48129/99

Treial_otsus_est(2.12.2003).doc   EUROOPA NÕUKOGU   EUROOPA INIMÕIGUSTE KOHUS   TREIAL vs. EESTI   (Kaebus nr 48129/99)   KOHTUOTSUS   STRASBOURG   2. detsember 2003   Käesolev kohtuotsus muutub lõplikuks konventsiooni artikli 44 lõikes 2 sätestatud   tingimustel. Kohtuotsust võidakse keeleliselt toimetada.   Treial_otsus_est(2.12.2003).doc   Asjas Treial vs. Eesti   on Euroopa Inimõiguste Kohus (neljas osakond) kojana, kuhu kuuluvad:   M. Pellonpää, esimees,   V. Strážnická,   M. Fischbach,   J. Casadevall,   R. Maruste,   L. Garlicki,   S. Pavlovschi, kohtunikud,   ja M. O’Boyle, osakonnasekretär,   olles nõu pidanud kinnisel istungil 13. novembril 2003,   teinud järgmise otsuse, mis võeti vastu nimetatud kuupäeval.   MENETLUSE KÄIK   1. Kohtuasi põhineb taotlusel (nr 48129/99) Eesti Vabariigi vastu, mille Eesti   kodanik Arnold Treial (“kaebaja”) esitas 9. detsembril 1998 Euroopa Inimõiguste   Kohtule (EIÕK) inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (“konventsioon”)   artikli 34 alusel.   2. Kaebajat esindas Tartus tegutsev jurist M. Ploom. Eesti riiki (“riik”) esindasid   tema esindajad M. Hion, Välisministeeriumi juriidilise osakonna inimõiguste büroo   direktor, ja E. Harremoes, Euroopa Nõukogu juures oleva Eesti Vabariigi esinduse   erinõunik.   3. Kaebaja väitis eelkõige, et tema abielulahutust ja vara jagamist käsitleva   tsiviilmenetluse kestus ei olnud mõistlik.   4. Taotlus suunati EIÕK esimesele osakonnale (kohtu reglemendi 52. reegli punkt   1). Kõnealuses osakonnas moodustati asja läbivaatamiseks koda (konventsiooni artikli 27   lõige 1) EIÕK reglemendi 26. reegli punkti 1 kohaselt.   5. 1. novembril 2001 muutis EIÕK oma osakondade koosseisu (EIÕK reglemendi   25. reegli punkt 1). Käesolev kohtuasi suunati uues koosseisus olevale neljandale   osakonnale (EIÕK reglemendi 52. reegli punkt 1).   6. 2002. aasta 3. detsembri otsusega tunnistas EIÕK taotluse osaliselt   vastuvõetavaks.   Treial_otsus_est(2.12.2003).doc   7. Riik esitas asja sisu käsitlevaid seisukohti (EIÕK reglemendi 59. reegli punkt   1), kuid kaebaja seda ei teinud.   ASJAOLUD   8. Kaebaja sündis 1932. aastal ja elab Otepääl.   9. 2. septembril 1977 abiellus ta naisega, kellega tal oli juba poeg, kes sündis   1962. aastal. 3. veebruaril 1993 nende poeg suri.   A. Abielulahutust ja vara jagamist käsitlev menetlus   10. 3. veebruaril 1994 esitas kaebaja naine Valga Maakohtule abielulahutust ja   abieluvara, mille hulka kuulus ka põllumajanduslik vara, jagamist käsitleva hagi.   11. 23. veebruaril 1994 esitas kaebaja naise vastu hagi nende poja pärandvara   jagamise tõttu. Pärandvara koosnes majast üheskoos külgnevate hoonetega ja kahest   autost.   12. 12. aprillil 1994 ühendas maakohus hagid.   13. 21. aprillil 1994 arutas maakohus asja ja määras täiendava arutelu 24. maiks   1994.   14. 9. mail 1994 andis maakohus kaebaja naise palvel korralduse vara arestida, et   tagada selle säilimine tema tsiviilhagi lahendamise ajal.   Kohtutäiturid teostasid arestimise 10. ja 26. mail 1994.   15. 24. mail 1994 võeti kaebaja vahi alla seoses tema vastu algatatud   kriminaalmenetlusega (vt allpool).   16. Kaebaja vabastati vahi alt 20. detsembril 1994 ja 5. aprillil 1995 esitas ta   maakohtule taotluse, milles nõudis oma tsiviilasja üleandmist mõnele muule kohtule,   väites, et kohtunik ja kohus ei ole erapooletud.   