35062/03

VIIES OSAKOND   SHCHIGLITSOV vs. EESTI   (Kaebus nr 35062/03)   KOHTUOTSUS   STRASBOURG   18. jaanuar 2007   Käesolev kohtuotsus muutub lõplikuks konventsiooni artikli 44 lõikes 2   sätestatud tingimustel. Kohtuotsust võidakse keeleliselt toimetada.   SHCHIGLITSOV vs EESTI   Asjas Shchiglitsov vs. Eesti   on Euroopa Inimõiguste Kohus (viies osakond) kojana, kuhu kuuluvad:   P. LORENZEN, esimees,   S. BOTOUCHAROVA   K. JUNGWIERT   V. BUTKEVYCH   M. TSATSA-NIKOLOVSKA   R. MARUSTE   , , , , , M. VILLIGER, kohtunikud,   ja C. WESTERDIEK, osakonnasekretär,   olles nõu pidanud kinnisel istungil 11. detsembril 2006,   teinud järgmise otsuse, mis võeti vastu nimetatud kuupäeval.   MENETLUS   1. Kohtuasi põhineb kaebusel (nr 35062/03) Eesti Vabariigi vastu, mille   Eesti kodanik Aleksandr Shchiglitsov (“kaebaja”) esitas 15. oktoobril 2003   Euroopa Inimõiguste Kohtule („EIÕK“) inimõiguste ja põhivabaduste kaitse   konventsiooni (“konventsioon”) artikli 34 alusel.   2. Eesti Vabariigi valitsust („valitsus“) esindas M. Hion,   Välisministeeriumi juriidilise osakonna inimõiguste büroo direktor.   3. 6. oktoobril 2005 otsustas EIÕK teavitada valitsust esitatud kaebusest.   Kohaldades konventsiooni artikli 29 lõiget 3, otsustas EIÕK uurida asja   vastuvõetavust ja sisu üheskoos.   ASJAOLUD   KOHTUASJA OLUD   4. Kaebaja sündis 1956. aastal ja elab Narvas.   5. 1983. aastal abiellus kaebaja N.-iga. Abielu lahutati 7. veebruaril   1997.   6. 26. mail 1997 esitas N. Narva Linnakohtule ühisvara, sealhulgas   korteri, jagamist käsitleva hagi.   7. 30. jaanuaril 1998 määras Narva Linnakohus eelistungi 12.   veebruariks 1998. 11. veebruaril 1998 palus kaebaja istungi edasi lükata   seoses tema advokaadi osalemisega kriminaalasja arutamisel samal ajal.   Linnakohus lükkas kohtuistungi edasi.   SHCHIGLITSOV vs EESTI   Uus eelistung määrati 19. augustile 1998. Samal päeval palus N. istungi   edasilükkamist tema advokaadi puudumise tõttu. Ta palus istungi määrata   10. septembrist 1998 hilisemale kuupäevale.   Kolmas eelistung toimus 13. oktoobril 1999 ja põhiistung 31. augustil   2000. 11. septembril 2000 tegi kohus otsuse abieluvara jagamise kohta.   Linnakohus leidis, et korteri omanikuks oli korteriühistu. Kaebaja ja N olid   omandanud osaku korteriühistus. Linnakohus käsitles ühisvara osana   summat, mida nad olid osaku eest maksnud.   8. 5. juunil 2001, pärast N.-i apellatsioonkaebuse arutamist, tühistas Viru   Ringkonnakohus Linnakohtu otsuse ning saatis asja tagasi Linnakohtule.   Muu hulgas märkis Ringkonnakohus, et vara väärtuse kindlaksmääramisel   oleks tulnud arvesse võtta korteri tegelikku turuväärtust vara jagamise ajal   (mitte ehitusmaksumust).   9. 13. juunile 2002 määratud istung Narva Linnakohtus lükati edasi,   võimaldamaks pooltel esitada täiendavaid tõendeid. Septembris esitasid   pooled täiendavaid dokumente.   Pärast asja arutamist 10. oktoobril 2002 tegi Narva Linnakohus otsuse.   Kohus leidis, et kaebaja ja N. ei olnud nende abielu ajal korteri omanikud.   Neil oli osak korteriühistus. Linnakohus otsustas, et kõnealune osak kuulus   jagamisele kaebaja ja N.-i vahel.   10. N. esitas apellatsioonkaebuse Viru Ringkonnakohtule, kes 28.   