2832/66;2835/66;2899/66

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   ESILEHT   ENGLISH   EUROOPA INIMÕIGUSTE KOHUS   KOHTUASJADE MITTEAMETLIKUD KOKKUVÕTTED JA TAUSTAD:   DE WILDE, OOMS JA VERSYP versus BELGIA   18. juuni 1971. aasta kohtuotsus   A. Põhifaktid   Belgia kodanikud härrad Jacques De Wilde, Franz Ooms ja Edgard Versyp viibisid vastavalt   Belgia 27. novembri 1961. aasta hulkurluse tõkestamise seadusele erinevates   kinnipidamisasutustes. Politseikohtute otsustega määratud kinnipidamine kestis hr De Wilde'il   mõni kuu, hr Oomsil ühe aasta ja hr Versypil veidi rohkem kui üks aasta ja üheksa kuud.   1966. aastal esitasid need isikud Euroopa Inimõiguste Komisjonile kaebused Belgia vastu.   Mitmele inimõiguste konventsiooni artiklile viidates kaebasid nad eelkõige selle üle, et neil puudus   võimalus kinnipidamisotsuste peale edasi kaevata. Nad leidsid, et sellega rikuti konventsiooni   artikli 5 lõiget 4, mille järgi on igal kinnipeetul õigus taotleda menetlust, millega kohus otsustaks   kiires korras tema kinnipidamise seaduslikkuse.   B. Menetlus Euroopa Inimõiguste Komisjonis   Oma 19. juuli 1969. aasta ettekandes avaldas Komisjon arvamust, et:   • oli rikutud artiklit 4 (üheksa poolthäälega kahe vastu), artikli 5 lõiget 4 (üheksa poolthäälega kahe   vastu) ja artiklit 8 (kümne poolthäälega ühe vastu);   • ei olnud rikutud artiklit 3 (ühehäälselt) ja artikli 5 lõiget 1 (kümne poolthäälega ühe vastu);   • ei kohaldu artikli 5 lõige 3 (ühehäälselt), artikli 6 lõige 1 (kümne poolthäälega ühe vastu), artikli 6   lõige 3 (kümne poolthäälega ühe vastu) ja artikkel 7 (ühehäälselt).   Samuti oli Komisjon arvamusel, et "puudub vajadus arutada artikli 13 kohaldumist" (ühehäälselt).   Belgia valitsus esitas asja Kohtule 24. oktoobril 1969.   VÄLJAVÕTE KOHTUOTSUSEST   ÕIGUSLIK PÕHJENDUS   I. ANTUD ASJADES TÕSTATATUD PÄDEVUSE JA VASTUVÕETAVUSE KÜSIMUSED   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (1 of 26) [11/05/2001 08:59:59]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   44. Oma 1970. aasta veebruari ja juuni selgituskirjades palus valitsus Kohtul põhimõtteliselt   "tunnistada vastuvõetamatuks kaebused, mille Belgia peale esitasid 17. juunil 1966 Jacques De   Wilde, 20. mail 1966 Franz Ooms ja 16. augustil 1966 Edgard Versyp, sest kõik siseriiklikud   õiguskaitsevahendid ei olnud ammendatud ja seetõttu oleks Euroopa Inimõiguste Komisjon   pidanud nende kaebused konventsiooni artikli 26 ja artikli 27 lõike 3 alusel tagasi lükkama".   Oma 1970. aasta aprilli seletuskirjas palus Komisjon omakorda Kohtul   "1) esmajoones:   • tunnistada Belgia valitsuse taotlus saada Kohtult otsus, mille järgi Komisjon pidanuks kõnealused   kolm kaebust konventsiooni artikli 26 ja artikli 27 lõike 3 alusel tagasi lükkama, vastuvõetamatuks   põhjendusega, et Kohtul puudub pädevus otsustada kaebuste vastuvõetavust käsitlevate   Komisjoni otsuste üle;   2) teise võimalusena:   • tunnistada nimetatud taotlus vastuvõetamatuks põhjendusega, et Belgia valitsusel ei ole enam   õigust sellist taotlust Kohtule esitada, sest ta ei tõstatanud siseriiklike õiguskaitsevahendite   ammendamata jätmise küsimust Komisjoni menetluse selles staadiumis, kus arutati kaebuste   vastuvõetavust;   3) kolmanda võimalusena:   • tunnistada nimetatud taotlus põhjendamatuks, sest kõnealuse kolme kaebuse Komisjonile   esitamise ajal puudusid Belgia õiguses tõhusad õiguskaitsevahendid rahukohtunike poolt   hulkurlusega seotud kohtuasjades tehtud otsuste edasikaebamiseks".   45. Kohtuasja suulisel arutamisel väitis valitsuse esindaja, et Kohtule peaks olema meelepärane   - "tunnistada end pädevaks otsustama kaebuste vastuvõetavuse üle praegu tema menetluses   olevates asjades, ja eelkõige kindlaks teha, kas kaebajad on ammendanud siseriiklikud   õiguskaitsevahendid või mitte";   - "tunnistada kaebused vastuvõetamatuks, sest kaebajad ei järginud konventsiooni artikli 26   sätteid".   Väidetavalt ei kujutanud artikli 26 sätete mittejärgimine endast ainuüksi siseriiklike   õiguskaitsevahendite ammendamata jätmist, vaid Edgard Versypi kohtuasjas tähendas see ka   kuuekuulise tähtaja ületamist.   Komisjoni esindajad jäid selles küsimuses oma 1970. aasta aprillikuu seletuskirjas esitatud   seisukohtade juurde.   46. Seetõttu palutakse Kohtul enne sisuliste küsimuste käsitlemist otsustada,   1) kas ta on pädev läbi vaatama valitsuse vastuväiteid, mis rajanevad konventsiooni artikli 26   väidetaval mittejärgimisel kas siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamise või siis kuuekuulise   tähtaja suhtes;   2) kui Kohus on selles küsimuses pädev, siis kas on valitsusel veel õigus tõstatada kaebuste   vastuvõetamatuse küsimust kas siseriiklike õiguskaitsevahendite mitteammendamise või Versypi   kohtuasjas tähtaja ületamise alusel;   3) kui valitsusel on veel see õigus, siis kas tema väited vastuvõetamatuse suhtes on põhjendatud.   A. Kohtu pädevus vaadata läbi seoses Komisjoni poolt vastuvõetud kaebustega esitatud   valitsuse seisukohad siseriiklike õiguskaitsevahendite mitteammendamise ja tähtaja suhtes   47. Hindamaks, kas ta on pädev läbi vaatama valitsuse seisukohti, millega vaidlustatakse antud   kaebuste käsitlemine, viitab Kohus konventsiooni tekstile ja eelkõige artiklile 45, milles   määratletakse tema pädevus ratione materiae. See artikkel sätestab, et "Kohtu pädevusse   kuuluvad kõik konventsiooni tõlgendamise ja kohaldamisega seotud asjad, mille on vastavalt   artiklile 48 esitanud Kõrged Lepinguosalised või komisjon". Selle sätte alusel, nagu Kohus osutas   oma 9. veebruari 1967. aasta kohtuotsuses ("lingvistika" kohtuasi. • Seeria A, lk 18), "tekib Kohtul   pädevus ratione materiae, kui asjas tõusetub konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise   küsimus".   48. Artikli 45 tekstis sisalduv fraas "…konventsiooni tõlgendamise ja kohaldamisega seotud asjad"   on märkimisväärselt laia tähendusega. Selle väga üldist tähendust kinnitab artikli 46 lõike 1   ingliskeelne tekst, mis sisaldab isegi laiema tähendusega mõisteid (all matters, s.t kõik küsimused)   kui artikli 45 tekst (all cases, s.t kõik asjad).   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (2 of 26) [11/05/2001 08:59:59]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   49. On tõsi, et artiklist 45 johtuvalt võib Kohus rakendada oma pädevust ainult talle nõuetekohaselt   esitatud asjades ja et kõigepealt peab Kohus tähelepanu pöörama artiklites 47 ja 48 sätestatud   tingimuste täitmisele. Kui asi on Kohtule nõuetekohaselt esitatud, on Kohtul täielik jurisdiktsioon ja   seega võib ta asja käsitlemisel otsustada niihästi asja tehiolude kui ka õigusküsimuste üle.   50. Seetõttu on mõeldamatu, et asja arutamise käigus tõstatatud artikli 26 tõlgendamise ja   kohaldamise küsimused peaksid jääma Kohtu pädevusest välja. See võimalus on seda   mõeldamatum, et siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamise reegel piiritleb valdkonda, milles   lepinguosalised riigid on kokku leppinud vastata nende vastu konventsioonijärgsetes organites   esitatud süüdistustele, ja Kohus peab ühtmoodi tagama nii vastavate seadusesätete kui ka   konventsiooni ja selle protokollidega tagatud üksikisiku õiguste ja vabaduste järgimise.   Siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamise reegel, mis vabastab riigid kohustusest oma   tegudest rahvusvahelise organi ees vastust anda enne, kui neil on olnud võimalus lahendada   probleemid omaenda õigussüsteemi abil, on samuti üks rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud   põhimõtteid, millele artiklis 26 eraldi viidatakse.   Mis puutub kuuekuulise tähtaja reeglisse, siis see tuleneb konventsiooni erisättest ja kujutab   endast õigusliku püsikindluse elementi.   51. Seda järeldust ei muuda mingil juhul kehtetuks Komisjonile konventsiooni artikliga 27 antud   volitused kaebuste vastuvõetavuse osas. Nimetatud artikliga Komisjonile pandud ülesanne kujutab   endast sõelumist: Komisjon kas tunnistab kaebused vastuvõetavaks või mitte. Komisjoni otsuse   peale lükata tagasi tema arvates vastuvõetamatu kaebus ei saa edasi kaevata, nagu ei saa edasi   kaevata ka kaebuse vastuvõetavaks tunnistamise otsuse peale; need otsused tehakse täiesti   sõltumatult (vt mutatis mutandis 14. novembri 1960. aasta Lawlessi kohtuotsus. • Seeria A, lk 11).   Kaebuse vastuvõtmise otsuse tagajärjel asub Komisjon täitma konventsiooni artiklites 28 - 31   sätestatud ülesandeid ning tekib asja Kohtusse jõudmise võimalus; kõnealune otsus ei ole aga   Kohtu jaoks siduv, nagu seda ei ole ka Komisjoni poolt tema lõppettekandes avaldatud arvamus   selle kohta, kas "kindlakstehtud faktidest nähtub, et asjaosaline riik on konventsiooniga võetud   kohustusi rikkunud" (artikkel 31).   52. Eespool nimetatud põhjustel leiab Kohus, et ta on pädev antud kohtuasjades tõstatatud   õiguskaitsevahendite ammendamata jätmise ja tähtaja ületamise küsimusi läbi vaatama.   B. Õigus tõstatada kaebuste vastuvõetamatuse küsimus (pr forclusion)   53. Kohtu pädevus otsustada vastustava valitsuse poolt artikli 26 alusel esitatud kirjalike avalduste   üle, mille eesmärk on vaidlustada tema vastu esitatud nõuded, ei tähenda mingil juhul seda, et   Kohus peaks Komisjonis toimunud menetluse käigus valitsuse esitatud seisukohad tähele   panemata jätma.   54. Tegelikult on nii siseriiklikes kui rahvusvahelistes kohtutes välja kujunenud tava, et vastuväiteid   vastuvõetavuse suhtes tuleks üldjuhul esitada in limine litis. Ehkki see ei ole alati kohustuslik, on   siin tegemist vähemalt kohase õigusemõistmise ja õigusliku püsikindluse nõudega. Kohus ise on   kohtureglemendi punktis 46.1 märkinud, et "osapool peab esialgse vastuväite esitama hiljemalt   enne esimese kirjaliku menetlusdokumendi esitamiseks määratud tähtaja lõppu".   Kahtlemata ei sarnane Kohtu menetlus menetlusega Komisjonis ja tavaliselt ei ole isegi osapooled   samad; ent nad on seotud ühe ja sellesama asjaga ning konventsiooni üldpõhimõtetest tuleneb   selgelt, et vastuväited pädevuse ja vastuvõetavuse osas tuleb põhimõtteliselt esitada kõigepealt   Komisjonile sellises ulatuses, nagu nende vastuväidete iseloom ja asjaolud võimaldavad (vrd 10.   novembri 1969. aasta Stögmülleri kohtuotsus, seeria A, lk 41 - 42, punkt 8, ja sama kuupäeva   Matznetteri kohtuotsus, seeria A, lk 32, punkt 6).   55. Lisaks ei takista miski riike loobumast siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamise reegli   eelistest; kõnealuse reegli põhieesmärk on kaitsta nende siseriiklikku õigussüsteemi. Selles   küsimuses on ammu välja kujunenud rahvusvaheline tava, millest konventsioon ei ole mingil juhul   lahti öelnud, viidates artiklis 26 "rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidele". Kui selline   loobumine leiab aset Komisjoni menetluse ajal (vt näiteks Yearbook of the Convention, 7. kd, lk   - 260), ei ole mõeldav, et asjaomasel valitsusel oleks õigus oma loobumisest lahti öelda   pärast asja esitamist Kohtule.   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (3 of 26) [11/05/2001 08:59:59]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   56. Uurinud Komisjonis toimunud menetlust, leiab Kohus, et oma esimestes kaebuste   vastuvõetavust puudutavates märkustes oli valitsus tõstatanud ühe Franz Oomsi kaebuse   vastuvõetamatuse küsimuse põhjendusega, et siseriiklikud õiguskaitsevahendid ei olnud   ammendatud. Et Komisjon luges kõnealuse kaebuse selgelt põhjendamatuks, siis ei pidanud ta   vajalikuks nimetatud vastuväite kohta otsust teha. Oomsi kohtuasjas tegi Komisjon selle kohta   osalise otsuse 11. veebruaril 1967.   Asja suulisel arutamisel, mis järgnes nimetatud osalisele otsusele ja samal kuupäeval tehtud   otsustele kahes seonduvas asjas, esitas Komisjoni liige 6. aprillil 1967 valitsuse esindajale   märkus 1   küsimuse võimaluse kohta vaidlustada Belgia Conseil d'Etat's   hulkurlust käsitlevad   rahukohtunike otsused (1891. aasta seaduse §-d 13 ja 16) ning justiitsministri otsused keelduda   kinnipeetava hulkuri vabastamisest (sama seaduse §-d 15 ja 18). Valitsuse esindaja vastas, et   nimetatud kõrgeim halduskohus leidis, et tal puudub pädevus käsitleda rahukohtuniku otsuse   peale esitatud edasikaebust (21. detsembri 1951. aasta Vleminckxi kohtuotsus, vrd punkt 37   eespool); ent valitsuse esindaja rõhutas, et "Belgia Conseil d'Etat's oli pooleli vähemalt üks   kohtuasi [Du Bois' kohtuasi], mille käigus oli jälle tõstatatud küsimus õigusest rahukohtuniku otsus   edasi kaevata"; seejärel avaldas ta oma isikliku arvamuse, et "puht õiguslikult seisukohalt" võiks   Conseil d'Etat kinnipeetava hulkuri vabastamisest "keelduva ministri otsuse" vajaduse korral   kahtlemata tühistada. Ta ei kasutanud seda seisukohta aga argumendina, mille alusel nõuda   Komisjonilt kas kaebuste tagasilükkamist siseriiklike õiguskaitsevahendite mitteammendamise   tõttu või siis nende vastuvõetavuse üle otsustamise edasilükkamist.   Seepärast pidas Komisjon võimalikuks järeldada, et siseriiklikud õiguskaitse - vahendid puudusid,   ning sellest tulenevalt leida oma 7. aprilli 1967. aasta otsuses kaebuste vastuvõetavaks   tunnistamise kohta, et "kaebajad olid järginud konventsiooni artiklis 26 sätestatud tingimusi".   57. Kaks kuud hiljem, 7. juunil 1967, tegi aga Belgia Conseil d'Etat otsuse, millega ta muutis oma   senist kohtupraktikat: ta tunnistas vastuvõetavaks hr Du Bois' edasikaebuse rahukohtuniku otsuse   tühistamiseks ja võttis edasikaebuse menetlusse (vt punkt 37 eespool). Oma 31. juuli 1967. aasta   seletuskirjas informeeris valitsus sellest otsusest Komisjoni ja taotles ametlikult nimetatud kolme   kaebuse kui vastuvõetamatute tagasilükkamist siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamata   jätmise tõttu. Kaebajate õigusnõustaja esitas seisukoha, et vastustav valitsus "ei saanud selles   staadiumis vaidlustada kaebuste vastuvõetavust, sest see oli lõplikult kindlaks määratud Komisjoni   otsusega 7. aprillist 1967 " (ettekande punkt 59). 