17. 25. aprillil 1995 määras maakohus kaebaja trahvi selle eest, et ta oli kohtu   kohta kasutanud solvavaid väljendeid nii oma üleandmistaotluses kui ka kohtuistungitel.   18. 28. aprillil 1995 palus kaebaja enda vabastamist trahvist. 3. mail 1995 taandas   asja arutanud kohtunik enda. 26. mail 1995 teatas kaebaja kohtule, et ta on kaotanud   usalduse kohtu vastu, ja palus kõikidel kohtu liikmetel tagasi astuda.   Treial_otsus_est(2.12.2003).doc   19. 1995. aasta 30. mai otsusega jättis maakohus mõlemad tema palved   rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus kinnitas seda otsust. 13. märtsil 1996 keeldus   Riigikohus menetlusloa andmisest.   20. 3. juunil 1996 esitas kaebaja abielulahutushagi.   21. Vastavalt 12. märtsil 1997 ja 30. septembril 1997 loobusid Valga Maakohtu   kohtunikud kaebaja ja tema naise tsiviilhagide läbivaatamisest. Nende otsustes märgiti, et   kaebaja kirjalikes avaldustes, eeskätt nendes, mis esitati 1995. aasta aprillis, väljendati   lugupidamatust kohtu vastu ja et need avaldused takistavad kohtuasjade erapooletut   läbivaatamist.   22. 29. novembril 1997 andis kõrgema astme kohus kohtuasjad üle Viljandi   Maakohtule, kes 3. novembril 1997 määras arutelu 10. veebruariks 1998.   Kõnealusel päeval lükati asja arutamine edasi, kuna osalised ei ilmunud kohtusse.   Kaebaja ei olnud teatanud kohtule oma mitteilmumise põhjustest. Tema naine ei saanud   kohtusse ilmuda, kuna viibis ajavahemikul 19. jaanuar–6. veebruar 1998 haiglaravil.   23. 4. märtsil 1998 palus kaebaja kohtul määrata kohtuistungi kuupäev.   24. 24. augustil 1998 lükati asja arutamine edasi, kuna kohtule esitatud arstitõendi   kohaselt ei võimaldanud kaebaja naise tervislik seisund tal kohtuistungil osaleda ja kuna   abielu lahutamise taotluse suhtes ei olnud võimalik tema kohalviibimiseta otsust teha.   25. 29. septembril 1998 palus kaebaja kohtul asja arutada tema naise   juuresolekuta ja uurida, kas naine sellega nõustub.   Vastusena kohtu 1998. aasta 8. oktoobri järelepärimisele kaebaja naise tervisliku seisundi   kohta teatati kohtule, et teda tuleb veel ravida.   26. 30. novembril 1998 palus kaebaja advokaat kohtul määrata kohtuistungi   kuupäev.   27. 16. veebruaril 1999 palus kaebaja naine 22. veebruariks 1999 määratud   kohtuistung edasi lükata, kuna tema tervislik seisund oli halvenenud ja ta tuli suunata   haiglaravile.   1999. aasta 22. veebruari kohtuistungil otsustas kohus, hoolimata kaebaja soovist asja   arutamist jätkata, et kaebaja naise kohalviibimine on vajalik. Seega lükkas kohus   arutamise edasi.   28. 16. märtsil 1999 palus kaebaja naine kõrgema astme kohtul anda kohtuasi üle   Tartu Maakohtule, kuna ilmselt oli nimetatud maakohus tema elukohale lähemal. Tema   palve lükati 1999. aasta aprillis tagasi.   Treial_otsus_est(2.12.2003).doc   29. 1999. aasta 1. detsembri otsusega lahutas Viljandi Maakohus kaebaja ja tema   naise vahelise abielu. Kaebaja palvel võimaldas maakohus talle lisaaega oma varalise   nõude muutmiseks ja täpsustamiseks, mille ta esitas maakohtule 21. jaanuaril 2000.   30. Jätkunud menetluses, mis käsitles vara jagamist, lükati 4. septembriks 2000   määratud kohtuistung mõlema osalise palvel edasi, sest nad tahtsid kutsuda teatavaid   tunnistajaid.   