37571/97

EUROOPA NÕUKOGU   EUROOPA INIMÕIGUSTE KOHUS   KOLMAS OSAKOND   KOHTUASI   VEEBER versus EESTI (nr 1)   (Kaebus nr 37571/97)   KOHTUOTSUS   STRASBOURG   7. november 2002   Konventsiooni artikli 44 lõike 2 tingimuste täitmisel on kohtuotsus lõplik. Kohtuotsust   võib keeleliselt parandada.   Kohtuasjas Veeber versus Eesti (nr 1),   Euroopa Inimõiguste Kohtu (kolmas osakond), kes arutas asja seitsmeliikmelises kojas   koosseisus:   esimees   Hr G. RESS,   kohtunikud   Hr I. GABRAL BARRETO,   Hr L. CAFLISCH,   Hr R. TÜRMEN,   Hr B. ZUPANČIČ,   Pr H. S. GREVE,   Hr R. MARUSTE,   olles pidanud kinnise istungi 17. oktoobril 2002,   teeb teatavaks nimetatud kuupäeval vastu võetud kohtuotsuse.   MENETLUS   1. Kohtuasja aluseks on Eesti kodaniku Hr Tiit Veeber`i (“kaebaja”) 04. juulil 1997   kooskõlas Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (“konventsioon”) endise   artikliga 25 Euroopa Inimõiguste Komisjonile esitatud kaebus (nr 37571/97) Eesti   Vabariigi vastu.   2. Kaebajat esindas hr C. Wegelius, Soomes Lappers`is praktiseeriv jurist. Eesti Vabariigi   valitsust (“valitsus”) esindasid EV Välisministeeriumi juriidilise osakonna inimõiguste   büroo I sekretär pr M. Hion, ning Eesti Vabariigi Alalise Esinduse Euroopa Nõukogu   juures erinõunik hr M. Harremoes.   3. Kaebaja väitel rikkus politseipoolne läbiotsimine ja dokumentide võetus tema   äriühingu ruumides kaebajale konventsiooni artikliga 8 tagatud õigusi. Samuti kaebas hr   Veeber, et politsei tegevuse peale polnud võimalik kohtusse pöörduda, millega rikutakse   konventsiooni artiklit 6. Edasi avaldas kaebaja, et siseriiklik õiguskaitsesüsteem ei   pakkunud tõhusat menetlust politseipoolse läbiotsimise ja dokumentide võetuse vastu,   nagu näeb ette konventsiooni artikkel 13.   4. Kaebus edastati Kohtule 01. novembril 1998, mil jõustus konventsiooni protokoll nr 11   (protokolli nr 11 artikkel 5 lõige 2).   5. Kaebus määrati kohtu esimesele sektsioonile (kohtu menetlusreeglite reegel 52 lõige   1). Sektsioonisiseselt moodustati asja läbivaatav koda (konventsiooni artikkel 27 lõige 1)   kohtu menetlusreeglite reegli 26 lõike 1 alusel.   6. 14. mai 2000 otsusega tunnistas kohus kaebuse vastuvõetavaks.   7. 01. novembril 2001 muutis kohus sektsioonide koosseisu (reegel 25 lõige 1). Kohtuasi   anti uuele, kolmandale sektsioonile.   8. Kaebaja ja valitsus esitasid kumbki oma märkused (reegel 59 lõige 1). Mõlemad   pooled on teise poole märkustele kirjalikult vastanud.   FAKTID   1. KOHTUASJA ASJAOLUD   A. Läbiotsimine ja võetus   9. Kaebuse esitaja on sündinud 1948. aastal ja elab Eestis Tartus. Talle kuulub äriühing   AS Giga, mille registrijärgne asukoht on Tartu. Äriühing tegeles linna küttesüsteemide   rekonstrueerimisega.   10. 14. novembril 1995 algatas Tartu politsei Tartu Linnavalitsuse Energiaosakonna   juhataja suhtes kriminaalmenetluse. Asja algatamise põhjuseks oli väidetav ametiseisundi   kuritarvitamine seoses sellega, et ta võttis Rahandusministeeriumilt linna küttesüsteemide   rekonstrueerimiseks laenu suuremas summas, kui oli linnavolikogu poolt heakskiidetud ja   tagatud. Nimetatud kriminaalasjas teostati 14. novembril 1995 kaebaja äriühingu   ruumides Tartu prokuröri loal läbiotsimine eesmärgiga leida võimalikke raamatupidamise   algdokumente, mis võiksid anda teavet laenu omavolilise kasutamise kohta.   11. 15. ja 20. novembril 1995 otsis Tartu politsei läbi äriühingu ruumid ning võttis ära   vastavalt     ja     kausta   dokumente,   peaaegu   kõik   äriühingu   raamatupidamisdokumendid aastatest 1994 ja 1995. Äravõetud dokumendid protokolliti   kaustade kaupa, mitte ükshaaval. Kaebaja hinnangul ulatas dokumentide koguarv umbes   000-ni.   Kõik äravõetud kaustad paigutati Tartu Politseiprefektuuri eraldi ruumi, kus neid   kontrollisid riigikontrolörid, keda abistasid Tartu Linnavalitsuse rahandusosakonna   töötajad.   12. 16. novembril 1995 esitas kaebaja Tartu Prokuratuuri kaebuse, väites, et   politseipoolne läbiotsimine ja dokumentide võetus olid ebaseaduslikud. 17. novembril   kaebas ta ka riigiprokurörile, väites, et kõigi kättesaadavate dokumentide   äravõtmine ning iga üksiku äravõetud eseme protokolli märkimata jätmine on vastuolus   kriminaalmenetluse koodeksi §-dega 139 ja 140.   13. 22. novembril 1995 teatas politsei kaebajale, et äriühingu edasiseks tegutsemiseks on   tal võimalus äravõetud dokumentidega politseijaoskonnas tutvuda.   14. 23. novembril 1995 tegi Tartu prokurör politseile korralduse koostada äravõetud   dokumentide kohta protokoll ning tagastada need dokumendid, millel ei ole eeluurimise   jaoks tähtsust.   15. 24. novembril 1995 teatas Tartu prokurör vastuseks kaebusele, et politseile on tehtud   ülesandeks parandada puudused dokumente kajastavates protokollides, ning rõhutas, et   politsei on võimaldanud kaebajale juurdepääsu äravõetud dokumentidele ning   võimaldanud teha neist koopiaid. Prokurör märkis, et tema tegevuse peale võib edasi   kaevata riigiprokurörile.   16. 27. novembril 1995 esitas kaebaja kaebuse riigiprokurörile. Samal päeval tagastas   politsei kaebaja äriühingule kolm äravõetud kausta.   17. Oma 30. novembri 1995 kirjas informeeris riigiprokuröri asetäitja kaebajat, et tema   kaebus on läbi vaadatud. Riigiprokuröri asetäitja märkis, et läbiotsimised toimusid   prokuröri loal, kuid tunnistas, et dokumentide suure arvu tõttu on nende kohta koostatud   protokoll puudulik. Samuti märkis ta, et Tartu prokurör oli teinud politseile ülesandeks   puudused kõrvaldada. Ta kiitis heaks Tartu prokuröri rakendatud abinõud ning kaebajale   24. novembril 1995 saadetud vastuse. Samuti nenditi, et kaebuse esitajal oli võimalus   kasutada dokumente ajal, mil riigikontrolörid neid kontrollisid.   18. 10. jaanuaril 1996 esitas kaebaja äriühing kaebuse Tartu Halduskohtusse, milles palus   tunnistada ebaseaduslikuks abinõud, mida Tartu Linnavolikogu rakendas seoses   äriühingu dokumentatsiooni kontrollimisega, samuti politseipoolne läbiotsimise ja   dokumentide võetus.   