5100/71;5101/71;5102/71;5354/72;5370/72

WyrokETPCz1976-06-08ECLI:CE:ECHR:1976:0608JUD000510071

Analiza orzeczenia

Sekcja wygenerowana przez AI na podstawie treści orzeczenia — nie stanowi cytatu.

Zagadnienie prawne
Czy kary dyscyplinarne nałożone na żołnierzy w holenderskich siłach zbrojnych, w tym areszt tymczasowy i umieszczenie w jednostce dyscyplinarnej, stanowiły pozbawienie wolności niezgodne z art. 5 Konwencji? Czy postępowania dyscyplinarne przed sądami wojskowymi spełniały wymogi rzetelnego procesu z art. 6 Konwencji, w szczególności w zakresie publiczności rozpraw i gwarancji obrony? Czy ograniczenia wolności słowa i zrzeszania się nałożone na żołnierzy były zgodne z art. 10 i 11 Konwencji? Czy różnice w traktowaniu żołnierzy ze względu na stopień lub w porównaniu z cywilami stanowiły dyskryminację w rozumieniu art. 14 Konwencji?
Ratio decidendi
Trybunał uznał, że Konwencja ma zastosowanie do żołnierzy, jednak jej interpretacja musi uwzględniać specyfikę życia wojskowego i dyscypliny. W kwestii art. 5, Trybunał rozróżnił między różnymi rodzajami kar dyscyplinarnych, uznając areszt (w tym tymczasowy) i umieszczenie w jednostce dyscyplinarnej za pozbawienie wolności, podczas gdy areszt domowy i koszarowy nie. Stwierdzono naruszenie art. 5 § 1 w przypadku tymczasowego aresztu Engela, ponieważ przekroczył on maksymalny dozwolony czas i nie mieścił się w żadnej z kategorii pozbawienia wolności wymienionych w art. 5 § 1. W odniesieniu do art. 6, Trybunał uznał, że pojęcie „oskarżenia w sprawie karnej” ma autonomiczną interpretację i może obejmować poważne kary dyscyplinarne prowadzące do pozbawienia wolności. Stwierdzono naruszenie art. 6 § 1 dla de Wita, Donę i Schula z powodu niepublicznego charakteru rozpraw przed Najwyższym Sądem Wojskowym. Trybunał uznał, że różnice w traktowaniu ze względu na stopień wojskowy lub w porównaniu z cywilami nie stanowiły dyskryminacji w rozumieniu art. 14 w kontekście art. 5 i 10, ze względu na specyfikę służby wojskowej i uzasadnione cele utrzymania dyscypliny.
Stan faktyczny
Pięciu holenderskich żołnierzy (Cornelis J.M. Engel, Peter van der Wiel, Gerrit Jan de Wit, Johannes C. Dona i Willem A.C. Schul) zostało ukaranych dyscyplinarnie w latach 1970-1971 za różne przewinienia, takie jak nieuprawnione opuszczenie jednostki, nieostrożna jazda, nieposłuszeństwo oraz publikowanie artykułów podważających dyscyplinę wojskową. Kary obejmowały areszt domowy, areszt koszarowy, areszt (w zamkniętej celi) oraz umieszczenie w jednostce dyscyplinarnej. Engel został tymczasowo aresztowany, a Dona i Schul byli w areszcie koszarowym przed ostatecznym orzeczeniem. Skarżący odwoływali się od decyzji do oficerów rozpatrujących skargi, a następnie do Najwyższego Sądu Wojskowego.
Rozstrzygnięcie
Trybunał jednogłośnie stwierdza, że art. 5 nie ma zastosowania do aresztu domowego Engela i van der Wiela. Dwunastoma głosami za i jednym przeciw stwierdza, że art. 5 nie ma zastosowania do aresztu koszarowego de Wita oraz aresztu koszarowego Dona i Schula przed wyrokiem. Jedenastoma głosami za i dwoma przeciw stwierdza, że umieszczenie Dona i Schula w jednostce dyscyplinarnej nie naruszyło art. 5 § 1. Dziewięcioma głosami za i czterema przeciw stwierdza, że tymczasowy areszt Engela naruszył art. 5 § 1, ponieważ nie był uzasadniony żadnym z punktów tego artykułu. Dziesięcioma głosami za i trzema przeciw stwierdza, że tymczasowy areszt Engela naruszył art. 5 § 1 również dlatego, że przekroczył dozwolony 24-godzinny limit. Jednogłośnie stwierdza, że umieszczenie Dona i Schula w jednostce dyscyplinarnej oraz tymczasowy areszt Engela nie naruszyły art. 5 § 1 w związku z art. 14. Dwunastoma głosami za i jednym przeciw stwierdza, że umieszczenie Dona i Schula w jednostce dyscyplinarnej nie naruszyło art. 5 § 4. Jedenastoma głosami za i dwoma przeciw stwierdza, że art. 6 nie ma zastosowania do Engela na podstawie „oskarżenia w sprawie karnej”. Jednogłośnie stwierdza, że art. 6 nie ma zastosowania do Engela na podstawie „praw i obowiązków o charakterze cywilnym”. Jednogłośnie stwierdza, że art. 6 nie ma zastosowania do van der Wiela. Jedenastoma głosami za i dwoma przeciw stwierdza, że w sprawie de Wita, Donę i Schula naruszono art. 6 § 1 z powodu rozprawy in camera. Jednogłośnie stwierdza, że w sprawie Dona i Schula nie naruszono art. 6 § 2. Jednogłośnie stwierdza, że w sprawie de Wita, Donę i Schula nie naruszono art. 6 § 3 lit. b. Dziewięcioma głosami za i czterema przeciw stwierdza, że w sprawie de Wita, Donę i Schula nie naruszono art. 6 § 3 lit. c. Dziewięcioma głosami za i czterema przeciw stwierdza, że w sprawie de Wita nie naruszono art. 6 § 3 lit. d. Dwunastoma głosami za i jednym przeciw stwierdza, że w sprawie Dona i Schula nie naruszono art. 6 § 3 lit. d. Jednogłośnie stwierdza, że w sprawie de Wita, Dona i Schula nie naruszono art. 6 w związku z art. 14. Jednogłośnie stwierdza, że nie ma potrzeby rozpatrywania skargi Dona i Schula dotyczącej art. 6 w związku z art. 18. Jednogłośnie stwierdza, że w sprawie Dona i Schula nie naruszono art. 10 samodzielnie ani w związku z art. 14, 17 lub 18. Jednogłośnie stwierdza, że w sprawie Dona i Schula nie naruszono art. 11. Jednogłośnie stwierdza, że kwestia zastosowania art. 50 nie powstaje w sprawie van der Wiela ani w odniesieniu do skarg Engela, de Wita, Donę i Schula, które nie zostały uwzględnione. Dwunastoma głosami za i jednym przeciw stwierdza, że kwestia zastosowania art. 50 w odniesieniu do naruszeń stwierdzonych w sprawie Engela (art. 5 § 1) oraz de Wita, Donę i Schula (art. 6 § 1) nie jest jeszcze gotowa do rozstrzygnięcia, w związku z czym zastrzega tę kwestię i określa dalszy tryb postępowania.

Pełny tekst orzeczenia

Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   ESILEHT   ENGLISH   EUROOPA INIMÕIGUSTE KOHUS   KOHTUASJADE MITTEAMETLIKUD KOKKUVÕTTED JA TAUSTAD:   ENGEL JA TEISED versus HOLLAND   8. juuni 1976. aasta kohtuotsus   A. Põhifaktid   Selle kohtuasja viis kaebajat • Cornelis J.M. Engel, Peter van der Wiel, Gerrit Jan de Wit,   Johannes C. Dona ja Willem A.C. Schul • on Hollandi kodanikud, kes 1970. ja 1971. aastal   teenisid madalama auastmega ajateenijatena Hollandi relvajõududes. Kõigile kaebajaile olid   nende otsesed ülemad määranud erinevad karistused sõjaväedistsipliini rikkumise eest. Hr Engel   ja hr van der Wiel mõisteti süüdi väeosa territooriumilt loata lahkumises, hr de Wit hoolimatus   sõidukijuhtimises ja korraldustele mitteallumises. Hr Dona ja hr Schul olid Ajateenijate Liidu   ajakirja toimetajad; nemad said karistada selles ajakirjas ilmunud sõjaväedistsipliini õõnestavate   artiklite eest.   Hr de Witi, hr Dona ja hr Schuli esialgne karistus oli distsiplinaarüksusesse paigutamine. Hr Engeli   ja hr van der Wieli karistus oli kas mitmepäevane koduarest, kasarmuarest või arest. Kuna hr   Engel oli oma esimesest karistusest kõrvale hiilinud, määrati talle enne uut karistust ajutine arest.   Iga kaebaja esitas edasikaebuse kaebustega tegelevale ohvitserile ja seejärel Kõrgemale   Sõjakohtule, kes sisuliselt kinnitas edasikaevatud otsuse õigsust. Kõrgem Sõjakohus lühendas   siiski hr de Witi karistust kaheteistkümnepäevase kasarmuarestini ja hr Schuli karistusaega neljalt   kuult kolmele. Hr Donale ja hr Schulile määrati edasikaebuste menetluse ajal eelvangistus veidi   vähem kui kuu aega kestnud kasarmuarestina; nende karistused viidi täide peatselt pärast   Kõrgema Sõjakohtu otsust.   Koduarestis olev reamees või allohvitser ei tohtinud tavaliselt kasarmu territooriumilt lahkuda, aga   tal oli lubatud teenistusvälisel ajal seal vabalt ringi liikuda. Kasarmuarest kujutas endast   kinnipidamist spetsiaalselt selleks kohandatud, ent lukustamata ruumis ainult teenistusvälisel ajal.   Arest tähendas, et karistus kandvad reamehed ja allohvitserid olid lukustatud arestikambrisse nii   teenistus- kui ka teenistusvälisel ajal.   Distsiplinaarüksusesse paigutamine, mida kohaldati vaid ajateenijatele, seisnes õigusrikkuja   allutamises tavalisest rangemale distsipliinile ja tema saatmises kolmeks kuni kuueks kuuks   spetsiaalsesse kinnipidamisasutusse. Kaks viimati nimetatud karistust kaotati 1974. aastal.   B. Menetlus Euroopa Inimõiguste Komisjonis   Kaebajad esitasid kaebused Euroopa Inimõiguste Komisjonile 1971. aasta eri kuupäevadel. Kõik   kaebajad väitsid, et neile kohaldatud karistus kujutas endast vabaduse võtmist, mis on vastuolus   artikliga 5, et sõjaväeasutustes ja Kõrgemas Sõjakohtus toimunud menetlus ei vastanud artikli 6   nõuetele ja et neid koheldi diskrimineerivalt, millega rikuti artiklit 14 koostoimes artikliga 5 ja artikli   lõikega 1. Lisaks sellele esitati eraldi väited artikli 5 rikkumise kohta: hr Engel viitas oma ajutisele   arestile ning hr Dona ja hr Schul eelvangistusele. Kaks viimatinimetatud kaebajat väitsid veel, et   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (1 of 23) [11/05/2001 09:00:48]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   nende puhul oli rikutud artikleid 10, 11, 14, 17 ja 18.   Oma ettekandes avaldas Komisjon arvamust, et peale koduaresti oli kõigi kaebajate esitatud   väidete põhjal alust kahtlustada artikli 5 lõigete 1 ja 4 rikkumist ning et hr Engeli ajutine arest oli   samuti vastuolus artikli 5 lõikega 1, aga teiste kaebuste puhul ei olnud tegemist konventsiooni   sätete rikkumisega.   