38241/04

CONSEIL   DE L’EUROPE   COUNCIL   OF EUROPE   COUR EUROPÉENNE DES DROITS DE L’HOMME   EUROPEAN COURT OF HUMAN RIGHTS   VIIES OSAKOND   BERGMANN versus EESTI   Kaebus nr 38241/04   KOHTUOTSUS   STRASBOURG   29. mai 2008   Kohtuotsus muutub lõplikuks konventsiooni artikli 44 lõikes 2 määratud   tingimustel. Kohtuotsust võib keeleliselt toimetada.   OTSUS KOHTUASJAS BERGMANN vs EESTI   Kohtuasjas Bergmann versus Eesti   Euroopa Inimõiguste Kohus (viies osakond), olles kokku tulnud kojana,   kuhu kuuluvad:   Peer Lorenzen, esimees,   Rait Maruste,   Volodymyr Butkevych,   Mark Villiger,   Isabelle Berro-Lefèvre,   Mirjana Lazarova Trajkovska,   Zdravka Kalaydjieva, kohtunikud,   ja Claudia Westerdiek, osakonna sekretär,   pidanud nõu kinnisel istungil 6. mail 2008,   on teinud nimetatud kuupäeval järgmise otsuse.   MENETLUSE KÄIK   1. Kohtuasi põhineb kaebusel (nr 38241/04) Eesti Vabariigi vastu, mille   esitas kohtule Eesti kodanik Andres Bergmann (kaebaja) 8. oktoobril 2004   inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikli 34   alusel.   2. Kaebajat esindas Tallinnas praktiseeriv advokaat J. Leppik. Eesti   Valitsust (valitsus) esindas M. Hion, Välisministeeriumi juriidilise osakonna   inimõiguste büroo direktor.   3. Kaebaja väitis, et ta peeti kinni ja võeti vahi alla konventsiooni artikli   nõudeid rikkudes.   4. 11. mail 2007 otsustas kohus teavitada kaebusest valitsust.   Konventsiooni artikli 29 lõike 3 alusel otsustas kohus vaadata kaebuse   sisuliselt läbi samal ajal selle vastuvõetavuse küsimuse otsustamisega.   ASJAOLUD   I. KOHTUASJA ASJAOLUD   5. Kaebaja on sündinud 1959. aastal ja elab Tõrvas.   6. Kaebajale esitati süüdistus majandusalastes süütegudes, mis olid   pandud toime ajavahemikus 1995-2001 ja millega tekitati kahju rohkem kui   miljoni Eesti krooni (ligikaudu 12 miljoni euro) ulatuses.   7. 13. detsembril 2001 andis Tartu Maakohus (maakohus) loa kaebaja   vahi all pidamiseks kuni 3. märtsini 2002.   KOHTUOTSUS ASJAS BERGMANN vs EESTI   8. 25. jaanuaril 2002 nõustus maakohus vabastama kaebaja 1 000 000   Eesti krooni (64 000 euro) suuruse kautsjoni vastu. Kohtuotsuse kohaselt   keelati kaebajal oma alalisest või ajutisest elukohast lahkuda ilma uurija,   prokuröri või kohtu loata (kriminaalmenetluse koodeksi paragrahv 711 lõige   5). 5. veebruaril 2002 jättis Tartu Ringkonnakohus rahuldamata prokuröri   protesti kaebaja vabastamise peale.   9. Maakohus alustas kaebaja vastu esitatud süüdistuste läbivaatamist   septembris 2002.   10. 15. oktoobril 2003 taotles prokurör maakohtult kautsjoni tühistamist   ja kaebaja vahi alla võtmist. Ilmneb, et kaebaja, kes oli saanud peavigastuse,   ei ilmunud kohtuistungile ja tema kaitsja esitas kohtule selle kohta   arstitõendi. Arstitõendi kohaselt oli kaebaja peahaav paranenud. Kuigi   kaebajat vaevas peapõrutusejärgne valu peas ja kaelas, oli arsti sõnul   keeruline hinnata, kas kaebaja oleks võimeline kohtuistungil osalema.   Maakohus jättis prokuröri taotluse kaebaja vahi alla võtmiseks rahuldamata.   11. 