19. Oma 13. septembri 1996 otsusega jättis halduskohus äriühingu kaebuse mõlemad   osad rahuldamata. Politsei tegevuse peale esitatud kaebuse osas leidis kohus, et   halduskohtumenetluse seadustiku § 3 lg 2 p 3 kohaselt ei kuulu halduskohtu pädevusse   tsiviil- ja kriminaalmenetluses lahendatavate kaebuste lahendamine. Halduskohus ei saa   sekkuda kriminaalmenetlusse ega kontrollida eeluurimisorganite tegevuse seaduslikkust.   20. Kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebuses väitis kaebaja, et politsei on oma   õigusi kuritarvitanud ning rikkus oma tegevusega kriminaalmenetluse koodeksi,   põhiseaduse ja konventsiooni sätteid.   21. 22. novembril 1996 kinnitas Tartu Ringkonnakohus, et halduskohtul puudus pädevus   politsei poolt kriminaalmenetluses teostatud toimingute kontrollimiseks. Kohus märkis, et   haldusmenetluses ei kontrollita, kas politsei on läbiotsimise ja võetuse teostamisel   järginud   kriminaalmenetluse   koodeksit,   põhiseadust   ja   konventsiooni.   Kriminaalmenetluse koodeksi § 120 kohaselt on politsei poolt kriminaalmenetluses   kasutatud meetmete seaduslikkuse kontrollimine riigiprokuröri, mitte halduskohtu   pädevuses. Ringkonnakohus tühistas esimese astme kohtu otsuse osaliselt ning lõpetas   haldusmenetluse osas, mis puudutas politsei toimingute peale esitatud kaebust.   22. 15. jaanuaril 1997 keeldus Riigikohus äriühingu kaebusele menetlusluba andmast.   23. Vahepeal, 23. oktoobril 1996, otsustas politsei tagastada kaksteist eelnevalt ära   võetud kausta. Kaebaja keeldus neid vastu võtmast, esitades kirjaliku põhjenduse, milles   väitis, et dokumentide äravõtmist ei protokollitud ning tagastamise aktis ei kajastu iga   üksik dokument eraldi.   22. novembril 1996 saadeti nimetatud dokumendid Tartu Linnakohtusse, kus oli   menetluses kaebaja kriminaalasi (vt punkt 26). Kaebaja nõustus dokumendid vastu võtma   aastal 1997.   15. ja 20. novembril 1995 kaebaja äriühingust ära võetud 86 kaustast tagastati äriühingule   28. Kaebaja hinnangul ei ole vähemalt 5000-6000 dokumenti senini tagastatud.   B. Kaebaja suhtes algatatud kriminaalmenetlus   24. 04. detsembril 1995, pärast dokumentide äravõtmist algatas Tartu politsei kaebaja   suhtes kriminaalmenetluse, kahtlustades teda ametiseisundi kuritarvitamises äriühingus.   22. märtsil 1996 esitati kaebajale süüdistus ametiseisundi kuritarvitamises, samuti   maksudest kõrvalehoidmises ja dokumentide võltsimises, kuid 28. juunil 1996 võeti   süüdistus ametiseisundi kuritarvitamises tagasi.   01. juulil 1996 esitati kaebajale süüdistus pettuses.   25. 31. oktoobril 1996 lõpetati eeluurimine ning kohtuasi saadeti Tartu Linnakohtusse   läbivaatamiseks.   26. 13. oktoobri 1997 tegi Tartu Linnakohus süüdimõistva kohtuotsuse ning mõistis   kaebajale 3 aasta ja 6 kuu pikkuse tingimisi vabadusekaotuse. Kohus leidis, et   eeluurimisasutused olid kaebaja äriühingult dokumentide äravõtmisel rikkunud   kriminaalmenetluse koodeksi §-s 140 ette nähtud menetlusreegleid. Nimelt võeti ära   dokumendid, millel ei olnud kriminaalasjas tõenditena tähtsust, ei koostatud protokolli   iga üksiku dokumendi kohta eraldi ning dokumendid võeti ära kaustade kaupa. Sellega   takistati asja eeluurimist ning kohtulikku uurimist.   27. 18. oktoobril 1997 esitas kaebaja Tartu Linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse   Tartu Ringkonnakohtusse. Kaebaja väitis muu hulgas, et 15. ja 20. novembril 1995   toimunud dokumentide valimatu äravõtmine tema äriühingult AS Giga rikkus tema õigust   kaitsele, kuna talt oli võetud võimalus esitada vajalikke dokumente, mis olid politsei   käes.   28. 12. jaanuari 1998 otsusega jättis Tartu Ringkonnakohus kaebaja poolt   menetlusnormide rikkumise kohta esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamata ja toetas   süüdimõistvat otsust. Menetlusnormide rikkumise küsimuses asus kohus seisukohale, et   dokumentide äravõtmine toimus kooskõlas kriminaalmenetluse koodeksi § 140 nõuetega.   Protokollidesse oli märgitud äravõetud kaustade kirjeldus, arv ja nende lehekülgede arv.   Seega olid dokumendid küllaldaselt individualiseeritud.   29. 17. septembril 1998 esitas kaebaja kaebuse Riigikohtusse, vaidlustades süüdimõistva   kohtuotsuse ja menetlusnormide rikkumisele antud hinnangu, väites, et dokumentide   äravõtmise viis rikkus tema õigust kaitsele.   30. 08. aprillil 1998 jättis Riigikohus alama astme kohtute otsused kaebaja   süüdimõistmise osas jõusse. Kohus tõdes, et dokumentide äravõtmisel ei peetud küll   menetlusnormidest rangelt võttes kinni, kuid leidis, et menetlusnormide rikkumine   polnud oluline ega takistanud asja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist, ka ei   takistanud see kohtul tegemast seaduslikku ja põhjendatud otsust. Kohus leidis, et   dokumentide üksikasjalik kirjeldus nende äravõtmise protokollis on vajalik ainult siis, kui   neid kasutatakse tõenditena kriminaalasjas.   II. ASJAKOHANE SISERIIKLIK ÕIGUS JA PRAKTIKA   A. Eesti Vabariigi põhiseadus (1992)   31. Põhiseaduse § 15 sätestab, et igaühel on õigus oma õiguste ja vabaduste rikkumise   korral pöörduda kohtusse. Igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes   asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseaduse vastaseks tunnistamist.   Kohus järgib põhiseadust ja tunnistab põhiseaduse vastaseks mis tahes seaduse, muu   õigusakti või toimingu, mis rikub põhiseaduses sätestatud õigusi ja vabadusi või on muul   viisil põhiseadusega vastuolus.   32. Põhiseaduse § 25 näeb ette, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt   õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele.   33. Põhiseaduse § 26 näeb ette, et igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele.   Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna-   ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse,   avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või   kurjategija tabamiseks.   