Komisjon esitas asja Kohtule 8. oktoobril 1974 ja Hollandi valitsus tegi seda 17. detsembril 1974.   VÄLJAVÕTE KOHTUOTSUSEST   ÕIGUSLIK PÕHJENDUS   54. Valitsus, Komisjon ja kaebajad olid üksmeelselt seisukohal, et põhimõtteliselt ei kohaldu   konventsioon mitte ainult tsiviilisikutele, vaid ka relvajõududes teenijatele. Konventsiooni artiklites   ja 14 sätestatakse, et "kõik lepinguosaliste jurisdiktsiooni alla kuuluvad isikud" kasutavad "ilma   mingi diskrimineerimiseta" I osas sätestatud õigusi ja vabadusi. Artikli 4 lõike 3 punktis b ei arvata   sõjaväeteenistust sunniviisilise ega kohustusliku töötamise hulka ning kinnitatakse konventsiooni   tagatiste laienemist üldjuhul ka ajateenijaile. Sama kehtib artikli 11 lõike 2 puhul in fine, millega   riikidel lubatakse kehtestada eri piirangud relvajõududes teenijate kogunemis- ja   ühinemisvabadustele.   Sellest hoolimata peab Euroopa Inimõiguste Kohus konventsiooni sätete tõlgendamisel ja   kohaldamisel kõnealuse asja puhul silmas pidama sõjaväeelu eripära ja mõju relvajõududes   teenijatele.   55. Märkinud ära need esialgsed seisukohad, vaatab Kohus artiklite kaupa läbi kõigi viie kaebaja   või neist mõne esitatud kaebused.   I. ARTIKLI 5 VÄIDETAV RIKKUMINE   A. Artikli 5 lõike 1 väidetav rikkumine eraldivõetuna   56. Kõik kaebajad väidavad, et neile kohaldatud distsiplinaarkaristus või -karistused ning -meede   või -meetmed olid vastuolus artikli 5 lõikega 1, mis sätestab:   "Igaühel on õigus isikuvabadusele ja turvalisusele. Kelleltki ei või võtta tema vabadust, välja   arvatud seaduses kindlaksmääratud korras järgmistel juhtudel:   a) seaduslik kinnipidamine pädeva kohtu süüdimõistva otsuse alusel;   b) seaduslik vahistamine või kinnipidamine kohtu seadusliku korralduse täitmatajätmise eest või   seaduses ettenähtud kohustuste täitmise tagamiseks;   c) seaduslik vahistamine või kinnipidamine, et tuua ta pädeva õigusvõimu ette põhjendatult   kahtlustatuna õiguserikkumises või kui põhjendatult peetakse vajalikuks takistada õiguserikkumise   toimepanekut või põgenemist pärast seda;   d) seadusliku korralduse alusel alaealise kinnipidamine hariduslikuks järelevalveks või tema   seaduslik kinnipidamine pädeva õigusvõimu ette toomiseks;   e) seaduslik kinnipidamine, takistamaks nakkushaiguste levikut, samuti ebaterve psüühikaga   isikute, alkohoolikute, narkomaanide või hulkurite seaduslik kinnipidamine;   f) seaduslik vahistamine või kinnipidamine, vältimaks tema loata sissesõitu riiki või et võtta   meetmeid tema väljasaatmiseks või -andmiseks."   1. Õigus isikuvabadusele sõjaväeteenistuses   57. Konventsiooni väljatöötamise ja sõlmimise ajal olid enamikus lepinguosalistes riikides   kaitsejõud, millega kaasnev sõjaväedistsipliini süsteem võimaldas juba oma olemuselt piirata   mõningaid kaitsejõududes teenijate õigusi ja vabadusi, mis ei tulnud kõne alla tsiviilisikute puhul.   Sellise neis riikides siiani kehtiva süsteemi olemasolu ei ole iseenesest vastuolus riikide   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (2 of 23) [11/05/2001 09:00:48]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   konventsioonijärgsete kohustustega.   Sellest hoolimata hõlmab artikli 5 lõige 1 ka sõjaväedistsipliini. Lisaks sellele, et selle normi   tõlgendamisel tuleb arvestada artikleid 1 ja 14 (punkt 54 eespool), on selles toodud vabaduse   võtmise põhjuste loetelu lõplik, mida väljendavad ka sõnad "välja arvatud järgmistel juhtudel".   Sellest tulenevalt võib distsiplinaarkaristus või -meede rikkuda artikli 5 lõiget 1. Valitsus nõustub   sellega.   58. Sätestades "õigust isikuvabadusele", peetakse artikli 5 lõikes 1 silmas üksikisiku vabadust   selle klassikalises mõistes, s.t inimese füüsilist vabadust. Selle eesmärk on tagada, et kelleltki ei   võetaks vabadust meelevaldselt. Nagu valitsus ja Komisjon toonitasid, ei puuduta see ainult   liikumisvabaduse piiramist (protokolli nr 4 artikkel 2). See nähtub nii mõistetest "vabaduse   võtmine", "vahistamine" ja "kinnipidamine", mis esinevad ühtlasi lõigetes 2 kuni 5, kui ka artikli 5   võrdlemisest konventsiooni ja selle protokollide teiste õigusnormidega.   59. Otsustamaks, kas kelleltki on "võetud tema vabadus" artikli 5 tähenduses, peab lähtuma   konkreetsest olukorrast. Lepinguosalistes riikides eksisteeriv sõjaväeteenistus ei kujuta endast   iseenesest mingil moel vabaduse võtmist konventsiooni mõistes, mida sõnaselgelt väljendab ka   artikli 4 lõike 3 punkt b. Lisaks sellele tingivad sõjaväeteenistuse erinõuded relvajõududes   teenijate liikumisvabaduse üsna ulatuslikke piiranguid, mistõttu sõjaväeteenistusega tavalised   kaasnevad piirangud ei mahu artikli 5 alla.   Iga riik on pädev välja töötama oma sõjaväedistsipliini süsteemi ja selles valdkonnas on tal teatud   kaalutlusõigus. Piirid, mille ületamine on lepinguosalistel artikli 5 järgi keelatud, ei ole sõjaväelaste   ja tsiviilisikute jaoks samad. Distsiplinaarkaristus või - meede, mille kohaldamine tsiviilisikule   kujutaks endast vaieldamatult vabaduse võtmist, ei pruugi tähendada sama sõjaväelase puhul.   Sellest hoolimata on selline karistus või meede vastuolus artikliga 5, kui see selgelt erineb   lepinguosaliste riikide relvajõududes tavapäraselt kehtivaist piirangutest. Selle kindlakstegemiseks   tuleb arvesse võtta mitmeid tegureid nagu asjaomase karistuse või meetme olemus, kestus ja   mõju ning kohaldamise viis.   2. Vabaduse võtmise tuvastamine käesolevas asjas   60. Neid eeldusi aluseks võttes uurib Kohus, kas käesolevas asjas on vabaduse võtmise juhtusid   üks või enam. Valitsuse põhiseisukohas on vastus sellele küsimusele kõigi vaidlustatud karistuste   ja meetmete puhul eitav (seletuskirja punktid 15 - 19, ning suulised põhjendused), samas on aga   Komisjon arvamusel, et artikli 5 lõiget 1 ei riku ainult koduarest (ettekande punktid 15 - 19).   61. Hr Engeli kolmepäevane (vt punktid 34 - 36 eespool, teine karistus) ja hr van der Wieli   neljapäevane (vt punktid 37-39 eespool) koduarest ei kujutanud endast vabaduse võtmist. Ehkki   sellise karistuse saanud sõjaväelased ei tohi teenistusvälisel ajal lahkuda oma eluruumidest,   sõjaväehoone või -objekti territooriumilt, ei suleta neid lukustatud ruumidesse ja nad jätkavad   teenistuskohustuste täitmist (1903. aasta seaduse artikkel 8 ja punkt 18 eespool). Nende jaoks   jääb sõjaväeline elukorraldus enam-vähem samaks.   62. Kasarmuarest erineb koduarestist ainult ühes: teenistusvälisel ajal kannavad sõjaväelased   määratud karistust spetsiaalselt selleks ettenähtud ruumis, kust nad ei tohi lahkuda, et minna   näiteks sööklasse, kinno või puhkeruumidesse, ent neid ei hoita luku taga (1903. aasta seaduse   artikkel 9-B ja punkt 19 eespool). Sellest tulenevalt ei loe Kohus kaheteistkümnepäevast   kasarmuaresti, mille vaidlustas hr de Wit (punkt 41 eespool), vabaduse võtmiseks.   63. Arest, mis kaotati 1974. aastal, erines koduarestist ja kasarmuarestist selle poolest, et   karistatud allohvitserid ja reamehed kandsid nii päeval kui öösel karistust lukustatud arestikambris   ning olid seetõttu eemaldatud ka oma igapäevastest teenistuskohustustest (1903. aasta seaduse   artikkel 9-B ja punkt 20 eespool). Seega oli tegemist vabaduse võtmisega. Sellest järeldub, et hr   Engelile kohaldatud ajutine arest (1903. aasta seaduse artikkel 44; punktid 26, 34 ja 35 eespool)   kujutas endast vabaduse võtmist, vaatamata oma lühikesele kestusele (20. - 22. märts 1971).   64. Distsiplinaarüksusesse paigutamine, mis samuti 1974. aastal kaotati, ent mida 1971. aastal   kohaldati hr Donale ja hr Schulile, oli vastavalt Hollandi sõjaväe distsiplinaarõigusele kõige rangem   karistus. Distsiplinaarmenetluse korras selle karistuse saanud isikuid ei eraldatud   kriminaalkoodeksi alusel selle täiendava karistusena saanud õigusrikkujatest ning ühe kuu jooksul   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (3 of 23) [11/05/2001 09:00:48]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   või kauem ei tohtinud nad kinnipidamisasutusest lahkuda. Kinnipidamisaeg oli kolmest kuni kuue   kuuni; see oli teiste karistuste kestusega võrreldes tunduvalt pikem aeg, kaasa arvatud arest, mis   võis kesta ühest kuni neljateistkümne päevani. Samuti selgus, et hr Dona ja hr Schul veetsid öö   lukustatuna arestikambrisse (1903. aasta seaduse artiklid 5, 18 ja 19, 1971. aasta 14. juuni   kuninglik dekreet ning punktid 21 ja 50 eespool). Neil põhjustel otsustas Kohus, et antud juhul oli   tegemist vabaduse võtmisega.   65. Sama ei kehti aga meetmete kohta, mida kohaldati enne eespool nimetatud karistust hr   Donale ja hr Schulile ajavahemikus 8. oktoobrist 3. novembrini 1971, sest nad kandsid   eelvangistust kasarmuarestina (1903. aasta seaduse artikkel 20; punktid 22, 46, 48 ja 62 eespool).   66. Seetõttu järeldab Kohus, et hr Engeli ja hr van der Wieli koduarest, hr van der Witi   kasarmuarest ning hr Dona ja hr Schuli eelvangistus ei vaja artikli 5 lõikest 1 lähtudes põhjalikumat   uurimist.   7. aprillil 1971 tehtud otsus määrata hr Engelile kahepäevane arest, mille 23. juunil 1971 kinnitas   Kõrgem Sõjakohus, ühtis tegelikult varasema meetmega: see loeti kaebaja ajutise arestiga 20. -   22. märtsini 1971 juba kantuks (punktid 34 - 36 eespool, kolmas karistus).   Teiselt poolt peab Kohus otsustama, kas nimetatud ajutine arest ning hr Dona ja hr Schuli   distsiplinaarüksusesse paigutamine oli kooskõlas artikli 5 lõikega 1.   