43276/06

CONSEIL   DE L’EUROPE   COUNCIL   OF EUROPE   COUR EUROPÉENNE DES DROITS DE L’HOMME   EUROPEAN COURT OF HUMAN RIGHTS   VIIES OSAKOND   MISSENJOV versus EESTI   (Kaebus nr 43276/06)   OTSUS   STRASBOURG   29. jaanuar 2009   Käesolev kohtuotsus muutub lõplikuks konventsiooni artikli 44 lõikes 2 sätestatud   tingimustel. Kohtuotsust võidakse keeleliselt toimetada.   OTSUS MISSENJOV vs. EESTI   Kohtuasjas Missenjov vs. Eesti   Euroopa Inimõiguste Kohus (viies osakond) kojana, kuhu kuuluvad:   Peer Lorenzen, esimees,   Rait Maruste,   Karel Jungwiert,   Renate Jaeger,   Isabelle Berro-Lefèvre,   Mirjana Lazarova Trajkovska,   Zdravka Kalaydjieva, kohtunikud,   ja Claudia Westerdiek, osakonna sekretär,   olles pidanud nõu kinnisel istungil 6. jaanuaril 2009,   on teinud järgmise otsuse, mis võeti vastu nimetatud kuupäeval.   MENETLUSE KÄIK   1. Kohtuasi põhineb 13. oktoobril 2006 Eesti kodanik Sergei Missenjovi   („kaebaja”) inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni   („konventsioon”) artikli 34 alusel Eesti Vabariigi vastu Euroopa   Inimõiguste Kohtule („EIÕK”) esitatud kaebusel (nr 43276/06).   2. Kaebajat esindasid kohtus Tallinnas tegutsevad juristid M. Aavik ja   hiljem M. Arvisto. Eesti Valitsust („valitsus”) esindas M. Hion,   Välisministeeriumi juriidilise osakonna inimõiguste büroo direktor.   3. 6. detsembril 2007 otsustas viienda osakonna esimees teatada   kaebusest valitsusele. EIÕK otsustas teha üheaegselt otsuse nii kaebuse   vastuvõetavuse kui ka selle sisu kohta (artikkel 29 lõige 3).   ASJAOLUD   I. KOHTUASJA ASJAOLUD   4. Kaebaja sündis 1959. aastal ja elab Narvas.   5. Asjaosaliste esitatud kohtuasja asjaolud võib kokku võtta järgmiselt.   6. 19. oktoobril 1999 esitas AS Eesti Maapank Narva Linnakohtule   kaebaja vastu peaaegu nelja miljoni krooni (EEK – vastab umbes 255 000   eurole (EUR)) suuruse nõude. Nõue põhines väidetaval laenul, mille   kaebaja oli jätnud tagasi maksmata.   7. 14. detsembril 2000 esitas AS Eesti Maapank hagi tagamise taotluse.   15. detsembril 2000 rahuldas linnakohus hageja taotluse ja arestis kaebaja   vara (neli kinnisasja ja neli sõidukit). Pooled otsust edasi ei kaevanud.   OTSUS MISSENJOV vs. EESTI   8. 2. jaanuaril 2001 taotles aga kaebaja linnakohtult ühe kinnisasja   arestimise tühistamist, sest kinnisasjale oli juba seatud hüpoteek panga   kasuks. 19. jaanuaril 2001 tühistas linnakohus arestimise vastavalt   taotlusele.   9. 23. oktoobril 2001 tühistas Viru Ringkonnakohus hageja erikaebuse   alusel arestimise osalise tühistamise määruse, kuna sellel puudus õiguslik   alus.   10. 27. veebruaril 2003 esitas hageja linnakohtule taotluse vaadata asi   võimalikult kiiresti läbi.   11. 27. oktoobri 2003 kirjas selgitas linnakohus pooltele, et menetluse   kiirendamiseks on poolte omavahelisel kokkuleppel võimalik kohtualluvust   muuta. Kohus pooltelt vastust ei saanud.   12. Kaebaja väitel oli ta mingis menetluse staadiumis olnud nõus   kohtualluvust muutma nii, et asja oleks menetletud Tallinna Linnakohtus.   Hageja ei olnud sellega aga nõustunud.   13. 