34. Põhiseaduse § 33 sätestab kodu puutumatuse. See sätestab, et ei tohi tungida kellegi   eluruumi, valdusesse ega töökohta ega neid ka läbi otsida, välja arvatud seadusega   sätestatud juhtudel ja korras avaliku korra, tervise või teiste inimeste õiguste ja vabaduste   kaitseks, kuriteo tõkestamiseks, kurjategija tabamiseks või tõe väljaselgitamiseks   kriminaalmenetluses.   B. Prokuratuuri seadus (1993)   35. Prokuratuuri seadus sätestab, et Prokuratuur on täidesaatva riigivõimu asutus, mis   kuulub justiitsministri valitsemisalasse iseseisva ameti staatuses. Prokuratuur teostab   järelevalvet kriminaalasjade kohtueelse menetluse seaduslikkuse üle, samuti politsei   tegevuse seaduslikkuse üle. Prokurörid on oma ülesannete täitmisel sõltumatud ning   tegutsevad seaduse alusel ja oma veendumuste järgi.   C. Halduskohtumenetluse seadustik (1993)   36. Halduskohtumenetluse seadustiku § 3 lg 2 p 3 kohaselt ei kuulu halduskohtu   pädevusse nende taotluste ja kaebuste lahendamine, mis lahendatakse tsiviil- või   kriminaalkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Seadustiku § 4 lg 1 p 1 sätestab,   et halduskohtu pädevusse kuulub täidesaatva riigivõimu organi või selle ametiisiku   õigusakti või toimingu peale esitatud kaebuste lahendamine.   37. Riigikohus on seoses halduskohtumenetluse seadustiku § 4 lg 1 p-ga 1 öelnud, et   riigiprokuröri kui valitsusametniku õigusaktide ja toimingute peale võib kaevata   halduskohtusse ning kuna kriminaalmenetluse koodeks ei näe ette tema otsuste peale   edasikaebamise võimalust, kuulub riigiprokuröri aktide ja toimingute kontroll   halduskohtu pädevusse. Selle ülesande täitmisel ei sekku halduskohus vastava   kriminaalmenetluse käiku ega teosta järelevalvet eeluurimisorganite toimingute   seaduslikkuse üle. Halduskohus kontrollib vaid seda, kas riigiprokurör käsitles kaebust   seaduslikult (Riigikohtu halduskolleegiumi 03. novembri 1995 otsus, Riigi Teataja III,   1995, 17, 217).   D. Kriminaalmenetluse koodeks (1961, muudetud)   38. Kriminaalmenetluse koodeksi § 22 lg 3 kohaselt teostab prokurör oma volitusi   kriminaalmenetluses sõltumatult ja allub ainult seadusele.   39. Koodeksi § 120 lg 1 kohaselt on prokuröri ülesandeks eeluurimisorganite tegevuse   seaduslikkuse kontrollimine.   Sama paragrahvi lõike 2 alusel on prokuröri pädevuses inter alia tühistada uurijate   ebaseaduslikke ja põhjendamatuid määrusi, anda uurijatele kirjalikke juhiseid,   sanktsioneerida läbiotsimisi ning juhul, kui uurija on rikkunud seadust, kõrvaldada uurija   edasisest menetlemisest.   Lõige 3 näeb ette, et prokuröri kirjalikud juhised on eeluurimist teostavate organite jaoks   kohustuslikud.   40. Koodeksi §-de 182 ja 183 kohaselt esitatakse kaebused uurija või juurdleja tegevuse   peale prokurörile, kelle otsuse peale kaebuse lahendamise kohta ja tegevuse peale   kaebuse lahendamisel võib edasi kaevata kõrgemalseisvale prokurörile.   41. Koodeksi § 139 näeb ette, et kui uurijal on küllaldane alus arvata, et mõnes ruumis,   paikkonnas või isiku juures võib asuda ese, millel on kriminaalasjas tähtsust, teostab ta   selle eseme leidmiseks läbiotsimise. Läbi võib otsida uurija või juurdleja määruse alusel   ja ainult prokuröri või tema asetäitja sanktsiooniga. Kui uurijal on teada eseme, millel on   kriminaalasjas tähtsust, täpne asukoht, teostab ta selle eseme võetuse.   42. Koodeksi § 140 kohaselt võib uurija läbiotsimisel ja võetusel ära võtta ainult need   esemed ja dokumendid, millel on kriminaalasjas tähtsust. Iga äravõetud ese või dokument   tuleb märkida protokolli, näidates täpselt ära nende koguse, mahu, kaalu ja individuaalsed   tunnused.   E. Tsiviilseadustiku üldosa seadus (1994)     43. Seaduse 2. peatüki 4. jagu reguleerib isiklike õiguste kaitset. Eraldi on välja toodud   au teotamine (§ 23), eraelu kaitse (§ 24) ja isiku nime kaitse (§ 25).   Seaduse § 24 lg 1 sätestab, et isikul on õigus nõuda tema eraelu puutumatuse rikkumise   lõpetamist ning rikkumisega tekitatud moraalse ja varalise kahju hüvitamist.   Lõikes 2 loetletakse 6 tegevust, mida loetakse eraelu puutumatuse rikkumiseks, kui need   on toime pandud ilma seadusliku aluseta või isiku tahte vastaselt. Nimetatud tegevuse   hulka kuuluvad: a) isiku eluruumi sisenemine või kinnisasjal viibimine; b) isiku või tema   valduses olevate asjade läbiotsimine; c) isiku käsikirjade, kirjavahetuse, märkmete ja   muude isiklike dokumentide või andmete kasutamine.   Lõige 3 näeb ette, et kohus võib tunnistada eraelu puutumatuse rikkumiseks ka lõikes 2   nimetamata tegevuse, millega ilma seadusliku aluseta või isiku tahte vastaselt   kahjustatakse tema eraelu.   Seaduse § 26 näeb ette, et seaduses sätestatud juhtudel võib isik nõuda ka §-des 23 kuni   nimetamata isiklike õiguste rikkumiste lõpetamist, samuti sellega tekitatud moraalse ja   varalise kahju hüvitamist.   44. Seaduse § 112 kohaselt on tsiviilõiguste kaitse viisideks: a) õiguse tunnustamine; b)   rikkumise kõrvaldamise ja edasise rikkumise ärahoidmine; c) rikkumiseelse olukorra   ennistamine; d) kahju hüvitamine.   45. Seaduse § 172 lõige 2 näeb ette, et isikule tekitatud moraalne kahju hüvitatakse kahju   tekitanu poolt. Kahju tekitanu vabaneb moraalse kahju hüvitamise kohustusest, kui ta   tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi.   Sama paragrahvi lõige 3 sätestab, et kui isiklikke õigusi on rikutud, otsustab kohus   asjaolude kohaselt, kas sellega on tekitatud moraalset kahju.     Lõige 4 näeb ette, et hüvitise suuruse määramisel arvestab kohus tekitatud moraalse   kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet.   F. Vabariigi Valitsuse poolt esitatud näited pretsedendiõigusest tsiviilõiguslike   vahendite kohta   46. Kahe üksikisiku vahelises tsiviilasjas, mis puudutas elukohast väljatõstmist ja milles   hageja nõudis pädevalt tsiviilkohtult väljatõstmise õigusvastaseks tunnistamist, leidis   Tallinna Ringkonnakohus, et isiklike õiguste väidetavat rikkumist puudutavas osas tuleb   tema nõuet käsitleda tsiviilseadustiku üldosa seaduse alusel. Isiklike õiguste kaitseks   esitatud hagi ei saa lahendada elamuseaduse alusel. Kuigi kaebaja taotlus tunnistada   väljatõstmine õigusvastaseks ei ole tsiviilõiguslik nõue, mida saaks lahendada   tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 112 lg 2 alusel, on kaevatava abinõu õigusvastasuse   küsimus aluseks vastuse leidmisele küsimusele, kas pandi toime isiklike õiguste   rikkumine või mitte (Tallinna Ringkonnakohtu 07. septembri 2000 otsus, kohtuasi nr II-   2/829/00).   