3. Käesolevas kohtuasjas tuvastatud vabaduse võtmise juhtude vastavus artikli 5 lõikele 1   67. Valitsus väitis täiendavalt, et hr Dona ja hr Schuli distsiplinaarüksusesse paigutamine ning hr   Engeli ajutine arest olid kooskõlas artikli 5 lõike 1 punktiga a ja punktiga b (seletuskirja punktid   21-23); neile karistustele ei kohaldunud punktid c kuni f.   68. Artikli 5 lõike 1 punkt a lubab "seaduslikku kinnipidamist pädeva kohtu süüdimõistva otsuse   alusel".   Nii nagu valitsus märgib ka Kohus (asja arutamine 29. oktoobril 1975), et see säte ei tee vahet,   millises süüteos isik on süüdi mõistetud. Seda kohaldatakse igale "kohtu" poolt tehtud   "süüdimõistva otsusega" vabaduse võtmisele, olenemata sellest, kas asjaomase riigi siseriikliku   õiguse järgi on tegemist kriminaal- või distsiplinaarõigusrikkumisega.   Hr Dona ja hr Schuli puhul oli tõesti tegemist vabaduse võtmisega "pärast" nende süüdimõistmist   Kõrgemas Sõjakohtus. 1903. aasta seaduse artikli 64 põhjal olid nende poolt otsese ülema (8.   oktoober 1971) ja kaebustega tegeleva ohvitseri (19. oktoober 1971) poolt tehtud otsuste peale   esitatud edasikaebused peatava toimega - asjaolu, mille Komisjon ilmselt kahe silma vahele jättis   (ettekande punkt 85 ja lisa IV), ent valitsus õigustatult ära märkis (seletuskirja punkt 21). Järelikult   toimus hr Dona ja hr Schuli üleviimine Nieuwersluisi distsiplinaarkasarmusse alles 17. novembri   1971. aasta lõplike kohtuotsuste põhjal (punktid 28, 48 ja 50 eespool).   Jääb üle kindlaks teha, kas mainitud otsused tegi "pädev kohus" artikli 5 lõike 1 punkti a   tähenduses. Kõrgem Sõjakohus, kelle pädevust ei vaidlustatud, on organisatsioonilisest küljest   vaadatuna kindlasti kohus. Selle kohtu nelja sõjaväelasest liiget võib küll kahtlemata seaduse järgi   tagandada, ent nii nagu kohtu kahel tsiviilisikust liikmel on neil konventsiooni mõistele "kohus"   vastav sõltumatus (18. juuni 1971. aasta kohtuotsus De Wilde'i, Oomsi ja Versypi asjas, Seeria A,   nr 12, lk 41, punkt 78 ja punkt 30 eespool).   Samuti ei ilmne toimikust (punktid 31-32 ja 48-49 eespool), et hr Donal ja hr Schulil oleksid   Kõrgemas Sõjakohtus toimunud menetluse ajal puudunud piisavad õiguslikud tagatised, mis on   sätestatud artikli 5 lõike 1 punktiga a (see on autonoomne säte, mille nõuete ulatus ei kattu alati   artikli 6 nõuetega). Nimetatud kahele kaebaja käsutuses olnud tagatised näivad olevat artikli 5   lõike1 punkti a mõistes "piisavad", kui arvestada menetluse toimumise "asjaolusid" (eespool   viidatud otsus 18. juunist 1971. aasta, Seeria A, nr 12, lk 41 - 42, punkt 78). Artikli 6 puhul   otsustab Kohus allpool, kas see on kõnealusele asjale kohaldatav, ning kui on, siis kas seda   järgiti.   Lõpuks tuleb märkida, et karistus määrati ja viidi täide "seaduslikult" ja "seaduses   kindlaksmääratud korras". Kokkuvõtvalt: karistus ei olnud vastuolus artikli 5 lõikega 1.   69. Hr Engeli ajutine arest ei lange selgelt artikli 5 lõike 1 punkti a kohaldamisalasse.   Valitsuse vastuväide tugineb punktile b, sest nimetatud punkt lubab "seaduslikku vahistamist või   kinnipidamist … seaduses ettenähtud kohustuste täitmise tagamiseks".   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (4 of 23) [11/05/2001 09:00:48]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   Kohus leiab, et sõnad "seaduses ettenähtud kohustuste täitmise tagamiseks" puudutavad ainult   juhtumeid, mille puhul seadus lubab inimese kinnipidamist sundimaks teda täitma konkreetset ja   kindlaksmääratud kohustust, mida ta seni ei ole täitnud. Selle fraasi laiendava tõlgendamise   tagajärjed oleksid vastuolus õigusriigi põhimõttega, millest juhindub kogu konventsioon (21.   veebruari 1975. aasta otsus Golderi asjas, Seeria A, nr 18, lk 16-17, punkt 34). See õigustaks   näiteks halduskinnipidamise kohaldamist, sundimaks kodanikku täitma mis tahes üldist   seadusjärgset kohustust.   Hr Engeli ajutise aresti eesmärk ei olnud mingil juhul tagada selliste kohustuste täitmine tulevikus.   1903. aasta seaduse artikkel 44, mida kohaldatakse juhul, kui ohvitseril on "piisavalt alust oletada,   et tema alluv on tõsiselt rikkunud sõjaväedistsipliini", viitab juba toimunud sündmustele. Artikliga   lubatud meetme kohaldamine on ettevalmistava iseloomuga sõjaväe distsiplinaarmenetlusele ja   on seega karistusliku iseloomuga. Võib-olla on selle abinõu lisaeesmärgiks või -tagajärjeks   sundida relvajõududes teenijaid edaspidi oma kohustusi täitma, ent punktiga b saab seda vaid   kunstlikult siduda. Sellise kooskõla olemasolul saaks nimetatud punkti kohaldada ka stricto sensu   vabadusekaotuslikele karistustele, tuginedes nende ümberveenvale iseloomule. Seega kaoksid   niisuguste karistuste puhul punktis a sätestatud põhitagatised.   Nimetatud abinõu sarnaneb tegelikult rohkem konventsiooni artikli 5 lõike 1 punktis c nimetatule.   Ent käesoleva asja puhul ei olnud täidetud üks selle sätte nõuetest, sest hr Engeli kinnipidamise   eesmärgiks ajavahemikus 20.-22. märtsini 1971 ei olnud eesmärgiks "tema toomine pädeva   õigusvõimu ette" (Komisjoni ettekande punktid 86-88).   Samuti ei olnud hr Engeli ajutine arest "seaduslik" artikli 5 lõike 1 tähenduses, sest 28. oktoobril   toimunud asja arutamisel esitatud andmete järgi ületas selle kestus 22-30 tunni võrra 1903.   aasta seaduse artikliga 45 lubatud maksimaalselt 24-tunnise perioodi.   Nagu väitis valitsus, heastas kaebustega tegelev ohvitser hiljem selle vea, lugedes hr Engeli   distsiplinaarkaristuse kaks päeva aresti, mis määrati talle 5. aprillil 1971 ja mille kinnitas Kõrgem   Sõjakohus 23. juunil 1971, juba kantuks ajavahemikus 20.-22. märtsini 1971, ent Euroopa Kohtu   kohtupraktikast tuleneb selgelt, et eelvangistuse lugemine hilisema karistuse osana ei tähenda,   nagu poleks artikli 5 lõike 3 rikkumist esinenud, see võib aga omada tähtsust artikli 50 põhjal, sest   see vähendas tekitatud kahju (10. novembri 1969 kohtuotsus Stögmülleri asjas, Seeria A, nr 9, lk   27, 36 ja 39-45; 16. juuli 1971 kohtuotsus ja 22. juuni 1972 kohtuotsus Ringreiseni asjas, Seeria A,   nr 13, lk 20 ja 41-45, ning nr 15, lk 8, punkt 21; 7. mai 1974 kohtuotsus Neumeisteri asjas, Seeria   A, nr 17, lk 18-19, punktid 40-41). Kohus ei näe põhjust teha uus otsus, uurides hr Engeli ajutise   aresti vastavust artikli 5 lõikele 1. Kokkuvõttes: kaebajalt vabaduse võtmine ajavahemikus 20.-22.   märtsini 1971 oli nimetatud lõikega vastuolus.   B. Artikli 5 lõike 1 väidetav rikkumine koostoimes artikliga 14   70. Kaebajate avalduste järgi olid vaidlustatud karistused ja meetmed vastuolus artikli 5 lõikega 1   ka koostoimes artikliga 14, mis sätestab:   "Käesolevas konventsioonis sätestatud õiguste ja vabaduste kasutamine tagatakse ilma mingi   diskrimineerimiseta selliste tunnuste alusel nagu sugu, rass, nahavärvus, keel, usutunnistus,   poliitilised või muud veendumused, rahvuslik või sotsiaalne päritolu, rahvusvähemusse kuuluvus,   varanduslik, sünni- või muu seisund."   71. Kuna osa neist karistustest ja meetmetest ei olnud vabadusekaotuslikud (punktid 61, 62 ja 65   eespool), ei tekita nendega seotud väidetav diskrimineerimine artikli 14 seisukohalt mingeid   probleeme, sest see artikkel ei mõjutanud artikli 5 lõikega 1 sätestatud õiguse kasutamist. Sama ei   kehti aga hr Engeli ajutise aresti ning hr Dona ja hr Schuli distsiplinaarüksusesse paigutamise   kohta (punktid 63 ja 64 eespool).   72. Hr Engel, hr Dona ja hr Schul protesteerisid eelkõige sõjaväes teenijate erineva kohtlemise   vastu. Vastavalt 1903. aasta seaduse artiklitele 10 ja 44 oli arestina kohaldatav ajutine arest   karistus, mida ohvitserid kandsid oma eluruumides või majutuskohas, allohvitserid ja reamehed   lukustati aga arestikambrisse (punkt 20 eespool). Mis puutub distsiplinaarüksusesse paigutamisse,   siis see karistus ähvardas ainult reamehi (1903. aasta seaduse artiklid 3 kuni 5 ning punktid 16 ja   eespool).   Auastmest tulenev kohtlemiserinevus võib olla vastuolus artikliga 14. Selles sättes toodud loetelu   on näitlik ja mitteammendav, mis nähtub ka sõnadest "selliste tunnuste alusel nagu" (prantsuse   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (5 of 23) [11/05/2001 09:00:48]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   keeles notamment). Lisaks sellele on sõna "seisund" (inglise keeles status, prantsuse keeles   situation) piisavalt lai mõiste hõlmamaks ka auastet. Kohtlemiserinevus vabadusekaotusliku   karistuse või meetme täideviimisel jääb artikli 14 kohaldamisalasse ka seetõttu, et selles kajastub   paratamatult viis, kuidas artikli 5 lõikes 1 sätestatud õiguse "kasutamist tagatakse". Nendes kahes   punktis ei nõustu Kohus valitsuse seisukohtadega (Komisjoni ettekande punkti 40 esimene lõik),   vaid ühineb pigem Komisjoni otsusega (sealsamas, punktid 133-134).   Kohus on teadlik, et mitme lepinguosalise riigi asjaomastes seadustes võib täheldada, ehk küll   erineval määral, suundumust ohvitseride, allohvitseride ja reameeste suuremale võrdsusele   distsiplinaarküsimustes. 12. septembril 1974 vastu võetud Hollandi seadus sisaldab selle   suundumuse markantset näidet. Kaotades aresti ja distsiplinaarüksusesse paigutamise, likvideerib   nimetatud seadus ka hr Engeli, hr Dona ja hr Schuli kritiseeritud kohtlemiserinevuse.   