2000. aasta 20. septembri kohtuistung lükati samuti edasi, kuna osalised taotlesid   täiendavate tunnistajate ülekuulamist.   31. 14. novembril 2000 taotles kaebaja edutult kohtuniku taandamist.   32. Kohtuistung toimus 20. novembril 2000.   33. 2000. aasta 4. detsembri otsusega lükkas Viljandi Maakohus tagasi kaebaja   endise naise hagi, mis käsitles abieluvara jaotamist, kuna puudusid tõendid, et selline   vara on olemas, ja rahuldas osaliselt kaebaja nõude, mis käsitles nende poja pärandvara.   Pärandvara jagati nii, et kaebaja sai ühe autodest ja tema endine naine ülejäänud vara.   34. Kuna kaebaja ei olnud rahul sellega, kuidas maakohus pärandvara jagas, esitas   ta 20. detsembril 2000 esitas kaebuse kohtuotsuse peale Tartu Ringkonnakohtule, kes 30.   aprillil 2001 tühistas osaliselt maakohtu otsuse ja saatis pärandvara jagamist käsitleva   nõude maakohtule tagasi uuesti läbi vaatamiseks.   4. detsembril 2001 esitas kaebaja endine naine vastuhagi, nõudes nende pojast järele   jäänud maja osalist omandiõigust. Samuti palus ta maakohtul rakendada ajutist meedet   ehk anda kaebajale korraldus vara mitte käsutada menetluse lõpptulemuse selgumiseni.   2002. aasta 18. märtsi otsusega rahuldas maakohus palve.   25. märtsil 2002 vastas kaebaja kirjalikult oma endise naise nõudele.   35. 27. märtsil 2002 toimus maakohtus eelistung. Maakohus palus osalistel   esitada täiendavad tõendid 20. maiks 2002 ja määras täiendava kohtuistungi 20. juuniks   2002.   Kuna kaebaja endine naine ei saanud palutud tõendeid määratud kuupäevaks esitada   tervislikel põhjustel, palus ta tähtaega pikendada.   23. ja 28. mail 2002 esitas kaebaja täiendavaid märkusi.   36. 19. juunil 2002 palus kaebaja endine naine järgnevaks päevaks määratud   kohtuistungi oma haiguse tõttu ühe kuu võrra edasi lükata.   37. 20. juunil 2002 otsustas kohus asja arutamise määramata aja võrra edasi   lükata.   Treial_otsus_est(2.12.2003).doc   38. 2002. aasta septembris esitasid kaebaja ja tema endine naine täiendavaid   märkusi.   39. 2. detsembril 2002 toimus maakohtus veel üks eelistung, kus kuulati ära 7   tunnistajat. Kuna osalised taotlesid täiendavate tunnistajate ülekuulamist, määras kohus 2.   aprilliks 2003 täiendava istungi.   40. 2003. aasta 2. aprilli istungil kuulas maakohus ära veel 3 tunnistajat. Siiski   taotles kumbki osaline veel ühe omapoolse tunnistaja ülekuulamist, kusjuures need   tunnistajad elasid erinevates linnades, nende tervis oli kehv ja nad olid kõrges eas.   Maakohus rahuldas nende taotluse ja lükkas asja läbivaatamise edasi nende tunnistaja   ülekuulamiseni.   41. Kaebaja endise naise tunnistaja ülekuulamine pidi toimuma 25. aprillil 2003   Otepääl. Kuid kuupäev ei sobinud tunnistajale ja tema küsitlemine lükati edasi.   15. mail 2003 palus Viljandi Maakohus Tallinna Linnakohtul kaebaja tunnistaja üle   kuulata, kuna tunnistaja elas Tallinnas. Oma palves märkis maakohus, et kohtuasja teeb   keerukaks tõik, et teatavad asjaolud ilmnesid aastakümneid tagasi, mis raskendab tõendite   kogumist.   B. Kriminaalmenetlus   42. Kaebaja naise taotluse põhjal, milles naine väitis, et tema abikaasa on teda   halvasti kohelnud, algatas Valga politsei 20. mail 1994 kaebaja vastu kriminaalmenetluse   oma naisele raskete kehavigastuste tekitamise tõttu.   