47. Ühes valitsuse vastu esitatud kahju hüvitamise hagis seoses politsei poolt läbi viidud   läbiotsimisega kaebaja kodus ning isiklike esemete äravõtmisega leidis Tallinna   Ringkonnakohus, et nõuet tuleb arutada tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 24 alusel.   Sellegipoolest leidis kohus, et kaebaja eraelu puutumatust § 24 tähenduses ei oldud   rikutud, kuna läbiotsimine ja võetus teostati kriminaalmenetluse koodeksi § 139 ja 140   kohaselt seaduslikult (Tallinna Ringkonnakohtu 01. juuli 1999 otsus, kohtuasi nr II-   2/637/99).   48. Ühes politsei ebaseadusliku tegevusega – hageja isiklike esemete läbiotsimine, kuna   hagejat kahtlustati poevarguses - tekitatud moraalse kahju hüvitamise nõudes, leidis   Tallinna Ringkonnakohus, et rikuti hageja isiklikke õigusi ning mõistis valitsuselt välja   hüvitise. Kohus toetus inter alia põhiseaduse §-le 25 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse §   lg-le 2, §-le 26 ja § 172 lg-tele 2 ja 3 (Tallinna Ringkonnakohtu 20. veebruari 2001   otsus, kohtuasi nr II-2/253/2001).     49. Samuti on tsiviilkohtud lahendanud asju, kus isiklike õiguste rikkumisest tulenev   kahju hüvitamise nõue on esitatud inter alia seoses ebaseadusliku kinnipidamisega ja   süüdimõistmisega, kinnipeetava kirjavahetuse avamise ja au teotamisega.   ÕIGUSLIK PÕHJENDUS   I.   KONVENTSIOONI ARTIKLI 8 VÄIDETAV RIKKUMINE   50. Kaebaja väitel rikkus politsei tema äriühingu ruumides läbiviidud läbiotsimise ja   dokumentide äravõtmisega konventsiooni artikliga 8 tagatud õigusi. Kaebaja märgib, et   hulk dokumente on senini politsei käes.   Konventsiooni artikkel 8 näeb ette:   “1. Igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu ja kodu ning kirjavahetuse saladust.   2. Võimud ei sekku selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus   ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides,   korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks.”   51. Vabariigi Valitsus esitas kohtueelses menetluses kaks vastuväidet.   A. Ratione temporis kohtualluvuse puudumine   52. Valitsus väitis, et kaebuse osas, mis puudutas esialgset läbiotsimist ja võetust, mille   politsei viis läbi enne, kui konventsioon 16. aprillil 1996 Eesti suhtes jõustus, ei kuulu   kaebus EIÕK kohtualluvusse ratione temporis. Politsei tegevus oli kiire ja kohene ning   seda ei saa vaadelda jätkuvana.   53. Kaebaja väitis, et artikkel 8 rikkumine oli jätkuva iseloomuga, kuna suur hulk   dokumente on ikka veel politsei käes ning äriühingule tagastamata. Dokumentide   äravõtmisel oli pikaajaline mõju äriühingu tegevusele, seega ei saa sekkumist käsitleda     kui ühekordset akti. Järelikult kuuluvad kaevatavad abinõud EIÕK kohtualluvusse   ratione temporis.   54. Kohus kordab, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide kohaselt on   konventsioon osalisriikidele siduv ainult nende asjaolude suhtes, mis toimusid või pandi   toime pärast konventsiooni jõustumist selle osalisriigi suhtes. Eesti suhtes jõustus   konventsioon 16. aprillil 1996. Kohus tuletab meelde, et ta on tunnustanud konventsiooni   jätkuva rikkumise mõistet ja rikkumise mõju, mis piirab ajaliselt konventsiooniorganite   pädevust (vt näiteks 24. juuni 1993 kohtuotsus: Papamichalopoulos ja teised v Kreeka -   Seeria A, nr 260-B, lk 69-70, punktid 40-46 ning 18. detsembri 1996 kohtuotsus:   Loizidou v Türgi (kohtuasja olulised positiivsed ja negatiivsed aspektid), Reports of   Judgements and decisions, 1996-VI, lk 2230, punkt 41).   55. Käesoleval juhul otsis politsei kaebaja äriühingu ruumid läbi ja teostas dokumentide   võetuse 15. ja 20. novembril 1995, s.t enne konventsiooni jõustumist Eesti suhtes   16. aprillil 1996. Haldusasjas tehtud kohtuotsused, millega jäeti rahuldamata kaebaja   äriühingu apellatsioonkaebus taotlusega hinnata uuesti politsei tegevust, tehti pärast seda   kuupäeva.   Kohus arvestab, et läbiotsimine ja nimetatud dokumentide võetus olid kiired ja kohesed   aktid, mis hoolimata nendest tulenevatest tagajärgedest ei põhjustanud iseenesest   konventsiooni artikkel 8 kestva rikkumisena käsitletavat olukorda. Siseriiklike kohtute   otsuste lahutamine sündmustest, mis olid nende kohtuasjade põhjuseks, viiks   konventsioonile tagasiulatuva jõu andmiseni, mis oleks aga vastuolus rahvusvahelise   õiguse üldpõhimõtetega. (vt 30. septembri 1993 kohtuotsus: Stamoulakatos v Kreeka –   Seeria A, nr 271, lk 14, punkt 33 ning 08. juuni 1995 kohtuotsus: Kefalas ja teised v   Kreeka – Seeria A, nr 318-A, lk 19-20, punkt 45).   Järelikult, kohus on seisukohal, et Vabariigi Valitsuse ratione temporis vastuväide, mis   puudutab läbiotsimist ja dokumentide äravõtmist, on hästi põhjendatud.     B. Siseriiklike õiguskaitsevahendite kasutamatajätmine   56. Valitsuse väitel ei ole kaebaja ei esialgse läbiotsimise ja võetuse ega hilisema   dokumentide kinnipidamise osas ammendanud siseriiklikke õiguskaitsevahendeid, nagu   nõuab konventsiooni artikkel 35.   57. Esialgse läbiotsimise ja dokumentide äravõtmise suhtes oli kaebajal kolm erinevat   võimalust olukorra heastamiseks, kuid kaebaja ei kasutanud neid. Esiteks oli kaebajal   võimalus kaevata riigiprokuröri akti peale halduskohtusse, kelle pädevuses oleks olnud   kontrollida prokuröri akti seaduslikkust lähtudes halduskohtumenetluse seadustiku § 4 lg   p 1-st kooskõlas Riigikohtu tõlgendusviisiga. Teiseks oleks kaebaja saanud põhiseaduse   § 15 alusel tõstatada halduskohtus küsimuse asjakohase seaduse ja tava vastavusest   põhiseadusele. Kolmandaks oleks tal olnud võimlik esitada kahju hüvitamiseks   tsiviilhagi.   