29. märtsil 2004 ei ilmunud kaebaja selleks kuupäevaks määratud   kohtuistungile. Tema kaitsja esitas kohtule arstitõendi, mille kohaselt oli   kaebaja käinud samal hommikul kell 8.30 arsti vastuvõtul. Kaebaja oli   esitanud arstile teise arstitõendi, mis oli väljastatud 24. märtsil 2004   Saksamaal ja mille kohaselt oli tal diagnoositud peapõrutus ja peahaav, mis   vajas õmblemist. Arst oli käskinud kaebajal vältida pingutusi ning viibida   kaks nädalat kodus. Samuti oli arst kinnitanud, et kaebaja ei ole võimeline   osalema 29. märtsil 2004 toimuval kohtuistungil.   12. Prokurör esitas kohtule koopia faksist, mille kohaselt kaebaja oli   lahkunud Eestist 24. märtsil 2004 ja saabunud tagasi 27. märtsil 2004.   Prokurör oli seisukohal, et lahkudes riigist ilma loata, rikkus kaebaja   kautsjoni tingimusi ja seetõttu tuli ta vahi alla võtta.   13. Kaitsja vaidles vahi alla võtmisele vastu. Kaitsja möönis, et kaebaja   oli viibinud Saksamaal – kus elasid tema vanemad – kolm päeva. Kuid kuna   tema suhtes ei kohaldatud koduaresti, ei olnud ta kautsjoni tingimusi   rikkunud.   14. 30. märtsi 2004 määrusega rahuldas maakohus prokuröri taotluse ja   andis loa kaebaja vahi alla võtmiseks. Kohus märkis, et lisaks ülalpool   viidatud perioodile oli kaebaja lahkunud riigist vahemikus 25–28.   oktoobrini 2002 ja 17. jaanuaril 2004. Kohus otsustas, et kautsjon ei olnud   piisav meede tema kohtuistungitel kohaoleku tagamiseks ja seepärast tuli ta   kohe vahi alla võtta.   15. 31. märtsil 2004 võeti kaebaja tema kodus kinni ja võeti vahi alla.   16. 2. aprillil 2004 esitasid nii kaebaja kui tema kaitsja maakohtu   määrusele erikaebuse. Nad väitsid, et kaebaja ei järginud   kriminaalmenetluse koodeksi paragrahvi 711 lõiget   ja jättis   kohtuistungitele ilmumata tervisliku seisundi tõttu ning tegemist ei olnud   kautsjonitingimuste rikkumisega. Lisaks ei olnud maakohus esitanud   kaebajalt vabaduse võtmise aluseid – nagu kuriteo vältimine, kohtualuse   OTSUS KOHTUASJAS BERGMANN vs EESTI   istungile ilmumise tagamine või tema kohtust kõrvalehoidumise   ärahoidmine.   17. 6. aprilli 2004 määrusega määras Tartu Ringkonnakohtu kohtunik   kohtuistungi 16. aprilliks 2004. Kohtuotsuse kohaselt tuli asja arutamisest   teavitada prokuröri, kaebajat ja tema kaitsjat, samas märgiti, et kohtusse   ilmumata jätmine ei takista kohtuasja arutamist. Samal kuupäeval saatis   ringkonnakohus kohtukutsed kaebajale ja tema kaitsjale.   18. Tartu Ringkonnakohtu istung toimus 16. aprillil 2004. Istungi   protokolli kohaselt teavitati kaebajat ja tema kaitsjat kohtuistungi ajast ja   kohast märkega, et nende osavõtt istungist ei ole kohustuslik. Kohtuistungil   viibisid prokurör ja kaitsja. Kohtunik küsis nende arvamust kohtuasja   arutamise võimalikkuse kohta, nii prokurör kui ka kaitsja olid kohtuasja   arutamisega nõus.   19. Kaebaja väidab oma kaebuses, et vanglaametnikud olid keeldunud   teda ringkonnakohtusse viimast ning ringkonnakohtu kohtunik oli tema   kaitsjale öelnud, et kohtu praktika kohaselt on tavaline arutada sellelaadseid   kohtuasju ilma süüdistatava juuresolekuta. Kohtuistungi protokollis   sellekohaseid märkusi ei sisaldu.   