tunnistajate juuresolekul Tallinna Politseiprefektuuri   arestimaja vastutavale ametnikule üle andmiseks Tartu Ringkonnakohtule”.   Valitsuse poolt EIÕKle esitatud kaebuse koopia kannab käsitsi kirjutatud märkust   “Kaebus vastu võetud. Tartu Maakohus. 10.10.02” ning pitserit ja maakohtu kohtuniku   allkirja.   Kaebuse kohaselt oli kaebajalt vabadus võetud ebaseaduslikult, kuna talle ei esitatud   vahistamise aluseks olnud maakohtu määrust. Lisaks sellele oli maakohus teinud   kõnealuse määruse tema juuresolekuta. Ta väitis, et tühistatud oli tema elukoha   registreerimine aadressil, kuhu linnakohus oli kohtukutsed saatnud. Ta märkis, et   tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaselt loetakse isiku elukohaks igakordne   viibimiskoht, kui isiku elukohta ei saa kindlaks määrata. 2. oktoobril 2002 viibis ta   Tallinnas ning enne seda Tartus. Ent kohtukutseid ei olnud ta kätte saanud. Ta nõudis   enda viivitamatut vahi alt vabastamist ning tema vahistamise kohta tehtud maakohtu   määruse kehtetuks tunnistamist.   16. Kaebajat hoiti vahi all 17. oktoobrini 2002. Sel kuupäeval toimus Tartu Maakohtu   istung kaebaja, tema advokaadi ja prokuröri osavõtul. Kohus otsustas, et kuna kaebaja   ega tema advokaat ei olnud tutvunud asja toimikuga, lükatakse asja arutamine edasi.   Kuna kaebaja väitis, et ta ei olnud kohtukutset 30. septembri 2002 istungile kätte saanud   ning ta lubas edaspidi kohtusse ilmuda, vabastati ta vahi alt. Kohus kohaldas kaebaja   suhtes kergemat tõkendit – allkiri elukohast mittelahkumise kohta.   17. 5. novembril 2002 lükkas Tartu Ringkonnakohus kaebaja maakohtu 30. septembri   otsuse peale esitatud kaebuse arutamise edasi, kuna kaebaja advokaat ei ilmunud   kohtusse.   Samal päeval jõudsid ringkonnakohtusse kaebaja esitatud kaebuse muudatused. Ta   väitis muu hulgas, et ta ei olnud kunagi andnud allkirja elukohast mittelahkumise kohta,   ning nõudis hüvitist ebaseadusliku kinnipidamise eest.   18. 11. novembril 2002 toimunud ringkonnakohtu istungil jäeti kaebus rahuldamata.   Kohus märkis, et kriminaalmenetluse koodeksi § 73 lg 1 kohaselt võib kohtualuse suhtes   kohaldada tõkendina vahi alla võtmist kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise või uue   kuriteo toimepanemise vältimiseks. Ringkonnakohus leidis, et maakohtul oli põhjendatud   alus arvata, et kaebealune hoiab kriminaalmenetlusest kõrvale ning et ta rikub tõkendit   allkiri elukohast mittelahkumise kohta. Ta ei olnud reageerinud kohtukutsetele, mis olid   saadetud tema elukohta ning ta ei olnud vastanud telefonikõnedele. Asjaolu, et kaebaja   oli võetud vahi alla, tegi võimalikuks istungi pidamise 17. oktoobril 2002, pärast mida   kaebaja vabastati. Mis puudutab kaebaja väidet, et ta ei olnud kunagi andnud allkirja   elukohast mittelahkumise kohta, tuvastas ringkonnakohus, toetudes kohtuasja toimikule,   et kaebajale oli tutvustatud määrust, millega määrati tõkendiks allkiri elukohast   mittelahkumise kohta. Asjaolu, et kaebaja oli keeldunud sellele alla kirjutamast, ei saanud   tõlgendada tõkendi kohaldamata jätmisena. Tõkendi allkiri elukohast mittelahkumise   kohta eesmärk ei olnud isiku liikumisvabaduse piiramine; sellega taheti pigem kohut   teavitada isiku asukohast, et kriminaalmenetlust oleks võimalik läbi viia viivituseta.   