58. Seoses politseipoolse dokumentide kinnihoidmisega märkis valitsus, et kaebaja ei   olnud dokumentide mittetagastamise nõudes pöördunud siseriiklike kohtute ega muude   ametiasutuste poole. Kuna politsei poolt kasutatud meetmete üle teostas otsest kontrolli   prokurör, oleks kaebajal kriminaalmenetluse koodeksi §-de 182 ja 183 alusel olnud   võimalus kõigepealt esitada kaebus pädevale prokurörile ning vajaduse korral   kõrgemalseisvale prokurörile. Prokuratuur oli politsei organitest sõltumatu. Prokuratuur   kuulus Justiitsministeeriumi haldusalasse, kuid ei olnud selle alluvuses, samas kui politsei   oli halduslikult siseministri alluvuses. Prokuratuuri seaduse ja kriminaalmenetluse   koodeksi kohaselt (§ 22 lg 3), täidavad prokurörid oma ülesandeid iseseisvalt ja   juhinduvad ainult seadusest. Prokuröri pädevus, mis on sätestatud kriminaalmenetluse   koodeksi §-s 120, annab prokurörile õiguse tühistada politsei otsuseid lähtudes nii nende   seaduslikkusest kui ka asjakohasusest.   Pärast prokuröri poole pöördumist oleks olnud võimalik esitada kaebus halduskohtusse.     Lisaks oleks kaebaja saanud kasutada ka nii põhiseadusest tulenevaid kui tsiviilõiguslikke   vahendeid.   59. Kaebaja väitis, et ta on kasutanud kõiki siseriiklikke õiguskaitsevahendeid. Ta oli   kriminaalmenetluse koodeksi §-de 182 ja 183 kohaselt esitada kaebuse politsei tegevuse   peale pädevale prokurörile. Kriminaalmenetluse koodeks ei näinud ette võimalust kaevata   prokuröri tegevuse peale kohtusse. Lisaks väitis kaebaja, et riigiprokurör ei tutvunud   tema kaebusega küllaldaselt ning esitas sellele vaid formaalse vastuse. Prokuratuur kui   täidesaatva võimu asutus ei saanud politsei tegevuse peale esitatud kaebuste suhtes olla   objektiivne, kuna politsei on samuti täidesaatva riigivõimu asutus.   Vastavalt siseriiklikule pretsedendiõigusele peaksid halduskohtud kontrollima vaid seda,   kas riigiprokuratuur menetles kaebust seaduslikult, mitte aga kaebuse sisu, mis puudutas   politsei tegevuse seaduslikkust. Seetõttu ei oleks vastupidiselt Vabariigi Valitsuse poolt   väidetule saanud prokuröri tegevuse peale halduskohtusse esitatud kaebusega olukorda   heastada.   Põhiseadusest tulenevate õiguskaitsevahendite osas väitis kaebaja, et ta oli halduskohtu   istungil tõstatanud oma põhiseaduslike õiguste rikkumise küsimuse, eeldades, et kohus   kohaldab põhiseaduse ja seaduste vastuolu korral põhiseaduse sätteid. Põhiseaduse § 15   kohaselt on kõik kohtud pädevad kontrollima seaduste ja toimingute vastavust   põhiseadusele. Sellegipoolest toimisid kohtud käesolevas kohtuasjas piiravalt ega teinud   seda.   Edasi vaidles kaebaja vastu valitsuse poolt pakutud tsiviilõiguslike heastamisvahendite   olemasolule.   60. Võttes arvesse järeldust, et esialgne läbiotsimine ja dokumentide äravõtmine ei kuulu   tema pädevusse ratione temporis, ei pea EIÕK nende meetmete osas vajalikuks   kontrollida, kas kaebaja on konventsiooni artikkel 35 lõike 1 kohaselt siseriiklikud     õiguskaitsevahendid ammendanud. Sellegipoolest kaalub kohus, kas see nõue oli täidetud   äravõetud dokumentide kinnipidamise osas pärast konventsiooni jõustumist Eesti suhtes.   61. Kohus tuletab meelde, et konventsiooni § 35 lõike 1 kohaselt kuulub asi   rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide kohaselt tema pädevusse vaid siis, kui   kõik siseriiklikud õiguskaitsevahendid on ammendatud. Konventsiooni § 35 lõike 1 mõte   on pakkuda osalisriikidele võimalust tõkestada või heastada nende vastu esitatud   kaebuste aluseks olevaid rikkumisi enne, kui asi esitatakse EIÕK-le. Järelikult ei ole   riigid kohustatud andma vastuseid oma tegevuse eest rahvusvahelise organi ees enne, kui   neil on olnud võimalus lahendada asi siseriikliku õigussüsteemi abil (vt näiteks 23. aprilli   kohtuotsus: Remli v Prantsusmaa - Reports 1996-II, lk 571, punkt 33 ning Selmouni   v Prantsusmaa [GC], nr 25803/94, punkt 74, ECHR 1999-V).   62. Kohtult saab konventsiooni § 35 lg 1 alusel taotleda vaid selliste õiguskaitsevahendite   rakendamist, mis on seotud väidetava õiguserikkumisega ja mis on samas ka võimalikud   ja kohased. Selliste õiguskaitsevahendite olemasolu peab olema täiesti kindel mitte   üksnes teoreetiliselt, vaid ka tegelikult, vastasel juhul puudub nõutav kättesaadavus ja   tõhusus (vt muu hulgas 16. septembri 1996 kohtuotsus: Akdivar ja teised v Türgi -   Reports 1996-IV, lk 1210, punkt 66, ning eespool viidatud Selmouni, punkt 75). Kui   esineb kahtlus mõne siseriikliku õiguskaitsevahendi tõhususe suhtes, tuleb siiski selles   osas hagi esitada (vt näiteks Raif v Kreeka, nr 21782/93, Komisjoni 26. juuni 1995 otsus,   DR 82, lk 5).   63. Veelgi enam, EIÕK kordab, et siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamise   küsimuses lasub tõendamiskohustus Vabariigi Valitsusel, kes peab tõendama, et   õiguskaitsevahend oli tõhus, vaadeldaval ajahetkel kättesaadav nii teoorias kui praktikas,   see tähendab, et see oli kättesaadav, sellega oleks suudetud tagada heastamisvahend   esitatud kaebusele ning võiduvõimalus oleks olnud piisavalt suur. Kui tõendamiskohustus   on täidetud, on kaebaja kohustatud näitama, et valitsuse pakutud vahend on faktiliselt   ammendatud, või et see on mingil põhjusel käesolevas kohtuasjas ebaadekvaatne või   ebaefektiivne või et olemasolevatel konkreetsetel asjaoludel on kaebaja selle nõude     täitmisest vabastatud (vt näiteks eespool viidatud Akdivar ja teised, lk 1211, punkt 68,   ning eespool viidatud Selmouni, punkt 76).   64. Kohus märgib, et kaebaja ei ole äravõetud dokumentide kinnipidamist politseis   üheski siseriiklikus instantsis vaidlustanud. Samuti ei ole ta esitanud põhjuseid, miks ta ei   ole kasutanud Vabariigi Valitsuse poolt pakutud õiguskaitsevahendeid.   Ilmneb, et kriminaalmenetluse koodeksi sätete alusel oleks kaebajal olnud võimalus   esitada kaebus prokurörile ning edasi kõrgemalseisvale prokurörile, kelle pädevusse   kuulub politsei tegevuse kontrollimine ja vajaduse korral heastamisvahendite   rakendamine. Mitte miski ei tõenda, et taolisel kaebusel poleks olnud mitte mingisugust   võiduvõimalust. Kohus ei ole tuvastanud eritingimusi, mis oleksid vabastanud kaebuse   esitaja selle õiguskaitsevahendi kasutamisest.   Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Vabariigi Valitsuse vastuväide, mille kohaselt   kaebaja ei olnud dokumentide kinnipidamise osas ammendanud siseriiklikke   õiguskaitsevahendeid, on samuti hästi põhjendatud.   65. Võttes arvesse ülaltoodud järeldusi, ei saa EIÕK menetleda kaebuse neid osi, milles   taotletakse artikkel 8 kohaldamist.   Järelikult piirdub käesolevas asjas kohtupoolne arutelu nende kaebuse osadega, milles   kaebaja taotleb konventsiooni artiklite 6 ja 13 kohaldamist – s.t. kaebuse osi, mis   puudutavad kohtusse pöördumise võimalusest ilmajätmist ja politseipoolse läbiotsimise ja   dokumentide äravõtmise suhtes tõhusa menetluse rakendamist.   II.   KONVENTSIOONI ARTIKLI 6 VÄIDETAV RIKKUMINE   66. Kaebaja väitis, et kohtute keeldumine politsei tegevuse peale esitatud kaebuste   menetlemisest rikkus tema õigust pöörduda kohtusse konventsiooni artikli 6 lõike 1   alusel, mille asjakohane säte näeb ette, et:     “Igaühel on oma tsiviilõiguste ja –kohustuste ....................... üle otsustamise korral õigus õiglasele ... asja   arutamisele ... õigusemõistmise volitustega institutsioonis.”   67. Vabariigi Valitsus väitis vastu, et kaebajal oli võimalik kohtusse kaebus esitada.   Kaebajal oli võimalus esitada kaebus riigiprokuröri kui ametiisiku peale halduskohtusse.   Veelgi enam, kaebaja kaebus dokumentide äravõtmise seaduslikkuse osas vaadati läbi   kriminaalasja arutamise käigus kaebaja suhtes algatatud kriminaalmenetluses. Lisaks oli   kaebajal võimalus esitada seoses isiklike õiguste väidetava rikkumisega riigi vastu kahju   hüvitamise nõue tsiviilkorras. Oma väidete kinnitamiseks toetus Vabariigi Valitsus   põhiseaduse §-dele 25, 26 ja 33 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-dele 23-26, 112,   ja 173, samuti siseriiklike kohtute pretsedendiõigusele. Väideti, et kohtud oleksid   pidanud kahju hüvitise tsiviilkorras välja mõistma, kui selleks oleks olnud alust – kui   kaebaja oleks näidanud, et sekkumine tema eraellu ja kodu puutumatuse rikkumine   toimusid ilma seadusliku aluseta või tema tahte vastaselt. Moraalse kahju hüvitamise üle   otsustamisel eeldati kostja vastutust. Veelgi enam, tsiviilhagi esitamiseks poleks vaja   olnud kõigepealt saada prokuröri või halduskohtu otsust politsei tegevuse   ebaseaduslikkuse kohta. Kohtud hindavad tsiviilasjas tõendeid sõltumatult ning   otsustavad, kas antud konkreetse juhtumi puhul on rikutud kellegi isiklikke õigusi.   68. Kaebaja väitis, et halduskohtu poolt teostatud kontroll piirdus prokuröri aktide   seaduslikkuse kontrollimisega ega hõlmanud kontrolli politsei tegevuse üle, mida kaebaja   tegelikult taotles.   Tsiviilkorras kohtusse pöördumise osas väitis kaebaja, et tsiviilasjas ei hinnata   kriminaalmenetlusega seoses läbi viidud politseitegevuse seaduslikkust.   Tõepoolest, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 24 alusel oli võimalik esitada tsiviilhagi   isiklike õiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Siiski käsitles nimetatud   paragrahv vaid füüsiliste isikute õigusi ning selle reguleerimisalasse ei kuulu töökohta   tungimine. Viimatinimetatu, millele viidatakse põhiseaduse §-s 33, ei olnud seega   tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-ga 24 kaitstud. Vabariigi Valitsus ei olnud esitanud     pretsedendiõigusest ühtki juhtumit, mis näitaks, et töökoha puutumatuse tsiviilõiguslik   kaitsemehhanism üldse eksisteerib.   69. Kohus märgib, et halduskohtusse esitatud hagi puudutas politseipoolset võimu   kuritarvitamist läbiotsimisel ja dokumentide äravõtmisel. Kohtu arvates on see nõue   kaetud konventsiooni artikli 6 lõike 1 tsiviilõigusliku osaga, arvestades, et kaebus oli   esitatud isiklike õiguste kaitseks täidesaatva võimu sekkumise vastu. Seega on artikli 6   lõige 1 kohaldatav.   70. Kohus tuletab meelde, et artikli 6 lõige 1 garanteerib igaühele õiguse pöörduda   kohtusse või vahekohtusse seoses talle kuuluvate tsiviilõiguste ja –kohustustega tekkinud   nõuetega. Sel moel hõlmab see artikkel “õigust kohtule”, millest kohtusse pöördumise   õigus – s.t. tsiviilasjades menetluse algatamise õigus – moodustab vaid ühe osa (vt Waite   ja Kennedy v Saksamaa [GC], nr 26083/94, punkt 50, ECHR 1999-I, ning 21. veebruari   kohtuotsus: Golder v Ühendkuningriik, Seeria A, nr 18, lk 18, punkt 36).   Samuti tuletab kohus meelde, et konventsioon pole välja töötatud mitte selleks, et kaitsta   teoreetilisi või illusoorseid, vaid tegelikke ja tõhusaid õigusi. See kehtib iseäranis   kohtusse pöördumise õiguse suhtes, arvestades, millist rolli mängib demokraatlikus   ühiskonnas õigus õiglasele kohtupidamisele (vt näiteks 09. oktoobri 1979 kohtuotsus:   Airey v Iirimaa, Seeria A, nr 32, lk 12-13, punkt 24).   Veelgi enam, ainult selline institutsioon, millel on täielik jurisdiktsioon, kaasa arvatud   õigus tühistada kaevatud otsus täies ulatuses, nii faktiliste asjaolude hindamise kui õiguse   kohaldamise küsimuses, väärib artikli 6 lõike 1 tähenduses nimetust “õigusemõistmise   volitustega institutsioon” (vt näiteks 23. oktoobri 1995 kohtuotsus: Umlauft v Austria,   Seeria A, nr 328-B, lk 39-40, punkt 37-39).   71. Kohus märgib, et käesolevas asjas väitis halduskohus, et kaebaja äriühingu kaebus   politseipoolse läbiotsimise ja dokumentide äravõtmise peale ei kuulu tema   kohtualluvusse, kuna politsei tegevus kuulus eeluurimise käigus kasutatavate meetmete     alla ning selle seaduslikkust ei saa halduskohus kontrollida. Selliste meetmete   seaduslikkuse üle järelevalve teostamine kuulub prokuröri ja riigiprokuröri pädevusse,   kelle tegevuse peale on halduskohtumenetluse seadustiku § 4 lg 1 p 1 ja sellele   Riigikohtu poolt antud tõlgenduse kohaselt (vt eeltoodud punkte 36-37) võimalus kaevata   edasi halduskohtusse.   