jaanuaril 2003 tühistas Linnakohtu otsuse. Ringkonnakohus leidis, et   kaebaja ja N. olid korteri soetanud ühiselt oma abielu kestel. Tuginedes   ekspertarvamusele oli korteri hetkeväärtuseks 119 337 krooni (umbes 7700   eurot). Ringkonnakohus jagas vara eelnevat arvesse võttes. Otsuse kohaselt   pidi kaebaja maksma N.-ile 61 698,50 krooni (umbes 3900 eurot).   11. 16. aprillil 2003 keeldus Riigikohus kaebajale menetlusluba andmast.   ÕIGUSKÜSIMUSED   I. KONVENTSIOONI ARTIKLI 6 LÕIKE 1 VÄIDETAV RIKKUMINE   KOHTUMENETLUSE ÜLEMÄÄRASE PIKKUSE TÕTTU   12. Kaebaja väitis, et kohtumenetluse pikkus on vastuolus konventsiooni   artikli 6 lõikes 1 ette nähtud „mõistliku aja” nõudega, mis sätestab:   “Igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste … üle otsustamise korral õigus … asja   arutamisele mõistliku aja jooksul … õigusemõistmise volitustega institutsioonis.”   13. Valitsus vaidlustas selle väite. Valitsus väitis, et Narva Linnakohtus   oli kõnealusel ajal täitmata mitu kohtuniku ametikohta ning et selle kohtu   kohtunikel oli väga suur töökoormus.   14. Arvesse võetav ajavahemik algas 26. mail 1997 ja lõppes 16. aprillil   2003. Asja arutamine kolmes menetlusastmes kestis seega kauem kui viis   SHCHIGLITSOV vs EESTI   aastat ja kümme kuud, kusjuures mõlemad alama astme kohtud vaatasid asja   läbi kaks korda.   A. Vastuvõetavus   15. EIÕK leiab, et kõnealune kaebus ei ole selgelt põhjendamatu   konventsiooni artikli 35 lõike 3 tähenduses. Lisaks märgib EIÕK, et kaebus   ei ole vastuvõetamatu ka muudel alustel. Seetõttu tuleb kaebus tunnistada   vastuvõetavaks.   B. Sisu   16. EIÕK kordab, et menetluse pikkuse mõistlikkust tuleb hinnata   lähtuvalt kohtuasja oludest, tuginedes järgmistele kriteeriumidele: asja   keerukus, kaebaja ja asjaomaste asutuste käitumine ning kaebaja kaalulolev   huvi vaidluses (vt muude allikate hulgas otsust kohtuasjas Frydlender vs.   Prantsusmaa [suurkoda], nr 30979/96, punkt 43, EIÕK 2000-VII).   17. Mis puudutab käesolevat kohtuasja, siis märgib EIÕK, et see käsitles   poolte ühisvara, sealhulgas korteri, jagamist. Seetõttu oli kaebajal   märkimisväärne huvi vaidluse kiireks lahendamiseks. Lisaks on EIÕK   arvamusel, et ühelt poolt muutis kohtuasja teatud määral keerukaks   riigisisese- õiguse tõlgendamine, eriti asjaolu, kas poolte ühisvara hulka   kuulus korter või korteriühistu osak. Teiselt poolt, kohtuasja olud ja   vaidluse põhisisu – ühisvara jagamine – ei olnud iseenesest keerukad. EIÕK   on arvamusel, et menetluse pikkust ei saa käesolevas asjas õigustada asja   keerukusega.   18. Kaebaja käitumisega seoses märgib EIÕK, et kaebaja nõudis   kohtuistungi edasilükkamist üks kord, s.o 11. veebruaril 1998, kui tema   advokaat osales samal ajal kriminaalasja arutamisel. Teisel korral lükati   istung edasi 1999. aastal samal põhjusel N.-i palvel. 2002. aastal lükkas   Linnakohus istungi edasi, võimaldamaks pooltel esitada täiendavaid   tõendeid.   EIÕK märgib, et Linnakohus määras kahe esimese edasilükatud istungi   ajad märkimisväärse viivitusega (vastavalt kuus kuud ning üks aasta ja kaks   kuud). Lisaks määrati esimene eelistungi aeg üheksa kuud pärast N.-i hagi   esitamist ning viimase eelistungi ja põhiistungi vahele jäi enam kui kümme   kuud. EIÕK võtab teadmiseks valitsuse väite, et nimetatud viivitused olid   põhjustatud Narva Linnakohtu raskest olukorrast kõnealusel ajal. EIÕK   tuletab siiski meelde, et konventsiooni artikli 6 lõige 1 kohustab osalisriike   korraldama oma õigusmõistmise nii, et kohtud suudaksid täita kõik   nimetatud sättega seatud tingimused. (vt muu hulgas 1992. aasta 27.   