12. juulil 2004 edastas Narva Linnakohus hagiavalduse kaebajale   vastamiseks. 6. augustil 2004 teatas kaebaja kohtule, et ta ei tunnista hagi.   14. 1. aprilli 2005 linnakohtu otsusega asendati hageja AS Eesti   Maapank OÜga Trenton Invest, kuna viimane oli nõustunud võtma üle   nõude kaebaja vastu.   15. 18. mail 2005 toimus linnakohtu eelistung. Kohus lükkas istungi   edasi, et hageja saaks esitada teatud dokumentide originaalid ja et oleks   võimalik küsida eksperdi arvamust kaebaja allkirja ehtsuse kohta   dokumentidel. Hageja esitas dokumendid kohtule 25. mail 2005. Seejärel   nõudis kohus kaebaja palvel hagejalt teatud lisadokumente, mida viimasel ei   olnud võimalik esitada.   16. 2006. aasta aprillis sai kaebaja teada, et kohus ei olnud dokumente   eksperdile saatnud.   17. 16. mail 2006 sõlmisid kaebaja ja OÜ Trenton Invest   kompromisslepingu. Kaebaja kohustus menetluse lõpetamiseks maksma   hagejale 450 000 krooni (umbes 29 000 eurot).   18. 29. mail 2006 kinnitas Viru Maakohus (Narva Linnakohtu   õigusjärglane) kompromissi.   19. 21. juulil 2006 tühistas maakohus 15. detsembril 2000 kohaldatud   hagi tagamise abinõud.   II. ASJAKOHASED   KOHTUPRAKTIKA   RIIGISISESED   ÕIGUSNORMID   JA   20. Asjakohased riigisisesed õigusnormid ja kohtupraktika on põhiosas   kokku võetud otsuses kohtuasjas Saarekallas OÜ vs. Eesti (8. november   2007, nr 11548/04, punktid 31-36).   21. Lisaks ülaltoodule leidis Riigikohtu halduskolleegium oma   6. veebruari 2006. aasta otsuses (asi nr 3-3-1-4-06), et kaebus madalama   OTSUS MISSENJOV vs. EESTI   astme kohtu määruse peale, millega lükati asja arutamine ülemäära pikaks   ajaks edasi, on tõhus vahend. Riigikohus rõhutas, et tähtsust ei oma see, kas   madalama astme kohus vormistas istungi edasilükkamise eraldi kirjaliku   määrusega või mitte. Kohus märkis, et kõrgema astme kohus ei saa määrata   uut madalama astme kohtu istungi aega, kuid võib kohustada madalama   astme kohut küsimust uuesti otsustama. Kõrgemal kohtul on võimalik   hinnata edasilükkamist tinginud objektiivsete asjaolude esinemist ja   asjassepuutuvust ning kontrollida halduskohtu poolt kaalutlusreeglitest   kinnipidamist kohtuistungi uue aja kindlaksmääramisel. Asja läbivaatamise   edasilükkamise kestuse põhjendatuse hindamisel tuleb kõrgema astme   kohtul arvestada ka seda, milliseid seisukohti avaldasid menetlusosalised   edasilükkamise kohta madalama astme kohtus.   ÕIGUSNORMID   I. VALITSUSE TAOTLUS KUSTUTADA KAEBUS KONVENTSIOONI   ARTIKLI 37 ALUSEL MENETLUSNIMISTUST   22. 31. märtsil 2008 esitas valitsus ühepoolse deklaratsiooni, mis   sarnanes kohtuasjas Tahsin Acar vs. Türgi esitatud deklaratsioonile   [(esialgne vastuväide) (suurkoda), kaebus nr 26307/95, EIÕK 2003-VI],   ning informeeris EIÕKi, et valitsus tunnistab, et kaebaja õigusi on rikutud   konventsiooni artikli 6 lõike 1 alusel kaebaja kohtuasja menetluse   ebamõistliku pikkuse tõttu. Varalise ja mittevaralise kahju ja kulude   hüvitamiseks tegi valitsus ettepaneku maksta kaebajale 3500 eurot. Valitsus   tegi kohtule ettepaneku kaebus konventsiooni artikli 37 alusel   menetlusnimistust kustutada.   