20. 16. aprilli 2004 määrusega jättis ringkonnakohus erikaebused   rahuldamata. Kohus leidis, et kaebaja oli rikkunud kautsjoni tingimusi.   Lisaks oli kohtule esitatud tõendid, mille kohaselt oli kaebaja 30. märtsi   keskpäeval viibinud Tallinnas pubis, samas kui tema arst oli   soovitanud tal kodus viibida ja pingeid vältida. Kohus märkis, et kautsjon   on tõkend, mida kasutatakse tõkendi vahi all pidamine asendamiseks.   Seega, nii kaua kuni kohaldati kautsjoni, esinesid ka kaebajalt vabaduse   võtmise alused ja kohtul ei olnud selliste aluste uuesti tuvastamise   kohustust. Kohus ütles, et kautsjoni tagastamise küsimus lahendatakse   kaebaja süüküsimuse otsustamisel. See otsus oli lõplik.   21. 5. mail 2004 otsustas Riigikohus jätta menetlusse võtmata   kohtuvigade parandamise avalduse maakohtu 30. märtsi 2004 määruse ja   ringkonnakohtu 16. aprilli 2004 määruse peale.   22. 26. aprillil 2004 taotles kaebaja maakohtu istungil taas enda   vabastamist kautsjoni vastu. Ta leidis, et kui ta oleks olnud kohal ja tal oleks   olnud võimalus esitada oma argumendid istungitel, kus tema kautsjoni   tühistamine otsustati, siis ei oleks kohtud rahuldanud prokuröri taotlust tema   vahi alla võtmiseks.   23. 27. aprilli 2004 määrusega jättis maakohus rahuldamata kaebaja   taotluse tema vabastamiseks. Kohus viitas suures osas maakohtu 30. märtsi   määruses toodud põhjendustele.   24. 27. detsembri 2004 otsusega mõistis maakohus kaebaja lihtmenetluse   korras süüdi, lähtudes kaebaja ja prokuröri kokkuleppest. Teda karistati   kolme aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega ning karistusaja hulka   arvestati eelvangistuses viibitud aeg. Kautsjon kuulus tagastamisele pärast   kohtuotsuse jõustumist.   KOHTUOTSUS ASJAS BERGMANN vs EESTI   II. ASJAKOHASED RIIGISISESED ÕIGUSNORMID   Kriminaalmenetluse koodeksi asjakohased sätted nägid ette:   § 66   “(1) Kui on küllaldane alus arvata, et vabaduses viibiv süüdistatav või   kohtualune hoiab uurimisest või kohtust kõrvale, takistab tõe   tuvastamist kriminaalasjas või jätkab kuritegude toimepanemist, samuti   kohtuotsuse täitmise tagamiseks võidakse tema suhtes kohaldada ühte   järgmistest tõkenditest:   1) allkiri elukohast mittelahkumise kohta;   [...]   3) vahi alla võtmine   ; 4) kautsjon   ; [...]”   § 68   “(1) Tõkendi valikul tuleb arvestada toimepandud kuriteo ohtlikkust ja   kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse isiksust, kahtlustatava,   süüdistatava või kohtualuse poolt uurimisest või kohtust   kõrvalehoidumise või tõe tuvastamise takistamise võimalikkust, samuti   kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse tervislikku seisundit, vanust,   perekonnaseisu ja teisi asjaolusid, millel võib tõkendi kohaldamisel olla   tähtsust   . [...]”   § 711   “(1) Maa- või linnakohtunik võib kahtlustatava, süüdistatava või   kohtualuse taotlusel asendada tõkendi vahi alla võtmine tõkendiga   kautsjon. [...]   [...]   (5) Kautsjoni vastu vabadusse jäetud kahtlustatav, süüdistatav või   kohtualune on kohustatud mitte lahkuma oma alatisest või ajutisest   elukohast uurija, prokuröri või kohtu loata   . OTSUS KOHTUASJAS BERGMANN vs EESTI   (51) Tõkendit kautsjon võib uurija või prokuröri ettepanekul muuta või   tühistada ainult maa- või linnakohtunik   . (6) Kui kahtlustatav, süüdistatav või kohtualune hoidub mõjuva   põhjuseta kohtueelsest uurimisest või kohtust kõrvale või paneb   tahtlikult toime uue kuriteo, kantakse kautsjon pärast tsiviilhagi   rahuldamiseks ja kohtukulude hüvitamiseks vajaliku summa   mahaarvamist kohtuotsusega või kriminaalmenetluse lõpetamise   määrusega riigituludesse   . (7) Kautsjon tagastatakse, kui kahtlustatav, süüdistatav või kohtualune   ei riku kutse peale ilmumise kohustust [...].”   § 73   “(1) Vahi alla võtmist tõkendina võib kahtlustatava, süüdistatava või   kohtualuse suhtes kohaldada kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise või   uue kuriteo toimepanemise vältimiseks, samuti kohtuotsuse täitmise   tagamiseks   . [...]”   § 209   “Kohtualuse mitteilmumisel kohtuistungile peab kohus kriminaalasja   arutamise edasi lükkama… Kohus trahvib mitteilmunud kohtualust…   ning otsustab sundtoomise kohaldamise või kohtualuse suhtes muu   tõkendi kohaldamise.”   § 222   “Kohtul on õigus kriminaalasja kohtuliku arutamise ajal oma   määrusega valida, muuta või tühistada kohtualuse suhtes varem valitud   tõkendit.”   26. Kehtinud apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse   seadustiku § 74 sätestas, et erikaebus või -protest saadetakse määruse teinud   kohtu poolt ringkonnakohtule kaebuse esitamisele järgneval päeval.   Ringkonnakohus pidi hiljemalt erikaebuse või -protesti saabumisele   järgneval päeval otsustama selle kohtuistungil arutamisele määramise;   erikaebus või -protest tuli ringkonnakohtus läbi vaadata 10 päeva jooksul   asja arutamisele määramise päevast alates. Menetlusosalisi, kelle huvisid   esitatud erikaebus või -protest puudutab, pidi kohtuistungi toimumisest   KOHTUOTSUS ASJAS BERGMANN vs EESTI   teavitama, kuid menetlusosaliste ilmumata jätmine ei takistanud asja   arutamist.   ÕIGUSKÜSIMUSED   I. KONVENTSIOONI ARTIKLI 5 LÕIKE 3 VÄIDETAV RIKKUMINE   27. Kaebaja väitis, et tema vahi alla võtmisega rikuti konventsiooni   artikli 5 lõiget 3. Artikkel 5, asjakohases osas, sätestab:   “1. Igaühel on õigus isikuvabadusele ja turvalisusele. Kelleltki ei või võtta tema   vabadust, välja arvatud seaduses kindlaksmääratud korras järgmistel juhtudel:   [...]   b) seaduslik vahistamine või kinnipidamine kohtu seadusliku korralduse   täitmatajätmise eest või seaduses ettenähtud kohustuse täitmise tagamiseks;   c) seaduslik vahistamine või kinnipidamine, et tuua ta pädeva õigusvõimu ette   põhjendatult kahtlustatuna õiguserikkumises või kui põhjendatult peetakse vajalikuks   takistada õiguserikkumise toimepanekut või põgenemist pärast seda;   [...]   