Arvestades Riigikohtu seisukohta, oli halduskohtu pädevuse ulatus siiski piiratud   riigiprokuröri tegevuse seaduslikkusele hinnangu andmisega. Kohtute pädevusse ei kuulu   kaebaja poolt vaidlustatud politseitegevusega seotud faktiliste asjaolude hindamise ja   õiguse kohaldamise küsimuste lahendamine. Samuti ei saa halduskohus nimetatud   meetmeid tühistada, kui ta leiaks need ebakohased olevat. Seega ei oleks prokuröri   tegevust vaidlustava kaebuse esitamine halduskohtusse võimaldanud kaebaja jaoks   tekkinud olukorda heastada.   72. Järgmisena märgib Kohus, et Vabariigi Valitsus on väitnud, et kaebaja poolt politsei   tegevuse peale esitatud kaebust menetles kriminaalkohus.   Kohus täheldas, et pärast dokumentide äravõtmist algatas politsei kaebaja suhtes   kriminaalmenetluse maksudest kõrvalehoidumise süüdistuses. Järgneval kohtuistungil   vaidlustas kaebaja dokumentide äravõtmise seaduslikkuse ning väitis, et dokumentide   äravõtmine mõjutas ebasoodsalt tema õigust kaitsele.   Kohtul oli tõepoolest võimalus hinnata kriminaalasjas politsei poolt kasutatud meetmete   seaduslikkust ning nende mõju kriminaalmenetluse erapooletusele, ning kohus seda ka   tegi. Siiski puudutas kohtu hinnang vaid kaebajale esitatud kriminaalsüüdistust.   Kriminaalkohus ei saanud vaidlustatud politseitegevust tühistada ega sellele kohast   hüvitist pakkuda. Järelikult puudus kohtul artikli 6 lõike 1 kohaselt nõutav pädevus.   73. Mis puudutab Vabariigi Valitsuse poolt välja pakutud võimalust esitada kahju   hüvitamise nõue riigi vastu tsiviilmenetluses, siis kohus märgib, et Eesti õigus, täpsemalt     põhiseadus ja tsiviilseadustiku üldosa seadus nägid ette võimaluse esitada isiklike õiguste   rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise hagi tsiviilkorras.   Käesoleval juhul ei ole kaebaja püüdnud tsiviilhagi esitada, uskudes, et sellel ei oleks   olnud võiduvõimalusi.   Kohus tuletab meelde, et õiguskaitsevahendite olemasolu peab olema täiesti kindel mitte   üksnes teoreetiliselt, vaid ka tegelikult, vastasel juhul puudub sellel nõutav kättesaadavus   ja tõhusus (vt, mutatis mutandis, eespool viidatud Akdivar ja teised, lk 1210, punkt 66).   Toetamaks oma väidet tsiviilõigusliku õiguskaitsevahendi olemasolust, toetus Vabariigi   Valitsus siseriiklike kohtute pretsedendiõigusest pärit näidetele, näidates, et kohtud on   tsiviilkorras arutanud hagisid, mis on esitatud politsei tegevusega rikutud isiklike õiguste   kaitseks seoses kodu läbiotsimisega ja isiklike esemete äravõtmisega (vt punkte 47-48).   Kohus täheldab, et need näited puudutavad siiski sekkumist isiku eraellu ja koju, mis   erineb töökoha puutumatusesse sekkumisest. Näited ei hõlma töö- või äritegevust või töö-   või äritegevuse kohta, mis kuuluvad konventsiooni artiklis 8 toodud “eraelu” ja “kodu”   mõistete alla laiemas tähenduses (vt 16. detsembri 1992 kohtuotsus: Niemietz v Saksamaa   - Seeria A, nr 251-B, lk 33-34, punktid 29-31 ning Société Colas Est ja teised v   Prantsusmaa, nr 37971/97, punkt 40, ECHR 2002-III). Veelgi enam, näited pärinevad   aastatest 1999-2001, samas kui kaebaja kaebus on esitatud aastatel 1996-1997 toimunu   kohta.   Arvestades, et puudub praktika, mis näitaks, et politsei poolt kaebaja äriühingu ruumides   kasutatud meetmete peale tsiviilkorras kahju hüvitamise nõude esitamine oleks olnud   tõhus vahend, märgib kohus, et vaadeldavaks ajaks polnud kahju hüvitamiseks   tsiviilkorras kohtusse pöördumise kord piisavalt selgelt välja kujundatud.   74. Arvestades eeltoodud tingimusi, märgib kohus kokkuvõtteks, et kaebajal puudus   vastupidiselt artikli 6 lõike 1 nõuetele tegelik võimalus kohtusse pöördumiseks.     75. Järelikult on rikutud artikli 6 lõike 1 sätteid.   III.   KONVENTSIOONI ARTIKLI 13 VÄIDETAV RIKKUMINE   76. Edasi väitis kaebaja, et tal ei olnud politseipoolse läbiotsimise ja dokumentide   äravõtmise osas võimalust tõhusale menetlusele enda kaitseks riigivõimude ees, nagu   näeb ette konventsiooni artikkel 13, mis sätestab:   “Igaühel, kelle käesolevas konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud, on õigus tõhusale   menetlusele enda kaitseks riigivõimude ees ka siis, kui rikkumise pani toime ametiisik.”   77. Arvestades, et kohus jõudis järeldusele, et on rikutud artikli 6 lõiget 1, ei pea kohus   vajalikuks selle kaebuse osa suhtes otsust teha. Kohus tuletab meelde, et artikli 13   nõuded on vähem ranged kui artikli 6 nõuded, ning on sellega hõlmatud (vt, muuhulgas   28. oktoobri 1998 kohtuotsust: Osman v Ühendkuningriik - Reports 1998-VIII, lk 3172,   punkt 158).   IV.   KONVENTSIOONI ARTIKLI 41 KOHALDAMINE   78. Konventsiooni artikkel 41 sätestab, et:   “Kui kohus leiab, et konventsiooni või selle juurde kuuluvaid protokolle on rikutud ja Kõrge   Lepinguosalise siseriiklik õigus lubab ainult osalist hüvitust, võib kohus vajadusel määrata kahjustatud   poolele õiglase hüvitise.   A. Rahaline kahju   79. Kaebaja väitis, et dokumentide äravõtmise tulemusena sai tema äriühing kahju   summas 4 286 000 Eesti krooni (EEK).     80. Vabariigi Valitsus vaidles nõudele vastu, väites, et nimetatud nõue puudutab kaebaja   äriühingu, mitte kaebaja isiku väidetavat kahju. Edasi hindas valitsus nõuet üleliia   suureks ja põhjendamatuks.   81. Kohus märgib, et väidetava kahju ja tuvastatud rikkumise vahel ei eksisteeri   põhjuslikku seost.   Järelikult jätab kohus kaebaja nõude selles osas rahuldamata.   B. Mittevaraline kahju   82. Kaebaja nõudis 500 000 Eesti krooni hüvitiseks pinge ja kurnatuse eest, mida   põhjustasid viljatud katsed leida oma õigustele kohtulikku kaitset.   83. Kohus nõustub Vabariigi Valitsusega, et rikkumise tunnistamine on kaebaja poolt   väidetavalt kantud mittevaralise kahju osas juba iseenesest kohane hüvitis.   C. Kohtu- ja muud kulud   84. Kaebaja taotles siseriiklikes kohtutes ja Strasbourg`i kohtus kantud õigusabikulude   hüvitiseks 54 960 Eesti krooni.   85. Vabariigi Valitsus ei vaielnud sellele summale vastu.   