8. veebruaril 1968 kordas Belgia valitsuse   esindaja seda taotlust asja arutamisel Komisjonis (ettekande punktid 124 ja 125): ta pani   Komisjonile ette teha "vastuvõetavuse kohta teine otsus, sest Belgia Conseil d'Etat' otsuse   sõnastus tuvastab selgelt, et kaebajaile olid kättesaadavad õiguskaitsevahendid, mida nad ei   kasutanud, ehkki nad oleksid võinud seda teha".   Lõpuks lükkas Komisjon selle taotluse oma 19. juulil 1969 vastuvõetud ettekandes tagasi (punkt   177). Komisjon meenutas, et "kooskõlas konventsiooni artiklis 26 viidatud rahvusvahelise õiguse   põhimõtetega ei nõuta kaebajalt siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamist, kui siseriiklike   kohtute pidevat kohtupraktikat arvestades ei ole need õiguskaitsevahendid tõenäoliselt   tulemuslikud"; Komisjon märkis, et enne otsuse tegemist Du Bois' kohtuasjas 7. juunil 1967   valitses hulkurlust käsitlevate rahukohtunike otsuste peale edasikaebamise osas samasugune   olukord, ning järeldas, et ta oli õigustatult tunnistanud kõik kolm kaebust vastuvõetavaks ja et   eespool nimetatud otsus "ei kujutanud endast uut tegurit, mis õigustaks kaebuste vastuvõetavuse   kohta tehtud otsuse uuesti läbivaatamist".   Neid asjaolusid arvestades ei saa Kohus järeldada, et selles, mis puutub Charleroi', Namuri ja   Brüsseli rahukohtunike otsustesse, puudub valitsusel õigus tõstatada Kohtus vastulause   siseriiklike õiguskaitsevahendite mitteammendamise kohta.   58. Sama ei kehti aga valitsuse teise argumendi kohta, mille järgi kaebaja Versyp ületas tähtaja.   Versyp esitas kaebuse Komisjonile 16. augustil 1966, s.t rohkem kui kuus kuud pärast Brüsseli   politseikohtus 4. novembril 1965 tehtud otsust, millega talle määrati vabadusekaotus hulkurluse   eest (vt punktid 29 ja 31 eespool). Selle põhjal väidab valitsus, et kui Kohus võtaks arvesse, et   nimetatud kohtuotsuse peale ei olnud sel ajal võimalik edasi kaevata, tuleks Versypi kaebus   Komisjonile tunnistada vastuvõetamatuks konventsiooni artiklis 26 in fine sätestatud tähtaja   ületamise tõttu.   Kohus märgib, et seda argumenti ei esitatud Komisjonile ega isegi Kohtule kirjaliku menetluse   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (4 of 26) [11/05/2001 08:59:59]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   käigus: valitsuse esindaja esitas selle esimest korda 16. novembril 1970, s.o rohkem kui kolm   aastat pärast Komisjoni otsust vastuvõetavuse kohta ja rohkem kui aasta pärast asja esitamist   Kohtule.   Neid asjaolusid arvestades leiab Kohus, et valitsusel ei ole enam õigust väita, nagu oleks Versypi   kaebus ületanud tähtaja.   59. Sama otsus kehtib õiguskaitsevahendite mitteammendamise väite kohta, mille valitsus esitas   Kohtule ja mis puudutas justiitsministri otsuseid kõigi kolme kaebaja vabastamistaotluste   tagasilükkamise kohta.   Kaebajad väitsid, et nende kinnipidamine ministri korraldusel rikkus konventsiooni artikli 5 lõiget 1.   Valitsus väidab, et kaebajail oleks olnud võimalus artikli 5 väidetava rikkumise alusel vaidlustada   nimetatud otsused Belgia Conseil d'Etat's, sest see artikkel on Belgia õiguses vahetult kohaldatav,   kuid kaebajad ei kasutanud seda võimalust. Ent Komisjonis toimunud menetluses ei lähtunud   valitsus selles küsimuses kordagi konventsiooni artiklist 26 (punktid 56 ja 57 eespool); juba   nimetatud põhjustel ei saa valitsus seda esmakordselt teha ka Kohtu poole pöördudes.   C. Siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamist käsitleva valitsuse väite sisu   60. Kohus tuletab meelde, et rahvusvahelise õiguse kohaselt, millele viitab selgesõnaliselt ka   artikkel 26, nõuab siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamise reegel vaid selliste vahendite   kasutamist, mis on asjaomastele isikutele kättesaadavad ja piisavad, s.t võimaldavad kahju   hüvitamist (10. novembri 1969. aasta Stögmülleri kohtuotsus. • Seeria A, lk 42, punkt 11).   Samuti tõdetakse, et nimelt väite esitanud valitsuse ülesanne on osutada õiguskaitsevahenditele,   mis tema arvates olid asjaomastele isikutele kättesaadavad ja mida nood oleksid pidanud   kasutama kuni viimaste ammendamiseni.   Sel puhul Belgia valitsuse esitatud andmed puudutavad osaliselt kinnipidamisotsuseid, osaliselt   aga kaebajate järgnenud kinnipidamist. Et Kohtu arvates ei ole valitsusel enam õigust teha viimati   nimetatud andmetel põhinevaid avaldusi (vt punkt 59 eespool), siis seoses konventsiooni artikliga   puutuvad asjasse ainult esimesena mainitud andmed. Valitsuse argumentatsioon selles   küsimuses muutus menetluse vältel tunduvalt.   61. Kordagi ei vaidlustatud asjaolu, et rahukohtunike otsused Jacques De Wilde'i, Franz Oomsi ja   Edgard Versypi asjas olid haldusliku iseloomuga, mistõttu nende peale polnud võimalik esitada ei   apellatsiooni- ega kassatsioonikaebust (vt punkt 37 eespool).   Asja esimesel arutamisel Komisjonis ja ilmselt lähtudes 21. detsembri 1951. aasta Vleminckxi   kohtuotsusest, tunnistas valitsuse esindaja samuti, et Belgia Conseil d'Etat poleks nimetatud   kinnipidamisotsuste edasikaebust menetlusse võtnud.   Pärast 7. juuni 1967. aasta Du Bois' kohtuotsust möönis valitsuse esindaja, et varasem   kohtupraktika oli "pisut abstraktne selles mõttes, et tegelikult ei järgnenud rahukohtuniku otsusele   kunagi mingit haldusotsust" (Komisjoni ettekande punkt 120). Kohtus väljendas valitsuse esindaja   sama seisukoha ning märkis, et väidetav ministri otsus, millele viidati Vleminckxi kohtuotsuses, oli   üksnes rahukohtuniku otsuse "täiteabinõu" ehk teisisõnu "puhtformaalne toiming". See seisukoht   tundub olevat õige: rahukohtunike menetlustoimikute uurimine näitab, et tegelikult said   prokuratuuri pädevad ametnikud Charleroi', Namuri ja Brüsseli rahukohtunikelt korralduse nende   otsused täide viia ja selleks "nõudsid" nad, et Worteli ja Merksplasi kinnipidamisasutuste direktorid   "võtaksid" De Wilde'i, Oomsi ja Versypi "vastu kinnipidamisasutusse", ilma et asjas oleks hiljem   mingit uut "otsust" tehtud (vt punktid 17, 24 ja 29 eespool). Kahtlemata võib minister 1891. aasta   seaduse alusel sekkuda, et peatada kinnipidamisotsuste täideviimine. Praktikas minister seda   õigust üldiselt ei kasuta, nagu ta ei kasutanud seda ka antud asjade puhul.   Ometi väitis valitsuse esindaja Komisjonis ja hiljem Kohtus, et samast Du Bois' kohtuotsusest   tulenevalt oli hulkurluse puhul tehtud rahukohtunike kinnipidamisotsuseid tegelikult võimalik Belgia   Conseil d'Etat's vaidlustada. Ta lisas, et ajal, mil kaebajate suhtes tehti kinnipidamisotsus, oli Du   Bois' kohtuasja menetlus nimetatud kõrgemas halduskohtus pooleli; seega oli tol hetkel võimalus   Vleminckxi kohtuasjaga loodud pretsedenti muuta ja seetõttu ei vabanda see kaebajaid sellise   õiguskaitsevahendi kasutamise katsest loobumisest.   62. Kohus ei saa selle seisukohaga nõustuda. Kohus leiab • ilma et siinkohal oleks isegi vajalik   uurida, kas edasikaebus oleks Belgia Conseil d'Etat's rahuldatud - , et vastavalt 7. juunini 1967   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (5 of 26) [11/05/2001 08:59:59]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   Belgias levinud õiguslikule veendumusele peeti rahukohtuniku otsuse peale Conseil d'Etat'le   esitatud edasikaebust vastuvõetamatuks.   Selline oli Belgia Conseil d'Etat's valitsuse enda seisukoht Du Bois' kohtuasjas. Kaebajatele ei saa   ette heita seda, et nende käitumine 1965. ja 1966. aastal ühtis seisukohaga, mida valitsuse   esindaja 1967. aasta alguses jätkuvalt kaitses vastuvõetavuse arutamisel Komisjonis ja mis oli   Belgias sellel ajal valdav.   Kui 7. juuni 1967. aasta Du Bois' kohtuotsus teatavaks sai, ei olnud kaebajail võimalik sellega   näiliselt avanevaid õiguskaitsevahendeid kasutada, sest ammu enne nimetatud otsuse kuulutamist   oli möödunud Belgia Conseil d'Etat' halduskolleegiumi menetluses kohaldatav asevalitseja 23.   augusti 1948. aasta määruse artikliga 4 sätestatud kuuekümnepäevane aegumistähtaeg.   Seetõttu on Kohus seisukohal, et valitsuse vastuvõetamatuseargument, mis rajaneb väitel, nagu   poleks siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamise reeglit järgitud, ei ole kinnipidamisotsuseid   käsitlevate kaebuste osas põhjendatud.   II. TEHIOLUD   63. Antud kohtuasjade tehiolude kohta kordasid valitsus ja Komisjon asja suulisel arutamisel   põhimõtteliselt samu seisukohti, mis sisaldusid nende vastavates seletuskirjades.   Valitsus palus Kohtul   "otsustada, et Jacques De Wilde'i poolt 17. juunil 1966, Franz Oomsi poolt 20. mail 1966 ja Edgard   Versypi poolt 16. augustil 1966 Belgia peale esitatud kaebuste aluseks olevad otsused ja   meetmed ei ole vastuolus Belgia kohustustega, mis tulenevad Euroopa inimõiguste   konventsioonist."   Komisjon omalt poolt palus Kohtul otsustada,   1) kas konventsiooni nõuetega, eriti artikli 5 lõikega 4 on kooskõlas või mitte rahukohtuniku   pädevus kaebajad hulkurluse tõttu valitsuse käsutusse asetada;   2) kas konventsiooni, eelkõige selle artikli 5 lõiget 4 rikuti või mitte tulenevalt asjaolust, et kaebajad   ei saanud kasutada õiguskaitsevahendeid kohtus, kes pärast esialgset kinnipidamisotsust oleks   mõistlike ajavahemike järel saanud kontrollida, kas nende kinnipidamine oli endiselt seaduslik,   ning vastupidise ilmnemisel anda korralduse nende vabastamiseks;   3) kas konventsiooni ja eelkõige selle artiklit 7 ja artikli 6 lõiget 1 ning lõike 3 punkte b ja c rikuti või   mitte tulenevalt asjaolust, et hulkurite suhtes Belgia seaduste kohaselt võetud   ümberkasvatamismeetmed on praktikas väidetavalt karistusõigusliku iseloomuga;   4) kas konventsiooni ja eelkõige selle artiklit 4 rikuti või mitte tulenevalt asjaolust, et kinnipidamise   ajal kohustati kaebajaid tegema sunniviisilist tööd, mis väidetavalt ei vastanud artikli 5 nõuetele;   5) kas konventsiooni ja eelkõige selle artiklit 8 rikuti või mitte tulenevalt asjaolust, et kaebajate   kinnipidamise ajal tsenseeriti nende kirjavahetust."   Kohtu menetluses olevatest asjadest ilmneb, et asja tehioludest johtuvaid küsimusi kerkib ka   seoses artikli 5 lõigetega 1 ja 3 ning artiklitega 3 ja 13.   A. Valitsuse "üldised ja esialgsed märkused"   64. Oma seletuskirjades ja suulistes väidetes tuletas valitsus meelde, et Kohtu ülesanne on teha   otsus kolmes konkreetses asjas, millele kohaldati kõnealuseid seadusi, mitte aga abstraktses   probleemis, mis on seotud nende seaduste vastavusega konventsioonile; selles punktis tsiteeris   valitsus 27. märtsi 1962. aasta De Beckeri kohtuotsust (seeria A, lk 26 in fine). Viimast aluseks   võttes rõhutas valitsus, et kaebajad olid vabatahtlikult end politseis üles andnud ja et nende   suunamine Worteli ja Merksplasi kinnipidamisasutustesse toimus kaebajate "selgesõnalise või   loogiliselt järelduva taotluse" tulemusena, kusjuures Versypi ja Oomsi puhul oli tegemist   selgesõnalise, De Wilde'i puhul loogiliselt järelduva taotlusega. Valitsus leiab, et vaevalt oli sellise   "vabatahtliku ülesandmise" puhul tegemist "vabaduse võtmisega" artikli 5 tähenduses. Sellest   järeldab valitsus, et Kohus peaks viivitamata kõrvale jätma oletuse konventsiooni nõuete täitmata   jätmisest nii "kinnipidamise enda" kui ka "kinnipidamise tingimuste" osas.   65. Kohut niisugune argumentatsioon ei veena. Inimene võib ajutise meeleheite või viletsuse ajel   politseisse minna ja lasta end kinni pidada. See ei pruugi aga tähendada, et kõnealusel isikul on   hulkurlik eluviis, või veel vähem, et tegemist on kutselise kerjusega, või seda, et tema hulkurlus   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (6 of 26) [11/05/2001 08:59:59]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   tuleneb laiskusest, joomarlusest või kõlblusetusest, mis Belgia 1891. aasta seaduse § 13 järgi   võivad kaasa tuua rangema kinnipidamismeetme.   Kaebajate soovid • niivõrd kui neid arvesse võeti • ei või mingil juhul tühistada ega muuta kaebuse   tinginud otsuste kohustuslikku, kokkuleppelisusele vastanduvat iseloomu; see kohustuslikkus   ilmneb ühemõtteliselt seadusetekstidest (1891. aasta seaduse §-d 8, 13, 15, 16 ja 18) ja Kohtule   esitatud dokumentidest.   Lõpuks ja eelkõige on õigus vabadusele "demokraatlikus ühiskonnas", kui seda mõistet   kasutatakse konventsiooni tähenduses, liiga tähtis selleks, et inimene kaotaks konventsiooniga   tagatud kaitse eelised vaid põhjusel, et ta annab end kinnipidamiseks ise üles. Kinnipidamine võib   rikkuda artiklit 5 isegi hoolimata sellest, et asjaomane isik on sellega nõustunud. Kui asi puudutab   avalikku korda Euroopa Nõukogu liikmesriikides, on iga juhtumi puhul vajalik   konventsiooniorganite range järelevalve kõigi meetmete suhtes, mis võivad rikkuda   konventsiooniga tagatud õigusi ja vabadusi. Liiatigi tunnustab 1891. aasta seaduse § 12 sellise   järelevalve vajadust siseriiklikul tasandil: ta kohustab rahukohtunikke "kindlaks tegema hulkurluses   süüdistatuna politseikohtu ette toodute isikut, vanust, füüsilist ja vaimset seisundit ning eluviisi".   Samuti ei vabasta kaebajate "enese vabatahtliku ülesandmise" fakt Kohut kohustusest kontrollida,   kas konventsiooni on rikutud.   B. Artikli 5 lõike 1 väidetav rikkumine   66. Kohtutoimikust selgub, et kaebajad väitsid inter alia konventsiooni artikli 5 lõike 1 rikkumist;   valitsus vaidlustas selle seisukoha ja ka Komisjon lükkas selle oma ettekandes tagasi.   Antud kohtuasjadele kohaldatuna sätestab artikli 5 lõige 1 järgmist:   "Igaühel on õigus isikuvabadusele ja turvalisusele. Kelleltki ei või võtta tema vabadust, välja   arvatud seaduses kindlaksmääratud korras järgmistel juhtudel:   … e) … hulkurite seaduslik kinnipidamine;   …"   67. Kaebajatelt võeti ajutiselt vabadus politseiinspektori korraldusel, kelle poole nad pöördusid,   ning kooskõlas 1849. aasta 1. mai seaduse §-ga 3 toimetas politseiinspektor kaebajad kahekümne   nelja tunni jooksul rahukohtuniku ette, kes asetas nad valitsuse käsutusse (vt punktid 16, 17, 23,   24, 28 ja 29 eespool).   Politseiinspektorite tegevuse seaduslikkust ei ole vaidlustatud; et asjaomased isikud pöördusid   politseisse vabatahtlikult ja rääkisid oma hulkurlikust eluviisist, oli nende toimetamine   rahukohtuniku ette täiesti loomulik. Pealegi oli see samm vaid ettevalmistava iseloomuga.   Kinnipidamine toimus rahukohtunike otsuste põhjal. Seepärast peab kõigi kolme kaebaja   kinnipidamise seaduslikkust hindama neist otsustest lähtudes.   