3. Iga käesoleva artikli lõike 1 punkti c kohaselt vahistatu või kinnipeetu   toimetatakse viivitamata kohtuniku või mõne muu seadusjärgse õigusvõimuga   ametiisiku ette ning tal on õigus asja kohtulikule arutamisele mõistliku aja jooksul või   vabastamisele kuni asja arutamiseni. Vabastamist võidakse seostada tagatistega   ilmuda asja arutamisele.   [...]”   28. Valitsus vaidles sellele väitele vastu.   A. Vastuvõetavus   29. Kohus märgib, et esimene kaebus ei ole ilmselgelt põhjendamatu   konventsiooni artikli 35 lõike 3 tähenduses. Kohus märgib lisaks, et see ei   ole vastuvõetamatu ka muudel põhjustel. Seetõttu tuleb kaebus tunnistada   vastuvõetavaks.   OTSUS KOHTUASJAS BERGMANN vs EESTI   B. Põhjendatus   1. Poolte kohtule esitatud väited   30. Kaebaja kaebas selle peale, et ta ta võeti vahi alla, kuigi ta ei ole   ühelegi istungile mõjuva põhjuseta ilmumata jätnud. Seega tõlgendasid   kohtud kautsjoni olemust vastuolus konventsiooni artikli 5 lõikega 3. Lisaks   leidis kaebaja, et talt võeti vabadus ilma, et maakohus või ringkonnakohus   oleks ta ära kuulanud.   31. Valitsus märkis, et kaebaja võeti vahi alla 13. detsembril 2001 ja   vabastati seejärel kautsjoni vastu. 2004. aastal ei võetud ta uuesti vahi alla   mitte kuriteo toimepanemise kahtluse tõttu, vaid sellepärast, et ta oli   rikkunud talle pandud kohustust oma elukohast mitte lahkuda. Seetõttu   kohaldus kaebaja kinnipidamisele pärast kautsjoni asendamist   konventsiooni artikli 5 lõike 1 punkt b, mitte artikli 5 lõige 3.   32. Alternatiivina, oletades, et artikli 5 lõige 3 oli kohaldatav, möönis   valitsus, et ajaperiood kaebaja vahi alla võtmisest 31. märtsil 2004 kuni   tema ilmumiseni maakohtu istungile 26. aprillil 2004, kus tema vahi all   pidamist arutati, oli tõepoolest olnud pikk. Siiski osutas valitsus, et kaebaja   ja tema kaitsja ei olnud teinud midagi tagamaks kaebaja ilmumine   ringkonnakohtu istungile 16. aprillil 2004, hoolimata sellest, et neid oli   teavitatud kohtuistungi toimumisest ja tõsiasjast, et kaebaja ilmumata   jätmine ei takista kohut asja arutamast.   33. Valitsus osutas, et artikli 5 lõige 3 võimaldas sõnaselgelt seostada   vahi all peetava isiku vabastamise asja arutamisele ilmumise tagatisega.   Õigus vabastamisele kautsjoni vastu ei ole absoluutne ning artikli 5 lõige 3   ei täpsusta, kuidas ja missugustel tingimustel sellist tagatist peaks   kohaldama või sellise tagatise kasutamise lõpetama. Seega tuli asjakohaste   küsimuste otsustamisel võtta aluseks riigisisene õigus. Selles kohtuasjas   vabastati kaebaja kautsjoni vastu 2002. aastal, kuid kuna ta rikkus kautsjoni   tingimusi, võeti ta kooskõlas riigisisese õigusega uuesti vahi alla.   2. Kohtu hinnang   a) Artikli 5 lõike 3 kohaldatavus   34. Artikli 5 lõige 1 sisaldab ammendavat loetelu vabaduse võtmise   lubatavate aluste kohta. Võttes arvesse asjaolu, et artikli 5 lõike 1 punkti c   kohaldatavus toob kaasa artikli 5 lõikes 3 sätestatud kaitse kohaldatavuse,   mis annab olulise lisatagatise vahistatud isikule, peab EIÕK esmalt   asjakohaseks analüüsida, kas nimetatud punkt on selles kohtuasjas   kohaldatav (vt Harkmann vs Estonia, nr 2192/03, § 32, 11. juuli 2006).   