41653/05

VIIES OSAKOND   KOCHETKOV versus EESTI   Kaebus nr 41653/05   KOHTUOTSUS   STRASBOURG   2. juuli 2009   Kohtuotsus muutub lõplikuks konventsiooni artikli 44 lõikes 2 sätestatud   tingimustel. Kohtuotsust võib keeleliselt toimetada.   KOCHETKOV vs EESTI   Kohtuasjas Kochetkov versus Eesti   Euroopa Inimõiguste Kohus (viies osakond) kojana, kuhu kuuluvad:   Peer Lorenzen, esimees,   Rait Maruste,   Karel Jungwiert,   Renate Jaeger,   Mark Villiger,   Mirjana Lazarova Trajkovska,   Zdravka Kalaydjieva, kohtunikud,   ja Claudia Westerdiek, osakonna sekretär,   pidanud nõu kinnisel istungil 9. juunil 2009,   on teinud nimetatud kuupäeval järgmise otsuse.   MENETLUSE KÄIK   1. Kohtuasi põhineb inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni   („konventsioon“) artikli 34 alusel Eesti Vabariigi vastu kohtule   27. oktoobril 2005 Vene kodanik Mikhail Kochetkovi („kaebaja“) esitatud   kaebusel (nr 41653/05).   2. Eesti valitsust (valitsus) esindasid M. Hion ja seejärel M. Kuurberg   Välisministeeriumist. Vene Föderatsiooni valitsus ei kasutanud oma   konventsiooni artikli 36 lõike 1 kohast õigust sekkuda.   3. Kaebaja väitis, et tema kinnipidamise tingimused Narva arestimajas   kujutasid endast artikli 3 rikkumist ja et riigi ametivõimud ei pakkunud   piisavat hüvitist kõnealuse rikkumise eest.   4. 30. augustil 2007 otsustas viienda osakonna esimees teavitada   valitsust esitatud kaebusest. Kohus otsustas teha üheaegselt otsuse nii   kaebuse vastuvõetavuse kui ka selle sisu kohta. (artikkel 29 lõige 3).   ASJAOLUD   I. KOHTUASJA ASJAOLUD   5. Kaebaja sündis 1979. aastal ja kannab hetkel karistust Viru Vanglas   Jõhvis.   A. Kaebaja kinnipidamine Narva arestimajas   1. Kaebaja seisukohad asjaolude kohta   6. 19. aprillil 2005 viidi kaebaja Tallinna Vanglast Narva sealse   linnakohtu istungile. Ta paigutati Narva arestimajja, kus kaebaja viibis kuni   2. maini 2005.   KOCHETKOV vs EESTI   7. Arestimajja saabumisel otsiti kaebaja läbi ja temalt võeti ära mitmed   isiklikud hügieenitarbed (habemenuga, habemeajamisvaht, kamm, küünte   lõikamise komplekt jne.). Kaebaja vaatas läbi õde, kellele ta kurtis, et   tunneb end haigena ning kaebas kurguvalu üle. Õde ei võtnud tarvitusele   mingeid meetmeid.   8. Pärast   seda   viidi   kaebaja   neljale   inimesele   mõeldud   kinnipidamiskambrisse. Sellele vaatamata oli kaebaja kõnealuses kambris   kaheksas kinnipeetav ning pidi magama külmal ja puhastamata põrandal.   Talle võimaldati voodilinad ja padjapüür, kuid madratsit, patja ega tekki   kaebajale ei antud. Veelgi enam, kaebaja oli sunnitud pidevalt istuma, sest   jalutamiseks või enda sirutamiseks ei olnud ruumi, kuna tualetinurk,   kraanikauss, laud, pingid ja kinnipeetavate isiklike asjade jaoks mõeldud   panipaik hõivasid osa põrandapinnast. Kambris olid ebasanitaarsed   tingimused – seintelt tilkus kondensatsioonivett ja valitses hapnikupuudus,   kuna kamber oli täis sigaretisuitsu. Puudus riiete pesemise või kuivatamise   võimalus. Kolme kinnipeetava kohta oli üks taldrik ja üks lusikas; tee või   vee joomiseks pidi tassi asemel kasutama plastikust jogurtitopse. Pidevalt   tuli seista kas kraanikausi või tualeti kasutamise järjekorras. Tualett ei olnud   ülejäänud kambrist eraldatud. Nimetatud tingimustes kujunes kaebaja   tavalisest külmetusest pikaajaline haigus.   9. 20. aprillil 2005 vaatas õde kaebaja läbi ja avastas tal kurgupaistetuse.   Kaebajale anti Biseptoli tabletid. Kaebaja palvele saada konsultatsiooni ka   vanglaväliselt arstilt vastati eitavalt, põhjendades seda kulukuse ja pikkade   arsti vastuvõtujärjekordadega.   10. Kaebaja esitas Narva arestimaja direktorile kinnipidamise tingimuste   kohta mitu kaebust, kuid ei saanud mingit vastust. Ta kirjutas samuti   Justiitsministeeriumile ja Politseiametile, kes vastasid kaebajale, et nad on   olukorrast teadlikud.   2. Valitsuse esitatud seisukohad asjaolude kohta   11. Narva arestimaja asub piirkondliku politsei peamaja kolmandal   (kõige ülemisel) korrusel. Kõnealune hoone ehitati kahes etapis, vanem osa   valmis 1960ndatel ja uuem osa 1970ndatel aastatel. 2004. aastast alates, s.t.   pärast Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise   tõkestamise Euroopa komitee (CPT) külaskäiku ja soovitusi, on arestimajas   teostatud järgmised parandustööd: kambritesse on paigaldatud uus valgustus,   ventilatsioonisüsteem on täielikult renoveeritud, duširuumid on täielikult   renoveeritud ja kinnipeetavatele on tagatud üleriigiliste päevalehtede   lugemise võimalus.   