Et teha kindlaks, kas mainitud kohtlemiserinevused olid diskrimineerivad ja seega vastuolus   artiklitega 5 ja 14 koosvõetuna, peab siiski lähtuma ajast, millal need veel kehtisid. Kohus lähtub   selle küsimuse läbivaatamisel oma 23. juuli 1968 otsusest "Belgia lingvistika" asjas (seeria A, nr 6,   lk 33-35, punktid 9-10).   Vahetegemine auastme põhjal on relvajõududes kehtiva hierarhia lahutamatu osa. Erinevaile   auastmetele vastab erinev vastutus, mis omakorda õigustab teatud kohtlemiserinevusi   distsiplinaarvaldkonnas. Sellist ebavõrdsust tuleb lepinguosalistes riikides ikka ette ja   rahvusvaheline humanitaarõigus on seda tunnustanud (Komisjoni ettekande punkt 140, 12   augustil 1949 sõlmitud Sõjavangide kohtlemise Genfi konventsiooni artikkel 88). Selles suhtes   annab Euroopa konventsioon pädevaile siseriiklikele ametiasutustele küllalt suure kaalutlusõiguse.   Vaadeldaval ajavahemikul võis nimetatud kolme kaebaja vaidlustatud kohtlemiserinevusi   täheldada peaaegu kõigi lepinguosaliste siseriiklikes õigussüsteemides. Kuna kohtlemiserinevuste   aluseks oli objektiivne tegur, auaste, siis võis erineva kohtlemise ajendiks olla õiguspärane   eesmärk, s.t distsipliini säilitamine igale sõjaväelaste liigile sobivate meetoditega. Kuigi   distsiplinaarüksusesse paigutati vaid reamehi, ei saanud neile rakendada teisi relvajõudude   liikmeid ähvardavat ranget karistust - madalamale auastmele viimist. Mis puudutab lukustatud   kambris hoidmist aresti ajal, siis võis Hollandi seadusandjal olla piisavalt põhjusi, et vältida selle   kohaldamist ohvitseridele. Kokkuvõttes ei tundu, et seadusandja oleks nendes oludes   kuritarvitanud konventsiooniga talle jäetud kaalutlusõigust. Samuti ei arva Kohus, et selles asjas   on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, nagu see on defineeritud tema eespool osundatud 23.   juuli 1968 kohtuotsuses (seeria A, nr 6, lk 34, punkt 10, teine lõik in fine).   73. Hr Engel, hr Dona ja hr Schul protesteerivad samuti sõjaväelaste ja tsiviilisikute ebavõrdse   kohtlemise vastu. Õigupoolest ei saa Hollandis isegi neile tsiviilisikutele, kellele nende ameti tõttu   kehtib teatud distsiplinaarsüsteem, määrata vaidlusaluste vabaduse võtmistega analoogseid   karistusi. See ei tähenda aga konventsiooniga vastuolus olevat diskrimineerimist, sest   relvajõududes kehtivad tingimused ja nõuded erinevad oma olemuselt tsiviilelu omadest (punktid   ja 57 eespool).   74. Seega leiab Kohus, et artikli 5 lõiget 1 ja artiklit 14 koostoimes ei ole rikutud.   C. Artikli 5 lõike 4 väidetav rikkumine   75. Lisaks artikli 5 lõikele 1 viitavad kaebajad lõikele 4, mis sätestab järgmist:   "Igaühel, kellelt on võetud vabadus vahistamise või kinnipidamise teel, on õigus taotleda   menetlust, millega kohus otsustaks kiires korras tema kinnipidamise seaduslikkuse ning korraldaks   tema vabastamise, kui kinnipidamine osutub ebaseaduslikuks."   76. See küsimus kerkib ainult hr Dona ja hr Schuli distsiplinaarüksusesse paigutamise puhul. Hr   Engel ei tõstatanud seda probleemi seoses oma ajutise arestiga isegi asja tehioludest lähtudes.   Mis puudutab teisi vaidlusaluseid karistusi või meetmeid, siis ei olnud neist ühegi puhul tegemist   "vabaduse võtmisega vahistamise või kinnipidamise teel" (punktid 61-66 eespool).   77. Kohus osutab sellele, et hr Dona ja hr Schuli distsiplinaarüksusesse paigutamine toimus   "pädeva kohtu süüdimõistva otsuse alusel" artikli 5 lõike 1 punkti a tähenduses (punkt 68 eespool).   Ehkki "artikli 5 lõige 4 kohustab lepinguosalisi riike võimaldama edasikaebuse kohtule", kui   "vabadusekaotusliku otsuse teeb haldusasutus", "ei viita miski sellele, et sama kehtib juhul kui   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (6 of 23) [11/05/2001 09:00:48]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   otsuse teeb kohus kohtumenetluse lõppedes". "Viimasel juhul", näiteks kui "vangistamisotsus   tehakse pärast `pädeva kohtu süüdimõistvat otsust' (konventsiooni artikli 5 lõike 1 punkt a)",   "sisaldub artikli 5 lõikes 4 nõutud järelevalve kohtuotsuses" (18. juuni 1971 kohtuotsus De Wilde'i,   Oomsi ja Versypi asjas, Seeria A, nr 12, lk 40 - 41, punkt 76). Nii nagu valitsus (seletuskirja punkt   21) järeldab ka Kohus, et hr Dona ja hr Schuli puhul ei rikutud artikli 5 lõiget 4.   II. ARTIKLI 6 VÄIDETAV RIKKUMINE   A. Artikli 6 väidetav rikkumine eraldivõetuna   78. Kõigi viie kaebaja väitel rikuti artiklit 6, mis sätestab järgmist:   "1. Igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle   otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja   erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis. Kohtuotsus   kuulutatakse avalikult, kuid ajakirjanikke ja üldsust võidakse demokraatlikus ühiskonnas   eemaldada kas kogu või osast protsessist kõlbluse, avaliku korra või riigi julgeoleku huvides või   kui seda nõuavad alaealise huvid või osapoolte eraelu kaitse või erilistel asjaoludel, kus avalikkus   võib kahjustada õigusemõistmise huve, ulatuses, mis on kohtu arvates vältimatult vajalik.   2. Igaüht, keda süüdistatakse kuriteos, peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse   kohaselt tõendatud.   3. Igal kuriteos süüdistataval on vähemalt järgmised õigused:   a)saada kiires korras talle arusaadavas keeles üksikasjalikku teavet tema vastu esitatud   süüdistuste iseloomust ja põhjustest;   b)saada piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks;   c)kaitsta end ise või enda poolt valitud kaitsja abil või saada tasuta õigusabi juhul, kui   õigusemõistmise huvid seda nõuavad ja süüdistataval pole piisavalt vahendeid õigusabi eest   tasumiseks;   d)küsitleda ise või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid ning saavutada omapoolsete tunnistajate   kohalekutsumine ja nende küsitlemine süüdistuse tunnistajatega võrdsetel tingimustel;   e)kasutada tasuta tõlgi abi, kui ta ei mõista või ei räägi kohtus kasutatavat keelt."   79. Nii valitsuse kui Komisjoni arvates ei olnud hr Engeli, hr van der Wieli, hr de Witi, hr Dona ja hr   Schuli vastu algatatud menetlustes tegemist otsustamisega ei "tsiviilõiguste ja -kohustuste" ega   "kriminaalsüüdistuse" üle.   Uurides seejärel artikli 6 kohaldatavust kõnealusele kohtuasjale, teeb Kohus esmalt kindlaks, kas   mainitud menetlus puudutas kriminaalsüüdistust konventsiooni teksti tähenduses; ehkki Hollandi   seaduste järgi oli tegemist distsiplinaarmenetlusega, oli selle eesmärk karistuste kaudu   sanktsioneerida kaebajate poolt väidetavalt sooritatud õigusrikkumisi - analoogiline eesmärk on   kogu kriminaalõigusel.   1. Artikli 6 kohaldatavus   a) "Kriminaalsüüdistuste" olemasolu   80. Kõik lepinguosalised riigid on juba pikka aega teinud vahet distsiplinaarmenetlusel ja   kriminaalmenetlusel, ehkki erinevas vormis ja ulatuses. Asjassepuutuvate isikute jaoks on   esimesel viimasega võrreldes märkimisväärseid eeliseid, näiteks määratud karistuste osas.   Distsiplinaarkaristused ei ole tavaliselt nii ranged ja neid ei märgita karistatuse kohta käivatesse   isikuandmetesse, samuti ei ole nende tagajärjed nii tõsised. Kuid see ei pruugi nii olla; veelgi   enam, kriminaalmenetlusega kaasnevad tavaliselt suuremad tagatised.   Seega peab küsima, kas siseriiklikul tasandil selles osas valitud lahendus on konventsiooni   seisukohalt otsustava tähtsusega. Kas artikkel 6 lakkab kohaldumast lihtsalt sellepärast, et   lepinguosalise pädevad ametiasutused liigitavad mõne tegevuse või tegevusetuse ja sellega   seotud isiku vastu algatatud menetluse distsiplinaarvaldkonda kuuluvaks, või kohaldub see artikkel   teatud juhtudel niisugusest liigitusest sõltumata? Komisjon tõstatas õigustatult selle probleemi,   mille tähtsust tunnistab ka valitsus; eriti selgelt on seda märgata siis, kui tegu või tegevusetust   käsitletakse vastustava riigi siseriiklikus õiguses nii kriminaal- kui distsiplinaarõigusrikkumisena,   mille puhul on seega võimalus valida kriminaal- ja distsiplinaarmenetluse vahel või kohaldada   koguni mõlemat.   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (7 of 23) [11/05/2001 09:00:48]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   81. Kohus on pööranud tähelepanu kaebajate seisukohtadele selles suhtes, mida valitsus ja   Komisjon käsitlesid "kriminaalsüüdistuse" mõiste "autonoomiana", ent Kohus ei nõustu täielikult   ühegagi neist seisukohtadest (Komisjoni ettekanne, punktid 33-34, punktid 114-119 ja hr Welteri   eriarvamus; valitsuse seletuskiri, punktid 25-34, Komisjoni seletuskiri, punktid 9-16, lisa I punktid   14-17 ja lisa II punktid 12-14; 1975.aasta 28. ja 29. oktoobril toimunud asja arutamise   stenogramm).   27. juuni 1968 kohtuotsuses Neumeisteri asjas otsustas kohus, et sõna "süüdistus" tuleb mõista   "konventsiooni tähenduses" (Seeria A, nr 8, lk 41, punkt 18, võrrelduna lk 28 teise lõiguga ja lk 35   esimese lõiguga; vt ka 27. juuni 1968 kohtuotsust Wemhoffi asjas, Seeria A, nr 7, lk 26-27, punkt   19, ja 16. juuli 1971 kohtuotsus Ringeiseni asjas, Seeria A, nr 13, lk 45, punkt 110).   Mõiste "kriminaal-" "autonoomia" küsimus ei eelda tegelikult täpselt sama vastust.   Ei ole kahtlust, et konventsioon lubab riikidel kui üldsuse huvide kaitse tagajail eristada   kriminaalõigust ja distsiplinaarõigust ning määrata nendevaheline piir, ent ainult teatud tingimustel.   