23. Kaebaja valitsuse ettepanekuga ei nõustunud ja palus EIÕKil   kaebuse menetlemist jätkata. Ta väitis, et valitsuse deklaratsioon käsitles   ainult tema kaebust konventsiooni artikli 6 lõike 1 alusel, kuid mitte tema   kaebust tõhusate õiguskaitsevahendite puudumise kohta artikli 13 alusel.   Lisaks leidis ta, et pakutud summa on liiga väike.   24. Kohus tuletab meelde, et teatud asjaoludel võib kohus kaebuse   menetlusnimistust kustutada artikli 37 lõike 1 punkti c alusel kostjariigi   valitsuse esitatud ühepoolse deklaratsiooni alusel, ka juhul, kui kaebaja   soovib kohtuasja menetlemise jätkamist. Selleks tutvub kohus põhjalikult   deklaratsiooniga, lähtudes kohtupraktikas sisalduvatest põhimõtetest, eriti   Tahsin Acari kohtuotsusest (vt Tahsin Acar, viidatud eespool,   punktid 75-77; vt ka 2008. aasta 18. märtsi otsus kohtuasjas Treial vs. Eesti   (nr 2), nr 42496/05).   OTSUS MISSENJOV vs. EESTI   25. Kohus märgib, et valitsus tunnistas oma ühepoolses deklaratsioonis,   et riigisisese menetluse pikkus ei olnud kooskõlas artikli 6 lõikes 1   sätestatud „mõistliku aja” nõudega, ning tegi ettepaneku maksta kaebajale   hüvitisena 3 500 eurot. Samas märgib EIÕK, et valitsus ei tunnistanud   deklaratsioonis kaebaja teise kaebuse aluseks oleva artikli 13 rikkumist.   Tulenevalt eeltoodust ja kuna artikli 6 lõikele 1 ja artiklile 13 tuginevad   kaebused on lahutamatult seotud ning esimest ei ole võimalik eraldi   menetlusnimistust kustutada, leiab EIÕK, et valitsus ei ole suutnud piisavalt   tõendada, et on alus, millele toetudes kohus võiks otsustada, et asja   menetlemise jätkamine ei ole konventsioonis ja selle protokollides   sätestatud inimõiguste järgimiseks vajalik.   26. Seetõttu jätab EIÕK rahuldamata valitsuse taotluse kaebus   konventsiooni artikli 37 alusel menetlusnimistust kustutada ja jätkab   vastavalt kaebuse vastuvõetavuse ja sisu läbivaatamist.   II. KONVENTSIOONI ARTIKLI 6 LÕIKE 1 VÄIDETAV RIKKUMINE   27. Kaebaja kaebas, et menetluse pikkus oli vastuolus konventsiooni   artikli 6 lõikes 1 sätestatud „mõistliku aja” nõudega, mis sätestab:   „Igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste … üle otsustamise korral õigus ... asja   arutamisele mõistliku aja jooksul… õigusemõistmise volitustega institutsioonis.”   28. Valitsus vaidles sellele väitele vastu.   29. Arvessevõetav ajavahemik algas 19. oktoobril 1999 ja lõppes   29. mail 2006. Seega kestis menetlus ühes kohtuastmes kuus aastat, seitse   kuud ja 20 päeva.   A. Vastuvõetavus   30. EIÕK märgib, et kaebus ei ole ilmselgelt põhjendamatu   konventsiooni artikli 35 lõike 3 tähenduses. Samuti märgib EIÕK, et see ei   ole vastuvõetamatu ühelgi teisel alusel. Seetõttu tuleb tunnistada kaebus   vastuvõetavaks.   B. Sisu   31. EIÕK kordab, et menetluse pikkuse mõistlikkust tuleb hinnata   kohtuasja asjaolude valguses, võttes arvesse järgmisi kriteeriume: kohtuasja   keerukus, kaebaja ja asjaomaste ametivõimude tegevus ning kaebaja huvi   vaidluses (vt, paljude muude allikate hulgas, Frydlender vs. Prantsusmaa   [suurkoda], nr 30979/96, punkt 43, EIÕK 2000-VII).   