Käesoleval juhul ei olnud võimalik kriminaalmenetluse läbiviimine viivitusteta, kuna   kaebaja rikkus talle kriminaalmenetluse koodeksi § 69 lg 1 alusel kohaldatud tõkendit.   Ringkonnakohus märkis, et menetluses, mis käsitles kaebust maakohtu otsuse peale, ei   olnud võimalik otsustada kahju hüvitamise nõude üle.   Kehtiva kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt oli ringkonnakohtu otsus lõplik.   C. Kriminaalasja edasine kulg   19. 2003. aasta lõpus ning 2004. aastal lükati kriminaalasja arutamist korduvalt edasi,   peamiselt kaebaja kohtusse ilmumata jätmise ning kohtu selliste korralduste täitmata   jätmise tõttu, mis käsitlesid tema kohtupsühhiaatriaekspertiisi. Samal ajal esitas kaebaja   hulga kaebusi ja avaldusi erinevate asutuste vastu.   20. 3. augusti 2005 kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti kohaselt ei võimaldanud kaebaja   vaimne seisund aru saada oma tegudest ja neid juhtida. Ekspertiisi akti kohaselt ei olnud   ta võimeline andma kohtus ütlusi ega kandma karistust. Leiti, et sundravi rakendamine   tema suhtes ei ole vajalik, kuna ta ei olnud ohtlik endale ega ühiskonnale.   21. Maakohtu 21. septembri 2005 otsuses leidis tuvastamist asjaolu, et kaebaja oli   toime pannud teod, mille kohta talle oli esitatud süüdistus. Kuna tema vaimne seisund oli   aga halvenenud, mida tõendas kohtupsühhiaatriaekspertiisi akt, ning ta ei olnud   võimeline andma kohtus ütlusi ega kandma karistust, kriminaalmenetlus lõpetati. Otsuse   peale võis kaevata kümne päeva jooksul.   22. 27. septembri 2005 otsusega lükkas Riigikohus tagasi kaebaja kassatsioonikaebuse   madalama astme kohtute määruste peale, kaasa arvatud 11. novembri 2002   ringkonnakohtu määruse peale. Riigikohus leidis, et apellatsioonikohtu määruse peale   võib kaebuse esitada advokaat, mitte kaebaja isiklikult. Lisaks sellele oli ringkonnakohtu   määrus kehtiva kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt lõplik.   23. 22. oktoobril 2005 esitas kaebaja apellatsioonkaebuse maakohtu 21. septembri   otsuse peale.   II. ASJAKOHASED SISERIIKLIKUD ÕIGUSNORMID   24. Sel ajal kehtinud kriminaalmenetluse koodeksi asjakohased sätted nägid ette:   § 66   “(1) Kui on küllaldane alus arvata, et vabaduses viibiv süüdistatav või kohtualune hoiab uurimisest   või kohtust kõrvale, takistab tõe tuvastamist kriminaalasjas või jätkab kuritegude toimepanemist,   samuti kohtuotsuse täitmise tagamiseks võidakse tema suhtes kohaldada ühte järgmistest tõkenditest:   1) allkiri elukohast mittelahkumise kohta;   ...   3) vahi alla võtmine;   ...”   § 68   “(1) Tõkendi valikul tuleb arvestada toimepandud kuriteo ohtlikkust ja kahtlustatava, süüdistatava   või kohtualuse isiksust, kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse poolt uurimisest või kohtust   kõrvalehoidumise või tõe tuvastamise takistamise võimalikkust, samuti kahtlustatava, süüdistatava või   kohtualuse tervislikku seisundit, vanust, perekonnaseisu ja teisi asjaolusid, millel võib tõkendi   kohaldamisel olla tähtsust.   ...”   § 69   “(1) Allkiri elukohast mittelahkumise kohta seisneb selles, et kahtlustatavalt, süüdistatavalt või   kohtualuselt võetakse kirjalik kohustus mitte lahkuda oma alatisest või ajutisest elukohast uurija,   prokuröri või kohtu loata.   (2) Kui kahtlustatav, süüdistatav või kohtualune seda kohustust rikub, võib tema suhtes kohaldada   raskemat tõkendit, millest allkirja võtmisel hoiatatakse.”   § 73   “(1) Vahi alla võtmist tõkendina võib kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse suhtes kohaldada   kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise või uue kuriteo toimepanemise vältimiseks, samuti kohtuotsuse   täitmise tagamiseks.   ...   (4) ... Vahistataval on õigus taotleda enda küsitlemist kaitsja osavõtul maa- või linnakohtuniku   poolt, mille kohta koostatakse protokoll… Nimetatud nõudeid ei rakendata, kui vahistatav on   tagaotsitav või tema asukoht on teadmata.   (5) Vahi alla võtmise … või sellest keeldumise vormistab maa- või linnakohtunik põhistatud   määrusega. ...”   § 77 -1   “Vahi alla võtmise peale võib isik, kelle suhtes tõkendit kohaldati, esitada viie päeva jooksul   erikaebuse …”   § 78   “...   (3) Kohtualuse suhtes valitud tõkendit võib muuta või tühistada kohus, kelle menetluses   kriminaalasi on, või kõrgemalseisev kohus.   ...”   § 78 -1   “(1) Väljakutsutud isik … peab viivituseta teatama … kohtule, kui kutsel märgitud tähtajaks   ilmumine ei ole võimalik.   ...”   § 78 -3   “(1) …kohtu määruse alusel võib kohaldada … süüdistatava … sundtoomist, kui ta on jätnud …   kohtusse ilmumata ja kutses on märgitud, et mitteilmumise korral võib isiku suhtes kohaldada   sundtoomist.   ...   (2) Sundtoomist teostab politsei.   (3) Sundtoomisele määratud isiku, kes asub … kohtuga samas asulas, võib kinni pidada kuni   kaheksateist tundi enne … kohtuistungi algust. Sundtoomisel teisest asulast ei tohi kinnipidamise   tähtaeg ületada neljakümmend kaheksat tundi.   ...”   § 208   “(1) Kriminaalasja arutamine esimese astme kohtu istungil toimub kohtualuse osavõtul, kelle   ilmumine kohtusse on kohustuslik.   ...”   § 209   “Kohtualuse mitteilmumisel kohtuistungile peab kohus kriminaalasja arutamise edasi lükkama ...   Kohus trahvib mitteilmunud kohtualust … ning otsustab sundtoomise kohaldamise või kohtualuse   suhtes muu tõkendi kohaldamise.”   § 222   “Kohtul on õigus kriminaalasja kohtuliku arutamise ajal … valida, muuta või tühistada kohtualuse   suhtes varem valitud tõkendit.”   25. Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu   kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud   kahju hüvitamist.   26. Eriseadus – riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju   hüvitamise seadus – mis jõustus 1. jaanuaril 1998, tegeleb alusetult vabaduse võtmisega   tekitatud kahju hüvitamise küsimustega. Selle seaduse § 1 lg 3 p 2 kohaselt ei hüvitata   alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju isikule, kes hoidus kriminaalasja kohtulikust   menetlusest kõrvale või rikkus tõkendist tulenevat kohustust mitte lahkuda kohtu loata   oma elukohast või põgenes või läks pakku.   ÕIGUSKÜSIMUSED   I. KONVENTSIOONI ARTIKLI 5 LÕIKE 3 VÄIDETAV RIKKUMINE   27. Kaebaja kaebas, et teda ei toimetatud kohtusse viivitamata pärast vahistamist, nagu   nõuab konventsiooni artikli 5 lõige 3. Artikkel 5, käesolevat kohtuasja silmas pidades,   sätestab järgmist:   “1. Igaühel on õigus isikuvabadusele ja turvalisusele. Kelleltki ei või võtta tema vabadust, välja   arvatud seaduses kindlaksmääratud korras järgmistel juhtudel:   ...   (b) seaduslik vahistamine või kinnipidamine kohtu seadusliku korralduse täitmatajätmise eest või   seaduses ettenähtud kohustuse täitmise tagamiseks;   (c) seaduslik vahistamine või kinnipidamine, et tuua ta pädeva õigusvõimu ette põhjendatult   kahtlustatuna õiguserikkumises või kui põhjendatult peetakse vajalikuks takistada õiguserikkumise   toimepanekut või põgenemist pärast seda;   ...   