12. Kambrites nr 3 ja 11, milles kaebajat hoiti, on klaasplokkaknad   mõõtmetega 1.5 m x 1 m, metallraamidega narid, keskkütteradiaator, päeva-   ja öölambid, eraldi nurk tualeti jaoks ning külm vesi igapäevaste   hügieeninõuete täitmiseks. Kinnipeetavatel on ka sooja vee kasutamise   võimalus.   KOCHETKOV vs EESTI   13. 19. aprillil 2005 paigutati kaebaja kambrisse nr 11, mis oli mõeldud   kuuele inimesele. Kambri suurus oli 12.5 m2 ja seal viibis seitse   kinnipeetavat.   14. 23. aprillil 2005 paigutati kaebaja 12 m2-suurusesse kambrisse nr 3,   mis oli mõeldud neljale inimesele. Mitmel päeval viibis kambris kuus kuni   kaheksa inimest.   15. Seoses kaebajalt ära võetud esemetega märkis valitsus, et need   tagastati kaebajale 3. mail 2005.   16. Seoses kaebaja tervisliku seisundiga märkis valitsus, et vastavalt   kaebaja tervisekontrolli dokumentidele, oli ta haigestunud enne Narva   arestimajja paigutamist. Kaebaja tervist kontrolliti korduvalt ja talle osutati   arstiabi. Ajavahemikul 5. detsembrist 15. detsembrini 2005 viibis kaebaja   haiglaravil, tal diagnoositi kilpnäärme suurenemine ja kirjutati välja Polivit   ning tuvastati, et ta ei vaja eriarstiabi.   B. Kaebaja kinnipidamise tingimustega seonduv kohtumenetlus   17. 16. mail 2005 esitas kaebaja Jõhvi Halduskohtule kaebuse, nõudes   000 Eesti krooni (Eesti kroon - vastab ligikaudu 16 000 eurole) suurust   hüvitist talle Narva arestimajas osaks saanud alandava kohtlemisega   tekitatud tervisekahjustuste ja vaimsete kannatuste eest.   18. Halduskohus arutas kõnealust kohtuasja 5. juulil 2005 kaebaja ja Ida   Politseiprefektuuri esindaja juuresolekul. Arestimaja õde andis tunnistajana   ütlusi. Tema tunnistuse kohaselt anti kinnipeetavatele madratsid ja tekid   nende arestimajja saabumisel.   19. 19. juuli 2005. aasta otsusega jättis kohus kõnealuse kaebuse   rahuldamata. Kohus tuvastas, et Narva arestimaja tingimused ei vastanud   kohaldatavates õigusaktides kehtestatud nõuetele. Kaebajat hoiti kahes   erinevas kambris, mis olid mõeldud vastavalt kuuele ja neljale inimesele,   kuid nendes kambrites viibis tegelikult seitse või kaheksa inimest.   20. Kohus arvas siiski, et mittevaralise kahju eest saab määrata hüvitise   ainult siis, kui on tuvastatud, et konkreetsed ametnikud on süüliselt   paigutanud kaebaja alandavatesse tingimustesse või piinanud kaebajat või   rakendanud meetmeid alandamise eesmärgil. Kohtu arvates ei olnud see   tõendatud, kuna puudusid tõendid selle kohta, et politseiametnikud oleksid   tahtnud kaebajat piinata või alandada või et Narva arestimaja   mitterahuldavad tingimused olid spetsiaalselt kaebaja jaoks loodud.   21. Mis puutub kaebaja tervislikku seisundisse, siis oli kaebaja kohtu   arvates haige juba arestimajja saabumisel. Ta sai arestimajas viibimise ajal   arstiabi. Kohtu arvates ei anna asjaolu, et kaebaja vajas täiendavat ravi   Tallinna Vanglas, alust järelduseks, et kaebajale Narvas osutatud arstiabi   oleks olnud halva kvaliteediga või et kaebaja oleks tulnud haiglasse   toimetada. Ei olnud alust arvata, et tema lühikese viibimise ajal Narvas   oleks talle saanud osutada arstiabi, mis oleks andnud tunduvalt paremaid   tulemusi.   KOCHETKOV vs EESTI   22. Tartu Ringkonnakohus jättis oma 16. novembri 2005. aasta otsusega   kaebaja esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kohus nõustus   madalama astme kohtu väitega selle kohta, et ülerahvastatusest tingitud   ebamugavus ei tähendanud seda, et arestimaja juhtkond oleks kaebaja   inimväärikust alandanud ja seega talle kahju tekitanud. Lisaks oli   halduskohus õigesti tuvastanud kaebaja suutmatuse tõendada asjaolu, et   tema tervisele tekitatud mistahes kahju oli seotud tema viibimisega Narva   arestimajas.   23. 18. jaanuaril 2006   ei   andnud   Riigikohus   kaebaja   kassatsioonkaebusele menetlusluba.   II. PIINAMISE JA EBAINIMLIKU VÕI ALANDAVA KOHTLEMISE   VÕI KARISTAMISE TÕKESTAMISE EUROOPA KOMITEE (CPT)   SEISUKOHAD   24. 2003. aasta septembris külastas Eestit Piinamise ja ebainimliku või   alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT).   27. aprillil 2005 avaldas CPT oma visiidi kohta aruande (CPT/Inf (2005) 6),   mis sisaldas alljärgnevaid seisukohti:   “26. Olmetingimused, milles kinnipeetud isikud (politsei järelevalve all, vahistatud   või süüdimõistetud) viibisid teatavates politsei arestimajades, kaasa arvatud Kohtla-   Järve ja Narva, olid kohutavad; samuti olid tingimused väga kehvad Jõgeva   Arestimajas. Vahialuseid hoiti ööpäevaringselt (võimaluseta viibida värskes õhus)   lukustatud kambrites, mis olid räpased, hämarad (puudus päevavalgus ja kunstlik   valgustus oli kehv) ja liialt ülekoormatud (kuni 15 inimest 15 m2 suuruses kambris).   