veebruari otsust kohtuasjas Tusa vs. Itaalia, A-sari nr 206-C, lk 32, punkt   17).   SHCHIGLITSOV vs EESTI   EIÕK leiab, et ajavahemikul 1997 - 2000 tuli riigisisese kohtumenetluse   kestel ette märkimisväärseid võimudepoolse tegevusetuse perioode. Ehkki   seejärel käsitlesid Ringkonnakohus ja Riigikohus asja kiiresti, leiab EIÕK,   et käesoleva asja olusid silmas pidades ei korva see eelnevaid viivitusi.   Samas tulenes kohtumenetluse pikkus vaid minimaalses osas kaebaja   tegevusest.   19. Tuginedes eespool öeldule, leiab EIÕK, et kaebaja kohtuasja ei   arutatud mõistliku aja jooksul.   Järelikult on rikutud konventsiooni artikli 6 lõiget 1.   II. KONVENTSIOONI MUUD VÄIDETAVAD RIKKUMISED   A. Konventsiooni artikli 6 lõike 1 väidetav rikkumine ebaõiglase   kohtumenetluse tõttu   20. Samuti kaebas kaebaja konventsiooni artikli 6 lõike 1 alusel, et tema   kohtuasja arutamine ei olnud õiglane, sest Ringkonnakohtu 28. jaanuari   otsus oli ebaõiglane ning ei olnud piisavalt põhjendatud.   21. EIÕK on arvamusel, et miski kohtuasja materjalides ei anna alust   kahelda kohtu erapooletuses või selles, et kohtumenetlus, mis ei olnud   meelevaldne, oleks muul viisil olnud ebaõiglane. Ringkonnakohtu   vaidlusalune otsus oli piisavalt põhjendatud. Kohus leiab, et kaebaja   esitatud informatsioonist ei nähtu, et rikutud oleks tema õigusi   konventsiooni artikli 6 lõike 1 alusel. Kohus lisab, et taotluse nimetatud osa   on selgelt põhjendamatu artikli 35 lõike 3 tähenduses ning tuleb vastavalt   konventsiooni artikli 35 lõikele 4 tagasi lükata.   B. Konventsiooni protokolli nr 1 artikli 1 väidetav rikkumine   22. Lisaks kaebas kaebaja konventsiooni protokolli nr 1 artikli 1 alusel,   et kohtuotsustega rikuti tema omandiõigust, kuna ta oli kohustatud maksma   oma endisele abikaasale hüvitist korteri eest, mis ei olnud abikaasade   omandis nende abielu lahutamise ajal. Samuti kaebas ta, et abikaasale   makstava hüvitise summa oli Ringkonnakohus ebaõigesti arvutatud.   23. EIÕK tuletab meelde, et kohtu ülesanne ei ole asendada riigisisest   õigusemõistmist. Riigisisese õiguse tõlgendamisega seotud küsimuste   lahendamine on eeskätt riigiasutuste, eriti aga kohtute ülesanne (vt muude   allikate hulgas otsust kohtuasjas Waite ja Kennedy vs. Saksamaa   [suurkoda], nr 26083/94, punkt 54, EIÕK 1999-I). Käesolevas kohtuasjas   leiab EIÕK, et kohtuasjas ei osunda miski sellele, et Ringkonnakohus jõudis   kaebaja ja N. omandiõiguse vahel tasakaalu leidmisel meelevaldsete   järeldusteni. EIÕK leiab, et käesolev kaebus on selgelt põhjendamatu ning   tuleb vastavalt konventsiooni artikli 35 lõigetele 3 ja 4 tagasi lükata.   SHCHIGLITSOV vs EESTI   C. Konventsiooni artikli 8 väidetav rikkumine   24. Lõpuks väidab kaebaja, et kuna tema uus abikaasa otsustas   kohtumenetluse pikkusest ja korraliku elukoha puudumisest tingitud   pikaajalise ebakindluse mõjul lasta ennast steriliseerida, ei ole neil võimalik   enam lapsi saada. Ta väidab, et sellega on rikutud tema õigust   perekonnaelule konventsiooni artikli 8 alusel.   