Konventsioon jätab riikidele vabaduse määratleda kuriteona tegevus või tegevusetus, mis ei kujuta   endast tema kaitstud õiguste tavapärast kasutamist. Seda väljendab eriti selgelt artikkel 7. Selline   valik, mis toob kaasa artiklite 6 ja 7 kohaldumise, jääb tegelikult Kohtu järelevalve alt välja.   Vastupidise valiku puhul kehtivad rangemad reeglid. Kui lepinguosalised saaksid ise liigitada   õigusrikkumise kriminaalse asemel distsiplinaarseks või esitada nn. "segaõigusrikkumise"   sooritanule pigem distsiplinaar- kui kriminaalsüüdistuse, siis sõltuks artiklite 6 ja 7 põhisätete   kohaldumine nende suveräänsest tahtest. Nii suur valikuvabadus võib viia tagajärgedeni, mis on   konventsiooni eesmärgi ja otstarbega vastuolus. Seetõttu on vastavalt artiklile 6, isegi viitamata   artiklitele 17 ja 18, Kohtu pädevuses tagada, et kuritegudega seotut ei käsitletaks   distsiplinaarkorras.   Lühidalt öeldes, mõiste "kriminaalne" "autonoomia" toimib ainult ühes suunas.   82. Järelikult peab Kohus keskendudes vaid sõjaväeteenistusele, täpsustama, kuidas ta teeb   kindlaks, kas asjaomase riigi esitatud "distsiplinaarsüüdistus" - nagu antud juhul - tuleks siiski   lugeda "kriminaalsüüdistuseks" artikli 6 tähenduses.   Selleks on esmalt vaja teada, kas väidetava õigusrikkumise määratlenud säte(sätted) kuulub   vastustava riigi õigussüsteemi järgi kriminaalõiguse või distsiplinaarõiguse valdkonda või   mõlemasse. See on aga vaid lähtekoht. Niisugustel andmetel on ainult formaalne ja suhteline   väärtus ning neid tuleb vaadelda lepinguosaliste riikide asjaomaste seaduste ühistest nimetajatest   lähtudes.   Olulisim tegur on õigusrikkumise olemus. Kui sõjaväelast süüdistatakse tegevuses või   tegevusetuses, mis on väidetavalt vastuolus relvajõudude tegevust reguleeriva õigusnormiga, siis   võib riik põhimõtteliselt kohaldada tema suhtes pigem distsiplinaarõigust kui kriminaalõigust Selles   suhtes nõustub Kohus valitsusega.   Ent Kohtu järelevalve ei piirdu sellega. Selline järelevalve osutuks üldjuhul näilikuks, kui ei   arvestataks ka asjaomast isikut ähvardava karistuse raskusastet. Õigusriigis kuulub karistusena   kohaldatav vabaduse võtmine "kriminaalvaldkonda", välja arvatud juhud, kus karistus oma   olemuse, kestuse või täitmise viisi poolest ei saa oluliselt kahju tekitada. Seda nõuavad nii kaalul   oleva tõsidus kui ka lepinguosaliste riikide tavad ja konventsioonist tulenev inimese füüsilise   vabaduse austamise tähtsus (vt mutatis mutandis 18. juuni 1971. aasta kohtuotsus De Wilde'i,   Oomsi ja Versypi asjas, Seeria A, nr 12, lk 36, viimane lõik ja lk 42 in fine).   83. Just nende kriteeriumide põhjal teeb Kohus kindlaks, kas kõigile kaebajaile või osale neist   esitati "kriminaalsüüdistus" artikli 6 lõike 1 tähenduses. Käsitletaval juhul sisaldus asjaomane   süüdistus vahetu ülema otsuses, mida omakorda kinnitas või kergendas karistust kaebustega   tegelev ohvitser. Ei ole mingit kahtlust, et just selle otsusega pandi kaalul olev paika, sest kohtul,   kelle poole pöörduti kohtuotsuse saamiseks, s.t Kõrgemal Sõjakohtul, puudus pädevus määrata   rangem karistus (punkt 31 eespool).   84. Hr Engeli, hr van der Wieli, hr de Witi, hr Dona ja hr Schuli väidetavaile õigusrikkumistele   kohaldati Hollandi õiguse järgi distsiplinaarõiguse sätted (1903. aasta seadus ja sõjaväe   distsiplinaarmäärustik), ehkki hr Donale ja hr Schulile (sõjaväe kriminaalkoodeksi artikkel 147)   esitatud süüdistused ning võib-olla isegi hr Engelile ja hr de Witile esitatud süüdistused (hr van der   Schansi järgi eespool nimetatud koodeksi artiklid 96 ja 114, asja arutamine 28. oktoobril 1975)   oleksid võimaldanud ka kriminaalmenetlust. Lisaks sellele olid kõik õigusrikkumised   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (8 of 23) [11/05/2001 09:00:48]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   sõjaväeinstantside arvates vastuolus Hollandi relvajõudude tegevust reguleerivate   õigusnormidega. Sellest seisukohast lähtudes oli distsiplinaarmenetluse valik õigustatud.   85. Kõige rangema karistusena oleks Kõrgem Sõjakohus saanud määrata hr van der Wielile neli   päeva koduaresti, hr Engelile kaks päeva aresti (kolmas karistus) ning hr de Witile, hr Donale ja hr   Schulile kolmeks või neljaks kuuks distsiplinaarüksusesse paigutamise.   Hr van der Wiel sai seega ainult kerge karistuse, mis ei toonud kaasa vabaduse võtmist (punkt 61   eespool).   Vabadusekaotuslik karistus, mis teoreetiliselt ähvardas hr Engelit, oli oma kestuselt liiga lühike, et   kuuluda "kriminaalõiguse" alla. Pealegi oli selle karistuse kandmine pärast kaebaja enda algatatud   menetlust Kõrgemas Sõjakohtus 7. aprillil 1971 võimatu, sest ta oli karistuse 20.-22. märtsil juba   ära kandnud (punktid 34-36, 63 ja 66 eespool).   Teisest küljest võis "süüdistusi" hr de Witi, hr Dona ja hr Schuli vastu tõesti käsitleda   "kriminaalvaldkonda" kuuluvatena, sest nende eesmärk oli kaasa tuua range vabadusekaotuslik   karistus (punkt 64 eespool). Kahtlemata määras Kõrgem Sõjakohus hr de Witile kaksteist päeva   kasarmuaresti, s.t mittevabadusekaotusliku karistuse (punkt 62 eespool), ent edasikaebuse   lõpptulemusest hoolimata ei vähenda see kaalul olnud võimaluse tõsidust.   Loomulikult ei sundinud konventsioon pädevaid asutusi andma hr de Witi, hr Dona ja hr Schuli   sõjaväe kriminaalkoodeksi alusel sõjakohtu alla (punkt 14 eespool), mis oleks olnud kaebajate   jaoks ebasoodsam variant. Samas olid nimetatud asutused konventsiooni järgi kohustatud andma   neile artikliga 6 sätestatud tagatised.   b) "Tsiviilõiguste üle otsustamine"   86. Viiest kaebajast kolm väidavad, et nende vastu algatatud menetlus puudutas "tsiviilõiguste üle   otsustamist": hr Engel mõistab "tsiviilõiguste" all kogunemis- ja ühingute moodustamise vabadust   (artikkel 11), hr Dona ja hr Schul sõnavabadust (artikkel 10).   87. Artikli 6 nõuded tsiviilõiguste osas on väiksemad kui "kriminaalsüüdistuste" osas; kui lõige 1 on   kohaldatav mõlemale, siis lõigete 2 ja 3 sätted kaitsevad ainult isikuid, "keda süüdistatakse   kuriteos". Kuna hr Donale ja hr Schulile esitati "kriminaalsüüdistus" (punkt 85 in fine eespool), siis   kehtib artikkel 6 nende kohta täies ulatuses. Kohus ei pea vajalikuks käsitleda lõike 1 kohaldumist   teistel alustel, sest sellel ei ole praktilist tähtsust.   Mis puudutab hr Engelit, kellele ei olnud esitatud süüdistust kuriteo toimepanemises (punkt 85   eespool, kolmas lõik), siis tema vastu algatatud menetluse põhjuseks oli ainult sõjaväedistsipliini   rikkumine, nimelt asjaolu, et ta lahkus 17. märtsil 1971 kodunt ja hoidis järgneva kahe päeva   jooksul talle määratud karistuse kandmisest kõrvale. Eeltoodut arvestades ei ole selles asjas vaja   teha otsust, kas kogunemis- ja ühingute moodustamise vabadus on "tsiviilõigus".   88. Lühidalt on Kohtu ülesanne käsitleda artiklist 6 lähtudes hr de Witile, hr Donale ja hr Schulile   osaks saanud kohtlemist, mitte aga hr Engeli ja hr van der Wieli vaidlustatud kohtlemist.   2. Vastavus artiklile 6   89. Kõrgem Sõjakohus, kes menetles hr de Witi, hr Dona ja hr Schuli kohtuasja, kujutab endast   "sõltumatut ja erapooletut, seaduse alusel moodustatud kohut" (punktid 30 ja 68 eespool) ja miski   ei viita sellele, et selles kohtus ei toimunud "asja õiglast arutamist". "Ajavahemik", mis jäi   "süüdistuse esitamise" ja kohtuotsuse kuulutamise vahele, näib olevat "mõistlik". See oli hr Dona   ja hr Schuli puhul alla kuue nädala (8. oktoober - 17. november 1971) ja hr de Witi puhul kestis   veidi üle kahe kuu (22. veebruar - 28. aprill 1971). Lisaks sellele "kuulutati kohtuotsus avalikult".   Vastupidiselt sellele oli asja suuline arutamine poolte osavõtul vastavalt Kõrgemas Sõjakohtus   distsiplinaarmenetluste väljakujunenud tavale (punkt 31 eespool) toimunud in camera. Õigupoolest   ei osutunud see kaebajate jaoks kahjulikuks; nimetatud kohus kergendas neist kahe - hr Schuli ja   veelgi enam hr de Witi - karistust. Sellest hoolimata nõuab artikli 6 lõige 1 oma kohaldamisalas   üldise põhimõttena, et kohtumenetlus peab olema avalik. Loomulikult näeb artikkel 6 ette ka   erandid ning loetleb need, ent valitsus ei väitnud ning see ei ilmne ka kohtutoimikust, et   kohtuasjaga seonduvad asjaolud oleksid muutnud vajalikuks "ajakirjanike ja üldsuse eemaldamise   protsessist". Järelikult on selles konkreetses punktis rikutud artikli 6 lõiget 1.   90. Hr Dona ja hr Schul kaebavad, et Kõrgem Sõjakohus võttis arvesse nende osalust kahe   kirjutise avaldamises väljaandes Alarm enne selle 8. numbri ilmumist, kusjuures nimetatud   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (9 of 23) [11/05/2001 09:00:48]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   kirjutiste levitamine oli kirjutiste levitamise dekreedi alusel vaid ajutiselt keelatud ja mainitud teo   eest ei esitatud neile mingit süüdistust (punkt 49 eespool). Kõrgem Sõjakohus ignoreeris sellega   artikli 6 lõikes 2 sätestatud süütuse presumptsiooni (Komisjoni ettekanne, punkt 45, lõpust kolmas   lõik).   Tegelikkuses ei ole sellel sättel niisugust ulatust, nagu kaks kaebajat talle omistavad. Nagu sätte   sõnastus näitab, käsitleb see ainult süü tõendamist, mitte karistuse liiki ega raskusastet. Seega ei   takista see säte siseriikliku kohtu kohtunikku, kes otsustab, missugune karistus õigusrikkumises   seaduslikult süüdimõistetud kohtualusele määrata, arvesse võtmast viimase isikuomadustega   seotud asjaolusid.   