Vaheseintega eraldamata käimlad, kus isikud olid sunnitud ennast kergendama otse   kambrikaaslaste silme all, halvendasid veelgi väga kehva õhuvahetust, muutes juba   niigi ebameeldivalt rõske õhu iiveldamapanevaks. Paljudel juhtudel ei antud   inimestele madratseid ega tekke ning neil puudusid elementaarsed isikliku hügieeni   tarbed. Jäledate materiaalsete tingimuste ja tegevusvaeguse kumulatiivne toime on   käsitletav kui ebainimlik ja alandav kohtlemine. Olukorra muutis veelgi hullemaks   asjaolu, et isikuid hoiti kirjeldatud tingimustes pikema aja vältel (st kuni kolm kuud ja   vahel isegi kauem). Konkreetselt Narva Arestimaja osas tegi õiguskantsleri kantselei   vahistatute avalduste alusel kontrollkäigu asutusse 2003. aasta veebruaris.   Sellele järgnenud kirjas siseministrile tegi õiguskantsler muuhulgas ettepaneku   parandada valgustust ning võimaldada vahialustele iga päev vähemalt üks tund   liikumist vabas õhus; samuti osutas ta, et sisekorraeeskirjad on vastuolus   Vangistusseaduse (2000) § 45 lõikega 1, mis käsitleb „ehitustehnilisi, tervisekaitse- ja   hügieeninõudeid”, samuti valgustust. Delegatsiooni vaatlustulemused kinnitavad, et   õiguskantsleri ettepanekute osas ei ole midagi ette võetud.   28. Kurnavalt üksluine režiim – ööpäevaringselt lukustatud kambris – kehtis   ühtemoodi kõikidele arestimajas kinnipeetud isikutele. Delegatsiooni poolt külastatud   kuuest arestimajast oli Jõgeva ainus, kus vahialustele võimaldati viibimist värskes   õhus, sedagi vaid kaks korda nädalas. Isegi kui arestimajas oli jalutushoov, põhjendati   vahialuste õue mitteviimist personali puudusega.   [...]   30. [...] [T]egi delegatsioon 30. septembril 2003 toimunud külastuse lõppvestlusel   vahetuid tähelepanekuid Kohtla-Järve ja Narva arestimajade kohta, samuti teiste   KOCHETKOV vs EESTI   arestimajade kohta, kus eksisteerivad sarnased kinnipidamistingimused. Delegatsioon   nõudis Eesti ametivõimudelt viivitamatut tegutsemist, et parandada   kinnipidamistingimusi politsei arestimajades ning tagada, et:   (i) kõikidele isikutele, kes peavad ööseks arestimajja vahi alla jääma, antakse   otsekohe puhas madrats ja puhtad tekid, samuti isikliku hügieeni tarbed (tualettpaber,   seep, hambahari ja pasta, rätik, hügieenisidemed, jms.);   (ii) kõikidele isikutele, keda peetakse vahi all pikema aja vältel, võimaldatakse   päevas vähemalt üks tund liikumist värskes õhus;   (iii) kõikides kambrites on normikohane kunstlik valgustus.   31. Vastuseks ülalkirjeldatud tähelepanekule tõdesid Eesti ametivõimud, et olukord   on mitterahuldav, tunnistades, et nad on jätkuvalt mures arestimajades valitsevate   tingimuste pärast ning et „olukorra parandamine jätkub”.   Oma vastulauses alampunktile (i) teatasid ametivõimud, et arestimajades   „võimaldatakse piisav kogus voodipesukomplekte [...]; voodilinu vahetatakse   regulaarselt”. Veel teatati, et isikutele võimaldatakse „vajaduse korral põhilised   tualett-tarbed“. CPT soovib saada kinnitust, et „voodipesukomplekti” kuuluvad   puhtad madratsid ja puhtad tekid.   Vastuseks alampunktile (ii) kinnitati, et Eestis asuvast 17 arestimajast on ainult   neljas „sobivad jalutushoovid”, kus „isikutel on võimalus viibida vabas õhus üks tund   päevas”; ülejäänud 13 asutuses on jalutushoovide rajamine või renoveerimine   kavandatud aastaks 2004.   Alampunkti (iii) osas teatasid ametivõimud, et „kunstlik valgustus ja ventilatsioon   on juba uuendatud” kuues arestimajas ning ülejäänud arestimajades „tehakse nõuetele   vastavaks” aastal 2004.   [...]   53. CPT on arvutanud, et keskmiselt tuleb Eestis eelvangistuses viibiva isiku kohta   3m2 elamispinda. Selline keskmine ei võimalda rahuldava suurusega eluruumi;   komitee soovitab Eesti ametivõimudel püüda tagada vähemalt 4 m² suurune eluruum   vahistatu kohta mitmekohalises kambris ning sellest lähtuvalt arvutada ametlik   kohtade arv kinnipidamisasutustes.“   25. Valitsus esitas oma vastustes CPT aruandele, mis avaldati   27. aprillil 2005 (CPT/Inf (2005) 7), järgmised seisukohad, mis puudutab   käesolevat kohtuasja:   “2003. aasta lõpuks olid politseivõimud lahendanud järgmised CPT poolt välja   toodud probleemid: osteti puuduvad voodipesu komplektid ja tualetitarbed, et anda   need kinnipeetavatele, kellel eelnimetatud asjad veel puudusid.   [...]   Pärast   CPT   delegatsiooni   2003. aasta   septembris   toimunud   visiiti   kinnipidamisasutustesse ja arestimajadesse andis Politseiamet 18. novembril 2003   välja korralduse nr PA12-1.4/249 politseiprefektidele „Majutuse ja tervishoiu   tingimuste parandamine arestimajades“, millega sätestati, et politseiprefektuurid   peavad ostma piisava hulga voodipesukomplekte (madrats, tekk, lina, padi, padjapüür)   ja korraldama nende regulaarse vahetamise ja puhastamise. Puhas voodipesu tuleb   anda kõikidele arestimajas kinnipeetavatele isikutele, välja arvatud neile, kes on   toodud arestimajja kainenema.   Kõik politseiasutused on kõnealust korraldust rakendanud.   [...]   KOCHETKOV vs EESTI   Politseiamet on koostanud juhised esialgse meditsiinilise läbivaatuse teostamiseks   isiku arestimajja saabumisel ning samuti sanitaarmeetmete jaoks. Pärast eelmainitud   juhiste jõustumist tehakse kõikidele arestimajja saabunud isikutele mõistliku aja   jooksul arstlik läbivaatus. Läbivaatuse viib läbi arst või meditsiiniõde. Hiljemalt   1. jaanuaril 2005 peavad kõikidel politseiasutustel olema sõlmitud allkirjastatud   kokkulepped arsti või meditsiiniõega esialgse arstliku läbivaatuse teostamise kohta.“   III. ASJAKOHASED SISERIIKLIKUD ÕIGUSNORMID JA PRAKTIKA   26. Kehtinud riigivastutuse seaduse paragrahv 9 sätestab järgmist:   “(1) Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt   väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu   puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.   (2) Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega,   võttes arvesse süü vormi ja raskust.”   27. Riigikohtu halduskolleegium tühistas oma 22. märtsi 2006. aasta   otsusega (kohtuasi nr 3-3-1-2-06) Tartu Ringkonnakohtu 10. novembri   2005. aasta otsuse ja jättis jõusse Tartu Halduskohtu 19. mai 2005. aasta   otsuse (kohtuasi nr 3-637/04), millega määrati kaebajale hüvitisena 10 000   Eesti krooni (640 eurot) suurune summa mittevaralise kahju eest. Kohtuasi   puudutas kartserisse pandud vangi kaebust. Riigikohus leidis, et kaebaja   kartserisse panemisega ja samuti kambris valitsevate tingimuste tõttu   alandati tema inimväärikust. Riigikohus rõhutas, et vangla juhatuse üheks   kohustuseks oli tagada, et vangla tingimused vastaksid kohaldatavatele   nõuetele ja seega olid vanglavõimud vastutavad kaebajale tekitatud kahju   eest. Riigikohus toetus riigivastutuse seaduse §le 9.   28. Riigikohtu halduskolleegium tühistas oma 28. märtsi 2006. aasta   otsusega (kohtuasi nr 3-3-1-14-06) Tartu Halduskohtu 8. juuni 2005. aasta   otsuse ja Tartu Ringkonnakohtu 9. novembri 2005. aasta otsuse leides, et   vangi ebaseadusliku kartseris hoidmisega alandati tema inimväärikust ja   seega tekitati talle mittevaralist kahju. Tuginedes riigivastutuse seaduse   §le 9, määras Riigikohus kaebajale hüvitise summas 3000 Eesti krooni (190   eurot).   29. 26. mai 2006. aasta otsusega määras Tallinna Halduskohus (kohtuasi   nr 3-167/2004) kahele kaebajale kummalegi hüvitise summas 8000 Eesti   krooni (510 eurot) mittevaralise kahju eest, mis oli neile tekitatud nende   inimväärikuse alandamisega viletsate kinnipidamistingimuste tõttu. Kohus   viitas muuhulgas Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusele Alver vs Eesti   (nr 64812/01, 8. november 2005). Üks kaebajatest esitas kohtuotsuse peale   apellatsioonkaebuse   ja   25. jaanuaril 2007   suurendas   Tallinna   Ringkonnakohus kaebaja hüvitist summani 15 000 Eesti krooni (960 eurot).   KOCHETKOV vs EESTI   ÕIGUSKÜSIMUSED   I. KONVENTSIOONI ARTIKLI 3 VÄIDETAV RIKKUMINE   30. Kaebaja leidis, et tema kinnipidamise tingimused Narva arestimajas   olid vastuolus konventsiooni artikliga 3, mis sätestab:   “Kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega   karistada.“   31. Valitsus vaidlustas kõnealuse väite.   A. Vastuvõetavus   32. Kohus märgib, et kõnealune kaebus ei ole selgelt põhjendamatu   konventsiooni artikli 35 lõike 3 tähenduses. Kohus märgib samuti, et kaebus   ei ole vastuvõetamatu mis tahes muudel alustel. Seega tuleb kaebus lugeda   vastuvõetavaks.   B. Kohtuasja sisu   1. Poolte seisukohad   33. Valitsus möönis, et mitmetes arestimajades valitsesid rasked   tingimused, ent rõhutas, et ametivõimud on astunud märkimisväärseid   samme kinnipeetavate arvu vähendamiseks ja on samuti ehitanud uusi   vanglaid – 2001. aastal avati uus Tartu Vangla ja 2008. aastal uus Viru   Vangla. Jõhvis asuva Viru Vangla juurde kuulub ka arestimaja   mahutavusega 150 kinnipeetavat.   