32. EIÕK on sageli tuvastanud konventsiooni artikli 6 lõike 1 rikkumisi   kohtuasjades, kus on tõusetunud samasugused küsimused kui käesolevas   asjas (vt Frydlender, viidatud eespool, ning ka Saarekallas, viidatud eespool,   OTSUS MISSENJOV vs. EESTI   Shchiglitsov vs. Eesti, 18. jaanuar 2007 nr 35062/03; Treial vs. Eesti,   2. detsember 2003, nr 48129/99).   33. Olles läbi vaadanud kogu kohtule esitatud materjali, leiab EIÕK, et   valitsus ei ole esitanud ühtegi fakti või argumenti, mis veenaks kohut   jõudma käesolevas asjas teistsugusele järeldusele. Võttes arvesse kohtu   asjakohast praktikat, leiab EIÕK, et menetlus käesolevas asjas oli liiga pikk   ja vastuolus „mõistliku aja” nõudega.   Seega on rikutud artikli 6 lõiget 1.   III. KONVENTSIOONI ARTIKLI 13 VÄIDETAV RIKKUMINE   34. Kaebaja kaebas samuti, et Eestis puudub kohus, kuhu oleks võimalik   esitada kaebus menetluse ülemäärase pikkuse peale. Ta tugines   konventsiooni artiklile 13, mis sätestab järgmist:   „Igaühel, kelle käesolevas konventsiooni sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud, on   õigus tegelikule õiguskaitsele riigi võimuorganite ees, isegi kui rikkumise pani toime   ametiisik.”   A. Vastuvõetavus   35. EIÕK märgib, et kaebus ei ole ilmselgelt põhjendamatu   konventsiooni artikli 35 lõike 3 tähenduses. Samuti märgib EIÕK, et see ei   ole vastuvõetamatu ühelgi teisel alusel. Seetõttu tuleb tunnistada kaebus   vastuvõetavaks.   B. Sisu   1. Poolte väited   36. Valitsus väitis, et riigisisesel tasandil olid seoses kaebusega   konventsiooni artikli 6 lõike 1 alusel kaebaja kasutuses tõhusad   õiguskaitsevahendid. Valitsus esitas peamiselt sarnaseid argumente nagu   ülalviidatud Saarekallas OÜ kohtuasjas, rõhutades tsiviilmenetluse osalise   võimalust esitada erikaebus kohtu määruse peale, kui istung lükatakse edasi   rohkem kui kolm kuud (tsiviilkohtumenetluse seadustiku paragrahvi 177   lõige 5). Viidates Riigikohtu 6. veebruari 2006 otsusele, kinnitas valitsus, et   kaebaja oleks võinud esitada kaebuse, isegi kui puudus eraldi kirjalik   määrus istungi edasilükkamise kohta. Valitsus väitis ka, et kaebaja oleks   võinud esitada vastuväite istungi aja määramata jätmisel ja esitada kaebuse   kohtu tegevusetuse peale, mis kestis rohkem kui kolm kuud.   37. Valitsus märkis, et vastavalt kohtute seadusele võib algatada   distsiplinaarmenetluse   kohtunike   vastu,   kes   jätavad   täitmata   ametikohustused või täidavad neid mittekohasel viisil ning neid vastavalt   OTSUS MISSENJOV vs. EESTI   karistada. Kaebaja ei olnud aga esitanud ühtegi sellist kaebust asjaomaste   kohtunike peale.   38. Valitsus märkis ka, et kohus oli teinud menetlusosalistele ettepaneku   anda kohtuasi arutamiseks üle teisele, väiksema töökoormusega kohtule, aga   pooled ei kasutanud seda võimalust.   39. Hüvituslike õiguskaitsevahenditega seonduvalt viitas valitsus   Riigikohtu praktikale, mis on kokku võetud eespool viidatud kohtuasjas   Saarekallas vs Eesti.   