Kõrgemas Sõjakohtus toimunud menetluse tulemusena "tõendati seaduse kohaselt", et hr Dona ja   hr Schul on süüdi õigusrikkumises, mille kohta oli esitatud süüdistus (Alarmi 8. number). Kohus   võttis arvesse ka mõningaid samalaadseid kindlakstehtud fakte, mille tõesust kaebealused ei   vaidlustanud. Kohtu ainus eesmärk seejuures oli määrata karistus, arvestades kohtualuste   isiklikke omadusi ja nende varasemaid õigusrikkumisi. Kohus ei karistanud neid nimetatud faktide   kui selliste eest (1903. aasta seaduse artikkel 37 ja Komisjonile valitsuse poolt 24. augustil 1973   esitatud seletuskiri).   91. Hr de Wit, hr Dona ja hr Schul ei eita, et nende suhtes ei ole rikutud artikli 6 lõike 3 punkti a, ja   nad ilmselt ei lähtu punktist e. Teiselt poolt väidavad nad, et neil puudusid punktides b, c ja d   sätestatud tagatised.   Eelnimetatud kaebajate väited on aga liiga üldsõnalised, võimaldamaks kohtul selle põhjal   otsustada, et neil ei olnud "piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks" punkti b   tähenduses.   Samas oli kõigil kolmel kaebajal võimalus menetluse eri staadiumides "end ise kaitsta". Samuti oli   neil Kõrgemas Sõjakohtus toimunud menetluses ja hr de Witi puhul ka kaebustega tegeleva   ohvitseri algatatud menetluses võimalus kasutada "enda poolt valitud kaitsja abi", kelleks oli   tsiviilelus juristina töötanud ajateenija. Hr Eggenkampi roll piirdus küll ainult vaidlusaluste õiguslike   nüansside käsitlemisega. Kohtuasja erisusi arvestades oli see piirang sellegipoolest vastavuses   õigusemõistmise huvidega, sest kaebajad olid vaieldamatult suutelised faktide kohta, milles neid   süüdistati, isiklikult selgitusi andma. Järelikult ei ilmne kohtutoimiku põhjal punktis c sätestatud   õiguse rikkumist.   Samuti ei nähtu Kohtu käsutuses olevast informatsioonist, mis tuleneb eelkõige 28. ja 29. oktoobril   toimunud asja arutamisest, et rikutud oleks punkti d sätteid. Hoolimata kaebajate   vastupidisest seisukohast, ei nõua see säte kaebealuse iga tunnistaja kohalekutsumist ega   küsitlemist. Sätte peaeesmärk, mis väljendub sõnades "võrdsetel tingimustel", on täielik "poolte   võrdsus". Selle tingimusega jäetakse pädevaile siseriiklikele asutustele õigus otsustada esitatud   tõendite asjakohasuse üle sedavõrd, kuivõrd see on kooskõlas asja õiglase arutamise   põhimõttega, mis on artikli 6 juhtmõte. 1903. aasta seaduse artikkel 65 ja 1814. aasta 20. juuli   ajutise juhendi artikkel 56 loovad kaitse ja süüdistuse jaoks võrdsed tingimused: mõlema poole   tunnistajad kutsutakse kohale ainult siis, kui kaebustega tegelev ohvitser või Kõrgem Sõjakohus   seda vajalikuks peab. Nende õigusaktide kõnealusele kohtuasjale kohaldamise kohta märgib   kohus, et hr de Witi, hr Dona ja hr Schuli asjas ei kuulatud Kõrgemas Sõjakohtus ära süüdistuse   tunnistajaid ja asja toimikust ei ilmne, et kaebajad oleksid nimetatud kohtus taotlenud omapoolsete   tunnistajate ärakuulamist. Kahtlemata protesteerib hr de Wit selle vastu, et kaebustega tegelev   ohvitser kuulas ära ainult ühe tema väidetavalt esitatud kolmest tunnistajast, ent see fakt   iseenesest ei tõenda artikli 6 lõike 3 punkti d rikkumist.   B. Artiklite 6 ja 14 väidetav rikkumine nende koostoimes   92. Kaebajate väitel ei vastanud vaidlusalune distsiplinaarmenetlus artiklite 6 ja 14 nõuetele, sest   neile võimaldati vähem tagatisi kui tsiviilisikute vastu algatatud kriminaalmenetlustes (Komisjoni   ettekanne, punkt 37).   Sõjaväe distsiplinaarmenetlus ei võimalda küll anda samu tagatisi kui tsiviilisikute vastu algatatud   kriminaalmenetlus, kuid samas pakub ta menetluses osalevaile kaebealustele olulisi eeliseid   (punkt 80 eespool). Nende kahe menetlusliigi erinevused lepinguosaliste riikide seadustes on   seletatavad sõjaväe- ja tsiviilelu erinevustega. Neid ei saa tõlgendada relvajõudude liikmete   diskrimineerimisena artiklite 6 ja 14 tähenduses.   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (10 of 23) [11/05/2001 09:00:48]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   C. Artiklite 6 b ja 18 väidetav rikkumine nende koostoimes   93. Hr Dona ja hr Schuli väitel oli nende vastu kriminaalmenetluse asemel distsiplinaarmenetluse   algatamise tulemus või isegi eesmärk jätta nad ilma artiklis 6 sätestatud tagatistest. Pädevate   asutuste tehtud otsus oli väidetavalt meelevaldne ning vastuolus artikliga 18 (Komisjoni ettekanne,   punkt 53).   Kohtu otsus artikli 6 kohaldatavuse ja järgimise kohta nende kahe kaebaja puhul (punktid 85 ja   89-91 eespool) kaotab vajaduse seda kaebust edasi käsitleda.   III. ARTIKLI 10 VÄIDETAV RIKKUMINE   A. Artikli 10 väidetav rikkumine eraldivõetuna   94. Hr Dona ja hr Schuli väitel rikuti artiklit 10, mis sätestab järgmist:   "1. Igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb vabadust oma arvamusele ja vabadust   saada ja levitada teavet ja mõtteid ilma võimude sekkumiseta ja sõltumata riigipiiridest. Käesolev   artikkel ei takista riike nõudmast raadio-, televisiooni- ja filmiettevõtete litsentseerimist.   2. Kuna nende vabaduste kasutamisega kaasnevad kohustused ja vastutus, võidakse seda   seostada niisuguste formaalsuste, tingimuste, piirangute või karistustega, mis on fikseeritud   seaduses ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse   või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse   või kaasinimeste reputatsiooni või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe avalikustamise   vältimiseks või õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks."   See kaebus, mille Komisjon tunnistas vastuvõetavaks, puudutab ainult kaebajate pärast 17.   novembrit 1971 kantud distsiplinaarkaristust selle eest, et nad osalesid väljaande Alarm 8. numbri   kirjastamises ja levitamises. Kaebus ei hõlma kirjutiste levitamise dekreediga kehtestatud keeldu   levitada Alarmi 6. ja 8. numbrit ning Infobülletääni noorsõdurite hulgas ega kaebajaile 13. augustil   määratud aresti osaluse eest pamfleti levitamises Ermelo sündmuste ajal (punktid 43-45   eespool).   95. Vaidlusalune karistus kujutas endast kahtlemata "sekkumist" hr Dona ja hr Schuli   sõnavabaduse teostamisse, mis on tagatud artikli 10 lõikega 1. Järelikult on vaja asja uurida,   lähtudes artikli 10 lõikest 2.   96. Karistus oli kahtlemata "seaduses fikseeritud", s.t. sätestatud 1903. aasta seaduse artikli 2   lõikega 2 ning artiklitega 18, 19 ja 37 seondatuna sõjaväe kriminaalkoodeksi artikliga 147. Isegi   kohtualustele määratud karistus nende osavõtu eest sõjaväeinstantside poolt enne Alarmi 8.   numbri ilmumist keelatud kirjutiste väljaandmisest ja levitamisest lähtus 1903. aasta seadusest   (punkt 90 eespool) ja mitte kirjutiste levitamise dekreedist. Seega ei pea Kohus uurima kaebajate   seisukohti nimetatud dekreedi kehtivuse kohta (Komisjoni ettekande punkt 45, viies lõik).   97. Näitamaks, et kõnesolev sekkumine oli kooskõlas ka teiste artikli 10 lõike 2 tingimustega, väitis   valitsus, et selles asjas võetud meetmed olid "demokraatlikus ühiskonnas vajalikud" "korratuste ...   ärahoidmiseks". Need meetmed rajanesid artikli 10 lõike 2 sätetel ainult seoses eelnimetatud   nõudega.   98. Nii nagu valitsus ja Komisjongi toonitab Kohus esmalt, et "korra" mõiste selles sättes ei viita   mitte üksnes "avalikule korrale" konventsiooni artiklite 6 lõige 1 ja 9 lõige 2 tähenduses ning   konventsiooni protokolli nr 4 artikli 2 lõike 3 tähenduses; see mõiste hõlmab ka korda teatud   kindlas ühiskonnagrupis. See kehtib näiteks juhul, kui mingis grupis • käsitletaval juhul   relvajõududes - valitseva korratuse mõju võib avalduda terves ühiskonnas. Sellest tulenevalt võib   järeldada, et vaidlusalused karistused vastasid sellele tingimusele niivõrd, kuivõrd nende eesmärk   oli ära hoida korratusi Hollandi relvajõududes.   Hr Dona ja hr Schul väidavad, et artikli 10 lõige 2 viitab "korratuste ärahoidmisele" ainult   seonduvalt "kuritegude ärahoidmisega". Kohus ei jaga seda seisukohta.   Prantsuskeelne variant kasutab sidesõna "ja" (prantsuse keeles et), ingliskeelne variant aga   eraldavat sidesõna "või" (inglise keeles or). Arvestades artikli 10 konteksti ja ülesehitust, pakub   ingliskeelne tekst selles küsimuses kindlamat pidepunkti. Sellest tulenevalt ei pea Kohus   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (11 of 23) [11/05/2001 09:00:48]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   vajalikuks uurida, kas kaebajatele kohaldatud abinõude eesmärk oli lisaks "korratuste   ärahoidmisele" ka "kuritegude ärahoidmine".   99. Edaspidisest arutlusest selgub, kas hr Dona ja hr Schuli sõnavabadusse sekkumine oli   "demokraatlikus ühiskonnas vajalik" "korratuste ärahoidmiseks".   100. Loomulikult kehtib artikliga 10 tagatud sõnavabadus sõjaväelaste kohta samuti nagu teistegi   lepinguosaliste riikide jurisdiktsiooni alla kuuluvate isikute kohta. Ent sõjaväe tegutsemine ei ole   mõeldav õigusnormideta, mille eesmärk on takistada sõjaväelasi õõnestamast sõjaväedistsipliini,   näiteks kirjutiste abil. Hollandi sõjaväe kriminaalkoodeksi artikkel 147 (punkt 43 eespool) rajaneb   nimelt sellel õiguspärasel nõudel ja ei ole iseenesest vastuolus konventsiooni artikliga 10.   