34. Valitsus märkis, et kaebaja arestimajja paigutamine ei olnud   iseenesest ebaseaduslik ja ametivõimudel ei olnud mingit kavatsust kohelda   teda ebainimlikult ja alavääristavalt. Arestimaja tingimused tulenesid ainult   selle üldistest halbadest olmetingimustest. Mis puutub kaebaja tervislikku   seisundisse, märkis valitsus, et kaebajal esinesid terviseprobleemid juba   enne tema kinnipidamist; 14-päevase arestimajas viibimise jooksul oli tal   kolmel korral võimalik arstiga konsulteerida ning ta sai arstiabi. Puudusid   tõendid selle kohta, et kaebaja tervis oleks halvenenud tema arestimajas   kinnipidamise ajal, et arstiabi oleks olnud ebapiisava kvaliteediga või et   kaebaja oleks tulnud haiglasse paigutada. Valitsus rõhutas, et ehkki   halduskohus leidis, et kaebaja kinnipidamise tingimused ei vastanud   seaduses sätestatud nõuetele, ei ole tõendatud asjaolu, et kaebaja tervisele   oleks tekitatud mis tahes kahju tema arestimajas viibimise ajal. See oli   oluline põhjus, miks kaebajale ei määratud rahalist hüvitist.   35. Valitsus rõhutas samuti, et kaebaja arestimajas viibimise aeg oli   suhteliselt lühike. Valitsuse arvates ei olnud kaebajale tekitatud   ebamugavused piisavalt tõsised, et kuuluda artikli 3 kaitsealasse.   KOCHETKOV vs EESTI   36. Kaebaja jäi oma kaebuse juurde. Kinnipidamistingimuste osas   vaidlustas kaebaja valitsuse väite, et tualetinurk oli eraldatud ja väitis, et   tema jaoks oli alandav kasutada tualetti, mis ei olnud ülejäänud ruumist   eraldatud. Peale selle ei olnud tal reaalset võimalust kaevata kambris   suitsetamise peale, kuna enamik kaebaja kambrikaaslastest suitsetasid ja   tema arvamust ei oleks kuulda võetud. Ta rõhutas samuti, et puudus   võimalus jalutuskäikudeks õues.   37. Mis puutub kaebaja tervislikku seisundisse, möönis kaebaja, et ei   tundnud end Narva arestimajja saabumisel hästi. Ta leidis, et see asjaolu   üksnes suurendas ametivõimude vastutust tema paigutamisel sedavõrd   halbadesse tingimustesse. Ta ei jäänud rahule talle osutatud arstiabiga ja   asjaoluga, et teda ei paigutatud haiglasse. Eeltoodust tulenevalt tekkis   kaebajal krooniline kurguvalu, mis kestis rohkem kui kuus kuud. Ta väitis,   et siseriiklikud kohtud ei suutnud nõuetekohaselt tuvastada tema tervislikku   seisundit puudutavaid asjaolusid.   38. Mis puutub kaebaja viibimisse Narva arestimajas, märkis ta, et   kohtlemine ei pea olema pikaajaline, et seda saaks alavääristavaks pidada.   Peale selle olid tema terviseprobleemid kestnud pool aastat.   2. Kohtu hinnang   39. Kohus kordab, et konventsiooni artikkel   kaitseb ühte   demokraatliku ühiskonna kõige põhilisemat väärtust. Kõnealune artikkel   keelab igasuguse piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või   karistamise, sõltumata asjaoludest ja kannatanu käitumisest (vt Labita   vs. Itaalia (suurkoda), nr 26772/95, punkt 119, EIÕK 2000-IV). Halb   kohtlemine peab siiski saavutama minimaalse tõsidusastme, et selle suhtes   oleks võimalik kohaldada artiklit 3. Kõnealuse minimaalse tõsidusastme   hindamine on suhteline; see sõltub kõikidest konkreetse juhtumi asjaoludest,   nagu näiteks halva kohtlemise kestus, selle füüsiline ja vaimne mõju ja   mõnel juhul ohvri sugu, vanus ja tervislik seisund (vt Valašinas vs. Leedu,   nr 44558/98, punkt 101, EIÕK 2001 VIII).   40. Kohus on korduvalt rõhutanud, et kaasnenud kannatused ja alandus   peavad olema igal juhul suuremad kui vastava seadusliku kohtlemise või   karistamisega paratamatult kaasnev kohtlemine või alandus. Isikult   vabaduse võtmisega võib sageli selline kohtlemine või alandus kaasneda.   Siiski ei saa öelda, et vahi all pidamine iseenesest oleks vastuolus   konventsiooni artikliga 3. Ka ei saa seda artiklit tõlgendada selliselt, nagu   kehtestataks sellega üldine kohustus kinnipeetav tervislikel põhjustel   vabastada või paigutada ta tsiviilhaiglasse, kus ta võiks saada spetsiaalset   ravi. Kuid selle sätte kohaselt peab riik tagama, et isiku vahi all pidamise   tingimused austaksid inimväärikust ning et selle meetme rakendamise viis ei   põhjustaks talle kannatusi ega raskusi määral, mis ületaks kinnipidamisega   paratamatult kaasneva kannatuse määra, ning et vangistuse ajal hoolitsetaks   kinnipidamise erisusi silmas pidades piisavalt tema tervise ja heaolu eest (vt   Kudła vs. Poola (suurkoda), nr 30210/96, punktid 92-94, EIÕK 2000-XI).   