40. Kaebaja arvates ei suutnud valitsus tõendada, kuidas ennetavad   meetmed oleksid saanud menetlust käesolevas asjas kiirendada. Ta rõhutas,   et istungi edasilükkamise peale on võimalik esitada kaebus ainult siis, kui   on toimunud vähemalt üks istung. Käesolevas asjas toimus aga esimene   eelistung 18. mail 2005, viis aastat ja seitse kuud pärast tsiviilmenetluse   algatamist. Lisaks lükkas linnakohus istungi edasi, ilma et oleks määranud   uut istungi aega, kuna see sõltus eksperdiarvamuse saamiseks vajalikust   ajast. Kaebaja arvas, et edasised viivitused põhjustas ekspert, kuid tegelikult   ei olnud kohus pikka aega eksperdiarvamust isegi küsinud.   41. Kaebaja väitel ei ole riigisisese menetluse osalisel subjektiivset   õigust taotleda kohtuniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamist. Mis   puutub kohtualluvuse muutmist, märkis ta, et see on võimalik ainult poolte   omavahelisel kokkuleppel. Käesolevas kohtuasjas oli hageja aga sellised   ettepanekud tagasi lükanud. Kaebaja vaidlustas ka hüvituslike   õiguskaitsevahendite olemasolu.   2. EIÕK hinnang   42. EIÕK kordab, et konventsiooni artikkel 13 tagab tõhusa õiguskaitse   riigi võimuorganite ees artikli 6 lõikes 1 sätestatud asja mõistliku aja   jooksul arutamise nõude rikkumise korral (vt Kudła vs. Poola [suurkoda],   nr 30210/96, punkt 156, EIÕK 2000-XI).   43. Menetlusosalise käsutuses olevad riigisisesed õiguskaitsevahendid   menetluse pikkust puudutava kaebuse esitamiseks on konventsiooni   artikli 13 tähenduses „tõhusad”, kui need hoiavad ära väidetava rikkumise   või selle jätkumise või tagavad kohase hüvitise juba toimunud rikkumise   eest. Seega on õiguskaitsevahend tõhus juhul, kui seda saab kasutada kas   asja menetleva kohtu otsuse vastuvõtmise kiirendamiseks või   menetlusosalisele kohase hüvitise võimaldamiseks juba ilmnenud viivituste   eest (vt Sürmeli vs. Saksamaa [suurkoda], nr 75529/01, punkt 99,   EIÕK 2006-VII; ja otsus kohtuasjas Mifsud vs. Prantsusmaa [suurkoda],   nr 57220/00, punkt 17, EIÕK 2002-VIII).   44. Kohus on rõhutanud, et parim lahendus on vaieldamatult, nagu   paljudes valdkondades, ennetamine. Kus õigussüsteem on konventsiooni   artikli 6 lõikes 1 sätestatud mõistliku aja nõuet arvestades puudulik, on   kõige tõhusamaks lahenduseks õiguskaitsevahendi loomine, mille eesmärk   on kiirendada menetlust, vältimaks selle muutumist ülemäära pikaks.   OTSUS MISSENJOV vs. EESTI   Sellisel õiguskaitsevahendil on vaieldamatu eelis ainult hüvitist võimaldava   õiguskaitsevahendi ees, kuna see takistab ka järgnevate rikkumiste   tuvastamist sama menetluse osas ega heasta ainult rikkumist a posteriori   nagu hüvituslikud õiguskaitsevahendid. Mõned riigid on olukorda hästi   mõistnud   ning   otsustanud   omavahel   kombineerida   kaks   õiguskaitsevahendit, millest ühe eesmärk on kiirendada menetlust ja teise   eesmärk pakkuda hüvitist (vt Sürmeli, viidatud eespool, punkt 100;   Scordino vs. Itaalia (nr 1) [suurkoda], nr 36813/97, punktid 183 ja 186,   EIÕK 2006-V ning Cocchiarella vs. Itaalia [suurkoda], nr 64886/01,   punktid 74 ja 77, EIÕK 2006-V).   