43. 24. mail 1994 võeti kaebaja kohtu korralduse kohaselt vahi alla.   1. juunil 1994 esitati kaebajale täiendav süüdistus, mille kohaselt süüdistati teda veel   kahele inimesele kallale tungimises ja tulirelva ebaseaduslikuks omamises.   44. 2. juulil 1994 anti korraldus suunata kaebaja psühhiaatrilisele läbivaatusele ja   saata ta haiglasse. Läbivaatus toimus ajavahemikul 1. september–2. november 1994   Tallinna Psühhiaatriahaiglas, kus ta tunnistati vaimselt terveks.   45. Kaebaja vabastati vahi alt 20. detsembril 1994 ja 15. mail 1995 lõpetati tema   vastu algatatud kriminaalmenetlus, kuna tema toimepandud teod ei kujutanud endast   kuritegu ja kuna kallaletungide ohvrid ei soovinud esitada süüdistust.   C. Mitmesugused kahjutasumenetlused   46. Pärast vahi alt vabanemist 1994. aasta detsembris avastas kaebaja, et osa tema   varast, mis oli usaldatud 1994. aasta 9. mail antud kohtu korraldusega tema naise hoolde,   on kaduma läinud.   Treial_otsus_est(2.12.2003).doc   30. novembril 1995 esitas kaebaja Tartu Linnakohtule tsiviilhagi riigi vastu, nõudes   hüvitist tema ebaseadusliku kinnipidamise tulemusena kantud kahju eest. Eelkõige nõudis   ta hüvitist mitteainelise kahju eest, mis tulenes tema kinnipidamisest ja tema   paigutamisest psühhiaatriahaiglasse, ja kahjutasu kadumaläinud vara eest ja samuti oma   põllumajanduslikust tegevusest saamata jäänud tulu eest.   47. 1997. aasta 2. mai otsusega rahuldas linnakohus kaebaja hagi osaliselt.   Linnakohus jättis rahuldamata kaebaja nõude, mis käsitles vara kaotsiminekut, kuna   puudusid tõendid, et vara läks kaduma võimuorganite tegevuse või tegevusetuse tõttu.   Linnakohus märkis, et ühisvara jäi kaebaja naise käsutusse ja et menetlus selle   jagamiseks oli veel pooleli. Samuti jättis linnakohus rahuldamata saamatajäänud tulu   käsitleva nõude.   48. 27. jaanuaril 1998 toetas Tartu Ringkonnakohus esimese astme kohtu otsust   vara kaotsimineku osas. Ringkonnakohus tühistas otsuse selle osa, mis käsitles   saamatajäänud tulu käsitlevat nõuet, ja saatis selle linnakohtule tagasi uuesti kaalumiseks.   Samuti vähendas ringkonnakohus kaebajale maksmisele kuuluvat hüvitist mitteainelise   kahju eest.   22. aprillil 1998 keeldus Riigikohus andmast kaebajale menetlusluba.   49. Seejärel esitas kaebaja riigi vastu uued kahjutasunõuded seoses tema   kinnipidamise ja vara kaotsiminekuga. Kõik neid nõudeid käsitlevad menetlused lõpetati   põhjendusega, et asjas on juba tehtud lõplik kohtuotsus.   50. Samuti algatas kaebaja tsiviilmenetluse kohtuniku vastu, kes andis 9. mail   loa tema vara arestimiseks, samuti tema kriminaalasjas osalenud politseiuurija ja   oma naise vastu, nõudes nende ebaseadusliku tegevuse läbi varale põhjustatud kahju eest   hüvitist. 18. detsembril 2000 peatas Võru Maakohus kaebaja vara loendi koostamiseks ja   võimaliku kahju ulatuse kindlaksmääramiseks menetluse seni, kuni jõustub Viljandi   Maakohtu otsus, mis käsitleb abielu- ja pärandvara jagamist kaebaja ja tema naise vahel.   ÕIGUSKÜSIMUSED   I. KONVENTSIOONI ARTIKLI 6 LÕIKE 1 VÄIDETAV RIKKUMINE   51. Kaebaja väitis, et abielulahutust ja vara jagamist käsitlevat menetlust ei viidud   mõistliku aja jooksul lõpule, nagu seda nõutakse konventsiooni artikli 6 lõikega 1, mille   asjakohane osa on sõnastatud järgmiselt:   “Igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste… üle otsustamise korral õigus… asja arutamisele   mõistliku aja jooksul… kohtus…”   52. Riik vaidlustas selle väite.   