Kahtlemata kuulub Kohtu pädevusse konventsioonijärgne järelevalve Hollandi siseriiklike seaduste   kohaldamise üle selles asjas, ent siinkohal ei saa tähelepanuta jätta ei sõjaväeelu eripära (punkt   in fine eespool), relvajõududes teenijate spetsiaalseid "kohustusi" ja "vastutust" ega   kaalutlusõigust, mis antakse lepinguosalistele riikidele nii artikli 10 lõikega 2 kui ka artikli 8 lõikega   (18. juuni 1971 kohtuotsus De Wilde'i, Oomsi ja Versypi asjas, Seeria A, nr 12, lk 45, punkt 93,   21. veebruari 1975 kohtuotsus Golderi asjas, Seeria A, nr 18, lk 22).   101. Kohus märgib, et pingelise olukorra ajal Ermelo kasarmus aitasid kaebajad kirjastada ja   levitada kirjutist, mille väljavõtted on eespool ära toodud (punktid 43 ja 51). Selles olukorras võis   Kõrgemal Sõjakohtul olla küllaldane alus otsustada, et kaebajad olid püüdnud õõnestada   sõjaväedistsipliini, ja korratuste ärahoidmiseks oli vaja kohaldada neile karistust. Seega ei olnud   tegemist nende sõnavabadusest ilmajätmisega, vaid karistamisega selle vabaduse kuritarvitamise   eest. Järelikult ei nähtu eeltoodust, et kohtu otsus oleks rikkunud artikli 10 lõiget 2.   B. Artiklite 10 ja 14 väidetav rikkumine koosvõetuna   102. Hr Dona ja hr Schuli väitel on kahekordselt rikutud artikleid 10 ja 14 koosvõetuna. Nad   rõhutavad, et sama teo eest ei ähvarda tsiviilisikut Hollandis mingi karistus. Lisaks sellele oli   nende karistus väidetavalt rangem kui mitmel V.V.D.M.-i mittekuulunud Hollandi sõjaväelasel,   keda süüdistati samuti sõjaväedistsipliini õõnestava materjali kirjutamises ja levitamises.   103. Esimeses küsimuses rõhutab Kohus, et kõnesolev vahetegemine on seletatav sõjaväe- ja   tsiviilelu erinevustega, täpsemalt, relvajõududes teenijate "kohustuste" ja "vastutusega"   sõnavabaduse osas (punktid 54 ja 100 eespool). Teises küsimuses rõhutab Kohus, et   põhimõtteliselt ei ole tema ülesanne võrrelda siseriiklike kohtute erinevaid otsuseid, isegi mitte siis   kui otsused on tehtud näiliselt sarnastes kaasustes; nii nagu lepinguosalised riigidki peab Kohus   austama nende kohtute sõltumatust. Selline otsus muutuks oma olemuselt tegelikult   diskrimineerivaks, kui ta eristuks teistest, kujutades endast isegi õigusemõistmisest keeldumist või   ilmset kuritarvitamist, ent kohtu käsutuses olevast informatsioonist ei ilmne midagi sellist.   C. Artikli 10 väidetav rikkumine koostoimes artiklitega 17 ja 18   104. Hr Dona ja hr Schul väidavad samuti, et vastuolus artiklite 17 ja 18 sätetega oli nende   sõnavabadust "piiratud suuremas ulatuses, kui seda lubas artiklis 10 sätestatu", ja piirangute   "eesmärk" nimetatud artiklis ei sisaldu. See kaebus ei vaja uurimist, sest Kohus on juba teinud   otsuse, et nimetatud piirang on artikli 10 lõike 2 (punktid 96-101 eespool) järgi põhjendatud.   IV. ARTIKLI 11 VÄIDETAV RIKKUMINE   105. Hr Dona ja hr Schuli väitel määrati pärast nende vastu algatatud menetluste lõppemist   paljudele V.V.D.M.-i kuuluvatele ajateenijatele karistus distsipliini õõnestavate kirjutiste kirjutamise   ja/või levitamise eest sõjaväe kriminaalkoodeksi artikli 147 tähenduses. Kaebajate väitel oli   tegemist järjekindlate V.V.D.M.-i tegevust takistavate meetmetega, millega rikuti konventsiooni   artiklit 11, mis sätestab:   "1. Igaühel on õigus rahumeelsete kogunemiste ja ühinemisvabadusele, kaasa arvatud õigus oma   huvide kaitseks ametühinguid luua ja neisse astuda.   2. Nende õiguste kasutamist ei või piirata muude kitsendustega peale nende, mis on ette nähtud   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (12 of 23) [11/05/2001 09:00:48]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   seaduses ja on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riigi julgeoleku või ühiskondliku turvalisuse   huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja   vabaduste kaitseks. Käesolev artikkel ei takista nende õiguste kasutamisel seaduslikke piiranguid   isikutele, kes kuuluvad relvajõududesse, politseisse või riigiaparaati."   106. Kohus saab läbi vaadata ainult nimetatud kahe kaebaja asja, mitte teiste isikute või   ühenduste olukorda, kes ei ole volitanud neid isikuid oma nimel Komisjonile kaebust esitama (27.   märtsi 1962 kohtuotsus De Beckeri asjas, Seeria A, nr 4, lk 26 in fine, ja 21. veebruari 1975   kohtuotsus Golderi asjas, Seeria A, nr 18, lk 19, punkt 39).   107. Mis puudutab hr Dona ja hr Schuli viidet oma ühinemisvabadusele, siis Kohus leiab, et nende   karistamise põhjus ei olnud kuulumine V.V.D.M.-i või osalemine selle tegevuses, kaasa arvatud   ajakirja Alarm ettevalmistamine ja kirjastamine. Kõrgem Sõjakohus karistas neid sellepärast, et   tema arvates olid nad kasutanud oma sõnavabadust sõjaväedistsipliini õõnestamiseks.   108. Arvestades asjaolu, et kaebajate artikli 11 lõikes 1 sätestatud õiguse kasutamisse ei ole   sekkutud, ei pea Kohus käsitlema lõiget 2 ega artikleid 14, 17 ja 18.   V. ARTIKLI 50 KOHALDUMISEST   109. Kui Kohus vastavalt konventsiooni artiklile 50 leiab, et lepinguosalise riigi võimude   "langetatud otsus või rakendatud abinõu" "on täielikult või osaliselt vastuolus konventsioonist   tulenevate kohustustega, ning kui osundatud lepinguosalise siseriiklik õigus lubab selle otsuse või   abinõu läbi kahjustatule ainult osalist hüvitust selle otsuse või abinõu tagajärgede eest", võib   Kohus "vajadusel oma otsusega määrata kahjustatud poolele õiglase hüvituse".   Kohtureglement täpsustab, et kui Kohus "avastab konventsiooni rikkumise, esitab ta samas   otsuses seisukoha konventsiooni artikli 50 kohaldamise kohta, kui nimetatud küsimuses saab   pärast selle tõstatamist vastavalt punktile 47 bis otsuse teha; kui selles küsimuses ei saa veel   otsust teha, jätab Kohus selle osaliselt või täielikult menetlusse ja määrab kindlaks edasise   menetluse korra" (punkt 50.3, esimene lause, seondatuna punktiga 48.3).   110. Asja arutamisel 29. oktoobril 1975 tegi Kohus kooskõlas punktiga 47 menetluses osalejaile   ettepaneku esitada seisukohad artikli 50 kohaldamise kohta käesolevale asjale.   Komisjoni peaesindaja vastusest nähtub, et kaebajad ei nõua materiaalse kahju hüvitamist. Nad   loodavad aga siiski hüvituse määramist, kui Kohus peaks tuvastama, et mõnes instantsis rikuti   konventsiooni nõudeid, määratlemata, kui suur peaks rahalise kompenseerimise korral kahjutasu   olema.   Valitsus teatas oma esindaja kaudu, et nad jätavad selle küsimuse täielikult Kohtu otsustada.   111. Konventsiooni artikli 50 kohaldamise küsimus ei tõstatu hr van der Wieli puhul ega nende hr   Engeli, hr de Witi, hr Dona ja hr Schuli kaebuste puhul, mida kohus arvesse ei võtnud. Samas   kerkib see küsimus seoses artikli 5 lõike 1 rikkumisega hr Engeli kohtuasja puhul ja artikli 6 lõike 1   rikkumisega hr de Witi, hr Dona ja hr Schuli kohtuasja puhul (punktid 69 ja 89 eespool). Komisjoni   peaesindaja informatsioonist nähtub aga, et selles küsimuses ei saa veel otsust teha; seetõttu on   otstarbekas jätta küsimus menetlusse ja määrata kindlaks edasise menetluse kord.   NIMETATUD PÕHJUSTEL KOHUS:   1) leiab ühehäälselt, et artikkel 5 ei ole kohaldatav hr Engeli (teine karistus) ja hr van der Wieli   koduarestile;   2) leiab kaheteistkümne poolthäälega ühe vastu, et nimetatud artikkel ei ole kohaldatav ka hr de   Witi kasarmuarestile või hr Dona ja hr Schuli eelvangistusele kasarmuaresti näol;   3) leiab üheteistkümne poolthäälega kahe vastu, et hr Dona ja hr Schuli distsiplinaarüksusesse   paigutamisega ei ole rikutud artikli 5 lõiget 1;   4) leiab üheksa poolthäälega nelja vastu, et hr Engeli ajutise arestiga on rikutud artikli 5 lõiget 1,   sest seda ei saa õigustada nimetatud lõike ühegi punktiga;   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (13 of 23) [11/05/2001 09:00:48]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   5) leiab kümne poolthäälega kolme vastu, et nimetatud arestiga on rikutud artikli 5 lõiget 1 ka   seeläbi, et arest ületas lubatud kahekümne nelja tunni piiri, mis on sätestatud 1903. aasta 27.   aprilli Hollandi sõjaväedistsipliini seaduse artiklis 45;   6) leiab ühehäälselt, et hr Dona ja hr Schuli distsiplinaarüksusesse paigutamise ning hr Engeli   ajutise arestiga ei ole rikutud artikli 5 lõiget 1 koostoimes artikliga 14;   7) leiab kaheteistkümne poolthäälega ühe vastu, et hr Dona ja hr Schuli distsiplinaarüksusesse   paigutamisega ei ole rikutud artikli 5 lõiget 4;   8) leiab üheteistkümne poolthäälega kahe vastu, et artikkel 6 ei ole kohaldatav hr Engelile sõna   "kriminaalsüüdistus" alusel;   9) leiab ühehäälselt, et sama artikkel ei ole kohaldatav nimetatud kaebajale ka sõnade   "tsiviilõigused ja -kohustused" alusel;   10) leiab ühehäälselt, et nimetatud artikkel ei ole kohaldatav ka hr van der Wielile;   11) leiab üheteistkümne poolthäälega kahe vastu, et hr de Witi, hr Dona ja hr Schuli asjas on   rikutud artikli 6 lõiget 1, sest asja arutamine Kõrgemas Sõjakohtus toimus in camera;   12) leiab ühehäälselt, et hr Dona ja hr Schuli asjas ei ole rikutud artikli 6 lõiget 2;   13) leiab ühehäälselt, et hr de Witi, hr Dona ja hr Schuli asjas ei ole rikutud artikli 6 lõike 3 punkti   b;   14) leiab üheksa poolthäälega nelja vastu, et nimetatud kolme kaebaja asjas ei ole rikutud artikli 6   lõike 3 punkti c;   15) leiab üheksa poolthäälega nelja vastu, et hr de Witi asjas ei ole rikutud artikli 6 lõike 3 punkti d;   16) leiab kaheteistkümne poolthäälega ühe vastu, et hr Dona ja hr Schuli asjas ei ole rikutud artikli   lõike 3 punkti d;   17) leiab ühehäälselt, et hr de Witi, hr