68. Konventsioon ei sisalda mõiste "hulkur" määratlust. Belgia kriminaalkoodeksi artikkel 347   määratleb seda järgmiselt: "… hulkurid on isikud, kellel puudub kindel elukoht, elatusvahendid ja   pidev töö või amet". Kui need kolm tingimust on täidetud, võivad pädevad ametiasutused anda   korralduse, et asjaomased isikud asetataks hulkuritena valitsuse käsutusse. Tsiteeritud määratlus   ei tundu mingil moel olevat vastuolus mõiste "hulkur" tavalise tähendusega, ning Kohus leiab, et   põhimõtteliselt kohaldub artikli 347 järgi hulkuriks peetavale isikule konventsiooni artikli 5 lõike 1   punktis e sätestatud erand.   Antud asjades ei ilmnenud kindla elukoha ja elatusvahendite puudumine üksnes asjaomaste   isikute vabatahtlikust politseisse pöördumisest, vaid nende endi tollastest avaldustest: kõik kolm   väitsid end olevat ilma tööta (vt punktid 16, 23 ja 28 eespool). Kaebajaid puudutava informatsiooni   põhjal järeldasid Charleroi', Namuri ja Brüsseli rahukohtunikud, et nende töötusel oli   harjumuspärane iseloom. Sellele viitas ka asjaolu, et ehkki kaebajad väitsid end olevat töötajad, ei   olnud neist ükski võimeline tõestama miinimumarvu kindla ajavahemiku jooksul töötatud päevi, mis   vastavalt 1963. aasta 20. detsembri kuninglikule dekreedile (artiklid 118 jj) oleksid andnud neile   õiguse taotleda töötu abiraha.   69. Et kaebajail olid seega "hulkurile" iseloomulikud tunnused, võis neile kohaldada kinnipidamist   vastavalt konventsiooni artikli 5 lõike 1 punktile e tingimusel, et otsuse teevad pädevad   ametiasutused Belgia seaduste alusel ja korras.   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (7 of 26) [11/05/2001 08:59:59]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   Sellega seoses märgib Kohus, et kaebajaile ei saanud osaks võrdne kohtlemine: De Wilde asetati   19. aprillil 1966 valitsuse käsutusse kaheks aastaks, ent vabastati 16. novembril 1966; Ooms   asetati valitsuse käsutusse 21. detsembril 1965 määramata ajaks ja vabastati ühe aasta pärast, s.t   seaduses sätestatud tähtaja lõppemisel; Versyp asetati 4. novembril 1965 valitsuse käsutusse   kaheks aastaks ja vabastati 10. augustil 1967, s.t ühe aasta, üheksa kuu ja kuue päeva pärast (vt   punktid 17, 20, 24, 26, 29 ja 31 eespool).   Nagu Kohus on juba märkinud, erineb kindlaks ajavahemikuks valitsuse käsutusse asetamine   määramatuks tähtajaks asetamisest mitte ainult selle poolest, et esimese miinimumkestus on kaks   aastat (1891. aasta seaduse § 13), teise kestus ei tohi aga ületada ühte aastat (§-d 16 ja 18):   esimene on rangema iseloomuga, sest see kantakse karistatuse kohta käivatesse   isikuandmetesse (vt punkt 36 eespool) ja mõjutab edasist valimisõigust (vt Komisjoni ettekande   punkt 158).   Antud asjade puhul ei ilmne De Wilde'i ja Versypi asjades tehtud kohtuotsustest, missugune   paragrahvis 13 nimetatud neljast tingimusest võis panna rahukohtunikke kohaldama paragrahvi 16   asemel just seda paragrahvi, ent otsustes viidatakse asjaomaste isikute haldustoimikutele.   Jacques De Wilde'i toimik sisaldas 19. aprilliga 1966 • sellel päeval astus ta Charleroi's   rahukohtuniku ette • tähistatud teadet, milles sisaldusid mitmed süüdimõistmised ja valitsuse   käsutusse asetamise otsused (vt punkt 16 eespool). Kui Versyp astus Brüsseli politseikohtu ette,   oli kohtu käsutuses Sotsiaalse Rehabiliteerimise Büroo dokument, milles kaebaja hulkurluse   põhjusena nimetati laiskust ja alkoholilembust (vt punkt 28 eespool).   70. Seetõttu leiab Kohus, et kõigi kolme kaebaja asetamine valitsuse käsutusse ei olnud   ebaseaduslik ega meelevaldne, ning Kohtul pole põhjust arvata, et sellest tulenenud kinnipidamine   oli vastuolus konventsiooni artikli 5 lõike 1 punktiga e.   C. Artikli 5 lõike 3 väidetav rikkumine   71. Asja menetlemisel Komisjonis väitsid kaebajad muu hulgas, et nende puhul rikuti artikli 5 lõiget   3, mis sätestab järgmist:   "Iga... lõike 1 punkti c kohaselt vahistatu või kinnipeetu toimetatakse viivitamata kohtuniku või   mõne muu seadusjärgse õigusvõimuga ametiisiku ette ning tal on õigus asja kohtulikule   arutamisele mõistliku aja jooksul või vabastamisele kuni asja arutamiseni..."   Artikli 5 lõike 1 punkt c, millele viidatakse tsiteeritud tekstis, käsitleb üksnes isiku seaduslikku   vahistamist või kinnipidamist, "et tuua ta pädeva õigusvõimu ette põhjendatult kahtlustatuna   õigusrikkumises või kui põhjendatult peetakse vajalikuks takistada õigusrikkumise toimepanekut   või põgenemist pärast seda"; et Belgia seaduste järgi ainuüksi hulkurlus ei kujuta endast   õigusrikkumist (vt punkt 34 eespool), siis vahistati ja peeti kaebajad kinni mitte artikli 5 lõike 1   punkti c alusel • ja võib lisada, et samuti mitte punkti a kohaselt ("pädeva kohtu süüdimõistva   otsuse alusel") - , vaid tegelikult punkti e alusel. Selle põhjal tuleb Kohtul nagu Komisjonilgi   järeldada, et lõige 3 kaebajaile ei kohaldunud.   D. Artikli 5 lõike 4 väidetav rikkumine   72. Teatud ulatuses aktsepteeris Komisjon kaebajate vastuväiteid ja avaldas arvamust, et   vaadeldav menetlus ei olnud kooskõlas konventsiooni artikli 5 lõikega 4.   Vastavalt artikli 5 lõikele 4, mis muu hulgas kohaldub ka lõike 1 punkti e alusel kinnipeetud   hulkureile, "igaühel, kellelt on võetud vabadus vahistamise või kinnipidamise teel, on õigus   taotleda menetlust, millega kohus otsustaks kiires korras tema kinnipidamise seaduslikkuse ning   korraldaks tema vabastamise, kui kinnipidamine osutub ebaseaduslikuks".   73. Ehkki Kohus ei ole antud asjades tuvastanud mittevastavust artikli 5 lõikele 1 (vt punktid 67 -   eespool), ei vabasta see teda kohustusest uurida järgnevalt lõike 4 võimalikku rikkumist.   Viimasena nimetatud lõige on tegelikult eraldi säte ja selle järgimine ei tulene eo ipso esimesena   nimetatud lõike järgimisest: "igaühel, kellelt on võetud vabadus", kas seaduslikult või mitte, on   õigus seaduslikkuse kohtulikule järelevalvele; seega võib rikkumine seisneda kas lõiget 1 rikkuvas   kinnipidamises või lõikele 4 vastava menetluse puudumises • või koguni üheaegselt mõlemas.   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (8 of 26) [11/05/2001 08:59:59]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   1. Kinnipidamisotsused   74. Kohus uuris kõigepealt, kas De Wilde'i, Oomsi ja Versypi rahukohtunike ette astumise   tingimused tagasid nende õiguse taotleda menetlust, millega kohus otsustaks nende kinnipidamise   seaduslikkuse.   75. Kaebajate kinnipidamisega viidi täide rahukohtunike otsus: nende vahistamine politsei poolt oli   vaid ajutine meede ja kaebajate asjadesse ei sekkunud ükski teine asutus (vt punkt 67 eespool).   Sellest tuleneb esimene küsimus. Kas artikli 5 lõige 4 nõuab, et selle alla kuuluvate asjadega   peavad tegelema kaks asutust • üks, mis määrab kinnipidamise, ja teine, kohtu pädevusega   asutus, mis asjaomase isiku taotlusel vaatab läbi selle meetme seaduslikkuse? Või vastupidi, kas   piisab, kui kinnipidamisotsuse teeb asutus, millel on artikli 5 lõike 4 tähenduses mõiste "kohus"   tunnusjooned?   76. Esmapilgul võib artikli 5 lõike 4 sõnastuse järgi tunduda, nagu tagaks see lõige kinnipeetavale   alati õiguse nõuda, et kohus kontrolliks talle eelmises instantsis langetatud vabaduskaotusliku   otsuse seaduslikkust. Kaks ametlikku teksti ei sisalda aga samu mõisteid, sest ingliskeelses   tekstis nimetatakse "menetlust" ja mitte "apellatsioonikaebust", "edasikaebust" või   "õiguskaitsevahendeid" (vrd artikleid 13 ja 26). Pealegi on selge, et artikli 5 lõike 4 eesmärk on   tagada vahistatutele ja kinnipeetavatele õigus järelevalvele nende suhtes kohaldatud meetme   seaduslikkuse üle; sõna "kohus" ei esine seal mitmuses, vaid on ainsuses. Kui vabaduskaotusliku   otsuse teeb haldusasutus, ei ole kahtlust, et artikli 5 lõige 4 kohustab lepinguosalisi riike   võimaldama kinnipeetule edasikaebuse kohtule; miski ei viita aga sellele, et sama kehtib juhul, kui   otsuse teeb kohus kohtumenetluse lõppedes. Viimasel juhul sisaldub artikli 5 lõikes 4 nõutud   järelevalve kohtuotsuses; nii on see näiteks juhul, kui vangistamisotsus tehakse "pädeva kohtu   süüdismõistva otsuse alusel" (konventsiooni artikli 5 lõike 1 punkt a). Seega võib järeldada, et   artikli 5 lõiget 4 on järgitud, kui hulkuri lõike 1 punktis e sätestatud vahistamise või kinnipidamise   otsuse teeb "kohus" lõike 4 tähenduses.   Sellegipoolest tuleneb artikli 5 eesmärgist ja otstarbest, samuti lõikes 4 esinevatest terminitest   (ingl proceedings, pr recours), et sellise "kohtu" määratlusele vastamiseks peab asutus andma   vabadusevõtmisega seotud asjade menetluses nõutavad põhitagatised. Kui pädeva asutuse   menetluses need tagatised ei sisaldu, on riik kohustatud võimaldama asjaomasele isikule   menetluse teises asutuses, mis annab kõik kohtumenetluses nõutavad tagatised.   Kokkuvõtteks leiab Kohus, et ühe organi sekkumine on artikli 5 lõikega 4 kooskõlas, kuid seda   tingimusel, et kasutatav menetlus on kohtuliku iseloomuga ja annab asjaomasele isikule tagatised,   mis vastavad antud vabadusekaotuse iseloomule.   77. Seetõttu uuris Kohus, kas antud kohtuasjades oli rahukohtunikul "kohtu" tunnused artikli 5   lõike 4 tähenduses, ja eelkõige seda, kas rahukohtus toimunud menetluses olid kaebajaile   võimaldatud eespool nimetatud tagatised.   Kahtlemata on rahukohtunik organisatsioonilisest küljest vaadatuna "kohus"; Komisjon on selle   tegelikult aktsepteerinud. Rahukohtunik on sõltumatu nii täidesaatvast võimust kui ka kohtuasja   osapooltest ning talle laienevad Belgia põhiseaduse artiklitega 99 ja 100 kohtunikele antud   tagatised.   Vaadeldavates asjades on rahukohtuniku ülesanne otsustada, kas tema ette toodud isiku suhtes   on täidetud valitsuse käsutusse asetamiseks vajalikud seaduslikud tingimused. Kõnealuse   otsusega tõendab politseikohus selle kinnipidamise "seaduslikkuse", mille määramist süüdistus   temalt taotleb.   Komisjon on aga rõhutanud, et hulkurlusega seotud kohtuasjades täidab rahukohtunik   "haldusfunktsiooni" ega teosta järelikult artikli 5 lõikes 4 nõutud "kohtulikku järelevalvet". See   seisukoht rajaneb kassatsioonikohtu ja Belgia Conseil d'Etat kohtupraktikal (vt punkt 37 eespool).   Komisjon oli sellest järeldanud, et kohtumenetluse läbiviimine oli vajalik.   78. Sõna "kohus" (ingl court, pr tribunal) esineb konventsiooni mitmes artiklis. Selle eesmärk on   rõhutada kõnealuse sättega üksikisikule antava tagatise üht olemuslikku elementi (vt lisaks artikli 5   lõikele 4 ka artikli 2 lõiget 1, artikli 5 lõike 1 punkte a ja b ning artikli 6 lõiget 1). Kõigil neil eri   juhtudel tähistab see termin institutsioone, mille ühistest põhitunnustest olulisim on sõltumatus   täidesaatvast võimust ja asja osapooltest (vt 27. juuni 1968. aasta Neumeisteri kohtuotsus. •   Seeria A, lk 44, punkt 24) ning mis kehastavad kohtumenetluse tagatisi. Konventsiooniga   nõutavad menetlusvormid ei pea aga kõigi kohtu sekkumist nõudvate juhtumite puhul olema   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (9 of 26) [11/05/2001 08:59:59]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   ühesugused. Selleks et teha kindlaks, kas menetlus pakub piisavaid tagatisi, tuleb arvestada   menetluse toimumise asjaolusid. Seetõttu otsustas Kohus Neumeisteri kohtuasjas, et pädevad   kohtud on siiski "kohtud" vaatamata sellele, et süüdistuse ja ajutist vabastamist nõudnud üksikisiku   vahel puudub "poolte võrdsus" (ibidem); sama ei pruugi siiski kehtida teistsuguses kontekstis ja   näiteks teises olukorras, millele samuti kohaldub artikli 5 lõige 4.   79. Seetõttu on Kohtu ülesanne otsustada, kas Charleroi', Namuri ja Brüsseli politseikohtutes   toimunud menetlus vastas artikli 5 lõike 4 nõuetele, mis tulenevad eespool toodud tõlgendusest.   Vabaduskaotus, mille peale kaebasid De Wilde, Ooms ja Versyp, sarnaneb kriminaalkohtu poolt   määratud vabaduskaotusliku karistusega. Seetõttu ei oleks kohaldatud menetlus tohtinud anda   tagatisi, mis on märgatavalt väiksemad Euroopa Nõukogu liikmesriikides kriminaalasjade puhul   kehtivatest tagatistest.   Belgia seaduste järgi vahistatakse iga hulkurluses kahtlustatu ja seejärel • üldiselt kahekümne   nelja tunni jooksul • tuuakse ta politseikohtu ette (1891. aasta seaduse § 8 ja 1849. aasta 1. mai   seaduse § 3). Sellise isiku küsitlemise suhtes piirdub 1891. aasta seadus §-s 12 sätestatuga, mille   järgi rahukohtunik teeb kindlaks tema ette toodu isiku, vanuse, füüsilise ja vaimse seisundi ning   eluviisi. Õigust kaitsele käsitleb vaid 1849. aasta 1. mai seaduse § 3 säte, mille kohaselt tagatakse   asjaomasele isikule asja arutamise kolmepäevane edasilükkamine, kui ta seda taotleb. Valitsuselt   saadud andmete järgi ei kohaldu hulkurite kinnipidamisele kriminaalmenetluse koodeks.   Kõnealust menetlust mõjutab tehtava otsuse halduslik iseloom. See ei anna tagatisi, mis oleksid   võrreldavad nendega, mis kehtivad kinnipidamisel kriminaalasjades • hoolimata tõsiasjast, et   hulkurite kinnipidamine on sellega paljuski väga sarnane. On raske mõista, miks ainuüksi   hulkurluses süüdistatuna vahistatud peavad rahulduma sellise lihtmenetlusega: 1891. aasta   seaduse §-s 13 ja isegi §-s 16 sätestatust lühema karistusajaga karistatavad isikud • kaasa   arvatud need, kes on süüdi mõistetud õigusrikkumises kriminaalkoodeksi artiklite 342 - 344 alusel   (hulkurlus raskendavatel asjaoludel) - , saavad kasutada kriminaalmenetluse koodeksis sätestatud   ulatuslikke tagatisi. Kahtlemata on sel menetlusel kohtule omaseid tunnusjooni, nagu asja   arutamine ja otsuse avalik kuulutamine, ent neist ei piisa rahukohtunikule "kohtu" rolli   omistamiseks artikli 5 lõike 4 tähenduses, kui võetakse arvesse võimaliku karistuse tõsidust,   nimelt pikaajalist vabadusekaotust, millega kaasneb mitmesuguseid häbistavaid tagajärgi.   Seepärast ei vasta kõnealune menetlus iseenesest artikli 5 lõike 4 nõuetele ja Komisjonil oli õigus,   kui ta otsustas, et kaebajail oleks pidanud olema võimalus kasutada täiendavaid   õiguskaitsevahendeid. Kohus on aga juba leidnud, et De Wilde'il, Oomsil ja Versypil puudus   võimalus pöörduda nii kõrgema astme kohtu kui ka Belgia Conseil d'Etat poole (vt punktid 37 ja 62   eespool).   