Treial_otsus_est(2.12.2003).doc   A. Arvessevõetav ajavahemik   53. Riik väitis, et menetluse kestust tuleks iga nõude puhul eraldi vaadelda. Seega   kestis abielulahutusmenetlus 3. veebruarist 1993, mil kaebaja naine esitas oma hagi, 1.   detsembrini 1999, mil Viljandi Maakohus tegi osaotsuse, millega lahutati kaebaja abielu.   Abieluvara jagamise menetlus kestis 3. veebruarist 1994 4. detsembrini 2000, mil   maakohus tegi nõude suhtes otsuse. Riik väitis, et muid tsiviilmenetluse käigus esitatud   nõudeid, kuigi need kuuluvad sama asja koosseisu, ei tohiks arvesse võtta, kuna kaebaja   ei kaevanud neid nõudeid käsitleva kohtuliku arutamise kestuse üle.   54. EIÕK märgib, et menetlus algas 3. veebruaril 1994, mil kaebaja naine esitas   abielulahutust ja abieluvara jagamist käsitleva hagi. 23. veebruaril 1994 esitas kaebaja   hagi oma surnud pojast järele jäänud pärandvara jagamiseks. 12. aprillil 1994 ühendas   menetlev kohus need nõuded, et need ühe kohtuasja raames läbi vaadata.   EIÕK märgib, et konventsiooni artikli 6 alusel kaebaja esitatud kaebus käsitles just neid   menetlusi ja et EIÕK tunnistas selle kaebuse vastuvõetavaks.   Abielu lahutamise nõue otsustati 1. detsembril 1999, mil Viljandi Maakohus tegi   osaotsuse. Jätkunud vaidlus vara, mis koosnes nii abielu- kui ka pärandvarast, jagamise   üle otsustati osaliselt 4. detsembril 2000. Menetlus, mis käsitleb ülejäänud osa pärandvara   jagamise nõudest, on esimese astme kohtus veel pooleli.   Seega on 1994. aasta veebruaris algatatud menetlus kestnud ühtekokku rohkem kui   üheksa aastat ja üheksa kuud.   Kuna konventsioon jõustus Eesti suhtes 16. aprillil 1996, ei kuulu sellele kuupäevale   eelnenud ajavahemik siiski EIÕK pädevusse ajalise kehtivuse tõttu. Seega saab EIÕK   vaadelda üksnes pärast 16. aprilli 1996 möödunud seitsme aasta ja seitsme kuu pikkust   ajavahemikku, kuigi ta võtab arvesse seda, millisesse järku menetlused olid selleks   kuupäevaks jõudnud (vt muu hulgas, vajalike muudatustega, 1995. aasta 8. juuni   kohtuotsust asjas Yagci ja Sargin vs. Türgi, A-sari nr 319-A, lk 16, punkt 40).   B. Menetluse kestuse mõistlikkus   55. Menetluse kestuse mõistlikkust hinnatakse kohtuasja eripärast lähtuvalt, võttes   arvesse EIÕK loodud pretsedendiõiguses sätestatud tingimusi, eeskätt kohtuasja   keerukust, kaebaja tegevust ja pädevate võimuorganite tegevust [vt muu hulgas   kohtuotsust asjas Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa (suurkoda), punkt 67, EIÕK 1999-II   (taotlus nr 25444/94)].   1. Osaliste avaldused   56. Riik väitis, et kohtuasi tervikuna oli keerukas, kuna menetluse käigus olid   osalised pidevalt esitanud uusi ja täiendavaid nõudeid. Samuti oli kaebaja pöördunud   üksteisest sõltuvate ja mõningatel juhtudel ühesuguste nõuetega erinevatesse kohtutesse.   Treial_otsus_est(2.12.2003).doc   Pealegi oli abieluvara loend üsna pikk ja hõlmas põllumajanduslikku vara, mille   jaotamine oli raskem kui harilike majapidamisesemete puhul.   