45. Kohus leidis näiteks, et tõhus ennetav õiguskaitsevahend on   Austrias, kus menetlusosalised võivad esitada taotluse menetluse   kiirendamiseks, kui kohus viivitab menetlustoimingutega. Kõrgem kohus   võib seejärel määrata kõnealuse menetlustoimingu läbiviimiseks kohase   tähtaja (vt Holzinger vs. Austria (nr 1), nr 23459/94, EIÕK 2001-I). Kohus   leidis, et tõhus õiguskaitsevahend on ka Poolas, kus menetlusosaline võib   esitada kaebuse menetluses esineva ebamõistliku viivituse peale kõrgemale   kohtule, mis võib kohustada kohtuasja sisuliselt arutavat kohut rakendama   teatud meetmeid konkreetseks tähtajaks (vt otsus kohtuasjas Charzyński   vs. Poola, nr 15212/03, ECHR 2005-V ja 2005. aasta 1. märtsi otsus   kohtuasjas   Michalak   vs.   Poola,   nr 24549/03).   Ennetavad   õiguskaitsevahendid menetluse pikkuse osas on olemas ka näiteks Šveitsis   (vt 2005. aasta 21. juuni otsus kohtuasjas Kunz vs. Šveits, nr 623/02) ja   Portugalis (vt otsus kohtuasjas Tomé Mota vs. Portugal, nr 32082/96,   EIÕK 1999-IX). Kohus on mitmel korral tunnistanud, et sellist tüüpi   õiguskaitsevahend on „tõhus” niivõrd, kuivõrd see kiirendab otsuse tegemist   asjaomases kohtus (vt Scordino (nr 1), viidatud eespool, punkt 184, ja seal   viidatu).   46. Käesolevas asjas märgib EIÕK, et peamine ennetav   õiguskaitsevahend, millele valitsus viitas, oli tsiviilkohtumenetluse   seadustiku § 177 lõikest 5 tulenev võimalus esitada erikaebus kohtu   määruse peale, millega lükatakse istung edasi rohkem kui kolm kuud.   Kohus märgib, et valitsuse viidatud Riigikohtu 6. veebruari 2006 otsuses   käsitletud menetluses oli esimese astme kohus lükanud istungi edasi viis   kuud, samas kui apellatsioonikohus tegi otsuse kaebaja esitatud kaebuses   edasilükkamise peale kahe kuu ja üheksa päeva pärast, olgugi et antud juhul   mitte kaebaja kasuks. Seega esmapilgul tundub, et mõnel juhul on sellisel   erikaebusel teatud positiivne mõju ülemäära pika viivituse ärahoidmisel.   47. Kohus märgib aga siiski, et vastavalt ülalviidatud Riigikohtu   otsusele sai apellatsioonikohus vaid tühistada madalama astme kohtu otsuse,   millega istungi edasi lükati, ja kohustada madalama astme kohut asja uuesti   läbi vaatama, mis oleks kahtlemata võtnud veel rohkem aega. Riigikohus   kinnitas selgelt, et kõrgema astme kohus ei saa uut istungiaega määrata.   Samuti ei ilmne Riigikohtu otsusest, et kõrgema astme kohus saaks   OTSUS MISSENJOV vs. EESTI   kohustada madalama astme kohut menetluses olevat asja lahendama – või   konkreetseid menetlustoiminguid läbi viima – teatud tähtaja jooksul. Samuti   ei nähtu sellest, et kõrgema astme kohus saaks anda madalama astme   kohtule menetluse kiirendamiseks muid siduvaid juhiseid.   48. Lisaks tundub, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt, nagu   seda on tõlgendanud Riigikohus, võib erikaebuse esitada ainult istungi   otsese edasilükkamise peale kauemaks kui kolmeks kuuks, sõltumata   sellest, kas see otsustati eraldi kirjaliku määrusega või mitte. EIÕK leiab   aga, et istungite edasilükkamine ei ole ilmtingimata – ja käesolevas asjas ei   olnudki – peamine viivituste põhjus menetlustes. Käesolevas asjas toimus   esimene eelistung 