KOCHETKOV vs EESTI   Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kõnealuste   tingimuste kumulatiivset mõju ning samuti kaebaja esitatud konkreetseid   väiteid (vt Dougoz vs. Kreeka, nr 40907/98, punkt 46, EIÕK 2001 II).   Arvesse tuleb võtta ka ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes   tingimustes kinni peeti (vt Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99,   punkt 102, EIÕK 2002 VI, ja Kehayov vs. Bulgaaria, nr 41035/98, punkt 64,   18. jaanuar 2005).   41. Käesoleva kohtuasja puhul märgib kohus, et kaebaja esitas kaebuse   tingimuste peale, milles teda hoiti Narva arestimajas ajavahemikul   19. aprillist 2. maini 2005. Pooled ei vaielnud vastu sellele, et kaebajat hoiti   kahes erinevas kambris mõõtmetega 12.5 m2 ja 12 m2 ja et need kambrid   olid mõeldud vastavalt kuuele ja neljale inimesele, ehkki tegelikult paigutati   nendesse kambritesse kõnealusel ajal kuni kaheksa inimest. Seega märgib   kohus, et mõnikord piirdus ühele inimesele ettenähtud põrandapind 1.5 m2-   ga. Veelgi enam, osa kambri põranda pinnast hõivasid lisaks naridele ka   tualetinurk ja kraanikauss; kaebaja kaebuses on mainitud ka lauda ja pinke.   Kohtu arvates ei saa sellist majutust pidada nõutavatele standarditele   vastavaks. Tõsine ülerahvastatus on juba iseenesest olukord, mis on   vastuolus konventsiooni artikliga 3 (vt eelpool viidatud kohtuasi   Kalashnikov, punkt 97). Peale selle, erinevalt Valašinase kohtuasjast, ei   kompenseeritud käesoleva kohtuasja puhul kinnipeetavatele ruumikitsikust   piisavate liikumisvõimaluste pakkumisega väljaspool kambrit (vt eelpool   viidatud kohtuasi Valašinas, punkt 107). CPT aruande kohaselt hoiti   kinnipeetavaid tõepoolest ööpäevaringselt luku taga ilma väljas liikumise   võimaluseta (vt ülaltoodud punkti 24).   42. Lisaks märgib kohus, et kaebaja väitel anti talle ainult voodilinad ja   padjapüür, madratsit, patja või tekki aga ei antud. Kõnealune kirjeldus ühtib   CPT tähelepanekuga, et paljudel juhtudel ei antud kinnipeetavatele   madratseid ja tekke. Eeltoodust tulenevalt ja võttes arvesse asjaolu, et   kambrisse paigutatud isikute arv ületas kambri jaoks ettenähtud isikute arvu,   järeldab kohus, et kambrisolijatel ei olnud eraldi magamiskohti ja seega   tundub olevat usutav kaebaja väide, et ta pidi põrandal magama.   43. Kohus märgib veel, et valitsus ei vaidlustanud kaebaja väidet   söögiriistade nappuse kohta.   44. Kohus täheldab, et poolte seisukohad erinevad selles osas, kas   tualetinurk oli ülejäänud kambrist eraldatud. Nende seisukohad lahknevad   samuti kambriõhu kvaliteedi osas: kaebaja väitel olid kambrid täis   sigaretisuitsu ja valitses hapnikupuudus, sellal kui valitsus väidab, et pärast   CPT visiiti renoveeriti Narva arestimaja ventilatsioonisüsteem täielikult.   Kohtul ei ole põhjust seada kahtluse alla valitsuse edastatud väiteid   arestimajas teostatud renoveerimistööde kohta. Kohus märgib siiski, et   vastavalt CPT aruandele olid 2003. aastal tualetid eraldamata ja   ventilatsioon väga halb, muutes juba niigi ebameeldivalt rõske õhu   iiveldamapanevaks (vt ülaltoodud punkti 24). Kuna kohtule ei esitatud   renoveerimistööde teostamise täpseid kuupäevi, võib kohtu arvates   KOCHETKOV vs EESTI     õigustatult järeldada, et valitsuse kirjeldatud parandustööd viidi läbi pärast   kaebaja arestimajas kinnipidamist.   45. Mis puutub kaebaja tervislikku seisundisse, märgib kohus, et pooled   olid ühel nõul küsimuses, et kaebaja ei tundnud end Narva arestimajja   saabumisel hästi ning õde vaatas ta läbi ja andis ravimeid. Kohtul ei ole   olemasolevate tõendite põhjal võimalik järeldada, et kaebaja seisund oleks   nõudnud tema paigutamist haiglasse või et tema tervislik seisund halvenes   kinnipidamistingimuste tõttu.   46. Lõpuks, mis puutub valitsuse väidetesse selle kohta, et   ametivõimudel puudus kavatsus põhjustada kaebajale füüsilisi või vaimseid   kannatusi, kordab kohus, et ehkki arvesse peab võtma asjaolu, kas   kohtlemise eesmärgiks oli ohvri häbistamine või alandamine, ei välista   kõnealuse eesmärgi puudumine artikli 3 rikkumist (vt Peers vs. Kreeka,   nr 28524/95, punkt 74, EIÕK 2001-III, ja eelpool viidatud   kohtuasi   Kalashnikov, punkt 101).   47. Eeltoodud kaalutlused võimaldavad kohtul järeldada, et kaebaja   kinnipidamise tingimused, iseäranis ülerahvastatus, ebapiisav ventilatsioon,   üksluine režiim ja halvad hügieenitingimused, olid piisavad, põhjustamaks   sellise tõsidusastmega kannatusi ja raskusi, mis ületasid kinnipidamisega   kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kohtu arvates olid kaebaja   kinnipidamise tingimused käesolevas kohtuasjas sellised, et ülaltoodud   järeldust ei mõjuta kaebaja arestimajas viibimise suhteliselt lühike aeg.   