3. Iga käesoleva artikli lõike 1 punkti c kohaselt vahistatu või kinnipeetu toimetatakse viivitamata   kohtuniku või mõne muu seadusjärgse õigusvõimuga ametiisiku ette ning tal on õigus asja kohtulikule   arutamisele mõistliku aja jooksul või vabastamisele kuni asja arutamiseni. Vabastamise eeldusena   võidakse nõuda tagatisi asja arutamisele ilmumise osas.   ...”   28. Valitsus vaidlustas selle väite.   A. Vastuvõetavus   29. EIÕK märgib, et kaebus ei ole ilmselgelt põhjendamatu konventsiooni artikli 35   lõike 3 tähenduses. EIÕK märgib lisaks, et see ei ole vastuvõetamatu ka muudel   põhjustel. Seetõttu tuleb kaebus tunnistada vastuvõetuks.   B. Põhjendatus   1. Kas vabaduse võtmine oli õigustatud artikli 5 lõike 1 punkti b või c alusel   30. Valitsus oli arvamusel, et kaebaja kinnipidamine oli õigustatud konventsiooni   artikli 5 lõike 1 punkti b alusel. Valitsus väitis, et selles kohtuasjas ei seisnenud   kinnipidamise põhjus mitte niivõrd põhjendatud kahtluses, et kaebaja oli kuriteo toime   pannud, mille korral kohaldatakse artikli 5 lõike 1 punkti c, kuivõrd kohtu seaduslike   korralduste pidevas täitmata jätmises ja seaduses ettenähtud kohustuse täitmise   tagamises. Valitsus rõhutas, et süüdistatava ilmumine kohtuistungitele oli kohustuslik.   Süüdistatava ilmumiseks oli kolm võimalust: esiteks, süüdistatavale saadetaks kohtukutse   ning ta ilmub kohtuistungile vabatahtlikult; teiseks, süüdistatava suhtes rakendatakse   sundtoomist, et tagada tema kohalolek kohtuistungil; kolmandaks oli võimalik   süüdistatav vahi alla võtta. Nimetatud kohtuasjas oli kohus kasutanud kahte esimest   võimalust tulutult. Kaebaja kinnipidamine vastavalt kriminaalmenetluse koodeksi §-le 73   oli seega ainsaks järelejäänud võimaluseks, et tagada tema ilmumine kohtuistungile.   Valitsus juhtis tähelepanu sellele, et kohus oli kohustatud kriminaalasja arutama   mõistliku aja jooksul ning kuna süüdistatav hoidus menetlusest kõrvale, pidi kohus võtma   meetmed, et tagada asja kohtulik arutamine ning süüdistatava kohalolek. Vastasel korral   oleks tekkinud küsimus seoses vastavusega konventsiooni artikli 6 lõikele 1.   Valitsus märkis, et riiklikud kohtud leidsid, et kohtuliku arutamise huvi kaalus üles   kaebajalt lühiajalise vabaduse võtmise.   31. Kohus märgib, et kohtu registriosakond saatis valitsuse seisukohad edasi kaebaja   viidatud postkontoritesse kolmel korral. Postiteenistus saatis kirjad tagasi, kuna kaebaja   ei tulnud neile järele. Samuti ei ole kaebaja teinud ühtki asjakohast märkust kohtule   esitatud seisukohtades pärast valitsuse seisukohtade esitamist. Nii ei ole kohus saanud   kaebaja seisukohti vastuseks valitsuse omadele. Kaebaja osutas siiski sellele, et ta soovib   oma kaebuse menetlemise jätkumist kohtus. Seega ei näe EIÕK põhjust, miks peaks   kaebuse menetlusnimistust kõrvaldama konventsiooni artikli 37 lõike 1 punkti a kohaselt.   32. EIÕK kordab, et konventsiooni artikli 5 lõige 1 nõuab, et kinnipidamine oleks   seaduslik, mis tähendab muu hulgas, et see on vastavuses seaduses kindlaksmääratud   korraga. Konventsioon viitab siinkohal põhiliselt siseriiklikule õigusele ning sätestab   kohustuse toimida kooskõlas selle materiaalõiguse ja protsessiõiguse normidega, kuid   nõuab lisaks, et vabaduse võtmine peab vastama artikli 5 eesmärgile, et kaitsta   üksikisikuid omavoli eest. Eeskätt on ametivõimude, eriti aga kohtute ülesanne   tõlgendada ja rakendada siseriiklikku õigust (vt otsust kohtuasjas Benham vs.   