80. Seepärast jõuab Kohus järeldusele, et praegu vaetavas küsimuses rikuti artikli 5 lõiget 4, sest   ühelegi kolmest kaebajast ei võimaldatud nimetatud lõikes sätestatud tagatisi.   2. Kaebajate poolt haldusasutustele esitatud vabastamistaotluste tagasilükkamine   81. Kaebajate arvates ei rikutud artikli 5 lõiget 4 mitte ainult tingimuste poolest, milles rahukohtunik   määras nende kinnipidamise, vaid seda tehti ka nende vabastamistaotluste tagasilükkamisega.   82. Kohus leiab, et kahtlemata oleksid kaebajad võinud esitada edasikaebuse Belgia Conseil   d'Etat'le ja see edasikaebus oleks rahuldatud, kui justiitsminister oleks nende vabastamistaotlusi   tagasi lükates rikkunud 1891. aasta seadust. Sellegipoolest ei väida ükski kaebaja, et ta oleks   olnud olukorras, mille puhul kõnealune seadus nõuab kinnipidamise lõpetamist. Tegelikult   vabastati De Wilde ja Versyp enne rahukohtuniku määratud kaheaastase tähtaja lõppu (1891.   aasta seaduse § 13; punktid 17, 20, 29, 31 in fine ja 40 eespool); Ooms vabastati seadusega   sätestatud üheaastase tähtaja lõppemisel ja tema säästud ei olnud vabanemise ajaks jõudnud   nõutud summani (1891. aasta seaduse §-d 16 ja 17 ning § 18, esimene lõige; punktid 24, 26 in   fine ja 40 eespool).   Kaebajad oleksid asja menetlemisel Belgia Conseil d'Etat's saanud samuti väita • nagu nad väitsid   asja menetlemisel Komisjonis, ehkki mitte eriti täpselt (vt ettekande punkt 48) - , et nende   kinnipidamine oli igal juhul rikkunud konventsiooni artikli 5 lõiget 1 eelkõige sellepärast, et   vahepealsete sündmuste tõttu lakkasid nad olemast hulkurid. Konventsiooni artikkel 5 on Belgia   õiguses vahetult kohaldatav ja kui selle rikkumise peale oleks esitatud kaebus Belgia Conseil   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (10 of 26) [11/05/2001 08:59:59]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   d'Etat'le, ei saa a priori väita, et viimane poleks selle kohta kiiresti otsust teinud.   83. Teisalt eeldasid justiitsministrile esitatud taotlused talle 1891. aasta seadusega antud   kaalutlusõiguse kasutamist, et huvitatud poole väidete aluseks olevaid asjaolusid või muud   asjakohast informatsiooni arvesse võttes otsustada, kas kinnipeetava hulkuri peaks vabastama   enne seadusega ette nähtud tähtaja või rahukohtuniku otsusega määratud karistusaja lõppu.   Selles osas jääb mis tahes järgnevalt võetud meede konventsiooni artikli 5 lõike 4 kohaldamisalast   täielikult välja. Tegelikult nõuab kõnealune säte järelevalvet ainult kinnipidamise määramise või   selle jätkamise seaduslikkuse üle.   84. Seega ei leia Kohus, et antud küsimuses on rikutud artikli 5 lõiget 4.   E. Artiklite 6 ja 7 väidetav rikkumine   85. Nii Komisjon kui ka valitsus väidavad, et artiklid 6 ja 7, millele toetuvad kaebajad, ei kohaldu.   86. Kohus on jõudnud järeldusele, et asja arutamisel rahukohtus ei koheldud kaebajaid vastavalt   artikli 5 lõike 4 nõuetele (vt punktid 74 - 80 eespool). See järeldus muudab tarbetuks uurimise, kas   artikkel 6 kohaldus antud kohtuasjale ja kui kohaldus, siis kas seda järgiti.   87. Artikli 7 mittekohaldumine on selge. Hulkurlus ei ole Belgia seaduste järgi "õigusrikkumine" ja   rahukohtunik ei mõistnud kaebajaid "süüdi" ega määranud neile "karistust" (vt mutatis mutandis 1.   juuli 1961. aasta Lawlessi kohtuotsus. • Seeria A, lk 54, punkt 19).   F. Artikli 4 väidetav rikkumine   88. Konventsiooni artikkel 4 sätestab järgmist:   "1. …   2. Kelleltki ei või nõuda sunniviisilist või kohustuslikku töötamist.   3. Käesoleva artikli järgi mõiste "sunniviisiline või kohustuslik töötamine" ei hõlma:   a) töid, mida harilikult vastavalt… artikli 5 sätetele nõutakse kinnipidamisel…"   Komisjoni arvates ei olnud töö, mida kaebajaid sunniti tegema, artikli 4 alusel õigustatud, sest   tema veendumust mööda oli rikutud artikli 5 lõiget 4.   89. Antud asjade puhul on ka Kohus tuvastanud artikli 5 lõikega 4 tagatud õiguste rikkumise (vt   punktid 74 - 80 eespool), ent Kohtu arvates ei saa sellest järeldada artikli 4 rikkumist. Kohus   arvab, et artikli 4 lõike 3 punkt a lubab töö, mida tavaliselt nõutakse isikult, kellelt on võetud   vabadus artikli 5 lõike 1 punkti e alusel. Pealegi leiab Kohus tema käsutuses oleva informatsiooni   põhjal, et De Wilde'i, Oomsi ja Versypi suhtes ei ole tuvastatud artikli 5 lõike 1 punkti e (vt punktid   - 70 eespool) rikkumist.   90. Lisaks sellele ei väljunud kõigile kolmele kaebajale määratud töötamiskohustus konventsiooni   artikli 4 lõike 3 punkti a tähenduses "hariliku" piirest, sest see seadis eesmärgiks nende   rehabiliteerimise ja juhindus 1891. aasta seaduse §-s 6 sätestatud üldisest standardist, millele   võrdväärseid leidub mitme Euroopa Nõukogu liikmesriigi õiguses (vt punkt 38 eespool ja Komisjoni   ettekande lisad IV ja V).   Seega ei ole Belgia ametiasutused artikli 4 nõudeid täitmata jätnud.   G. Artikli 8 väidetav rikkumine   91. Kaebajate kinnipidamise ajal kontrolliti teatud määral nende kirjavahetust. Komisjoni arvates   tähendas see artikli 8 rikkumist ühelt poolt sellepärast, et kaebajate kinnipidamine oli ebaseaduslik   artikli 5 lõike 4 rikkumise tõttu, ja teiselt poolt seepärast, et isegi kui kaebajate kinnipidamine oleks   olnud seaduslik, ei saa harilik hulkurluse eest kinnipidamine tuua kaasa kirjavahetuse saladuse   piiranguid, mis on lubatud kriminaalasjades.   92. Esimese väite puhul tuletab Kohus mutatis mutandis meelde kohustusliku töö põhjusi, mis on   märgitud punktis 89 eespool.   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (11 of 26) [11/05/2001 08:59:59]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   93. Teise väite puhul tuletab Kohus meelde, et konventsiooni artikkel 8 sätestab järgmist:   "1. Igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu, tema kodu ja korrespondentsi   saladust.   2. Võimud ei sekku selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on   demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku   heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste   ja vabaduste kaitseks."   Kohus leiab, et kõnealune järelevalve, mis kahtlemata kujutab endast võimude sekkumist selle   õiguse kasutamisse, mida nimetatakse artikli 8 lõikes 1, oli "kooskõlas seadusega" lõike 2   tähenduses, nagu sätestatakse 1965. aasta 21. mai kuningliku dekreedi artiklitega 20 - 23   koostoimes artikliga 95. Edasi märgib Kohus tema käsutusse antud informatsiooni põhjal, et   kõnealustes asjades ei ületanud pädevad Belgia asutused konventsiooni artikli 8 lõikes 2   lepinguosalistele jäetud kaalutlusõigust: isegi hulkurluse eest kinnipeetute puhul oli neil asutustel   piisavalt alust pidada vajalikuks piirangute seadmist korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise   või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Need piirangud ei kohaldunud mingil   tingimusel neil arvukatel juhtudel, mis on loetletud 1965. aasta 21. mai kuningliku dekreedi artiklis   24, samuti ei kohaldunud need piirangud kaebajate ja Komisjoni vahelisele suhtlemisele (vt punkt   eespool). Lõpuks ei viita miski sellele, et kaebajaid kahjustati mingi diskrimineerimise või võimu   kuritarvitamise läbi (konventsiooni artiklid 14 ja 18).   H. Artikli 3 väidetav rikkumine   94. De Wilde ja Versyp esitasid kaebuse neile töötamisest keeldumise eest kohaldatud   distsiplinaarkaristuste peale, ent Komisjon ei pidanud neid karistusi artikliga 3 vastuolus olevaks.   Tema käsutuses olevate faktide põhjal ei leia kohus isegi ex officio mingeid jälgi nimetatud artikli   rikkumisest.   I. Artikli 13 väidetav rikkumine   95. Viidates konventsiooni artiklile 13, väitsid kaebajad, et nende käsutuses ei olnud "tõhusat   menetlust" saavutamaks artiklitega 5, 3, 4, 6 ja 8 tagatud õiguste kaitset.   Kohus on juba otsustanud, et kaebajate kohtlemise viis ei vastanud artikli 5 lõike 4 nõuetele (vt   punktid 74 - 80 eespool); seetõttu ei pea ta vajalikuks uurida artikli 13 väidetavat rikkumist.   Ülejäänud kaebuste osas piirdub Kohus otsusega, et konventsiooni artiklid 3 - 8 on Belgia õiguses   vahetult kohaldatavad. Kui kaebajad seetõttu arvasid, et kõnealused haldusaktid olid nimetatud   artiklitega tagatud õigusi rikkunud, oleksid nad võinud need otsused Belgia Conseil d'Etat's   vaidlustada.   NIMETATUD PÕHJUSTEL KOHUS:   I. NENDES KOHTUASJADES TÕSTATATUD PÄDEVUSE JA VASTUVÕETAVUSE   KÜSIMUSTE KOHTA   1) leiab kaheteistkümne poolthäälega nelja vastu, et Kohus on pädev käsitlema antud asjades   tõstatatud siseriiklike õiguskaitsevahendite mitteammendamise ja tähtaja küsimusi;   2) leiab ühehäälselt, et valitsusel on veel õigus Charleroi', Namuri ja Brüsseli rahukohtunike   otsuste puhul toetuda siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamise reeglile;   3) leiab ühehäälselt, et valitsusel ei ole enam õigust väita Edgard Versypi kaebuse hilinemist;   4) leiab ühehäälselt, et valitsusel ei ole enam õigust toetuda siseriiklike õiguskaitsevahendite   ammendamise reeglile justiitsministri otsuste puhul, millega lükati tagasi kõigi kolme kaebaja   vabastamistaotlused;   5) tunnistab ühehäälselt põhjendamatuks valitsuse seisukoha, et kinnipidamisotsuste vastu   esitatud kaebuste puhul ei olnud siseriiklikud õiguskaitsevahendid ammendatud;   6) otsustab seega ühehäälselt, et Kohus on pädev käsitlema antud kohtuasjade tehiolusid;   II. TEHIOLUDE KOHTA   1) leiab ühehäälselt, et kaebajate "enese vabatahtlik ülesandmine" ei ole piisav alus järeldamaks,   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (12 of 26) [11/05/2001 08:59:59]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   et konventsiooni ei ole rikutud;   2) leiab ühehäälselt, et artikli 5 lõiget 1 ei ole rikutud;   3) leiab ühehäälselt, et antud asjadele ei kohaldu artikli 5 lõige 3;   4) leiab üheksa poolthäälega seitsme vastu, et artikli 5 lõiget 4 on rikutud sellega, et kaebajail   puudus võimalus taotleda kohtumenetlust nende kinnipidamisotsuste vaidlustamiseks;   5) leiab viieteistkümne poolthäälega ühe vastu, et artikli 5 lõiget 4 ei ole rikutud sellega, et   kaebajate poolt ametiasutustele adresseeritud vabastamistaotlused lükati tagasi;   6) leiab ühehäälselt, et puudub vajadus teha otsust artikli 6 väidetava rikkumise kohta;   7) leiab ühehäälselt, et artikkel 7 antud asjadele ei kohaldu;   8) leiab ühehäälselt, et artiklit 4 ei ole rikutud;   9) leiab viieteistkümne poolthäälega ühe vastu, et artiklit 8 ei ole rikutud;   10) leiab ühehäälselt, et artiklit 3 ei ole rikutud;   11) leiab ühehäälselt, et puudub vajadus teha otsust artikli 13 väidetava rikkumise kohta eespool   punktis II-4 viidatud küsimuses;   12) leiab ühehäälselt, et artiklit 13 ei ole rikutud kaebajate ülejäänud kaebuste osas;   13) jätab kaebajaile õiguse vajaduse korral nõuda õiglast hüvitust eespool punktis II-4 viidatud   küsimuses.   Koostatud prantsuse ja inglise keeles, kusjuures prantsuskeelne tekst on autentne, Inimõiguste   majas Strasbourgis kaheksateistkümnendal juunil tuhande üheksasaja seitsmekümne esimesel   aastal.   Sir Humphrey WALDOCK   Marc-André EISSEN   Kohtusekretär   President   Vastavalt konventsiooni artikli 51 lõikele 2 ja kohtureglemendi punktile 50.2 on käesolevale   kohtuotsusele lisatud järgmised eriarvamused:   - kohtunike Rossi ja Sigurjónssoni arvamus;   - kohtunik Bilge'i arvamus;   - kohtunik Woldi arvamus;   - kohtunik Zekia arvamus;   - kohtunike Balladore Pallieri ja Verdrossi arvamus;   - kohtunike Holmbäcki, Rodenbourgi, Rossi, Favre'i ja Bilge'i arvamus.   H. W.   M.A. E.   KOHTUNIKE ROSSI JA SIGURJÓNSSONI ÜHINE ERIARVAMUS   Vastavalt konventsiooni artiklile 26 ei või Komisjon käsitleda Euroopa Nõukogu peasekretärile   saadetud kaebust (artikkel 25) enne, kui kõik siseriiklikud õiguskaitsevahendid on ammendatud.   Vastavalt artikli 27 lõikele 3 lükkab Komisjon tagasi iga talle saadetud kaebuse, mida ta peab   artikli 26 alusel vastuvõetamatuks.   Vastavalt artiklile 28 algatab Komisjon talle esitatud kaebust vastu võttes faktide   kindlakstegemiseks kaebuse läbivaatamise ja annab end poolte käsutusse, et saavutada   küsimuse inimõigusi järgiv sõbralik lahendus.   Kui lahendust ei leita, koostab Komisjon vastavalt artiklile 31 faktidest ettekande ja esitab   arvamuse selle kohta, kas kindlakstehtud faktidest nähtub, et asjaosaline riik on konventsiooniga   võetud kohustusi rikkunud, ning see ettekanne edastatakse Ministrite Komiteele.   Kui küsimust ei anta käesoleva konventsiooni artikli 48 kohaselt kolme kuu jooksul alates   ettekande Ministrite Komiteele edastamise kuupäevast Kohtu lahendada, otsustab Ministrite   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (13 of 26) [11/05/2001 08:59:59]     Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   Komitee vastavalt artiklile 32 kahekolmandikulise häälteenamusega, kas konventsiooni on rikutud.   Vastavalt artiklile 45, "Kohtu pädevusse kuuluvad kõik käesoleva konventsiooni tõlgendamise ja   kohaldamisega seotud asjad, mille on vastavalt artiklile 48 esitanud Kõrged Lepinguosalised või   Komisjon".   Väljend "asi" tähendab fakte, mille Komisjon on kindlaks teinud oma ettekandes. "Asja" ei   eksisteeri enne, kui Komisjoni ettekanne on edastatud Ministrite Komiteele. Ministrite Komiteele   edastatud ettekandes teeb komisjon kindlaks faktid ja esitab arvamuse selle kohta, kas   kindlakstehtud faktidest nähtub, et asjaosaline riik on konventsiooniga võetud kohustusi rikkunud.   Kui asja ei esitata Kohtule kooskõlas artikliga 48, otsustab Ministrite Komitee, kas konventsiooni   on rikutud.   Kui "asi" esitatakse Kohtule, on Kohtu pädevuses kõigi "küsimuste", s.t Komisjoni ettekandes   kindlakstehtud faktide tõlgendamine ja neile konventsiooni kohaldamine ning lõpliku otsuse   tegemine (artikkel 52) selle kohta, kas need faktid moodustavad konventsiooniga võetud   kohustuste rikkumise asjaosalise riigi poolt (kohustused: artikkel 19). Lõplik otsus saab olla ainult   selline, mis käsitleb "asja" tehiolusid, s.t seda, kas Komisjoni poolt kindlakstehtud faktidest nähtub   konventsiooni rikkumine.   