Siiski võtab kohus kinnipidamise kestust arvesse kaebaja õiglase hüvitise   nõude küsimuse arutamisel.   48. Eeltoodust tulenevalt on seoses kaebaja kinnipidamistingimustega   Narva arestimajas rikutud konventsiooni artiklit 3.   II. KONVENTSIOONI ARTIKLI 13 VÄIDETAV RIKKUMINE   49. Kaebaja kaebas, et kohtud ei olnud erapooletud ja hindasid tõendeid   valesti. Ta ei olnud rahul ei sellega, et talle ei määratud hüvitist ega   menetluse üldise lõpptulemusega. Ta tugines artikli 6 lõikele 1. Kohtu   arvates peaks kõnealuse kaebuse siiski läbi vaatama konventsiooni artikli 13   alusel, mis sätestab järgmist:   “Igaühel, kelle käesolevas konventsioonis sätestatud õigusi ja   vabadusi on rikutud, on õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks   riigivõimude ees ka siis, kui rikkumise pani toime ametiisik.“   50. Valitsus kaebaja väitega ei nõustunud.   KOCHETKOV vs EESTI     A. Vastuvõetavus   51. Kohus märgib, et kõnealune kaebus ei ole selgelt põhjendamatu   konventsiooni artikli 35 lõike 3 tähenduses. Kohus märgib samuti, et kaebus   ei ole vastuvõetamatu mis tahes muudel alustel. Seega tuleb kaebus lugeda   vastuvõetavaks.   B. Kohtuasja sisu   1. Poolte seisukohad   52. Valitsus märkis, et kaebaja oli pöördunud oma kaebusega   halduskohtusse. Valitsus rõhutas, et selleks, et õiguskaitsevahend oleks   tõhus, ei pea see ilmtingimata tooma kaebajale konkreetsel juhul edu.   Käesoleva kohtuasja puhul olid riigisisesed kohtud arvamusel, et   kinnipidamise tingimused arestimajas olid sobimatud ja ei vastanud   seaduses sätestatud nõuetele. Asjaolul, et kaebajale ei määratud hüvitist, ei   olnud otsustavat tähtsust järelduse tegemiseks selle kohta, kas tõhus   kaitsevahend oli olemas või mitte. Kaebaja hüvitise nõude aluseks oli tema   tervise väidetav halvenemine arestimajas, ent see jäi kohtus tõendamata.   Valitsus viitas samuti sellistele riigisisestes kohtutes arutatud kohtuasjadele,   kus kinnipidamisasutuste tingimuste peale esitatud kaebused olid olnud   edukad ja kaebajatele määrati rahaline hüvitis.   53. Kaebaja arvates ei omanud tähtsust, kas ametivõimud olid sihilikult   loonud kaebaja jaoks alavääristavad tingimused, kuna kaebaja puhul oli   tegemist isikuga, kes oli kannatanud ebainimliku kohtlemise all ja tema   tervisele oli tekitatud kahju.   2. Kohtu hinnang   54. Kohus kordab, et konventsiooni artikkel 13 tagab riigi tasandil   sellise õiguskaitsevahendi kättesaadavuse, mis hõlmaks konventsioonis   sätestatud õiguste ja vabaduste sisu, olenemata sellest, millises vormis see   riigisiseses õiguskorras on tagatud. Artikli 13 mõte on seega nõuda, et   selline riiklik õiguskaitsevahend käsitleks konventsiooni alusel   „põhjendatud kaebuse“ sisu ja näeks ette sobiva hüvitise (vt teiste allikate   hulgas eelpool viidatud kohtuasi Kudła, punkt 157).   55. Kohus on leidnud, et konventsiooni osalisriikide artiklist 13   tulenevate kohustuste ulatus varieerub sõltuvalt kaebaja esitatud kaebuse   sisust; artiklis 13 sätestatud õiguskaitsevahend peab siiski olema “tõhus“ nii   praktikas kui ka seadusandluses (vt näit İlhan vs. Türgi (suurkoda),   nr 22277/93, punkt 97, EIÕK 2000-VII). Kohus on samuti arvamusel, et   „õiguskaitsevahendi“ „tõhusus“ artikli 13 tähenduses ei sõltu kaebajale   soodsa tulemuse saavutamise tõenäosusest (vt eelpool viidatud kohtuasi   Kudła, punkt 157).   56. Konventsiooni artiklite 2 ja 3 rikkumise puhul, mida peetakse   konventsiooni kõige olulisemateks säteteks, peab mittevaralise kahju eest   KOCHETKOV vs EESTI     määratav   hüvitis   reeglina   moodustama   osa   pakutavatest   õiguskaitsevahenditest (vt McGlinchey ja teised vs Ühendkuningriik,   nr 50390/99, punktid 63 ja 66, EIÕK 2003-V; ja Z ja teised vs   Ühendkuningriik (suurkoda), nr 29392/95, punkt 109, EIÕK 2001-V).   57. Käesoleva kohtuasja puhul märgib kohus, et kaebaja esitas   pädevatele halduskohtutele kaebuse seoses oma kinnipidamise tingimustega   ja nõudis hüvitist talle tekitatud mittevaralise kahju eest, mis seisnes kaebaja   tervisliku seisundi halvenemises ja vaimsetes kannatustes, tingituna kaebaja   alandavast kohtlemisest Narva arestimajas. Riigisisesed kohtud tuvastasid,   et arestimaja tingimused ei vastanud kohaldatavates õigusaktides   kehtestatud nõuetele. Siiski leidsid nad, et riigivastutuse seaduse kohaselt   saab mittevaralise kahju eest mõista rahalise hüvitise välja ainult juhul, kui   on tehtud kindlaks, et konkreetsed ametnikud on süüliselt paigutanud   kaebaja alandavatesse tingimustesse või rakendanud meetmeid alandamise   või piinamise eesmärgil.   