35. Kohus märgib, et käesolevas kohtuasjas võeti kaebaja vahi alla 13.   detsembril 2001 kahtlustatuna majanduskuritegude toimepanemises.   KOHTUOTSUS ASJAS BERGMANN vs EESTI   Poolteist kuud hiljem vabastati ta kautsjoni vastu. Riigisiseses õiguses   sätestatud kautsjoni tingimuste kohaselt keelati tal lahkuda oma alalisest   elukohast ilma uurija, prokuröri või kohtu loata ning tal oli kohustus kutse   peale kohtusse ilmuda.   36. Kohus märgib samuti, et kaebaja kutsuti maakohtusse tema   kriminaalasja arutamisele 29. märtsil 2004. Kaebaja istungile ei ilmunud,   selle asemel esitas tema kaitsja kohtule arstitõendi. Seejärel andis kohus 30.   märtsil 2004 korralduse võtta kaebaja vahi alla kautsjonitingimuste   rikkumise tõttu, kuna ta oli kolmel korral lahkunud riigist ilma selleks luba   küsimata.   37. Asjaolusid arvestades leiab kohus, et kaebaja suhtes võeti meetmed –   tema esialgne vahistamine 13. detsembril 2001, vabastamine 25. jaanuaril   ja uuesti vahi alla võtmine 31. märtsil 2004 – selleks, et tagada tema   tõhus osalus tema enda kriminaalasja arutamisel, ja kohus märgib, et   ülaltoodud piirangute kehtestamise õiguslik alus tulenes kriminaalmenetluse   koodeksist.   38. Kohus järeldab, et kaebaja vahi alla võtmine jäi konventsiooni artikli   lõike 1 punkti c kohaldamisalasse. Olles tuvastanud punkti c   kohaldatavuse, on kohaldatav ka artikli 5 lõige 3 ja kohus teeb järgmisena   kindlaks, kas artikli 5 lõikes 3 sätestatud rangemaid tagatisi on järgitud (vt   Harkmann, op. cit, § 35).   b) Kas järgiti artikli 5 lõikes 3 ette nähtud tagatisi   39. Kohus kordab, et konventsiooni artikli 5 lõige 3 annab isikutele, kes   on vahistatud või kinnipeetud kahtlustatuna kriminaalkuriteos, tagatise mis   tahes omavolilise või ebaõiglase vabaduse äravõtmise vastu (vt Aquilina vs   Malta [GC], nr 25642/94, § 47, ECHR 1999-III).   40. Artikli 5 lõike 3 eesmärk on tagada viivitamatu ja süsteemne kohtulik   kontroll artikli 5 lõike 1 punkti c alusel tehtud vahistamise või haldusaresti   üle (vt De Jong, Baljet ja Van den Brink vs the Netherlands, otsus 22. mai   1984, seeria A nr 77, lk 24, § 51; Aquilina, ülalpool, §-d 48 ja 49 ning   McKay vs the United Kingdom [GC], nr 543/03, § 34, ECHR 2006-...)   41. Kohus märgib, et artikli 5 lõige 3 sisaldab nii menetluslikku kui ka   materiaalõiguslikku nõuet. Menetluslik nõue tähendab, et ametiisikul on   kohustus isiklikult tema ette toodud isik ära kuulata. Materiaalõiguslik nõue   kohustab ametiisikut hindama vahi all pidamist õigustavaid ja seda mitte   toetavaid asjaolusid ning tuginedes õiguslikele alustele otsustama, kas isiku   vahi all pidamine on õigustatud, vastasel juhul andma korralduse isik vahi   alt vabastada (vt McKay, ülalpool, §-d 35-38 ja edasised viited).   42. Kohus märgib, et samamoodi nagu Harkmanni kohtuasjas andis ka   selles asjas korralduse kaebaja vahi alla võtta kohus. Seega asub kohus   selgitama, kas kohtulik kaasatus kaebaja vahi alla võtmisel oli piisav, et   artikli 5 lõikes 3 sätestatud nõuded oleksid täidetud.   