Kaebuse vastuvõetavus või vastuvõetamatus on esmane (protseduuriline) küsimus, mis kuulub   Komisjoni pädevusse (artikli 25 lõige 4). Kohtu pädevusse kuulub omakorda küsimus, kas   Komisjoni ettekandes kindlakstehtud faktidest nähtub asjaosalise riigi poolt konventsiooniga   võetud kohustuste rikkumine, ning kui asja ei esitata Kohtule, kuulub see küsimus Ministrite   Komitee pädevusse.   Kaebuse vastuvõetavuse või vastuvõetamatuse küsimus on loogikareeglite järgi üks ja jagamatu.   Komisjon kas on või ei ole pädev. Oleks ebaloogiline, kui Komisjonil oleks ainupädevus kaebust   tagasi lükates, kuid puuduks ainupädevus seda vastu võttes, nii et Kohtu pädevus (või Ministrite   Komitee pädevus, kui asja ei esitata Kohtule) hõlmab ka esmase (protseduurilise) küsimuse selle   kohta, kas Komisjon on kaebust vastu võttes konventsiooni artiklit 27 õigesti või valesti   tõlgendanud ja kohaldanud.   Vastavalt konventsiooni protokollile nr 3 (P3) jäetakse konventsioonist välja artikkel 29 ja lisatakse   järgmine säte:   "Kuigi Komisjon on artikli 25 alusel esitatud petitsiooni vastu võtnud, võib ta selle siiski ühehäälselt   tagasi lükata, kui selle läbivaatamisel on selgunud mõni artiklis 27 nimetatud asjaolu.   Sellisel juhul tehakse otsus pooltele teatavaks."   Vastavalt kõnealusele sättele võib Komisjon alati naasta vastuvõetud kaebuse vastuvõetavuse või   vastuvõetamatuse esmase (protseduurilise) küsimuse juurde ja kaebuse ühehäälselt tagasi lükata,   kui on selgunud mõni artiklis 27 nimetatud vastuvõetamatuse põhjus.   Komisjoni õigus pöörduda mis tahes hetkel tagasi vastuvõetavuse küsimuse juurde tõendab tema   ainupädevust selles küsimuses ja vastuvõetud kaebuse ühehäälse tagasilükkamise otsuse   puudumisel ei ole Kohus pädev seda esmast küsimust käsitlema. Sellega säästetakse aega ja   samas ei ohustata ka Kohtu mainet, sest Kohus ei pea käsitlema küsimusi, mis ei ole seotud   Komisjoni ettekandes kindlakstehtud faktidega.   Lepinguosalised paigutasid konventsiooni artikli 26 eesmärgiga pidulikult kinnitada, et   konventsioon austab üldtunnustatud põhimõtet, mille järgi asja ei esitata rahvusvahelisele   instantsile enne kõigi siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamist.   Oleks võinud eeldada ka sanktsioonide sätestamist samas artiklis. Võimuks koguni eeldada, et   seda küsimust üldse ei puudutata. Vastupidi, sanktsioneerimine on sätestatud artiklis 27 ühena   vastuvõetamatuse põhjustest. Sõnad "komisjon lükkab tagasi" on sama tähendusega nagu   "komisjon arvab, komisjon võtab arvesse".   KOHTUNIK BILGE'I ERIARVAMUS   Ma ei jaga kohtuotsuses esitatud arvamust, mis puudutab Kohtu pädevust arutada siseriiklike   õiguskaitsevahendite ammendamist käsitlevaid avaldusi. Otsuse punktides 47 - 49 antakse artiklile   viidates Kohtu pädevusele ulatus, mis ei vasta ei konventsiooni tekstile ega tema eesmärgile   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (14 of 26) [11/05/2001 08:59:59]     Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   või otstarbele.   On tõsi, et vastavalt artiklile 45 kuuluvad Kohtu pädevusse "kõik käesoleva konventsiooni   tõlgendamise ja kohaldamisega seotud asjad, mille on vastavalt artiklile 48 esitanud Kõrged   Lepinguosalised või Komisjon", ent Kohus on teksti tõlgendanud laiendavalt. Üks kolmest Kohtu   pädevuse aluseks olevast kõnealuse artikliga sätestatud elemendist on sõna "asjad" (ingl cases,   pr affaires). Toetudes ingliskeelse variandi artikli 46 lõikele 1, tõlgendab Kohus seda sõna kui "kõik   küsimused" (ingl all   matters). Ent tõlgendades teksti, mis on autentne kahes keeles, ei saa minu arvates eelistada ühte   neist keeltest: peab leidma tähenduse, mis on kõige paremini kooskõlas mõlema tekstiga, võttes   arvesse konventsiooni eesmärki ja otstarvet. Konventsiooni prantsuskeelses variandis esineb eri   artiklites järjekindlalt sõna affaire, kuna aga ingliskeelne tekst väljendab sama mõistet sõnadega   question, cases ja matters. Sellest seisukohast võttes ei ole ingliskeelne tekst piisavalt ühtse   sõnavaraga, et seda saaks aluseks võtta. Artikli 45 tekst ei anna kindlaid viiteid sõna affaires   tähenduse täpsustamiseks. Seepärast peab süvenema Kohtu pädevuse alustesse, et ühtlustada   tsiteeritud sõnad ja leida neile ühine tähendus. Vastavalt artiklitele 31 ja 32 on see, mille Komisjon   on Ministrite Komiteele või Kohtule edastanud kui affaire'i (ingl case), seotud küsimusega, kas   konventsiooni on rikutud või mitte. Seepärast tuleb sõna affaire tõlgendada osutatud tähenduses.   Sõna affaire seda tähendust kinnitab ka konventsiooni üldine ülesehitus. Artikliga 19 moodustas   konventsioon inimõiguste järgimise tagamiseks kaks organit • Komisjoni ja Kohtu. Selleks on   Komisjonil ja Kohtul kindlaksmääratud volitused. Pädevus kaebus vastu võtta ja selle   vastuvõetavuse üle otsustada kuulub Komisjonile. Pädevus otsustada, kas konventsiooni on   rikutud, kuulub Kohtule. Nimelt selles valdkonnas kuulub täielik jurisdiktsioon Kohtule.   Konventsiooni eesmärk on tagada inimõiguste järgimine. Selle saavutamiseks peab Kohus   tegema otsuse võimalikult kiiresti ja asja põhjusetult mitte venitama. Artikli 45 laiendava   tõlgenduse näol on kohtuotsusega loodud vastuvõetavust käsitlevate Komisjoni otsuste   Kohtu-poolse järelevalve süsteem. Kui Kohus peaks tuvastama, tavaliselt neli või viis aastat pärast   kaebuste vastuvõetavaks tunnistamist, artikli 26 rikkumise, toob see kaasa ääretu töö- ja ajakulu.   Kui Kohtul on pädevus valvata vastuvõetavust käsitlevate otsuste järele, peab ta seda teostama   menetluse esimeses järgus. Konventsioon sellist järelevalvet ei sätesta, sest see jäetakse   Komisjoni pädevusse.   Nõustun kohtuotsusega, kui selle punktis 50 märgitakse, et "siseriiklike õiguskaitsevahendite   ammendamise reegel, mis vabastab riigid kohustusest oma tegudest rahvusvahelise organi ees   vastust anda enne, kui neil on olnud võimalus lahendada probleemid omaenda õigussüsteemi abil,   on samuti üks rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtteid, millele artiklis 26 eraldi   viidatakse". Ma ei nõustu aga kohtuotsusega selles, et tuletada öeldust Kohtu järelevalveline   pädevus. Tegelikult ei puuduta siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamise reegel mingi   konkreetse rahvusvahelise kohtuorgani sisemist korraldust. Nagu eespool tõdetud, moodustati   konventsiooniga inimõiguste järgimise tagamiseks kaks organit. Kõnealuse reegli eesmärk on   saavutatud, kui reeglit järgib üks neist organeist ja eelkõige see, kellele on usaldatud ülesanne   kontrollida vastuvõetavuse tingimuste täitmist. Väidet kinnitab veelgi tõsiasi, et vastavalt artikli 27   lõikele 3 on siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamise tingimus esmane küsimus, mis   puudutab sisuliselt kaebuse vastuvõetavust. Selle tingimuse täitmise üle otsustab Komisjon. Kui   asja menetlemisel Komisjonis tõstatatakse siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamise   küsimus ja Komisjon teeb selle kohta otsuse, on kõnealuse reegli nõuded rahvusvahelise õiguse   seisukohalt täidetud.   Peale selle märgitakse otsuse punktis 51, et "nimetatud artikliga [27] Komisjonile pandud ülesanne   kujutab endast sõelumist: Komisjon kas tunnistab kaebused vastuvõetavaks või mitte. Komisjoni   otsuse peale lükata tagasi tema arvates vastuvõetamatu kaebus ei saa edasi kaevata, nagu ei saa   edasi kaevata ka kaebuse vastuvõetavaks tunnistamise otsuse peale; need otsused tehakse   täiesti sõltumatult." Kohtuotsuses lisatakse aga, et Komisjoni vastuvõttev otsus "ei ole Kohtu jaoks   siduv, nagu seda ei ole ka Komisjoni poolt … avaldatud arvamus". Ma ei saa selle arutluskäiguga   nõustuda. Esiteks on Komisjoni tehtud vastuvõetavaks tunnistamise otsus ja tema poolt asja   tehiolude kohta avaldatud arvamus erinevat liiki avaldused. Arvamus ei saa juba oma olemuselt   olla kellegi suhtes siduv. Puudub vajadus seda seoses vastuvõetavuse kohta tehtud otsusega   tsiteerida, et viimati nimetatu vastu argumenti esitada.   Vastavalt artiklitele 25 ja 27 kuulub kaebuse vastuvõetavuse üle otsustamine Komisjoni   pädevusse. Selle pädevuse teostamisel kontrollib Komisjon vastuvõetavuse tingimuste täitmist.   Nimetatud uurimise käigus võtab Komisjon arvesse artiklis 26 sätestatud tingimuse. Nagu tekstist   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (15 of 26) [11/05/2001 08:59:59]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   nähtub, ei ole see artikkel suunatud mitte Kohtule, vaid Komisjonile. See kuulub Komisjoni   tegevusvaldkonda. Teisalt ei ole mõistlik väita, et tagasilükkamisotsus on Kohtule siduv, samas kui   vastuvõetavaks tunnistamise otsus seda ei ole, sest ühe ja sellesama pädevuse kahte aspekti ei   saa lahutada. Otsustades teistsuguse lahenduse kasuks, on kohtuotsus loonud võimaluse   menetluseks, mis minu arvates ei ühti õiglase kohtumõistmise põhimõtetega.   Eespool osutatud põhjustel arvan ma, et Kohus ei ole pädev menetlema siseriiklike   õiguskaitsevahendite ammendamist käsitlevaid avaldusi.   KOHTUNIK WOLDI ERIARVAMUS   Pädevusest   Olen jõudnud järeldusele, et Kohtul puudub pädevus vastuvõetavuse küsimuses.   Individuaalkaebuste osas on Komisjoni ülesandeks nende sõelumine ja valiku tegemine. Et kardeti   liiga suurt hulka õigustamatuid kaebusi, oli vajalik juba varases staadiumis välja valida kaebused,   mida peaksid menetlema Euroopa järelevalveorganid. Ettevalmistustööst nähtub, et kõikidel   vastuvõetavuse tingimustel • õiguskaitsevahendite ammendamine, vastavus konventsiooni   sätetele ja selge põhjendatus • on üks ja seesama eesmärk, nimelt vältida suurt hulka kohtuasju.   Vastuvõetavuse küsimustes, kaasa arvatud siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamine, pandi   täielik vastutus Komisjonile. Liikmesriigid näisid olevat täiesti veendunud selles, et seda   funktsiooni peaks täitma ainult Komisjon.   Komisjoni suhtes ei ole Kohtu näol tegemist apellatsioonikohtuga. Vastavalt artiklile 19 tagab   Komisjon lepinguosaliste riikide poolt võetud kohustuste täitmise. Kohtul on sama ülesanne. Ent   kõnealune ülesanne on nende kahe organi vahel ära jagatud. Kohtu enamus möönab, et   "…Komisjon kas tunnistab kaebused vastuvõetavaks või mitte. Komisjoni otsuse peale lükata   tagasi tema arvates vastuvõetamatu kaebus ei saa edasi kaevata, nagu ei saa edasi kaevata ka   kaebuse vastuvõetavaks tunnistamise otsuse peale; need otsused tehakse täiesti sõltumatult…"   Kui see on nii, kuidas saab Kohus sel juhul artikli 26 "tõlgendamise või kohaldamise" läbi jätta   kõrvale Komisjoni lõpliku otsuse, mis sedastab, et kõik siseriiklikud õiguskaitsevahendid on   ammendatud? Enamus väidab, et kuna artiklis 45 sätestatud Kohtu pädevusse kuuluvad "kõik …   tõlgendamise ja kohaldamisega seotud asjad, mille on … esitanud Kõrged Lepinguosalised või   Komisjon", on "võimatu, et artikli 26 tõlgendamise ja kohaldamise küsimused jääksid tema   pädevusest välja". Ent Kohtu pädevus piirdub kohtuasjadega, mille on talle esitanud Komisjon või   riik. Siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamise küsimus ei ole osa kohtuasjast, sest selle   kohta on juba lõpliku otsuse teinud Komisjon, kes täidab kohtulikku funktsiooni ja kelle otsuste   peale ei saa sel juhul edasi kaevata. Seetõttu ei kuulu artikli 26 tõlgendamine ja kohaldamine   Kohtu pädevusse. Kohus on pädev otsustama oma pädevuse üle, mitte aga Komisjoni pädevuse   üle.   Otsus vastuvõetamatuse kohta põhjusel, et siseriiklikud õiguskaitsevahendid ei ole ammendatud,   on lõplik kohtuotsus. Sellega lõpeb üksikisiku esitatud kaebuse käsitlemine. Selles suhtes on   Komisjoni pädevus täielik, ilma et Kohus võiks kuidagi sekkuda, ehkki otsus sõltub alati artikli 26   tõlgendamisest ja kohaldamisest. Olukord on aga samasugune, kui Komisjon tunnistab kaebuse   vastuvõetavaks põhjusel, et siseriiklikud õiguskaitsevahendid on ammendatud. Ka see on lõplik   kohtuotsus.   Lepinguosalised riigid peavad aktsepteerima Komisjoni negatiivse otsuse • miks peaks neil siis   olema õigus vaidlustada positiivne otsus? Mõlemal juhul teostab Komisjon üht ja sedasama   pädevust. Üksikisik peab järgima vastuvõetamatuks tunnistamise otsust. Vastupidine otsus lubab   tal õigustatult eeldada, et tema kaebusega tegelevad edasi Euroopa rahvusvahelised organid. Kui   Kohus siiski teostab oma pädevust vastuvõetavuse üle otsustamisel ja teeb Komisjoni otsusest   erineva otsuse, suurendab see veelgi kaebaja ja riigi ebavõrdsust kohtumenetluses, mis   lõppkokkuvõttes võib kahjustada inimõiguste üritust. Artiklite 28 - 31 sätted näitavad selgelt   konventsiooni vaimu, et lepinguosalised riigid peavad aktsepteerima ka vastuvõetavaks   tunnistamise otsuse. Kui Komisjon on leidnud, et kaebus on kas osaliselt või täielikult vastuvõetav,   teeb ta viivitamata otsuse. Mitte mingil juhul ei saa otsust, millega kõik siseriiklikud   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (16 of 26) [11/05/2001 08:59:59]     Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   õiguskaitsevahendid tunnistatakse ammendatuks, kontrollida või vaidlustada mõni teine organ.   Kaebuse edasine menetlemine Komisjonis on järelikult täies vastavuses konventsiooniga, kui   Komisjon võtab kaebuse vastu (artikkel 28) ja algatab faktide kindlakstegemise, kaebuse   läbivaatamise ja vajaduse korral uurimise. Komisjon püüab leida sõbralikku lahendust ja kui see ei   õnnestu, koostab ta faktide põhjal ettekande, milles märgib ka oma seisukoha, "kas kindlakstehtud   faktidest nähtub, et asjaosaline riik on konventsiooniga võetud kohustusi rikkunud". Komisjon teeb   ära kohusetruu, pingelise ja väga ulatusliku töö. Selle tulemuseks on ettekanne, mis on koostatud   täielikus õiguslikus vastavuses konventsiooni põhimõtetele, ja seega on Komisjonil • nagu ka riigil •   artikli 44 alusel "õigus esitada asi Kohtule ". Kui Komisjon või riik seda õigust kasutab ja otsustab   esitada asja Kohtule, ei saa Kohus keelduda selle menetlemisest või otsustada mitte käsitleda   asja tehiolusid.   