Ühendkuningriik, 10. juuni 1996, kohtuotsuste ja lahendite kogumik 1996-III, lk 752–   753, punktid 40–41).   Artikli 5 lõige 1 sisaldab ammendava nimekirja vabaduse võtmise lubatavate aluste   kohta. Ühe aluse kohaldatavus ei pruugi siiski välistada teise aluse kohaldatavust;   vastavalt asjaoludele võib kinnipidamine olla õigustatud enam kui ühe punkti alusel (vt   näiteks otsust kohtuasjas Eriksen vs. Norra, 27. mai 1997, kohtuotsuste ja lahendite   kogumik 1997-III, lk 861–862, punkt 76 ning Enhorn vs. Rootsi, nr 56529/00, § 34, EIÕK   2005-...). Võttes arvesse asjaolu, et artikli 5 lõike 1 punkti c kohaldatavus toob kaasa   artikli 5 lõike 3 kohaldatavuse, mis annab olulise lisatagatise vahistatud isikule, on EIÕK   arvates asjakohane analüüsida esmalt, kas nimetatud punkt on kohaldatav selles   kohtuasjas.   33. Kohus märgib, et selles asjas oli kaebaja kohustatud siseriikliku õiguse kohaselt   ilmuma Tartu Maakohtusse, kus pidid tulema arutusele tema vastu esitatud   kriminaalsüüdistused. Siiski ei järginud ta mitmel korral temale saadetud kohtukutseid   ning kohtuorganid olid suurtes raskustes tema ülesleidmisega. Järgnevalt andis maakohus   30. septembril 2002 välja määruse tema vahi alla võtmiseks kriminaalmenetluse koodeksi   asjaomaste sätete alusel. Miski ei viita sellele, et siseriiklikus õiguses ettenähtud   menetlust ei järgitud.   34. Kohus tuletab meelde, et maakohus saatis kaebajale kohtukutse seoses tema vastu   algatatud kriminaalmenetlusega. Lisaks sellele võeti ta vahi alla kriminaalmenetluse   koodeksi nende sätete alusel, mis lubavad kohtualust vahi alla võtta. Ta vabastati pärast   kriminaalasjas kohtuistungi toimumist. Kohtuorganitel ei olnud tegelikult muud põhjust   kaebaja kohtusse ilmuma sundimiseks kui tema vastu algatatud kriminaalmenetlus.   Kohus järeldab, et kaebaja kinnipidamine kuulub konventsiooni artikli 5 lõike 1 punkti c   reguleerimisalasse.   35. Kohus ei näe põhjust mitte nõustuda riigi väitega, et artikli 5 lõike 1 punkti b tuleb   selles asjas samuti kohaldada. Olles tuvastanud punkti c kohaldatavuse, jätkab kohus   siiski asjaolu kindlakstegemist, kas järgiti artikli 5 lõikes 3 sätestatud rangemaid tagatisi.   2. Kas järgiti artikli 5 lõikes 3 sätestatud tagatisi   36. Kohus kordab, et konventsiooni artikli 5 lõige 3 näeb ette isikutele, kes on   vahistatud või kinni peetud kuriteo toimepanemise kahtlusega, tagatise omavolilise või   põhjendamatu vabaduse võtmise vastu (vt näiteks otsust kohtuasjas Aquilina vs. Malta   [suurkoda], nr 25642/94, § 47, EIÕK 1999-III).   Artikli 5 lõike 3 eesmärk on tagada viivitamatu ja automaatne kohtulik kontroll sellise   kinnipidamise üle, mille politsei või haldusorgan on läbi viinud artikli 5 lõike 1 punkti c   alusel (vt otsust kohtuasjas De Jong, Baljet ja Van den Brink vs. Madalmaad, 22. mai   1984, A-sari nr 77, lk 24, § 51 ning Aquilina, osundatud eespool, §-d 48–49).   