57. Väideti, et osalised aitasid oluliselt kaasa menetluse pikaajalisusele. Kaebaja   ei kasutanud oma menetlusõigusi heas usus, kuritarvitades neid. Tema ebasünnis   käitumine, mille eest ta sai trahvi, põhjustas kohtunike taandamise ja kohtuasja   üleandmise teisele kohtule 1997. aasta oktoobris. 1998. ja 1999. aastal ei saanud kohus   asja arutada kaebaja naise pikaajalise haiguse tõttu, mis ei võimaldanud tal kohal viibida.   Tundlikke ja isiklikke küsimusi hõlmavat kohtuasja ei olnud võimalik menetleda mõlema   osalise juuresolekuta. Kohus tegi kindlaks kaebaja naise esitatud edasilükkamispalvete   põhjuste tõelevastavuse, esitades järelepärimise tema tervisliku seisundi ja tema   menetluses osalemise võimelisuse kohta. Niipea kui tema tervis paranes, otsustas kohus   abielulahutuse esimesel istungil 1. detsembril 1999. Varaga seotud küsimuste arutamine   lükati 2000. aasta septembris osaliste palvel edasi. Väideti, et menetluse viibimisele aitas   kaasa mõlema osalise õigusliku esinduse puudumine.   58. Võimuorganite tegevuse osas möönis riik, et Valga Maakohtus viibis menetlus   teatavatel juhtudel, millest mõningate põhjuseks oli kohtunike taandamine. Siiski ilmnes   enamik viivitusi enne konventsiooni jõustumist Eesti suhtes, mis toimus 16. aprillil 1996.   Edasisi viivitusi, mis ilmnesid pärast seda, kui kohtuasi anti 1997. aasta oktoobris üle   Viljandi Maakohtule, ei saa lugeda kohtute põhjustatuks.   59. Kokkuvõttes leidis riik, et menetluste kogukestus asjakohasel ajavahemikul jäi   mõistlikkuse piiresse, kuna põhilised viivitused menetlustes olid tingitud osaliste   tegevusest.   60. Kaebaja väitis, et kohtuasi seiskus esimese astme kohtus märkimisväärseks   ajaks ja et tema ei takistanud menetlust.   2. EIÕK hinnang   61. EIÕK leiab, et kohtuasi oli teataval määral keerukas seetõttu, et esines ilmseid   raskusi asjaolude kindlakstegemisel ja tõendi kogumisel osaliste nõuete kohta, mida nad   muutsid ja täiendasid menetluse käigus. Siiski ei saa ainuüksi sellega õigustada menetluse   pikaajalisust.   62. Kaebaja tegevuse osas märgib EIÕK, et mitmel korral, eeskätt 1995. aasta   aprillis ja mais ning 2000. aasta novembris, taotles kaebaja asja menetleva kohtu   kohtunike taandamist. Tema käitumist 1995. aastal peeti sedavõrd teotavaks, et   kohtunikud tundsid vajadust end asja arutamisest kõrvaldada, mis põhjustas menetluses   viivituse.   1998. ja 1999. aastal lükkas asja menetlev kohus edasi kolm istungit kaebaja naise   pikaajalise haiguse tõttu, mis ei võimaldanud tal istungitel osaleda. 2000. aasta   septembris lükkas asja menetlev kohus edasi kaks määratud istungit mõlema osalise   palvel, kes soovisid kutsuda täiendavaid tunnistajaid. 2002. aasta juunis lükati asja   Treial_otsus_est(2.12.2003).doc     arutamine jälle edasi kaebaja endise naise kehva tervise tõttu. 2003. aastal põhjustasid   osaliste palved üle kuulata täiendavaid tunnistajaid mitme täiendava kohtuistungi   määramise.   Kuigi on tõsi, et osaliste tegevus aitas oluliselt kaasa menetluse pikaajalisusele, kordab   EIÕK, et isegi õigussüsteemides, kus kehtib põhimõte, et menetluslik algatusõigus on   osalistel, ei vabasta osaliste suhtumine kohtuid kohustusest tagada asja kiire arutamine,   nagu seda nõutakse artikli 6 lõikes 1 (vt 1998. aasta 26. veebruari kohtuotsust asjas   Patifis ja teised vs. Kreeka, kohtuotsuste ja lahendite kogumik 1998-I, lk 458, punkt 93).   