Mis puutub siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamisse, siis tuleb märkida, et Komisjon   arutab korrapäraselt ja mitmel koosolekul põhjalikult vastuvõetavuse küsimust, sest vastasel juhul   ei saa asja nõuetekohaselt Kohtule esitada. Riik võib hõlpsalt loobuda kõigist vastuväidetest   õiguskaitsevahendite ammendamise kohta. Peale selle on riigil võimalus otsust muuta ajal, mil   kaebust menetletakse Komisjonis ja põhjalikult arutatakse õiguskaitsevahendite ammendamist.   Selline on tavaliselt olukord iga Komisjonis menetletud kaebuse puhul. Neid asjaolusid arvestades   ei tundu mõistlikuna, et riigil on õigus tõstatada siseriiklike õiguskaitsevahendite küsimust ka   Kohtus. Väitel, et ammendamise reegel piiritleb valdkonda, "milles lepinguosalised riigid on kokku   leppinud vastata nende vastu konventsiooniorganites esitatud süüdistustele", ja et "Kohus peab   ühtmoodi tagama nii (selle) ... kui ka ... üksikisiku õiguste ja vabaduste järgimise", ei ole tegelikult   mingit kaalu. Mis puutub riigi huvidesse seoses õiguskaitsevahendite ammendamisega, siis on   riigil endal võimalus Komisjonis toimuvas menetluses nende huvide eest seista, sest ka Komisjon   kaitseb nimetatud huve.   Artiklites 44, 45 ja 48 nimetatakse "asja" või "asju", mille Kohtule on esitanud Komisjon või riik.   Kohtu pädevus, nagu eespool osutatud, määratakse kindlaks artiklis 45, mille järgi kohtu   pädevusse kuuluvad kõik asjad, mille on Kohtule esitanud Komisjon või riik. Võib küsida, mida   konventsioonis mõiste asi all mõeldakse. Vastus on lihtne. Asi on "ettekanne faktide kohta" ja   Komisjoni arvamus, kas "kindlakstehtud faktidest nähtub, et asjaosaline riik on konventsiooniga   võetud kohustusi rikkunud" (artikkel 31). Just selle ettekande osas on Kohus pädev konventsiooni   tõlgendama ja kohaldama. Teiste sõnadega, Kohus arutab ei vähem ega rohkem kui asja   tehiolusid.   Ettekanne edastatakse Ministrite Komiteele (artikli 31 lõige 2) ja kui asja ei anta Kohtu lahendada,   teevad otsuse ministrid. Ministrite Komitee on pädev otsustama, kas "konventsiooni on rikutud"   (artikli 32 lõige 1), Kohtu pädevusse kuuluvad "konventsiooni tõlgendamise ja kohaldamisega   seotud asjad" (artikkel 45). Tegelikult aga puudub erinevus Ministrite Komitee ja Kohtu pädevuse   vahel. Üldiselt arvatakse, et ministrid ei tegele vastuvõetavuse küsimusega, vaid otsustavad ainult,   kas on aset leidnud rikkumine. Ent kas ei ole selle näol tegemist sama pädevusega, mida teostab   Kohus? Loomulikult "tõlgendavad ja kohaldavad" ministrid konventsiooni samal viisil kui Kohus.   Tõsiasi, et ministrid ei tegele vastuvõetavuse küsimusega, kinnitab väidet, et see pädevus puudub   ka Kohtul. Ministrite Komitee ja Kohus täiendavad teineteist. Pole põhjust arvata, et nende   pädevus siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamise suhtes ei ole üks ja seesama.   Lõpuks, kui Kohus võtab endale pädevuse vastuvõetavuse üle otsustamises, ei või selle tagajärjel   Komisjoni ettekannet käsitleda ükski vastutav organ ning teha ei saa lõplikku otsust, kas rikkumine   toimus või mitte. Ja seda kõike olenemata tõsiasjast, et ettekanne võib suure tõenäosusega   sisaldada Komisjoni liikmete põhjalikult kaalutud arvamust, et aset on leidnud konventsiooni   tõsised rikkumised! Selline tulemus kahjustab tõsiselt inimõiguste üritust ja näib olevat terve   mõistuse vastane.   Artikli 5 lõike 1 väidetava rikkumise kohta   Selles küsimuses nõustun ma Kohtu järeldustega. Pean küllaldaseks märkida, et olen täielikult   nõus Komisjoni seisukohaga artikli 5 lõike 1 punkti e kohta (Komisjoni ettekande punkt 186).   Kohus või Komisjon ei pea otsustama selle üle, kas siseriiklikku õigust on kohaldatud   nõuetekohaselt, piisab siseriiklikus õiguses sätestatud menetluse nõuetekohasest kohaldamisest.   Artikli 5 lõike 4 väidetava rikkumise kohta   Selles küsimuses ühinen Kohtu järeldusega, ent ma ei saa nõustuda Kohtu põhjendustega   küsimuses, kas artikli 5 lõikes 4 nõutakse, et asja menetleksid kaks ametiasutust. Kohtu   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (17 of 26) [11/05/2001 08:59:59]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   põhjendused konventsiooni teksti osas ja Kohtu väide, et artikli 5 lõikes 4 nõutud järelevalve   sisaldub rahukohtuniku otsuses, ei ole minu arvates küllaldased küsimuse osas, kas isikul, kellelt   on võetud vabadus, on õigus isegi hilisemas staadiumis algatada kohtumenetlust. Komisjoni   arvamus jagunes kaheks. Euroopa Kohus ei pea minu arvates siiski seda küsimust lahendama.   Selle reservatsiooniga nõustun ma Kohtu otsusega kõnealuses punktis.   Artikli 4 väidetava rikkumise kohta   Selles küsimuses nõustun samuti Kohtu järeldustega, ent minu arvates oli hulkureile, De Wilde'ile,   Oomsile ja Versypile pealesunnitud töö rahukohtuniku kinnipidamisotsusest tulenev tagajärg ja   seda ei saa lugeda konventsiooni eraldivõetavaks rikkumiseks. Neil põhjustel pooldan järeldust, et   artiklit 4 ei ole rikutud.   Artikli 8 väidetava rikkumise kohta   Selles küsimuses olen eriarvamusel. Minu arvates ei olnud ametiasutustel vaja kinnipeetavate   hulkurite kirjavahetusse sekkuda. Ametiasutustel puudus alus pidada kirjavahetuse tsenseerimist   vajalikuks korratuse või kuriteo ärahoidmiseks või tervise, kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja   vabaduste kaitseks. Hulkurid ei olnud sooritanud kuritegu ja isegi kui ametiasutuste sekkumine   hulkurit erakirjavahetusse oli Belgia õiguse järgi nende pädevuses, rikkusid nad igal juhul   konventsiooni artiklit 8.   Seetõttu leian, et on rikutud konventsiooni artiklit 8.   KOHTUNIK ZEKIA ERIARVAMUS   Antud kohtuasja põhiprobleemid võib kokku võtta järgmiselt:   1. Kas Kohus on pädev pärast seda, kui Komisjon on kaebajate esitatud kaebused tunnistanud   vastuvõetavaks, läbi vaatama avaldusi, mis puudutavad a) siseriiklike õiguskaitsevahendite   ammendamist, b) konventsiooni artiklis 26 nimetatud kuuekuulise tähtaja mittejärgimist?   2. Kui Kohtul on nimetatud pädevus, otsustada:   a) kas siseriiklikud õiguskaitsevahendid olid ammendatud, ja   b) kas konventsiooni artikli 26 eesmärki ja tähendust silmas pidades peeti kinni kuuekuulisest   tähtajast.   3. Kas Belgia riik on rikkunud konventsiooni artikli 5 lõikest 4 tulenevat kohustust, kui ta ei taganud   kohtumenetlust ning sellest tulenevaid eeliseid ja kaitset isikutele, kes peeti kinni vastavalt 1891.   aasta Belgia hulkurluseseadusele ja kooskõlas konventsiooni artikli 5 lõike 1 punktiga e?   4. Kas tulenevalt sellest, et väidetavalt ei tagatud artikli 5 lõikes 4 sätestatud kohtumenetlust, või   muudel põhjustel rikkus Belgia selle konventsiooni artiklit 3, artikli 4 lõikeid 2 ja 3, artikli 5 lõiget 1,   artikli 6 lõiget 1, lõike 3 punkte b ja c, artikleid 7 ja 13?   Ehkki ma lugupidavalt nõustun enamuse otsusega ja järeldustega, milleni jõuti põhiprobleemides,   erineb minu arutluskäik mitmes punktis mõneti enamuse omast ja seepärast pidasin kohaseks   esitada lühidalt täiendav arvamus.   Ma ei vaatle kohtuasja faktilist külge. Selles mõttes piirdun viitega kohtuotsuse osale, mis käsitleb   kohtuasja üksikasju.   Probleem nr 1   Minu vastus punktis 1 esitatud küsimusele on jaatav. Kohus on pädev uurima, a) kas siseriiklikud   õiguskaitsevahendid on ammendatud ja b) kas on kinni peetud kuuekuulisest tähtajast. Nii a) kui   b) on artiklitega 26 ja 27 sätestatud eeltingimused, mis võimaldavad Komisjonil teostada oma   pädevust, ja et nad on konventsiooni osad, kuuluvad mõlemad artikli 45 alla ning hõlmavad kõiki   Kõrgete Lepinguosaliste või Komisjoni poolt vastavalt artiklile 48 Kohtule esitatud asju, mis   puudutavad antud konventsiooni tõlgendamist ja kohaldamist. Artikli 49 järgi on Kohtu pädevuse   üle otsustamisel viimane sõna Kohtul endal.   Ma ei arva aga, et sellise seisukoha pooldamine kujutaks endast tungimist Komisjoni   pädevusvaldkondadesse; teatavasti on Komisjon Euroopa konventsiooni struktuuris sõltumatu   organ. Komisjoni otsus kaebuse vastuvõetamatuse kohta on lõplik koos kõigi kaasnevate   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (18 of 26) [11/05/2001 08:59:59]     Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   tagajärgedega. Teisalt, kaebuse vastuvõetavuse kohta tehtud otsusel ei ole ega peaks olema nii   kaugeleulatuvat mõju ja tagajärge, et kõik kaebuse vastuvõetavaks tunnistamise eeltingimusi   puudutavad küsimused oleksid lõplikult otsustatud ja neid ei võiks vaidlustada ükski asutus, kaasa   arvatud Ministrite Komitee ja Kohus. Sellisel juhul oleks Kohtul olnud takistusi oma pädevuse   teostamisel ja niisugustele järeldustele jõudmisel, millest võiks arvata, et need on vastuolus   viisiga, kuidas Komisjon käsitles üht või mitut artiklites 26 ja 27 sätestatud kaebuse   vastuvõetavuse eeltingimust.   See ei saanud olla konventsiooni osapoolte eesmärk. Lisaks sellele on siseriiklike   õiguskaitsevahendite ammendamine enne rahvusvahelisse kohtusse edasikaebamise õigust   rahvusvahelises õiguses tunnustatud põhimõtteline eeltingimus ja valitsused on selliste tingimuste   täitmise suhtes eriti tähelepanelikud.   Komisjoni otsus kaebuse vastuvõetavaks tunnistamise kohta ei kuulu tegelikult Kohtus   käsitlemisele. Selline positiivne otsus tehti ja selle tulemusena asus tegutsema Komisjon, kes   uuris kaebajate kaebusi vastavalt artiklile 28 ja 29 ning koostas oma ettekande vastavalt artiklile   31. Teiste sõnadega täitis kõnealune otsus oma eesmärgi.   Probleem nr 2   Nõustun Komisjoni otsusega, et käesolevas olukorras olid siseriiklikud õiguskaitsevahendid   ammendatud. Sama kehtib küsimuse puhul, kas Versypi kaebus oli esitatud õigeaegselt. Minu   arvates ei olnud vaadeldavas ajavahemikus kaebajate käsutuses ühtki õiguskaitsevahendit, mille   abil nad oleksid võinud algatada menetluse enne kohtuotsust Du Bois' asjas.   Probleem nr 3 konventsiooni artikli 5 lõike 4 väidetava rikkumise kohta   Belgia valitsus väitis rõhutatult, et konventsiooni artikli 5 lõikes 4 sätestatud nõue oli täidetud   sellega, et kaebajate kinnipidamine hulkurite varjupaigas või hooldekodus toimus rahukohtuniku   korraldusel. Artikli 5 lõige 4 sätestab järgmist: "Igaühel, kellelt on võetud vabadus vahistamise või   kinnipidamise teel, on õigus taotleda menetlust, millega Kohus otsustaks kiires korras tema   kinnipidamise seaduslikkuse ning korraldaks tema vabastamise, kui kinnipidamine osutub   ebaseaduslikuks."   Artikli 5 lõige 4 eeldab, et ametiasutus peab kinni isiku ning et see isik vaidlustab kinnipidamise   seaduslikkuse ja soovib algatada menetlust, et saada kohtuotsust oma kinnipidamise   seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse kohta, eesmärgiga saavutada enda vabastamine, kui tema   edasi- või apellatsioonikaebus osutub edukaks.   Rahukohtuniku esmaülesanne on kohaldada 1891. aasta hulkurluseseadust ja selle seaduse   kohaselt teha kindlaks kaebealuse "isik, vanus, füüsiline ja vaimne seisund ning eluviis" ja   vastavalt tulemustele saata hulkurluses kahtlustatav nimetatud seaduse §§-le 13 ja 16 toetudes   hulkurite varjupaika või hooldekodusse. Kas selle rahukohtuniku funktsioon saab olla kooskõlas   kohtu funktsiooniga, kelle esmaülesanne on vastavalt artikli 5 lõikele 4 kindlaks teha, kas   kõnealuse hulkuri kinnipidamine on seaduslik või mitte?   Isegi nõustudes sellega, et rahukohtunikul on kohtu funktsioon otsustamaks kinnipidamise   seaduslikkuse üle, ei menetle ta kinnipidamist, mille seaduslikkust vaidlustatakse. Kinnipidamine   tuleneb tema enda otsusest. Ta ei saa kohut mõista omaenese otsuse üle. Samuti ei ole   rahukohtuniku ülesanne otsustada, kas olid seaduslikud vahistamine ja kinnipidamine, mille   teostasid politseinikud, kes tõid kaebaja tema ette selleks, et teha kindlaks, kas oli tegemist   hulkurlusega ja kui oli, siis missugust 1891. aasta hulkurluseseaduse §§-des 13 ja 16 sätestatud   meetmetest kohaldada.   Rahukohtu menetlust ei algatanud kaebajad. Jättes kõrvale rahukohtu menetluseeskirjade   sobimatuse ja ebapiisavuse • kui rahukohtunikku võiks pidada kohtuks vastavalt artikli 5 lõikele 4,   siis peaks tema otsus olema kohtuotsus, s.t deklaratiivses vormis otsus selle kohta, et kaebajate   kinnipidamine on seaduslik või ebaseaduslik. Ent pretsedendi loonud Du Bois' kohtuasjas märkis   Belgia Conseil d'Etat seoses rahukohtuniku otsuse laadiga, et hulkuri asetamine valitsuse   käsutusse ei tulene kuriteost, vaid "see on halduslik julgeolekumeede…, millel on puhthalduslik   iseloom".   Eespool öeldu põhjal on ilmne, et 1891. aasta hulkurluseseaduse §§ 13 ja 16 kohaldades täitis   rahukohtunik mitte kohtu-, nagu artikli 5 lõike 4 alusel võinuks eeldada, vaid haldusfunktsiooni.   Isegi kui me väitluse huvides nõustume, et rahukohtunik kujutab endast politseikohut, kes on   pädev kiires korras otsustama kinnipidamise seaduslikkuse üle artikli 5 lõike 4 tähenduses, kas   võib eeldada, et kinnipeetaval on oma kinnipidamisaja jooksul võimalus pöörduda uuesti sama   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (19 of 26) [11/05/2001 08:59:59]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   rahukohtuniku poole, et see otsustataks sellise kinnipidamise seaduslikkuse üle?   Kinnipidamisotsus võib olla õiglane tegemise hetkel, ent ei saa olla kindel, et see hiljem   esilekerkivatest asjaoludest hoolimata kogu kinnipidamisaja vältel seaduslikuks jääb.   Kas võib öelda, et pärast Belgia Conseil d'Etat otsust Du Bois' asjas on kinnipeetud hulkureil kõik   õiguskaitsevahendid ja et kui Belgia kohtusüsteemis oligi lünk seoses artikli 5 lõikega 4, siis   nüüdseks on see likvideeritud? Ma kahtlen selles. Üldjuhul ei ole kõrgemad kriminaal- või   halduskohtud üheski riigis võimelised tegema kõnealuses artiklis nimetatud kiireloomulisi otsuseid.   Otsus kinnipidamise seaduslikkuse kohta võib sõltuda mitte ainult asja õiguslikest aspektidest,   vaid ka faktidest. Enamasti ei vaevu kõrgemad haldus- või muud kohtud süüvima asja faktidesse.   Tegelikult on see tuleviku küsimus. Kui Belgia Conseil d'Etat' põhikiri ja menetluseeskirjad ning   tema käsutuses olev aeg võimaldavad tal kiires korras käsitleda hulkurite varjupaigas või   hooldekodudes viibijate kaebusi, siis seda parem kinnipeetavate kõnealusele kategooriale.   Seetõttu arvan, et vaadeldavas ajavahemikus ei täitnud Belgia riik konventsiooni artikli 5 loikest 4   tulenevaid kohustusi.   