86. Kohus tuletab meelde, et kohtu- ja muude kulude arvamiseks artiklis 41 alusel   makstava hüvitise hulka peab olema tõendatud, et kulutusi tegelikult ka kanti ja need olid   vajalikud, et tõkestada tegevust, mis on leitud olevat konventsiooni rikkumine, või saada   selle eest hüvitist, ning mis on mõistliku suurusega (vt näiteks Nielsen ja Johnson v   Norra - [GC], nr 23118/93, § 43, ECHR 1999-VIII).     Arvestades kaebaja esitatud kulutuste üksikasjalikku loetelu ja nentides, et kõik kantud   kulud ei olnud seotud konventsiooni artikli 6 lg 1 rikkumisega, peab kohus mõistlikuks   määrata kaebajale kaebuse selles osas hüvitiseks 1600 EUR suurune summa.   D. Intressid   87. Kohus on seisukohal, et kohustuse mittetäitmisel kohaldatav intressimäär tuleks   kindlaks määrata aastase koefitsiendina, mis on võrdne Euroopa Keskpanga marginaalse   laenuintressiga, pluss kolm protsendipunkti.   EELTOODUD PÕHJUSTEL KOHUS:   1. leiab ühehäälselt, et konventsiooni artikkel 8 alusel esitatud kaebus ei kuulu osas,   milles see puudutab politseipoolset läbiotsimist ja dokumentide äravõtmist, EIÕK   kohtualluvusse ratione temporis;   2. leiab ühehäälselt, et osas, milles konventsiooni artikkel 8 alusel esitatud kaebus   puudutab dokumentide kinnipidamist, ei ole kaebaja ammendanud siseriiklikke   õiguskaitsevahendeid;   3. leiab kuue poolthäälega ühe vastu, et rikutud on konventsiooni artikli 6 lõiget 1;   4. leiab ühehäälselt, et konventsiooni artikkel 13 alusel esitatud kaebust ei ole vaja   läbi vaadata;   5. leiab ühehäälselt, et artikli 6 lõike 1 rikkumise tunnistamine on kaebaja poolt   väidetavalt kantud mittevaralise kahju osas juba iseenesest kohane hüvitis;   6. leiab ühehäälselt, et:   (a) kostjaks olev riik peab maksma kaebajale kohtu- ja muude kulude katteks   EUR (üks tuhat kuussada eurot), ümber arvutatuna kostjariigi   rahvuslikku vääringusse maksmise päeval kehtiva vahetuskursi alusel,   ning tehingu juurde kuuluvad maksud, kolme kuu jooksul arvates päevast,   mil kohtuotsus konventsiooni artikli 44 lõike 2 kohaselt jõustub;   (b) ülalnimetatud kolme kuu möödumise päevast kuni maksmise päevani   tuleb maksta lihtintressi, mis on kindlaks määratud aastase koefitsiendina,     mis on võrdne Euroopa Keskpanga marginaalse laenuintressiga, pluss   kolm protsendipunkti;   7. jätab ühehäälselt rahuldamata kaebaja ülejäänud nõude õiglase hüvitise   saamiseks.   Koostatud inglise keeles ning kuulutatud 7. novembril 2002 kooskõlas kohtu   menetlusreeglite reegli 77 lõigetega 2 ja 3.   /allkiri/   /allkiri/   Vincent BERGER   kohtusekretär   Georg RESS   president   Kooskõlas konventsiooni artikli 45 lõikega 2 ja kohtu menetlusreeglite reegli 74   lõikega 2 on käesolevale kohtuotsusele lisatud Hr Türmen`i eriarvamus.   G.R. /initsiaalid/   V.B. /initsiaalid/   KOHTUNIK TÜRMEN`i ERIARVAMUS   Nõustun enamusega, et konventsiooni artikliga 8 tagatud õigusi ei ole rikutud, kuna   kaebus ei kuulu Kohtu kohtualluvusse ratione temporis ning kaebaja ei ole   ammendanud siseriiklikke õiguskaitsevahendeid.   Siiski ei saa ma nõustuda enamuse arvamusega selle kohta, et rikutud on   konventsiooni artikli 6 lõikega 1 tagatud õigusi.   On tõsi, et halduskohus keeldus kaebaja äriühingu kaebust politseipoolse läbiotsimise   ja dokumentide äravõtmise kohta menetlusse võtmast põhjusel, et politsei tegevus   kujutas endast eeluurimismeetmete rakendamist ning nende meetmete seaduslikkust   ei saa haldusmenetluses hinnata. Kohus toetus halduskohtumenetluse seadustiku     artikli 3 lõike 2 punktile 3, mille kohaselt halduskohus ei lahenda asju, mis   lahendatakse tsiviil- või kriminaalkorras.   Siiski, kaebaja ei püüdnud konventsiooni artikliga 8 tagatud õiguste väidetava   rikkumise osas kohtusse tsiviilkorras hagi esitada. Eesti õigus, täpsemalt põhiseadus   ja tsiviilseadustiku üldosa seadus nägid ette võimaluse esitada isiklike õiguste   rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue tsiviilkorras. Tsiviilseadustiku üldosa   seaduse artikkel 112 kohaselt kuulub kohtute pädevusse tsiviilasjades teha otsus   rikkumise kõrvaldamise, rikkumiseelse olukorra ennistamise ja kahju hüvitamise   kohta. Mitte miski ei viita sellele, et tsiviilasja algatamine sõltuks vaieldavate   meetmete teiste organite poolt teostatud seaduslikkuse kontrolli tulemusest.   Seoses kaebaja väitega, et tsiviilõiguslik kaitse ei hõlma töökoha kaitset, kuna vastav   osa tsiviilseadustiku üldosa seadusest reguleerib ainult füüsiliste isikute õigusi, tuleb   märkida, et kaebaja esitas konventsiooni artikli 8 alusel kaebuse, väites, et   politseipoolsed meetmed puudutasid teda isiklikult. Veelgi enam, põhiseaduse   paragrahviga 33 tagatud kodu puutumatuse kaitse hõlmab selgesõnaliselt ka töökohta.   On õige, et Vabariigi Valitsuse esitatud näited pretsedendiõigusest pärinevad   hilisemast ajast kui käesolev ning ei puudutanud tööalast või äritegevust või töö- või   äritegevuse kohta. Sellegipoolest pole see küllaldane alus järeldamiseks, et   tsiviilkorras hagi esitamisel poleks olnud mitte mingisugust võiduvõimalust.   Nimetatud politseimeetmete rakendamise ajal kehtisid asjakohased põhiseaduse ning   muud seadusesätted. Kui esineb kahtlus mõne siseriikliku õiguskaitsevahendi   tõhususe suhtes, tuleb selles osas hagi esitada (vt mutatis mutandis, Komisjoni   26. juuni 1995 otsus Raif v Kreeka, nr 21782/93, DR 82, lk 5).   Teisest küljest on Kohus Niemietz v Saksamaa kohtuasjas väitnud, et ”kaebaja   kontori läbiotsimine kujutas endast artikliga 8 tagatud õiguste rikkumist”   (16. detsembri 1992 kohtuotsus: Niemietz v Saksamaa - Seeria A, nr 251-B, lk 33-34,   punktid 29-31).   Antud olukorras oli kaebajal minu arvates võimalik nõuda kahju hüvitamist   tsiviilkorras.   Veelgi enam, kaebaja poolt politsei toimingute peale esitatud kaebuse vaatas kohus   järgnevalt läbi kriminaalasjas ning kohtul oli võimalus hinnata dokumentide     äravõtmise seaduslikkust ning selle mõju kaebaja suhtes algatatud kriminaalasja   erapooletusele ning kohus seda ka tegi.   Järelikult polnud kaebajalt talle artikli 6 lõikega 1 tagatud kohtusse pöördumise   võimalust ära võetud. Järelikult ei ole minu arvates toimunud konventsiooni artikli 6   lõike 1 rikkumist.   28