63. Võimuorganite tegevuse osas märgib EIÕK, et osa kohtuasjast on veel pooleli   esimese astme kohtus pärast selle algatamist 1994. aasta veebruaris.   EIÕK märgib, et riik võtab omaks, et enne 16. aprilli 1996 ehk kuupäeva, mil   konventsioon jõustus Eesti suhtes, esines kohtute põhjustatud viivitusi. EIÕK ei leia   põhjust olla teistsugusel seisukohal.   Samuti tuleb ka järgnenud ajavahemiku suhtes teha arvustavaid märkusi. Pärast seda, kui   kaebaja nõudis 1995. aasta mais kohtunike taandamist, mis tingis lisamenetluse, mis   lõppes 13. märtsil 1996, ei toimunud kohtuasjas mingit edasiminekut selle üleandmiseni   29. oktoobril 1997 Viljandi Maakohtule, kes määras istungi 10. veebruariks 1998.   Maakohus kuulutas abielulahutuse küsimuses tehtud otsuse välja 1. detsembril 1999,   olles enne seda määranud 1998. ja 1999. aastaks üksnes kolm istungit, mis kõik lükati   edasi kaebaja naise haiguse tõttu.   EIÕK kordab siiski, et perekonnaseisuga seotud kohtuasjades tuleb asjakohaselt arvesse   võtta ka kaebaja huve ja näidata üles erilist töökust, pidades silmas menetluste ülemäära   suure kestuse võimalikke tagajärgi, eeskätt õiguse austusele perekonnaelu vastu   kasutamise osas [vt näiteks 1999. aasta 18. veebruari kohtuotsust asjas Laino vs. Itaalia   (suurkoda), punkt 18, EIÕK 1999-I (taotlus nr 33158/96)]. Käesoleval juhul kulus   esimese astme kohtul abielulahutusnõude otsustamiseks ligi viis aastat ja kümme kuud,   millest kolm aastat, seitse kuud ja viisteist päeva jäävad otse EIÕK pädevusse ajalise   kehtivuse põhjal.   Pärast abielulahutuse suhtes osaotsuse tegemist 1. detsembril 1999 määrati järgmine   kohtuistung järgnenud menetluses alles 2000. aasta septembriks. Teise otsuse, mis tehti   kohtuasjas 20. detsembril 2000, tühistas ringkonnakohus 30. aprillil 2001. Kohtuasja uus   läbivaatamine algas aga alles 11 kuud hiljem, 27. märtsil 2002.   Riigi väite kohase seose osas kaebaja algatatud erinevate menetluste vahel ei leia EIÕK   mingit märki sellest, et kõnealuste menetluste viibimine ja edasilükkumine oleks tingitud   menetlustest, mis käsitlesid kahjutasu vara väidetava kaotsimineku eest, või et esimesena   nimetatud menetlused oleksid mingil viisil sõltunud viimati nimetatute lõpptulemusest.   Treial_otsus_est(2.12.2003).doc     64. Eespool esitatut silmas pidades leiab EIÕK, et võimuorganid mitte üksnes ei   jätnud võtmata meetmeid menetluste kiirendamiseks, vaid vastutasid ka pärast 16. aprilli   ilmnenud märkimisväärsete viivituste eest.   Võttes arvesse ka menetluste kogukestust, mis on EIÕK pädevusse ajalise kehtivuse   põhjal jääval ajavahemikul seitse aastat ja seitse kuud, leiab EIÕK, et kaebaja kohtuasja   ei arutatud mõistliku aja jooksul.   65. Seega on konventsiooni artikli 6 lõiget 1 rikutud.   II. KONVENTSIOONI ARTIKLI 41 KOHALDAMINE   66. Konventsiooni artiklis 41 sätestatakse:   “Kui kohus leiab, et konventsiooni või selle juurde kuuluvaid protokolle on rikutud ja kõrge   lepinguosalise siseriiklik õigus lubab ainult osalist hüvitust, võib kohus vajadusel määrata   kahjukannatajale õiglase hüvituse.”   A. Kahjutasu   67. Kaebaja nõudis 720 708 Eesti krooni rahalise kahju eest ja 1 500 000 Eesti   krooni mitterahalise kahju eest (vastavalt 46 199 ja 96 156 eurot), mida ta kandis seoses   vara arestimisega.   