Probleem nr 4   Asjaolu, et valitsus ei võimaldanud kinnipeetud kaebajaile pöördumist kohtu poole, mille   tulemuseks olnuks otsus nende kinnipidamise seaduslikkuse suhtes, ei kujuta minu arvates endast   tingimata konventsiooni artiklite 3 - 6 rikkumist. Need artiklid, ehkki seotud artikli 5 lõikega 4, ei ole   vastastikuses sõltuvuses. Kuigi kaebajad ei saanud pöörduda ühegi kohtu poole, kes oleks   otsustanud nende kinnipidamise õigustatuse üle, ei tähenda see tingimata, et nende kinnipidamine   oli ebaseaduslik. Meie käsutuses oleva dokumentaalse ja muu materjali põhjal ei saa ma öelda, et   kaebajate kinnipidamine vastava Belgia seaduse alusel ja menetluse kohaselt oli ebaseaduslik.   Konventsiooni teiste artiklite väidetav rikkumine, mis on sõltumatu artikli 5 lõikest 4, ei ole   tõendamist leidnud. Selles suhtes ühinen lugupidavalt kohtuotsuses väljendatud seisukohtadega.   Artikli 5 lõike 4 rikkumisest tulenev õiguskaitsevahendite võimaldamise vajadus on siseriiklike   ametiasutuste otsustada vastavalt artiklile 13, milles sätestatakse järgmist:   "Igaühel, kelle käesolevas konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud, on õigus   tõhusale menetlusele enda kaitseks riigivõimude ees ka siis, kui rikkumise pani toime ametiisik."   Ometi pean tegema teatud reservatsioonid. Meie Kohus, kes on seatud otsustama konventsiooni   teatud artiklite väidetava rikkumise üle, peab otsuse tegema olemasolevate tõendite põhjal.   Seejuures ei saa aga unustada tõsiasja, et õigeks instantsiks artikli 5 lõike 1 punkti e alusel   toimunud kinnipidamise seaduslikkuse üle otsustamisel on siseriiklik kohus, kuhu kaebajad võiksid   pöörduda ja esitada nende käsutuses olevad tõendid. Rangelt võttes ei ole kaebajad meie Kohtu   menetluse osapoolteks.   Seetõttu kahtlen, millises ulatuses saab Kohus teha lõplikke ja siduvaid otsuseid küsimustes, mis   kuuluvad põhiliselt siseriiklike kohtute pädevusse, millele juurdepääs võib saada võimalikuks   tulevikus.   KOHTUNIKE BALLADORE PALLIERI JA VERDROSSI ÜHINE ERIARVAMUS   Peame kahetsusega tõdema, et me ei saa mitmes punktis kohtuotsusega nõustuda.   Esiteks, me ei saa ühineda otsuse punktiga 69, mis nimetab järgmist: "Et kaebajail olid seega   "hulkurile" iseloomulikud tunnused, võis neile kohaldada kinnipidamist…" Meie arvates ei ole   Kohus esiteks pädev kedagi hulkuriks tunnistama, samuti nagu ta ei saa tunnistada kedagi   kurjategijaks või nõrgamõistuslikuks. Kohus saab ainult otsustada, et üks või teine kriteerium on   kehtestatud siseriiklikus õiguses konventsiooni nõuetele vastava seadusliku menetlusega viisil,   mis muudab õiguspäraseks asjaomase riigi võetud meetmed. Et kaebajail ei olnud Kohtu arvates   võimalik taotleda seaduslikkuse järelevalvet oma väidetava hulkuristaatuse üle konventsiooni   artikli 5 lõike 4 tähenduses, tulenes sellest järeldus, et nende hulkuriks pidamisel olid ehk väga   kaalukad põhjused ning lubatud oli algatada ja läbi viia vastav menetlus, kuid nende hulkurlus ei   saanud veel olla konventsiooni järgi tõendatuks loetud. Siin kohaldub sama põhimõte, nagu   sätestatud konventsiooni artikli 6 lõikes 2 ("Igaüht, keda süüdistatakse kuriteos, peetakse süütuks   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (20 of 26) [11/05/2001 08:59:59]     Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud"). Kohtu arvates konventsiooni artikli 5 lõike   rikkumine ei tõendanud seaduslikult hulkurlust; seega tulnuks ikkagi eeldada, et kaebajad ei   olnud hulkurid.   Kohtuotsuses seevastu leitakse, et hulkurlust võib lugeda tõendatuks (järeldus, mida võetakse   arvesse punktides 89 ja 92), ning tõdetakse, et Belgia valitsus võttis meetmeid, mida hulkurite   vastu lubab võtta konventsioon. Nende asjaolude taustal on üsna raske mõista, kuidas saab jõuda   järeldusele, et Belgia valitsus on konventsiooni rikkunud.   Teisalt • kui möönda, et antud kohtuasjades oli tegemist hulkuritega, kellele võis kohaldada   konventsiooniga sätestatud meetmeid (vabaduse võtmine), tuleb siiski lisada, et Belgia seadus   oma vaieldamatutest puudustest tingituna ei anna piisavaid tagatisi, mis kõigil juhtudel   kindlustaksid konventsiooni järgimise. Sellele on lihtne vastu väita, et Kohtu funktsioon ei olegi   otsustada in abstracto mõne lepinguosalise riigi õigusakti väärtuse üle. Kohtu pädevuse eelduseks   on ohvri olemasolu (konventsiooni artikli 5 lõige 5 ja artikli 48 punkt b) ning Kohtu ülesanne on   heastada asjaomasele isikule tehtud kahju. Ilma ohvrita ei ole Kohtul võimalik ühtki riiki hukka   mõista.   * * *   Mis puutub otseselt konventsiooni artikli 5 lõikes 4 märgitud menetlusse, siis siin oleme mitmes   punktis ühel meelel Kohtuga. Esiteks märgib Kohus meie arvates õigusega, et konventsioon   nõuab ainult kohtuorgani järelevalvet politsei poolt võetud meetmete suhtes, sõltumata sellest, kas   seda kontrolli kohaldatakse ex officio või huvitatud poole nõudel. Samuti oleme Kohtuga ühel   meelel selles, et Belgia rahukohus, kes on pädev otsustama hulkurlust puudutavate asjade üle, on   kohtuna sõltumatu täidesaatvast võimust ja annab oma kohtunikele Belgia põhiseaduse artiklitega   ja 100 sätestatud tagatised. Samuti võime nõustuda, et rahukohtunik otsustab vältimatult selle   kinnipidamise seaduslikkuse üle, mille määramist prokuratuur temalt taotleb. Lõpuks kehtib sama   järelduse kohta, et nimetatud rahukohtus aset leidev menetlus annab kaitsele teatud õigusi ja   sisaldab teatud kohtulikule omaseid tunnusjooni, nagu näiteks asja arutamine ja kohtuotsuse   avalik kuulutamine. Sellest hoolimata jõuab Kohus otsusele, et lõppkokkuvõttes ei ole see kõik   piisav.   Kohtu arvates ei pea menetlusvormid olema tingimata identsed iga juhtumi puhul, kui   konventsioon nõuab kohtulikku sekkumist. Nõustume veel kord Kohtuga: ei saa näiteks pidada   rahuldavaks vaimuhaige inimese kinnipidamise menetlust, kui see ei hõlma objektiivseid ja   asjatundlikke meditsiinilisi uuringuid. Antud asjades aga ütleb Kohus, et kaebajate poolt   vaidlustatud vabaduse võtmine sarnaneb väga paljus kriminaalasjades kohaldatava vabaduse   võtmisega ja seetõttu ei tohiks järgitav menetlus anda märgatavalt väiksemaid tagatisi kui need,   mis Euroopa Nõukogu liikmesriikides kehtivad kriminaalasjades. See võrdlus tundub meile üsna   ebatäpsena. Peavarju saamine hooldekodus või hulkurite varjupaigas ei ole sama mis vanglasse   sulgemine; selle tagajärjed ei ole niisama häbistavad; igal ajal võib taotleda vabastamist ja selle   saavutada, mis ei tule kõne alla vanglakaristuse puhul. Teisalt tuleb rõhutada, et rahukohtuniku   otsus hulkurluse küsimustes käsitleb vaid teatud faktilisi asjaolusid, mida on lihtne kindlaks teha ja   mis ei nõua pikaajalist uurimist ega asja arutamist. Seetõttu piisab tavaliselt mõnevõrra   lihtsustatud menetlusest.   Kokkuvõtteks, kinnipidamine hulkurluse eest on eriomane julgeolekumeede, mida mõnikord   taotlevad huvitatud isikud ise ja mis suuresti erineb kriminaalasjades kohaldatavast   kinnipidamisest. Teisiti võib see olla vaid juhul, kui valitsuse käsutusse asetamine ei ole ajutise ja   üleminekulise iseloomuga, vaid seda kohaldatakse kindlaks ajavahemikuks, mis Belgia seaduse   järgi võib ulatuda seitsme aastani. Sellisel juhul on põhjust küsida, kas ei ole tegemist teatud liiki   süüdimõistmise ja karistusega, mis on küllalt tõsise iseloomuga ja millele peaksid kohalduma   tavalised kriminaalmenetluse tagatised. Kohus ei ole pidanud kõnealust, ainult mõnda kaebajat   puudutavat kohtuasja erandlikuks; veel enam, kaheks aastaks valitsuse käsutusse asetatud De   Wilde ja Versyp vabastati varem, üks neist üsna aegsasti enne tähtaja lõppu, mis seepärast ei   tundu nii range kui kriminaalkaristus. Suhtudes reservatsiooniga Belgia õiguse üldisesse   vastavusse konventsioonile, ei usu me, et antud asjade puhul on piisavalt alust järelduseks, nagu   oleks Belgia valitsus selles küsimuses rikkunud kaebajate konventsiooni artikli 5 lõikega 4 kaitstud   õigusi.   * * *   Me ei saa nõustuda Kohtuga veel ühes küsimuses. Isegi kui rahukohtuniku otsust ei tehtud   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (21 of 26) [11/05/2001 08:59:59]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   konventsiooni artikli 5 lõikes 4 sätestatud kohtumenetluse tulemusel, ei ole Kohus arvesse võtnud   • nagu ta oleks pidanud tegema • võimalust esitada Belgia Conseil d'Etat'le apellatsioonikaebus.   On tõsi, et ehkki kaebajad ei pöördunud Conseil d'Etat'sse, on Kohus siseriiklike   õiguskaitsevahendite mitteammendamise väite tunnistanud ühehäälselt põhjendamatuks, sest   kaebajaile ei saa ette heita seda, et nad ei üritanud esitada edasikaebust, mis kinnistunud   kohtupraktika järgi oli vastuvõetamatu. See aga ei tähenda, et edasikaebuse esitamine oleks   olnud võimatu. Du Bois' kohtuasi, mille menetlus oli kaebajate kinnipidamise ajal pooleli,   kummutas varasema kohtupraktika ja Belgia Conseil d'Etat otsustas, et hulkurlust puudutavate   rahukohtu otsuste peale oli võimalik Conseil d'Etat'le apellatsioonikaebust esitada. Kaebajate   apellatsioonikaebust, mis pärast Du Bois' kohtuotsust oleks tõenäoliselt antud Belgia Conseil   d'Etat' otsustada, oleks menetletud samamoodi: see oleks tunnistatud vastuvõetavaks ja siis oleks   selle kohta otsus tehtud. Tolleaegse olukorra määramatus, kui vastupidiselt väljakujunenud   kohtupraktikale oli juba tehtud uus ja lõpuks ka edukas katse esitada Belgia Conseil d'Etat'le   apellatsioonikaebus, ei anna alust eitada, et communis opinio järgi olid siseriiklikud   õiguskaitsevahendid ammendatud, või sellest hoolimata eitada, et eksisteeris reaalne võimalus   edasi kaevata. Kaebajad võivad tuua põhjenduseks argumendi, et nad ei esitanud edasikaebust,   mis tol ajal tundus põhjendamatu, ent nad ei saa väita, et edasikaebamise võimalus puudus, sest   see võimalus oli tegelikult olemas.   Tuleb veel lisada, et Kohus on tunnistanud (punkt 82) konventsiooni vahetut kohaldumist Belgias,   nii et iga väidetava konventsioonirikkumise oleks võinud esitada läbivaatamiseks kõrgema astme   halduskohtule, kui viimane oleks nagu Du Bois' asja puhul kuulutanud end pädevaks rahukohtu   otsuseid läbi vaatama. Lõpuks ei jäta Kohus rõhutamata, et miski ei võimalda väita a priori, et   Conseil d'Etat poleks oma otsust teinud kiires korras.   Isegi kui rahukohus ei kujuta endast konventsiooni artikli 5 lõikes 4 nimetatud kohut, piisab   edasikaebusest Belgia Conseil d'Etat'le, mis oli menetluse ajal vastuvõetav, et tõkestada katseid   väita, nagu oleks Belgia valitsus konventsiooni seda sätet rikkunud.   KOHTUNIKE HOLMBÄCKI, RODENBOURGI, ROSSI, FAVRE'I JA BILGE'I ÜHINE   ERIARVAMUS   Kohus otsustas üheksa poolthäälega seitsme vastu, et artikli 5 lõiget 4 on rikutud sellega, et   kaebajad ei saanud algatada kohtumenetlust oma kinnipidamisotsuste vastu.   Meie arvates ei ole see otsus põhjendatud. Allpool esitame oma põhjendused, miks me otsuse   selle osaga ei nõustu.   1. Konventsiooniga loodud inimõiguste kaitse süsteem hõlmab kahte liiki kaebusi:   a) riikidevahelised kaebused, s.t need, millega riik pöördub Komisjoni poole, kui konventsiooni   sätteid rikub teine riik (konventsiooni artikkel 24); ja   b) individuaalkaebused, mille esitanud üksikisikud väidavad end olevat konventsioonis sätestatud   õiguste riigipoolse rikkumise ohvrid (konventsiooni artikkel 25).   Nende kaht liiki kaebuste erinevust on näidanud eelkõige Komisjoni otsus Taani, Norra, Rootsi ja   Hollandi poolt Kreeka peale 31. mail 1968 esitatud kaebuste vastuvõetavuse kohta. Komisjon   märkis, et   "vastavalt konventsiooni artiklile 24 võib iga Kõrge Lepinguosaline pöörduda Komisjoni poole   konventsiooni sätete iga väidetava rikkumise korral teise Kõrge Lepinguosalise poolt (...), samas   kui artikli 25 alusel võivad Komisjoni poole pöörduda ainult need isikud, kes väidavad end olevat   konventsiooni rikkumise `ohvrid'; sealjuures ei ole "ohvriks" olemise tingimust mainitud artiklis 24;   sellest tulenevalt ei ole Kõrge Lepinguosaline, kes väidab konventsiooni rikkumist vastavalt artiklile   24, kohustatud ei üksikjuhtudel ega näiteks väljakujunenud halduspraktika raames tõestama   sellise rikkumise ohvri olemasolu". (Yearbook 1968, lk 776.)   Samas on Komisjoni pretsedendid selgelt määratletud 8. jaanuari 1960.aasta otsuses, mis tehti   kohtuasjas X versus Iiri, milles Komisjon tõdes, et:   "konventsiooni artikli 25 lõikest 1 on selge, et Komisjon võib vastu võtta kaebusi igalt isikult,   valitsusväliselt organisatsioonilt või isikute grupilt ainult siis, kui need väidavad, et nad on   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (22 of 26) [11/05/2001 08:59:59]     Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   konventsioonis sätestatud õiguste ühe Kõrge Lepinguosalise poolse rikkumise ohvrid; ... sellest   järeldub, et Komisjon võib uurida siseriikliku õiguse vastavust konventsioonile vaid seoses selle   kohaldamisega üksikisikule ... ja ainult ulatuses, milles selle kohaldamine kujutab endast   väidetavalt konventsiooni rikkumist kaebuse esitanud isiku suhtes, … ja seetõttu ei ole Komisjon,   kui isik esitab kaebuse artikli 25 alusel, pädev uurima in abstracto siseriikliku õiguse vastavust   konventsiooni sätetele". (Yearbook 3, lk 218 - 220.)   Täielikus üksmeeles Komisjoniga otsustas Kohus De Beckeri asjas (27. märtsi 1962 otsus, lk. 26),   et   "vastavalt konventsiooni artiklitele 19 ja 25 ei pea Kohus tegema otsust abstraktse probleemi   kohta, mis on seotud (siseriikliku) õigusakti vastavusega konventsiooni sätetele, vaid konkreetses   asjas, mis puudutab selle seaduse kohaldamist kaebajale, ja ulatuses, milles kaebajal ei ole selle   tagajärjel võimalik kasutada ühte konventsiooniga tagatud õigustest". (Vt ka Digest of Case-Law,   nr 299; "Les Droits de l'Homme", European Colloquy 1965: Ganshof van der Meersch, lk 208 jj;   Scheuner, lk 363; Vasak: La Convention européenne, nr 190; Monconduit: La Commission   européenne, lk 188.)   