18. mail 2005, viis aastat ja seitse kuud pärast menetluse   algust. Enne seda ei toimunud ega lükatud edasi ühtegi istungit. Lisaks ei   määranud linnakohus edasilükatud istungile uut aega ja seega on kaheldav,   kas   edasilükkamise   peale   oleks   saanud   esitada   erikaebuse   tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 177 alusel. Igal juhul oli see,   vastavalt EIÕKile esitatud informatsioonile, vaidlusaluse menetluse jooksul   ainus istungi edasilükkamine. EIÕK ei leia, et see ainus edasilükkamine oli   menetluse ülemäära pika kestuse põhjuseks, ja ei mõista, kuidas erikaebuse   esitamine edasilükkamise peale, isegi kui see oli võimalik, oleks oluliselt   mõjutanud menetluse pikkust tervikuna.   49. Valitsuse väite osas, et kaebaja oleks saanud vaidlustada   kohtuistungi aja määramata jätmise ja esitada kaebuse kohtu tegevusetuse   peale, märgib EIÕK, et kohtule ei ole esitatud näiteid riigisisese õiguse või   kohtupraktika kohta, et need õiguskaitsevahendid on tõesti kättesaadavad ja   tõhusad.   50. Mis puutub võimalusse esitada kaebus kohtunike suhtes   distsiplinaarmenetluse algatamiseks, ei mõista EIÕK, kuidas see oleks   menetlust kiirendanud (vt Kormacheva vs. Venemaa, nr 53084/99, punkt 62,   29. jaanuar 2004). Kohtualluvuse muutmise osas märgib EIÕK, et see   võimalus eeldanuks teise poole nõusolekut, mida käesolevas asjas ilmselt ei   antud. Seega leiab EIÕK, et need võimalused ei kujutanud endast tõhusaid   õiguskaitsevahendeid artikli 13 tähenduses.   51. Hüvituslikke õiguskaitsevahendeid silmas pidades märgib EIÕK, et   valitsuse esitatud argumendid on tagasi lükatud varasemas kohtuasjas (vt   Saarekallas, viidatud eespool, punkt 66), ja ta ei näe ühtki põhjust jõuda   käesolevas kohtuasjas teistsugusele järeldusele.   52. Sellest lähtuvalt leiab EIÕK, et käesolevas asjas on rikutud   konventsiooni   artiklit 13,   kuna   riigisiseses   õiguses   puudub   õiguskaitsevahend, mille alusel oleks kaebajal olnud võimalus saada   kohtulahend, mis oleks taganud tema konventsiooni artikli 6 lõikes 1   sätestatud õiguse kohtuasja menetlemisele mõistliku aja jooksul.   OTSUS MISSENJOV vs. EESTI   IV. KONVENTSIOONI ARTIKLI 41 KOHALDAMINE   53. Konventsiooni artiklis 41 sätestatakse:   „Kui kohus leiab, et konventsiooni või selle juurde kuuluvaid protokolle on rikutud   ja kõrge lepinguosalise riigisisene õigus lubab ainult osalist hüvitust, võib kohus   vajadusel määrata kahjukannatajale õiglase hüvituse.”   A. Kahjutasu   54. Kaebaja nõudis varalise kahju eest 47 934 eurot. Tema väitel oli   tema sõidukite väärtus pikaleveninud kohtumenetluse ajal vähenenud ja ta   ei saanud müüa ega üürida sõidukeid ega kinnisasju, mille kohus oli hagi   tagamise käigus arestinud. Samuti leidis ta, et summa, mis ta pidi vastavalt   kompromissleppele asja lahendamiseks hagejale maksma, moodustas osa   talle tekkinud varalisest kahjust. Lisaks nõudis kaebaja 25 565 eurot   mittevaralist kahju.   