Kohus on juhtinud tähelepanu sellele, et artikli 5 lõikes 3 sisaldub nii menetlusõiguslik   kui ka materiaalõiguslik nõue. Menetlusõiguslik nõue asetab ametiisikule kohustuse   kuulata ära tema ette toodud isik; materiaalõiguslik nõue paneb talle kohustuse vaadata   läbi kinnipidamise poolt ja vastu rääkivad asjaolud, otsustada, viidates õiguslikele   kriteeriumitele, kas kinnipidamine neil alustel on õigustatud, ning isik vabastada, kui   sellised alused puuduvad (vt otsust kohtuasjas Schiesser vs. Šveits, 4. detsember 1979, A-   sari nr 34, lk 13–14, § 31, koos edasiste viidetega).   37. Erinevalt paljudest kohtu käsitletud juhtumitest andis selles kohtuasjas alguses   kaebaja kinnipidamiseks loa kohus. Seega peab kohus kindlaks tegema, kas kohtulik   sekkumine kaebaja vahistamisse oli küllaldane, et vastata artikli 5 lõikes 3 sätestatud   nõuetele.   38. Kohus märgib, esiteks, et artikli 5 lõike 3 kohaselt tuleb isik kohtuniku või muu   õigusmõistmise pädevusega ametiisiku ette tuua viivitamata pärast vahistamist või   kinnipidamist. See säte ei näe ette võimalikke erandeid nimetatud nõude kohaldamisest,   isegi mitte eelneva kohtuliku sekkumise alustel. Vastasel juhul läheks see vastuollu sätte   mõttega.   Lisaks sellele tuletab kohus meelde, et EIÕK kohtupraktika kohaselt peab artikli 5   lõikes 3 ettenähtud kohtulik kontroll vastama teatud nõuetele, üheks nõudeks on   kohtuametniku kohustus enne asjakohase otsuse tegemist ise kinnipeetud isik ära kuulata   (vt otsust kohtuasjas De Jong, Baljet ja Van den Brink, osundatud eespool, lk 24, § 51   ning Aquilina, osundatud eespool, § 50). Kohus märgib, et käesolevas asjas otsustas   kaebaja, erinevalt oma advokaadist, jätta kohtusse ilmumata, kui võeti vastu otsus tema   vahistamise kohta. See asjaolu iseenesest ei tõstata küsimust artikli 5 lõike 3 all, kuna   konventsioonist ei saa tuletada nõuet selle kohta, et isik, kes hoidub kõrvale   kohtumenetlusest, peaks olema kohal kohtulikul arutamisel, millel arutatakse kohtu luba   tema vahistamiseks (vt Harkmann vs. Eesti (otsus), nr 2192/03, 1. märts 2005). Kohus   märgib siiski, et kaebajal puudus võimalus esitada kohtule võimalikke isiklikke   põhjendusi enda kinnipidamisele vasturääkivate asjaolude kohta pärast tema vahistamist   2. oktoobril 2002, hoolimata ametivõimude kohustusest vastavalt artikli 5 lõikele 3 anda   kaebajale võimalus olla ära kuulatud.   39. Kohus märgib, et kaebaja vabastati pärast tema kriminaalasja arutamist 17.   oktoobril 2002, s.o enne tema kinnipidamise õiguspärasuse läbivaatamist. Enne seda hoiti   teda vahi all viisteist päeva. Kohus leiab, et selline ajavahemik on vastuolus “viivitamata”   nõudega vastavalt artikli 5 lõikele 3 (vt näiteks otsust kohtuasjas Brogan ja teised vs.   Ühendkuningriik, 29. november 1988, A-sari nr 145-B, lk 33–34, § 62).   40. Järelikult on rikutud konventsiooni artikli 5 lõiget 3.   II. KONVENTSIOONI ARTIKLI 5 LÕIKE 4 VÄIDETAV RIKKUMINE   41. Kaebaja kaebas, et tema kinnipidamise seaduslikkuse üle ei otsustatud kiires   korras. Ta toetus konventsiooni artikli 5 lõikele 4, mis sätestab:   Igaühel, kellelt on võetud vabadus vahistamise või kinnipidamise teel, on õigus taotleda menetlust,   millega kohus otsustaks kiires korras tema kinnipidamise seaduslikkuse ning korraldaks tema   vabastamise, kui kinnipidamine osutub ebaseaduslikuks.   42. Valitsus vaidlustas selle väite.   