25. Kohus leiab, et kaebaja esitatud informatsioonist ei nähtu, et rikutud   oleks tema õigust perekonnaelule konventsiooni artikli 8 alusel (vt, mutatis   mutandis, 1995. aasta 21. novembri otsust kohtuasjas Velosa Barreto vs.   Portugal, A-sari nr 334, lk 10-12, punktid 21 ja 29-30). EIÕK leiab, et   käesolev kaebus on selgelt põhjendamatu ja tuleb vastavalt konventsiooni   artikli 35 lõigetele 3 ja 4 tagasi lükata .   III. KONVENTSIOONI ARTIKLI 41 KOHALDAMINE   26. Konventsiooni artikkel 41 sätestab:   „Kui kohus leiab, et konventsiooni või selle juurde kuuluvaid protokolle on rikutud   ja Kõrge Lepinguosalise siseriiklik õigus lubab ainult osalist hüvitust, võib kohus   vajadusel määrata kahjustatud poolele õiglase hüvituse.”   A. Kahjutasu   27. Kaebaja taotles 151 898,95 krooni suuruse varalise kahju (u 9700   eurot) ning 1 600 000 krooni suuruse mittevaralise kahju (us 100 000 eurot)   hüvitamist.   28. Valitsus vaidlustas kõnealused väited.   29. EIÕK ei täheldanud põhjuslikku seost leitud rikkumise ja väidetava   rahalise kahju vahel, mistõttu lükkab kõnealuse taotluse tagasi. EIÕK leiab   siiski, et kaebaja on kandnud teatud mittevaralist kahju. Õiglastel alustel   mõistab EIÕK kaebaja kasuks välja 900 eurot.   B. Kulud   30. Lisaks nõudis kaebaja 100 000 krooni (umbes 6400 eurot) hüvitist   siseriikliku kohtumenetlusega seotud kohtukulude katmiseks ja 70 000   krooni (umbes 4500 eurot) hüvitist kohtukulude katmiseks Euroopa   Inimõiguste Kohtus läbiviidud menetluse eest.   31. Valitsus vaidlustas kõnealused väited.   32. Oma praktikast lähtuvalt leiab EIÕK, et kaebajal on õigus   kohtukulude hüvitamiseks üksnes niivõrd, kuivõrd on tõestatud, et   kulutused on olnud tegelikud ja hädavajalikud ning oma suuruse poolest   mõistlikud. Käesolevas asjas, võttes arvesse Kohtu käsutuses olevat teavet   ja eespool nimetatud kriteeriume, lükkab Kohus tagasi kohtukulude nõude   SHCHIGLITSOV vs EESTI   siseriiklikes kohtutes läbiviidud menetluse osas ning peab mõistlikuks   määrata kaebajale hüvitist 300 euro suuruses summas seoses   kohtumenetlusega Euroopa Inimõiguste Kohtus.   C. Viivis   33. Kohtu arvates on sobivaks viivisemääraks Euroopa Keskpanga   laenuintressi piirmäär, suurendatuna kolme protsendipunkti võrra.   SELLEST LÄHTUVALT KOHUS ÜHEHÄÄLSELT:   1. tunnistab kohtumenetluse ülemäärast pikkust käsitleva kaebuse   vastuvõetavaks ning taotluse ülejäänud osa vastuvõetamatuks;   2. leiab, et konventsiooni artikli 6 lõiget 1 on rikutud;   3. leiab, et:   a) kostjariik peab kolme kuu jooksul pärast konventsiooni artikli 44   lõike 2 kohast kohtuotsuse lõplikuks muutumist maksma kaebajale 900   (üheksasada) eurot mittevaralise kahju eest ja 300 (kolmsada) eurot   kohtukulude eest, mis arvutatakse ümber kostjariigi vääringusse   maksmispäeval kehtiva vahetuskursi alusel, lisaks võimalikud maksud,   mida võidakse kinni pidada;   b) eespool nimetatud kolmekuulise tähtaja lõpu ja tasumise vahelise aja   eest tuleb eespool nimetatud summadelt maksta lihtviivist määra järgi,   mis vastab viivise arvestamise ajal kehtivale Euroopa Keskpanga   laenuintressi piirmäärale, suurendatuna kolme protsendipunkti võrra;   4. jätab rahuldamata ülejäänud osa kaebaja õiglase hüvitise nõudest.   Koostatud inglise keeles ja tehtud teatavaks kirjalikult 18. jaanuaril 2007   EIÕK reglemendi 77. reegli punktide 2 ja 3 kohaselt.   Claudia WESTERDIEK   sekretär   Peer LORENZEN   esimees