55. Valitsus vaidles neile nõuetele vastu, märkides, et väidetavate   konventsiooni rikkumiste ja kaebaja kantud väidetava varalise kahju vahel   puudub põhjuslik seos. Mis puutub mittevaralisse kahjusse, pidas valitsus   kaebaja nõuet liiga suureks ja palus EIÕKil mõista kaebajale välja mõistlik   summa, kui kohus peaks rikkumise tuvastama.   56. Kohus märgib, et kaebaja ei esitanud kaebust linnakohtu otsuse   peale, mille alusel tema vara arestiti. Kuigi ta taotles hagi tagamise   tühistamist ühe kinnisasja suhtes põhjendusega, et sellele kinnisasjale oli   juba seatud hüpoteek, ei palunud ta kohtul asendada kohaldatud abinõusid   leebematega, mis oleksid tal näiteks võimaldanud kinnisasju välja üürida.   Lisaks põhines hagejale kaebaja poolt tehtud makse tsiviilasja poolte vahel   asja lahendamiseks sõlmitud kompromisslepingule ja seda ei saa EIÕK   arvates pidada kohtumenetluse pikkuse tõttu tekkinud varaliseks kahjuks.   EIÕK ei näe mingisugust põhjuslikku seost tuvastatud rikkumise ja   väidetava varalise kahju vahel, mistõttu jätab ta selle nõude rahuldamata.   Teiselt poolt leiab ta, et kaebaja kannatas ilmselt mittevaralist kahju. Sellest   tulenevalt mõistab kohus õiglasel alusel kaebajale 3 600 eurot.   B. Kohtukulud   57. Kaebaja nõudis 1 754 eurot EIÕKis toimunud menetlusega seotud   kulude eest. Ta esitas advokaadibüroo arve koopia.   58. Valitsus pidas seda summat liiga suureks ja palus EIÕKil mõista   kaebajale kulude eest välja mõistlik summa, kui ta peaks tuvastama   rikkumise.   59. Oma praktikast lähtudes leiab EIÕK, et kaebajal on õigus kulude   hüvitamisele üksnes niivõrd, kuivõrd on tõendanud, et kulutused on olnud     OTSUS MISSENJOV vs. EESTI   tegelikud ja hädavajalikud ning oma suuruse poolest mõistlikud. Võttes   arvesse tema kasutuses oleva teabe ja eespool esitatud kriteeriumid, peab   EIÕK käesolevas asjas mõistlikuks mõista EIÕKis toimunud menetlusega   seotud kulude eest välja 1 200 eurot.   C. Viivis   60. Kohtu arvates on sobivaks viivisemääraks Euroopa Keskpanga   laenuintressi piirmäär, suurendatuna kolme protsendi võrra.   EELTOODUST LÄHTUVALT KOHUS ÜHEHÄÄLSELT:   1. jätab rahuldamata valitsuse taotluse kaebus menetlusnimistust kustutada;   2. tunnistab kaebuse vastuvõetavaks;   3. leiab, et konventsiooni artikli 6 lõiget 1 on rikutud;   4. leiab, et konventsiooni artiklit 13 on rikutud;   5. leiab, et   a) kostjariik peab kolme kuu jooksul pärast konventsiooni artikli 44   lõike 2 kohast kohtuotsuse lõplikku jõustumist maksma kaebajale 4 800   (neli tuhat kaheksasada) eurot mittevaralise kahju ja kohtukulude eest,   mis arvutatakse ümber Eesti kroonidesse maksmispäeval kehtiva   vahetuskursi alusel, lisaks võimalikud maksud, mida võidakse arvestada;   b) eespool nimetatud kolmekuulise tähtaja lõpu ja tasumise vahelise aja   eest tuleb maksta lihtviivist eespool nimetatud summalt määra järgi, mis   vastab Euroopa Keskpanga laenuintressi piirmäärale, suurendatuna   kolme protsendi võrra;   6. jätab rahuldamata ülejäänud osa kaebaja õiglase hüvitise nõudest.   Koostatud inglise keeles ja tehtud teatavaks kirjalikult 29. jaanuaril 2009   kohtu reglemendi 77. reegli punktide 2 ja 3 kohaselt.   Claudia Westerdiek   sekretär   Peer Lorenzen   esimees