Seega ei pea Kohus uurima, kas Belgia õigus, analüüsituna in abstracto, vastab konventsiooni   nõuetele, vaid üksnes tegema kindlaks, kas kaebajad on olnud konventsiooni nende sätete   rikkumise "ohvrid", mis tagavad nende õigused eriomastes oludes, millest nad end leidsid ning mis   on seotud nende käitumise, tegevuse ja tegevusetusega. Sellistel juhtudel ei saa olla tegemist   konventsiooni rikkumisega, kui ei ole tõendatud, et kaebajate õigusi on rikutud mitte sõnades, vaid   haldus- või kohtuvõimu konkreetse otsuse või meetmega.   2. Otsuse läbiv mõte on see, et Belgia õiguse järgi algatatud menetlus on liiga kokkuvõtlik;   järelikult ei taga see hulkureile nende õiguste piisavat kaitset ega vasta konventsiooni artikli 5 lõike   nõuetele.   Artikli 5 rikkumisest teeb konventsioon järelduse, et ebaseadusliku kinnipidamise ohvril on   täitmiselekuuluv õigus kompensatsioonile (artikli 5 lõige 5). Riigi ülesanne on võimaluse korral   heastada vaidlustatud otsuse või meetme tagajärjed; kõigest hoolimata peab kohtuotsus andma   ülevaate kahju laadist ja ulatusest. Kui siseriiklik õigus lubab ainult osalist hüvitust, "võib Kohus   vajadusel oma otsusega määrata kahjustatud poolele õiglase hüvituse" (konventsiooni artikkel 50).   Ometi ei ütle Belgia õigussüsteemi abstraktse kritiseerimisega piirduv otsus, missugused on   kaebajate ebaseadusliku kinnipidamise õiguslikud tagajärjed.   3. Konventsiooni artikli 5 lõige 4 sätestab, et "igaühel, kellelt on võetud vabadus vahistamise või   kinnipidamise teel, on õigus taotleda menetlust..." kohtus. Konventsioon nimetab selgelt menetlust   (ing proceedings, pr un recours) kohtus (ing a court, pr un tribunal). Ei ole kahtlust, et   kinnipidamisotsuse teeb rahukohtunik. Samuti puudus Belgia õigussüsteemis kuni 7. juuni   1967.aasta Du Bois' kohtuotsuseni, mis tehti pärast konventsiooni ratifitseerimist, reaalne võimalus   algatada kohtumenetlust. On aga ilmne, et konventsiooni artikli 5 lõige 4 koostamisel mõeldi   politseiasutuste poolt määratud kinnipidamisele, mis peab seega olema allutatud kohtu   järelevalvele (komisjoni ettekanne, punkt 176). Et vastavalt Belgia õigusele määrab kinnipidamise   kohtunik, siis sisaldub kinnipidamise seaduslikkuse järelevalve otsuses ja järelevalvet teostatakse   ex officio.   Asja arutamised on sellesse küsimusse selgust toonud. Komisjoni otsus (punkt 176) näitab, et   Komisjoni liikmete härrade Sørenseni ja Castbergi arvates on artikli 5 lõike 4 nõuded täidetud   niipea, kui vabaduse võtmise seaduslikkust uurib kohtuliku pädevusega kohus, isegi kui puudub   eelnev otsus; sellisel juhul ei ole sõnal "menetlus" iseseisvat tähendust. Asja suulisel arutamisel   18. novembril 1970 selgitas Komisjoni peaesindaja hr Sørensen, et Komisjoni enamus ei jaganud   tema arvamust, sest Belgia õigus ei sätestanud kinnipidamise seaduslikkuse edasist järelevalvet.   Ent 1891. aasta seaduse artiklites 15 ja 18 sätestatakse, et justiitsminister vabastab need   kinnipeetavad, kelle kinnipidamise jätkamist ta ei pea vajalikuks. Komisjon ei võtnud arvesse, et   kaebajate kinnipidamise ajal oli neil olnud õigus pöörduda justiitsministri poole ja nõuda oma   vabastamist põhjendusega, et nende kinnipidamine ei olnud enam õigustatud, ning kaevata oma   kinnipidamise iseloomu üle, mis nende arvates oli muutunud ebaseaduslikuks, samuti oma õiguste   rikkumise üle ametiasutuste poolt; peale selle oli neil õigus esitada apellatsioonikaebus ministri   negatiivse otsuse vastu Belgia Conseil d'Etat'le. Ehkki kaebajad saatsid justiitsministrile hulga   taotlusi, ei esitanud ükski neist apellatsioonikaebust Conseil d'Etat'le, kes seetõttu ei saanud   otsustada kaebajate jätkuva kinnipidamise seaduslikkuse üle.   Lõpuks tuleb rõhutada, et vastavalt konventsiooni artiklile 60 ei või konventsiooni sätteid   tõlgendada viisil, mis piiraks siseriiklike seadustega tagatud õigusi. Et Belgia õigus läheb artikli 5   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (23 of 26) [11/05/2001 08:59:59]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   lõikega 4 võrreldes veelgi kaugemale, kehtestades kinnipidamise seaduslikkuse kohustusliku   järelevalve, samas kui konventsioon sätestab ainult õiguse taotleda menetlust, siis selles osas   prevaleerib ta artikli 5 lõike 4 teksti suhtes • ja seda nimelt konventsiooni artikli 60 põhjal.   4. Ehkki Komisjon tunnustas rahukohtunikku kohtuorganina (ettekande §-d 89 - 90), leidis ta, et   Belgia õigus ei järginud konventsiooni artikli 5 lõiget 4, sest rahukohtuniku otsus on haldusliku   iseloomuga. Ja Kohtu otsuses märgitakse, et kõnealust menetlust mõjutab tehtava otsuse   halduslik iseloom (§ 79).   Konventsioon ei tee aga siinkohal vahet haldus- ja kohtuotsuse vahel. Igal juhul ei saa nende kahe   funktsiooni vahelist piiri eristada täpsete kriteeriumide järgi. Paljude haldusaktidega kaasneb ka   õigusemõistmise funktsioon (vt Carré de Malberg, Théorie générale de l'Etat, I, lk 762). Paljud   õigust mõistvad aktid sisaldavad halduslikke elemente: otsust tehes täidab kriminaalkohtu kohtunik   kohtulikku funktsiooni, mis seisneb selle kindlakstegemises, kas süüdistatava käitumisele   kohalduvad seadusesätted, ja süü ulatuse määramises; peale selle kohaldab kohtunik karistuse   otsusega, mis on osa haldusfunktsioonist.   1891. aasta seadusandja pidas rahukohtunikku sõnaselgelt kohtuorganiks (§ 2). Rahukohtuniku   funktsioon hulkurlusega seotud asjades hõlmab ka haldusliku iseloomuga otsust, millele eelnevad   kohtutoimingud koosnevad kinnipidamise aluseks olevate õiguslike tingimuste läbi vaatamisest ja   seda uurimist lõpetavast otsusest.   5. Kohtuotsuses Belgia õigusele osaks saanud kriitika järgi ei ole see sisse seadnud piisavaid   tagatisi hulkurite õiguste kaitseks. On asjakohane uurida, kas kaebajail on olnud võimalus end   kaitsta ja kas nende suhtes tehtud otsused pole mitte otsustamisel esinenud omavoli tagajärjel   kehtetud.   Otsus, mille rahukohus peab tegema, puudutab kinnipidamist, mis on vabaduse võtmise meede.   Vastupidiselt sellele, kuidas Neumeisteri kohtuotsuses (lk 44, § 24) märgiti, et mõiste kohus "ei ole   mingil viisil seotud järgitava menetlusega", tuleb aktsepteerida, et kui ametiasutus võib määrata   vabadusekaotuse, peab menetlus andma asjaomasele isikule kõik võimalused end kaitsta.   Praegu "on selliste asjade puhul rahukohtu menetlus avalik ja … pooltel on võimalus esitada oma   seisukohad. Kohtunik peab ära kuulama argumendid, mida enda kaitseks esitab tema ette toodud   isik, kellel on õigus advokaadi nõustamisele; kaebealune võib kohtunikult taotleda uurimise   läbiviimist ja eelkõige tunnistajate kuulamist; kui kohtunik sellise taotluse rahuldab, kuulatakse   tunnistajaid asjaomase isiku juuresolekul ja viimane võib antud tunnistuste kohta teha oma   märkusi. Kohtunik peab oma otsust põhjendama." (Ettekanne, punkt 190, Komisjoni liikme hr   Welteri eriarvamus.)   Kohtuotsuses (punkt 79) märgitakse, et ainus kaitseõiguse suhtes oluline säte on 1849. aasta 1.   mai seaduse § 3, millega tagatakse asjaomasele isikule asja arutamise kolmepäevane   edasilükkamine, kui ta seda taotleb. Tuleb aga lisada, et 1891. aasta seaduse § 11 järgi on   prokuröril õigus vahistatu ajutiselt kuni istungini vabastada (ettekanne, joonealune märkus nr 1   §-le 164); see peab võimaldama kaitse ettevalmistamise.   On tõsi, et kõnealune õiguslik menetlus on kokkuvõtlik. Ent kui ei kohaldata mingeid siseriiklikke   menetluseeskirju, ei pruugi sellest tingimata järelduda, et kinnipidamisotsus on ebaseaduslik.   Oluline on järgida konventsiooni artiklites 5 ja 6 sisalduvaid õiguse põhimõtteid ja eelkõige seda, et   hulkureile antakse võimalus esitada kõik neid puudutavad asjaolud, et nad saaksid kasutada kõiki   kaitsevõimalusi ja vajaduse korral tasuta õigusabi. Kõik need põhimõtted sisalduvad ka Belgia   siseriiklikus õiguses; nad vastavad täielikult Belgia seadustele. Asja arutamisel Komisjonis 6.   aprillil 1967 tõdes kaebajate õigusnõustaja Magnée, et hulkuri vastaval taotlusel tagatakse talle   kolme päeva jooksul advokaadi teenused.   Niisiis on selgelt kindlaks tehtud, et kõik kolm kaebajat jätsid kasutamata oma kaitseõiguse.   Punktist 6 allpool selgub, miks kaebajate selline käitumine on täiesti mõistetav.   1891. aasta seaduse § 12 järgi "teeb rahukohus kindlaks politseikohtu ette toodute isiku, vanuse,   füüsilise ja vaimse seisundi ning eluviisi". Kohtul ei ole põhjust eeldada, et käsitletud kohtuasju   menetlenud rahukohtud jätsid oma tegevuses asjaomaste isikute õigused tähele panemata.   6. Ei vaidlustata asjaolu, et kinnipidamisotsuste tegemise ajal olid kõik kolm kaebajat hulkurid.   Seetõttu oli rahukohtunik sunnitud määrama nende kinnipidamise. Ta pidi otsustama, kas hulkur   saadetakse hooldekodusse (1891. aasta seaduse § 16) või hulkurite varjupaika (§ 13).   Kinnipidamine hooldekodus määratakse kõige rohkem üheks aastaks. Kinnipidamine hulkurite   varjupaigas vältab vähemalt kaks aastat. Oomsi peeti kinni hooldekodus, De Wilde'i ja Versypi   hulkurite varjupaigas.   Oomsi juhtum on lihtne. Ooms, kelle arvel oli mitmeid kriminaalkaristusi ja kes oli neljal korral kinni   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (24 of 26) [11/05/2001 08:59:59]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   peetud hulkurluse eest, andis end politseijaoskonnas üles, et teda koheldaks kui hulkurit, kui   sotsiaalhoolekanne talle tööd ei leia. Tema taotlusega nõustuti ja ta paigutati hooldekodusse.   Kas 1891. aasta seaduse § 13 kohaldamine § 16 asemel De Wilde'i ja Versypi asjus tähendab, et   kaudselt rikuti konventsiooni artikli 5 lõiget 4, millest võib välja lugeda, et otsus tuleb teha oludes,   mis tagavad nõuetekohase õigusemõistmise?   Võttes arvesse konventsiooni artikli 5 lõike 1, märkis Komisjon (ettekanne, punkt 186): "Komisjon   ei pea otsustama, kas antud asjades kohaldasid pädevad asutused õigesti siseriiklikku õigust,   tingimusel et menetluse uurimine ei osuta ametiasutuste meelevaldsele tegevusele." Sama kehtib   artikli 5 lõike 4 suhtes ja Kohtu rolli kohta.   1891. aasta seaduse § 13 sätestab hulkurite varjupaika paigutamise "töövõimelistele isikutele, kes   endale tööga elatise teenimise asemel kasutavad kutseliste kerjustena ära heategevust, ning   isikutele, kelle hulkurliku eluviisi põhjuseks on laiskus, joomarlus või kõlblusetus."   Hulkurite kinnipidamine on julgeolekumeede, millega isikut töötama õpetades ja võib-olla alkoholist   võõrutades seatakse eesmärgiks tema ühiskonnaohtlikkuse kõrvaldamine.   Brüsseli rahukohtuniku käsutuses, kelle ette Versyp toodi • Versyp nõudis enda toimetamist tagasi   toimetulekukeskusse, sest varem oli ta viibinud Merksplasis - , oli küsitluse ajal Brüsseli Sotsiaalse   Rehabiliteerimise Büroo ettekanne (4. novembrist 1965), milles täheldati: "… kõik meie   rehabiliteerimispüüded on nurjunud hoolealuse apaatia, laiskuse ja alkoholilembuse tõttu". Versypi   karistuste loetelu sisaldab 24 süüdimõistvat otsust varguse ja vargusekatsete, kõlblusvastaste   rünnete, avalikus kohas ebakaines olekus viibimise, piletita sõitmise, kallaletungide ja varastatud   esemete vastuvõtmise eest; eespool loetletule lisandub kolm varasemat kinnipidamist hulkurluse   eest. Rahukohtuniku otsuses viidatakse selgesõnaliselt Versypi vaatlemisele ja tema toimikule,   mis sisaldab muu hulgas eespool nimetatud Sotsiaalse Rehabiliteerimise Büroo ettekannet.   Kinnipidamispäevikus (4. novembrist 1965) nimetatakse kinnipidamise põhjused: "apaatia, laiskus   ja alkoholilembus".   Kui De Wilde pärast paari raudteejaamas veedetud ööd andis end üles Charleroi'   politseijaoskonnas, väitis ta, et teda ei olnud varem hulkurluses süüdi mõistetud. Rahukohtunik   taotles De Wilde'i toimikut (see anti välja 19. aprillil 1966), milles on kolmteist süüdimõistvat otsust   mitmesuguste õigusrikkumiste eest, nende hulgas kuus vanglakaristust varguste eest, ja peale   selle viis varasemat kinnipidamist hulkurluse eest. Rahukohtuniku otsuses viidatakse vaatlemisele   ja toimikule, milles sisaldusid ka eespool osutatud materjalid. Sellega seoses peab lisama, et De   Wilde vabastati 16. novembril 1966 ja peeti taas hulkurluses süüdistatuna kinni menetluse ajal 11.   jaanuarist 1967 kuni 15. maini 1967.   Kas Brüsseli ja Charleroi' rahukohtute poolt võetud meedet on võimalik pidada meelevaldseks?   Tegu on meelevaldne, kui see tõsiselt ja ilmselgelt rikub õigusnorme või kui sel puudub igasugune   tõsiseltvõetav õigustus. Vähim, mida siinkohal võib öelda, on see, et ei ole tõestatud Brüsseli ja   Charleroi' rahukohtunike poolt 1891. aasta seaduse § 13 vaieldamatu rikkumine sellega, et nad   Versypi ja De Wilde'i hulkurite varjupaika määrates võtsid arvesse nende käitumist iseloomustava   moraalse ja sotsiaalse tasakaalutuse.   Isegi kaebajate õigusnõustaja, kes "täiesti juhuslikult" oli märkinud, et Versyp vaidlustas 1891.   aasta seaduse § 13 kohaldamise enda suhtes, ei tõstatanud seda kaebust uuesti ei asja   arutamisel Komisjonis 8. veebruaril 1968 ega arutamise käigus esitatud lõppsõnas, nagu märkis   Komisjon (ettekanne, punkt 51, joonealune märkus nr 1). Ka Komisjon ei nimetanud kõnealust   kaebust oma seletuskirjas Kohtule, samuti ei märkinud seda kaebajate õigusnõustaja oma   märkustes, mis lisati Komisjoni seletuskirjale.   7. Kokkuvõtteks: kõik kolm kaebajat olid hulkurid. Nende kinnipidamise põhjus oli hulkurlus.   Kinnipidamisotsuse tegi kohus ja selle puhul olid täidetud formaalsusnõuded, mis nägid ette asja   avalikku arutamist poolte osavõtul, kusjuures asja arutamise ajal ja pärast seda oli kaebealustel   võimalik kasutada kõiki kaitsevahendeid. Nad ei kasutanud seda õigust. Kindlakstehtud faktid   näitavad, et kaebajate suhtes kohaldatud abinõud ei olnud meelevaldsed, ja on kaheldav, kas   teised rahukohtud või isegi apellatsioonikohus oleks teinud märgatavalt erinevad otsused.   Faktidest on võimatu järeldada, et kaebajad olid neile konventsiooniga tagatud õiguste Belgia   võimude poolse rikkumise ohvrid.   Kõrgeim halduskohus. (Toimetaja.)   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (25 of 26) [11/05/2001 08:59:59]     Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   VIIMATI MUUDETUD: 10.08.2000   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_13.html (26 of 26) [11/05/2001 08:59:59]