58. Analüüsides kinnipidamise tingimusi üldiselt – ja mitte kaebaja   tervisliku seisundi väidetavat halvenemist – ning jättes kõrvale küsimuse,   kas on võimalik väita, et riigisisesed kohtud teadvustasid asjaolu, et kaebaja   kinnipidamise tingimused kujutasid endast kaebaja artiklis 3 tagatud õiguste   rikkumist, leiab kohus, et riigisisesed kohtud asusid käesoleva kohtuasjas   seadust tõlgendades ja kohaldades sellisele seisukohale, mis ei võimaldanud   neil kaebajale tõhusat õiguskaitsevahendit pakkuda. Kohtud leidsid   sisuliselt, et kaebajale ei ole võimalik hüvitist välja mõista, kuna   asjaomastel ametnikel puudus igasugune süü või tahtlus kaebajat alandada.   Kohtu arvates on selline lähenemine liiga piirav. Kohus kordab selles   kontekstis, et ehkki peab arvesse võtma asjaolu, kas ohvri häbistamine või   alandamine oli kohtlemise eesmärk, ei välista kõnealuse eesmärgi   puudumine artikli 3 rikkumist (vt eelpool viidatud kohtuasi Peers, punkt 74;   ja eelpool viidatud kohtuasi Kalashnikov, punkt 101).   59. Kohus võtab arvesse valitsuse viiteid riigisisestele kohtuasjadele,   milles halduskohtud mõistsid kaebajaga sarnastes olukordades   kinnipeetavatele mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise. Vastava   kohtupraktika olemasolu ei muuda siiski asjaolu, et käesolevas kohtuasjas   järgisid kohtud nõuet, mille kohaselt hüvitist on võimalik mõista ainult   juhul, kui on tuvastatud kellegi süü asjaomase isiku alandamises.   60. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesolevas kohtuasjas on   rikutud konventsiooni artiklit 13.   KOCHETKOV vs EESTI     III. KONVENTSIOONI ARTIKLI 41 KOHALDAMINE   61. Konventsiooni artikkel 41 sätestab:   “Kui kohus leiab, et konventsiooni või selle juurde kuuluvaid protokolle on rikutud   ja Kõrge Lepinguosalise siseriiklik õigus lubab ainult osalist hüvitust, võib kohus   vajadusel määrata kahjustatud poolele õiglase hüvituse.”   A. Kahjutasu   62. Kaebaja esitas nõude summas 250 000 Eesti krooni (16 000 eurot)   mittevaralise kahju eest, mis tekitati talle tema alandavates tingimustes   kinnipidamisega ning tema tervisele tekitatud kahju eest.   63. Valitsus palus kohtul mõista kaebajale mõistlik summa mittevaralise   kahju eest juhul, kui kohus tuvastab artikli 3 rikkumise ja on seisukohal, et   riigisiseste kohtute järeldus, et kaebaja kinnipidamise tingimused ei   vastanud seaduses sätestatud nõuetele, ei kujutanud endast piisavat hüvitust.   Valitsuse arvates oli kaebaja nõutud summa ülemäära suur.   64. Kohtu arvates tekitati kaebajale tuvastatud rikkumiste tulemusena   mittevaralist kahju. Lähtudes õigluse põhimõttest ja võttes arvesse   käesoleva kohtuasja konkreetseid asjaolusid, mis hõlmasid kinnipidamist   alandavates tingimustes suhteliselt lühikesel ajavahemikul, mõistab kohus   kaebajale mittevaralise kahju eest hüvitise suuruses 1000 eurot, millele   lisanduvad kõik sellelt summalt tasumisele kuuluvad maksud.   B. Viivis   65. Kohtu arvates on sobivaks viivisemääraks Euroopa Keskpanga   laenuintressi piirmäär, suurendatuna kolme protsendi võrra.   EELTOODUST LÄHTUDES KOHUS ÜHEHÄÄLSELT:   1. Tunnistab kaebuse vastuvõetavaks;   2. Leiab, et konventsiooni artiklit 3 on rikutud;   3. Leiab, et konventsiooni artiklit 13 on rikutud;   4. Leiab, et   (a) kostjariik peab kolme kuu jooksul pärast konventsiooni artikli 44   lõike 2 kohast kohtuotsuse jõustumist maksma kaebajale 1 000 (üks   tuhat) eurot mittevaralise kahju eest, millele lisanduvad kõik sellelt   summalt tasumisele kuuluvad maksud, mis arvutatakse ümber Eesti   kroonidesse maksmispäeval kehtiva vahetuskursi alusel;   KOCHETKOV vs EESTI     (b) eespool nimetatud kolmekuulise tähtaja lõpu ja tasumise vahelisel   ajal kuulub ülal nimetatud summalt tasumisele lihtviivis määra järgi, mis   vastab Euroopa Keskpanga laenuintressi piirmäärale, suurendatuna   kolme protsendi võrra;   5. Jätab rahuldamata ülejäänud osa kaebaja õiglase hüvitise nõudest.   Koostatud inglise keeles ja tehtud teatavaks kirjalikult 2. juulil 2009   kohtu reglemendi 77. reegli punktide 2 ja 3 kohaselt.   Claudia Westerdiek   Sekretär   Peer Lorenzen   Esimees