68. Riik vaidlustas mõlemad nõuded, väites, et need ei olnud seotud vaadeldava   kohtuasjaga. Riik väitis, et menetluste kestuse osas oleks rikkumise tuvastamine   iseenesest õiglane hüvitus.   69. Rahalise kahju osas leiab EIÕK, et kaebaja ei ole suutnud tõendada, et   väidetav kahju tulenes tegelikult vaidlusaluste menetluste ebamõistlikult suurest   kestusest. Seega ei ole mingit põhjust talle selles osas midagi välja mõista [vt, vajalike   muudatustega, 2000. aasta 26. oktoobri kohtuotsust asjas Kudla vs. Poola (suurkoda),   punkt 164, EIÕK 2000-XI (taotlus nr 30210/96)].   70. EIÕK leiab, et kaebaja kandis mitterahalist laadi kahju, milleks on menetluste   pikalevenimisest tulenevad kurnatus ja pingeseisund. Arvestades asjaolusid ja tuginedes   oma hinnangu andmisel õiglastele alustele, mõistab EIÕK kaebajale välja 3000 eurot.   B. Kulud   71. Kaebaja taotles mitmesuguste siseriiklike menetluste ja EIÕKs toimunud   menetluse raames kantud kulude hüvitamist 23 800 Eesti krooni (1521 eurot) ulatuses.   72. Riik väitis, et see summa on liiga suur, ja palus EIÕKl määrata õiglane   summa.   Treial_otsus_est(2.12.2003).doc     73. EIÕK tuletab meelde, et selleks, et kulude suhtes artikli 41 kohaselt hüvitist   välja mõista, peab olema kindlaks tehtud, et need ka tegelikult kanti ja et need olid   hädavajalikud endast konventsiooni rikkumist kujutavas asjas hüvituse vältimiseks või   saamiseks ning et need olid oma suuruse poolest mõistlikud [vt näiteks kohtuotsust asjas   Nielsen ja Johnson vs. Norra (suurkoda), punkt 43, EIÕK 1999-VIII (taotlus nr   23118/93)].   EIÕK märgib, et kaebaja nõutav summa on sisuliselt seotud kahjutasumenetlustega, mis   on toimunud nii siseriiklikes võimuorganites kui ka EIÕKs. EIÕK tuletab meelde, et   2002. aasta 3. detsembri otsusega tunnistas ta vastuvõetamatuks kaebaja kaebuse, mis   käsitles vara arestimist ja tema nõuet saada hüvitist protokolli nr 1 artikli 1 alusel.   Enda käsutuses olevast teabest ja eespool esitatud alustest lähtuvalt mõistab kohus   kaebajale selles osas välja 300 eurot.   C. Viivis   74. Kohtu arvates on sobivaks viivisemääraks Euroopa Keskpanga laenuintressi   piirmäär, suurendatuna kolme protsendi võrra.   SELLEST LÄHTUVALT EIÕK:   1) leiab ühehäälselt, et konventsiooni artikli 6 lõiget 1 on rikutud;   2) leiab ühehäälselt, et:   a) kostjariik peab kolme kuu jooksul pärast konventsiooni artikli 44 lõike 2 kohast   kohtuotsuse lõplikuks muutumist maksma kaebajale järgmised summad, mis arvestatakse   ümber kostjariigi vääringusse maksmispäeval kehtiva vahetuskursi alusel:   i) 3000 (kolm tuhat) eurot mittevaralise kahju eest,   ii) 300 (kolmsada) eurot kulude eest,   iii) võimalikud maksud, mida võidakse võtta;   b) eespool nimetatud kolmekuulise tähtaja lõpu ja tasumise vahelise aja eest tuleb   maksta lihtviivist määra järgi, mis vastab Euroopa Keskpanga laenuintressi piirmäärale,   suurendatuna kolme protsendi võrra;   3) jätab ühehäälselt rahuldamata ülejäänud osa kaebaja nõudest õiglase hüvituse   saamiseks.   Treial_otsus_est(2.12.2003).doc     Koostatud inglise keeles ja tehtud teatavaks kirjalikult 2. detsembril 2003 EIÕK   reglemendi 77. reegli punktide 2 ja 3 kohaselt.   Michael O’Boyle   sekretär   Matti Pellonpää   esimees