Vastuvõetavus   43. Kohus kordab, et konventsiooni artikli 5 lõige 4, mis tagab kinnipeetud isikutele   õiguse algatada menetlus nendelt vabaduse võtmise seaduslikkuse vaidlustamiseks,   kinnitab samuti nende õigust, et kohus otsustaks sellise menetluse algatamise järel kiires   korras kinnipidamise seaduslikkuse üle ning otsustaks selle lõpetamise, kui   kinnipidamine osutub ebaseaduslikuks. See, kas isiku õigust on artikli 5 lõike 4 kohaselt   austatud, tuleb kindlaks teha vastavalt iga kohtuasja asjaoludele (vt otsust kohtuasjas   Rehbock vs. Sloveenia, nr 29462/95, § 84, EIÕK 2000-XII, koos edasiste viidetega).   Lisaks sellele tuletab kohus meelde, et pärast isiku vabastamist ei kohaldata enam   artikli 5 lõiget 4, välja arvatud juhul, kui ta kaebab riigisisese kohtu poolt kinnipidamise   seaduslikkuse üle otsustamiseks läbi viidud menetluse kiiruse peale (vt komisjoni otsust   Tyrrell vs. Ühendkuningriik, nr 28188/95, 4. september 1996, avaldamata).   44. Kohus märgib, et selles kohtuasjas algatas kaebaja menetluse, et vaidlustada 5.   oktoobril 2002 toimunud kinnipidamise seaduslikkust, kaevates kinnipidamise määruse   peale. Ehkki ringkonnakohus tegi kaebuse suhtes otsuse alles 11. novembril 2002, andis   maakohus välja määruse kaebaja viivitamatuks vabastamiseks juba 17. oktoobril 2002.   Kohus on arvamusel, et kaebaja vabastati enne, kui vaidlusküsimus oleks võinud   artikli 5 lõike 4 tähenduses tekkida (vt, võrdluseks ja vajalike kohandustega, otsust   kohtuasjas Letellier vs. Prantsusmaa, 26. juuni 1991, A-sari nr 207, lk 22, § 56).   45. EIÕK leiab, et asjaomane kaebus on ilmselgelt põhjendamatu ja tuleb tagasi lükata   kooskõlas konventsiooni artikli 35 lõigetega 3 ja 4.   III. KONVENTSIOONI ARTIKLI 5 LÕIKE 5 VÄIDETAV RIKKUMINE   46. Viimaseks kaebas kaebaja, et rikuti tema õigust saada hüvitist ebaseadusliku   kinnipidamise eest. Ta tugines konventsiooni artikli 5 lõikele 5, mis sätestab:   “Igaühel, kes on osutunud käesoleva artikli sätetega vastuolus oleva vahistamise või kinnipidamise   ohvriks, on täitmisele kuuluv õigus kompensatsioonile.”   47. Valitsus vaidlustas selle väite.   A. Vastuvõetavus   48. EIÕK märgib, et asjaomane kaebus ei ole ilmselgelt põhjendamatu konventsiooni   artikli 35 lõike 3 tähenduses. EIÕK märgib lisaks, et see ei ole vastuvõetamatu ka muudel   põhjustel. Seetõttu tuleb kaebus tunnistada vastuvõetuks.   B. Põhjendatus   49. Valitsus väitis, et ehkki kaebaja ei saanud toetuda riigi poolt isikule alusetult   vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadusele enne kriminaalmenetluse   lõppemist, oli võimalik kasutada muid õiguskaitsevahendeid ametnike väidetavate   ebaseaduslike toimingutega tekitatud kahju hüvitamise taotlemiseks. Valitsus viitas   asjaolule, et isik, kelle õigusi on rikutud avaliku võimu ebaseaduslike toimingute   tagajärjel, võib nõuda kahju hüvitamist riigivastutuse seaduse alusel.   50. Kohus kordab, et artikli 5 lõige 5 viitab vahistamisele või kinnipidamisele, “mis on   vastuolus käesoleva artikli sätetega”. Vahistamine ja kinnipidamine võib olla seaduslik   siseriikliku õiguse kohaselt, kuid siiski vastuolus artikli 5 lõikega 3, mille korral tuleb   kohaldada artikli 5 lõiget 5 (vt, vajalike kohandustega, otsust kohtuasjas Brogan ja teised,   osundatud eespool, lk 35, § 67). Lõikes 5 sätestatud õigus saada hüvitist eeldab seega, et   rikkumise artikli 5 ühe eelneva lõike suhtes on tuvastanud kas siseriiklik ametiasutus või   EIÕK (vt otsust kohtuasjas Stoichkov vs. Bulgaaria, nr 9808/02, § 72, 24. märts 2005).   