OTSUS KOHTUASJAS BERGMANN vs EESTI   43. Selles kontekstis viitab kohus valitsuse väitele, et kohus võttis   kaebaja esmakordselt vahi alla juba 13. detsembril 2001 ning et ta vabastati   seejärel kautsjoni vastu, kuid samal ajal ei ole konventsioonis sätestatud,   kuidas ja millistel tingimustel võiks kautsjoni tühistada ning kaebaja uuesti   vahi alla võtta. Kohus viitab samuti kaebaja väitele, et tema ilmumata   jätmine maakohtusse asja arutamisele oli seotud tema terviseprobleemidega,   mitte sellega, et kaebaja oli kolmel korral riigist lahkunud, mis oli olnud   kautsjon tühistamise põhialuseks.   44. Kohus leiab, et kohtu otsust kaebaja vahi alla võtmise vajalikkuse   kohta, mis tehti rohkem kui kaks aastat enne kaebaja vahistamist 31. märtsil   2004, ei saa pidada kohtuasja arutamise ajal piisavaks. Kaebaja vahi all   pidamist õigustavad või seda mitte toetavad asjaolud võisid selle aja jooksul   muutuda ja vahi alla võtmist õigustavad asjaolud vajasid uut läbivaatamist,   et artikli 5 lõike 3 menetluslikud ja materiaalõiguslikud nõuded oleksid   täidetud (vt punkt 41 ülal). Käesolevas asjas aga ei kuulatud kaebajat   isiklikult üle võimalike vastuväidete osas 30. märtsi 2004 vahi alla võtmise   määrusele ja kaebaja vahi alla võtmisele pärast tema vahistamist 31. märtsil   2004.   45. Kohus nõustub valitsusega, et artikli 5 lõige 3 ei määra lõike   viimases lauses toodud kohtulikule arutamisele ilmumise tagatiste   kohaldamise tingimusi ega selliste tagatiste kasutamise lõpetamise   tingimusi. Sellest tulenevalt ei anna kohus hinnangut, kas kautsjoni   tühistamise põhjused olid käesolevas kohtuasjas piisavad või mitte. Kuid   artikli 5 lõige 3 nõuab, et isik toimetatakse pärast tema vahistamist või   kinnipidamist viivitamatult kohtuniku või muu seadusjärgse õigusvõimuga   ametiisiku ette. See säte ei näe ette võimalikke erandeid nimetatud nõude   kohaldamisele, isegi mitte sel alusel, et kohus on varem sekkunud.   Teistsugune järeldus läheks vastuollu sätte mõttega (vt Harkmann, ülal, §   38).   46. Kohus märgib lisaks, et kaebajat ei toimetatud pärast tema   vahistamist ja erikaebuse esitamist ka ringkonnakohtusse. Esimene   võimalus kohtule isiklikult oma vabastamise kohta väiteid esitada oli   kaebajal alles 26. aprillil 2004, seega 26 päeva pärast tema vahistamist.   Kohus leiab, et selline ajavahemik on vastuolus artikli 5 lõikes 3 sätestatud   „viivitamatuse“ nõudega (vt Brogan and Others vs the United Kingdom,   otsus 29. november 1988, Series A nr 145-B, lk 33-34, § 62).   47. Seega on rikutud konventsiooni artikli 5 lõiget 3.   II. KONVENTSIOONI ARTIKLI 5 LÕIKE 4 VÄIDETAV RIKKUMINE   48. Kaebaja kaebas, et ringkonnakohtu menetlusega on rikutud tema   konventsiooniga tagatud õigusi. Kohus leiab, et kaebajalt vabaduse võtmise   menetluse küsimus kuulub läbivaatamisele artikli 5 lõike 4 alusel, mille   kohaselt:     KOHTUOTSUS ASJAS BERGMANN vs EESTI   “Igaühel, kellelt on võetud vabadus vahistamise või kinnipidamise teel, on õigus   taotleda menetlust, millega kohus otsustaks kiires korras tema kinnipidamise   seaduslikkuse ning korraldaks tema vabastamise, kui kinnipidamine osutub   ebaseaduslikuks.”   49. Valitsus vaidles sellele väitele vastu.   A. Vastuvõetavus   50. Kohus märgib, et teine kaebus on seotud kaebaja esimese kaebusega   selle kohta, et teda ei toimetatud viivitamatult kohtuniku ette, ja seepärast   tuleb kaebus tunnistada vastuvõetavaks.   B. Põhjendatus   51. Pidades silmas, et käesolevas kohtuasjas on leitud konventsiooni   artikli 5 lõike 3 rikkumine, leiab kohus, et kaebaja ringkonnakohtu ette   toimetamata jätmisega jätkati sisuliselt ülalpool käsitletud olukorda: nimelt,   et teda ei toimetatud viivitamatult pärast vahistamist kohtuniku ette. Sellest   tulenevalt ei pea kohus vajalikuks arutada kaebaja artikli 5 lõike 4 alusel   esitatud kaebust.   III. KONVENTSIOONI ARTIKLI 41 KOHALDAMINE   52. Konventsiooni artiklis 41 sätestatakse:   “Kui kohus leiab, et konventsiooni või selle juurde kuuluvaid protokolle on rikutud   ja Kõrge Lepinguosalise siseriiklik õigus lubab ainult osalist hüvitust, võib kohus   vajadusel määrata kahjustatud poolele õiglase hüvituse.”   A. Kahjutasu   53. Kaebaja taotles kohtult õiglast hüvitust, mis oleks vastavuses   rikkumise tõsidusega. Konkreetset summat kaebaja ei nõudnud.   54. Valitsus nõustus, et juhul kui kohus tuvastab rikkumise, peaks kohus   määrama kaebajale õiglase hüvituse.   55. Kohus leiab, et kaebajale põhjustati konventsiooni rikkumisega muret   ja kannatusi, mille hüvitamiseks ei piisa kohtu järeldustest. Lähtudes õigluse   põhimõttest mõistab EIÕK kaebaja kasuks välja 3000 eurot mittevaralise   kahju eest.   B. Kohtukulud   56. Kaebaja ei esitanud nõuet EIÕK menetluses kantud kohtukulude   väljamõistmiseks.   OTSUS KOHTUASJAS BERGMANN vs EESTI     C. Viivis   57. Kohtu arvates tuleb sobivaks viivisemääraks arvestada Euroopa   Keskpanga laenuintressi piirmäär, suurendatuna kolme protsendi võrra.   SELLEST LÄHTUVALT KOHUS ÜHEHÄÄLSELT:   1) tunnistab kaebuse vastuvõetavaks;   2) leiab, et konventsiooni artikli 5 lõiget 3 on rikutud;   3) leiab, et kaebaja konventsiooni artikli 5 lõike 4 alusel esitatud kaebust ei   ole vaja arutada;   4) leiab, et:   a) kostjariik peab kolme kuu jooksul pärast konventsiooni artikli 44   lõike 2 kohast kohtuotsuse jõustumist maksma kaebajale 3000 (kolm   tuhat) eurot mittevaralise kahju eest, mis arvutatakse ümber Eesti   kroonidesse maksmispäeval kehtiva vahetuskursi alusel, lisaks sellelt   summalt võtta võidavad maksud;   b) eespool nimetatud kolmekuulise tähtaja lõpu ja tasumise vahelise aja   eest tuleb eespool nimetatud summalt maksta lihtviivist määra järgi, mis   vastab viivise arvestamise ajal kehtivale Euroopa Keskpanga   laenuintressi piirmäärale, suurendatuna kolme protsendi võrra.   Koostatud inglise keeles ja tehtud teatavaks kirjalikult 29. mail 2008   EIÕK reglemendi 77. reegli lõigete 2 ja 3 kohaselt.   Claudia Westerdiek   sekretär   Peer Lorenzen   esimees