51. Kohus märgib, et käesolevas asjas tuvastati artikli 5 lõike 3 rikkumine (vt punkti   eespool). Seega on kohaldatav artikli 5 lõige 5. Kohus peab seega kindlaks tegema,   kas Eesti seadus tagab kaebajale täitmisele kuuluva õiguse nõuda kompensatsiooni   artikli 5 rikkumise tõttu.   52. Kohus tuletab meelde, et käesolevas asjas lubas maakohus kaebaja kinnipidamist   põhjusel, et ta hoidus kriminaalmenetlusest kõrvale. Ringkonnakohus jättis maakohtu   otsuse kui seadusliku muutmata. Kohus ei leia põhjust kahelda kaebaja kinnipidamise   seaduslikkuses Eesti õiguse kohaselt. Asjaolude põhjal ei ilmne, et kaebaja esitatud   hüvitisnõue riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise   seaduse kohaselt leiaks rahuldamist. Eesti seadus ei taga eraldi õigust saada hüvitist   kinnipidamise eest, mis on toimunud konventsiooni artiklit 5 rikkudes.   53. Kohus leiab sellest tulenevalt, et selle kohtuasja puhul on tegemist konventsiooni   artikli 5 lõike 5 rikkumisega.   IV. KONVENTSIOONI ARTIKLI 41 KOHALDAMINE   54. Konventsiooni artikkel 41 sätestab:   “Kui kohus leiab, et konventsiooni või selle juurde kuuluvaid protokolle on rikutud ja Kõrge   Lepinguosalise siseriiklik õigus lubab ainult osalist hüvitust, võib kohus vajadusel määrata   kahjustatud poolele õiglase hüvituse.”   A. Kahjutasu   55. Kaebaja ei taotlenud rahalise kahju hüvitamist, vaid nõudis 30 000 eurot   mittevaralise kahju eest, nimelt 15 000 eurot kinnipidamise eest ajavahemikus 2.–17.   oktoobrini 2002 ning ülejäänud 15 000 eurot Tartu Ringkonnakohtu 11. novembri 2002   määruse eest.   56. Valitsus ei esitanud nõude kohta märkusi.   57. Kohus leiab, et kaebajale põhjustati ängistust ja kannatusi konventsiooni   formaalsete rikkumiste tulemusel, mille hüvitamiseks ei piisa kohtu järeldustest. Õiglastel   alustel mõistab EIÕK kaebaja kasuks välja 2 000 eurot mittevaralise kahju eest.   B. Kohtukulud   58. Kaebaja ei nõudnud mingisugust summat kohtukulude eest.   C. Viivis   59. Kohtu arvates tuleb sobivaks viivisemääraks arvestada Euroopa Keskpanga   laenuintressi piirmäär, suurendatuna kolme protsendi võrra.   SELLEST LÄHTUVALT KOHUS ÜHEHÄÄLSELT:   1) tunnistab kaebused konventsiooni artikli 5 lõigete 3 ja 5 alusel vastuvõetuks ning   tunnistab ülejäänud osa kaebusest vastuvõetamatuks;   2) leiab, et rikutud on konventsiooni artikli 5 lõiget 3;   3) leiab, et rikutud on konventsiooni artikli 5 lõiget 5;   4) leiab, et:   a) kostjariik peab kolme kuu jooksul pärast konventsiooni artikli 44 lõike 2 kohast   kohtuotsuse lõplikuks muutumist maksma kaebajale 2000 (kaks tuhat) eurot   mittevaralise kahju eest, mis arvutatakse ümber Eesti kroonidesse maksmispäeval   kehtiva vahetuskursi alusel, lisaks võimalikud maksud, mida võidakse sellelt summalt   võtta;   b) eespool nimetatud kolmekuulise tähtaja lõpu ja tasumise vahelise aja eest tuleb   eespool nimetatud summalt maksta lihtviivist määra järgi, mis vastab viivise   arvestamise ajal kehtivale Euroopa Keskpanga laenuintressi piirmäärale,   suurendatuna kolme protsendi võrra;   5) jätab rahuldamata ülejäänud osa kaebaja õiglase hüvitise nõudest.   Koostatud inglise keeles ja tehtud teatavaks kirjalikult 11. juulil 2006 EIÕK   reglemendi 77. reegli punktide 2 ja 3 kohaselt.   T.L. Early   sekretär   Nicolas Bratza   esimees