Dona ja hr Schuli asjas ei ole rikutud artiklit 6 koostoimes   artikliga 14;   18) leiab ühehäälselt, et puudub vajadus käsitleda hr Dona ja hr Schuli kaebust, mille järgi on   väidetavalt rikutud artiklit 6 koostoimes artikliga 18;   19) leiab ühehäälselt, et hr Dona ja hr Schuli asjas ei ole rikutud artiklit 10 eraldivõetuna ega   koostoimes artiklitega 14, 17 või 18;   20) leiab ühehäälselt, et hr Dona ja hr Schuli asjas ei ole rikutud artiklit 11;   21) leiab ühehäälselt, et artikli 50 kohaldamise küsimus ei tõstatu hr van der Wieli asjas ega hr   Engeli, hr de Witi, hr Dona ja hr Schuli nende kaebuste puhul, mida Kohus ei ole käesolevas   otsuses nimetanud (punktid 1 kuni 3, 6 kuni 10 ja 12 kuni 20 eespool);   22) leiab kaheteistkümne poolthäälega ühe vastu, et rikkumiste suhtes, mis tuvastati hr Engeli   asjas (artikli 5 lõige 1, punktid 4 ja 5 eespool) ning hr de Witi, hr Dona ja hr Schuli asjas (artikli 6   lõige 1, punkt 11 eespool) ei saa veel otsust teha;   järelikult   a) jätab menetlusse küsimuse artikli 50 kohaldumisest nimetatud nelja taotleja asjas;   b) teeb Komisjoni esindajaile ettepaneku esitada kirjalikult oma märkused nimetatud küsimuse   kohta kuu aja jooksul pärast selle otsuse kuulutamist;   c) otsustab, et valitsusel on õigus vastata neile märkustele kirjalikult ühe kuu jooksul päevast,   millal kohtusekretär on need valitsusele edastanud;   d) määrab kindlaks asja seda aspekti puudutava edasise menetluse korra.   Koostatud prantsuse ja inglise keeles, kusjuures prantsuskeelne tekst on autentne, Inimõiguste   majas Strasbourgis 8. juunil 1976.   Hermann MOSLER   Marc-André EISSEN   Kohtusekretär   President   Vastavalt konventsiooni artikli 51 lõikele 2 ja kohtureglemendi punktile 50.2 on käesolevale   kohtuotsusele lisatud järgmiste kohtunike eriarvamused:   Hr Verdrossi eriarvamus;   Hr Zekia eriarvamus;   Hr Cremona eriarvamus;   Hr O'Donoghue ja pr Pederseni eriarvamus;   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (14 of 23) [11/05/2001 09:00:48]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   Hr Vilhjálmssoni eriarvamus;   Pr Bindschedler-Roberti eriarvamus;   Hr Evrigenise eriarvamus.   H. M.   M.-A. E.   KOHTUNIK VERDROSSI ERIARVAMUS   Hääletasin kohtuotsuse resolutsiooni poolt, sest see on kooskõlas Inimõiguste Kohtu   väljakujunenud praktikaga. Ent kahjuks ei saa ma nõustuda otsuse aluseks oleva seisukohaga,   mille järgi konventsiooni artikli 5 rikkumiseks peetakse iga kinnipidamist, mille on määranud   pädevad sõjaväeinstantsid, kelle otsuse peale ei saa esitada peatava toimega edasikaebust.   Minu põhjendused on järgmised. Kui võrrelda distsiplinaarkinnipidamist kasarmu arestikambris   tsiviilisiku või sõjaväelase vangistusega vanglas (artikli 5 lõige 1 a), siis on nende karistuste   erinevus ilmne. Viimatinimetatud karistuse korral on karistusalune oma tavalisest elukeskkonnast   ja tegevusest täielikult ära lõigatud, sest ta viibib kodust eemal. Distsiplinaarkaristust kandev   sõjaväelane jääb oma kasarmusse ja võib mingil hetkel saada korralduse täita oma   teenistuskohustusi; seega jääb ta tegelikult seotuks oma teenistusega relvajõududes, ehkki   kinnipeetavana. Eeltoodu põhjal näib mulle, et selline kinnipidamine ei kujuta endast   põhimõtteliselt vabaduse võtmist artikli 5 lõike 1 tähenduses. See ei tähenda, et Kohtul puudub   järelevalve pädevate sõjaväeinstantside määratud kõigi distsiplinaarkinnipidamiste üle. Selline   kinnipidamine võib sattuda konventsiooniga vastuollu, kui on rikutud artiklit 3 või kui see oma   kestuselt või ranguselt ületab Euroopa Nõukogu liikmesriikide poolt vastuvõetavaks tunnistatud   distsiplinaarkaristuste standardid; minu arvates on just see karistuse mõõdupuu, mis loomulikult   võib varieeruda sõltuvalt eri riikides kehtivaist sõjaväeelu nõuetest.   KOHTUNIK ZEKIA ERIARVAMUS   Olen kõigiti nõus otsuse põhiosaga, mis käsitleb Kohtu seisukohti ja järeldusi ning sõnastatud   kriteeriume otsustamaks, millal ajateenija või muu sõjaväelase puhul on või ei ole tegemist   vabaduse võtmisega vastavalt konventsiooni artikli 5 lõikele 1. Teatavasti võib ilma artiklit 5   rikkumata ajateenija või muu sõjaväelase õigust vabadusele teatud määral piirata, samal ajal kui   tsiviilisiku puhul on see ebaseaduslik. Otsuses on toodud ammendavad põhjendused ja ma ei   hakka neid kordama.   Sellele vaatamata tundsin, et ma ei saa nõustuda Kohtu tõlgendusega selles osas, mis puudutab   konventsiooni mõningate artiklite, nimelt artikli 5 lõike 1 punkti a, artikli 6 lõike punkti 1, artikli 6   lõike 3 punktide c ja d kohaldamisala määramist kõnealuse kohtuasja puhul. Kui sõjaväelast   süüdistatakse Kohtu poolt teatavaks tehtud kriteeriumide järgi õigusrikkumises, mis toob kaasa   vabaduse võtmise, näiteks distsiplinaarüksusesse paigutamise, ja algatatakse vastav menetlus, on   ajateenijal või muul sõjaväelasel minu arvates täielik õigus mainitud artiklites sätestatud eelistele.   Sisuliselt on tema vastu algatatud kriminaalmenetlus ja kohtumenetluse seisukohalt ei peaks tema   ja tsiviilisiku kohtlemises olema mingit vahet. Ma ei taha öelda, et sellised menetlused tuleks läbi   viia tsiviilkohtus. Vastupidi, pean väga kohaseks, et sõjaväelaste vastu algatatud kohtuasju   menetlevad sõjakohtud, kuhu kuuluvad üks või mitu kohtunikku, keda vajaduse korral abistavad   kaasistujad või juristid.   Hr de Wit, hr Dona ja hr Schul teenisid Hollandi relvajõududes reameestena. Esimesele neist   esitati süüdistus maastikuauto vastutustundetus juhtimises suure kiirusega ebatasasel maastikul.   Tema kompanii ülem paigutas ta kolmeks kuuks distsiplinaarüksusesse. Hr de Wit kaebas edasi   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (15 of 23) [11/05/2001 09:00:48]       Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   kaebustega tegelevale ohvitserile, kes kuulas üle kaebaja ja ühe tema esitatud kolmest   tunnistajast. Teda nõustas jurist, kuid ainult juriidilistes küsimustes. Kaebaja esitas edasikaebuse   Kõrgemale Sõjakohtule, kes pärast kaebaja ja tema kaitsja ärakuulamist ning sõjaväeprokuröri   seisukoha saamist vähendas karistust kaheteistkümnepäevasele kasarmuarestile, mis pöörati   täitmisele pärast otsuse kuulutamist. Kaebajale langetatud esialgse otsuse kuupäev oli 22.   veebruar 1971 ja Kõrgem Sõjakohus tegi oma otsuse 28. aprillil 1971.   8. oktoobril 1971 määras hr Dona ja hr Schuli ülemaks olnud ohvitser neile kui ajakirja Alarm   toimetajaile armees sõjaväedistsipliini õõnestavate kirjutiste eest vastavalt kolmeks- ja neljaks   kuuks distsiplinaarüksusesse paigutamise. Mõlemad kaebasid edasi kaebustega tegelevale   ohvitserile, kes kinnitas otsuse. Seejärel esitasid kaebajad edasikaebuse Kõrgemale Sõjakohtule.   Nende kohtuasja arutati 17. novembril 1971. Juriidilistes küsimustes nõustas mõlemat kaebealust   jurist. Kohus kinnitas varasemad otsused, kuid hr Schuli karistust vähendati kolmele kuule. Hr   Dona ja hr Schuli edasikaebuse menetluse ajal Kõrgemas Sõjakohtus määrati mõlemale 8.-19.   oktoobrini kasarmuarest ja nad jäeti viimatinimetatud kuupäevast kuni 27. oktoobrini   eelvangistusse. Seejärel nad vabastati kuni asja arutuseletulekuni Kõrgemas Sõjakohtus.   Otsuses tuvastatud faktide ja mõningate minu poolt viidatud asjaolude põhjal on selge, et   kaebajate ülemaks olnud ohvitser täitis esimese astme kohtu kohtuniku rolli, ning mõistis kaebajad   süüdi pärast asja arutamist ja määras nad distsiplinaarüksusesse. Samuti võttis kaebustega   tegelev ohvitser endale apellatsioonikohtu rolli, käsitledes kaebusi, mille olid esitanud juba   madalama astme kohtu, antud juhul ülema poolt süüdi mõistetud isikud. Kaebustega tegeleva   ohvitseri otsuse peale on võimalik edasi kaevata Kõrgemale Sõjakohtule, kelle pädevuses on   süüdimõistev otsus ja karistus kinnitada või tühistada või neid muuta. Kõrgem Sõjakohus on   apellatsiooniinstantsiks ülema ja kaebustega tegeleva ohvitseri otsuste peale. Süüdimõistev otsus   ega karistus ei pärinenud sellest kohtust. Distsiplinaarüksusesse paigutamise otsuse tegi ülemaks   olnud ohvitser, kes ei ole kohtunik ja kellel ei ole õigust võtta endale kohtu roll. Tema ees   toimunud menetlusel oli vaid osaliselt kohtulikke tunnusjooni ning see polnud täies vastavuses   konventsiooni artikli 6 lõikega 1 ja artikli 6 lõike 3 punktidega c ja d. Üldjoontes sama kehtib   kaebustega tegeleva ohvitseri kohta. Kõrgemat Sõjakohut on õigustatult nimetatud kohtuks, ehkki   seal toimunud menetlus viidi läbi in camera, mis on vastuolus artikli 6 lõikega 1. See kohus ei ole   mõeldud sisuliste otsuste tegemiseks, vaid pigem juba tehtud otsuste, süüdimõistmiste ja   määratud karistuste parandamiseks. Seetõttu arvan, et artikli 5 lõike 1 punkti a nõudeid ei ole   täidetud. Süüdistatule on suureks eeliseks asja kuulamine esmalt sisulise otsuse tegevas kohtus,   kus on tagatud poolte võrdsus ja järgitud õiglase kohtupidamise reegleid. Süüdimõistva otsuse ja   määratud karistuse korral on süüdimõistetule taas eeliseks tõendada oma süütust kõrgema astme   kohtus. Tavaliselt peab apellatsioonikohus end seotuks madalama astme kohtu tuvastatud   faktidega kui ei ole tõsist põhjust seda mitte teha. Kohtusüsteemis ei saa esimese astme kohtu   rolli alahinnata. Teiselt poolt, kui osutub õigeks minu arvamus, et piirates sõjaväelase õigust   vabadusele sellises ulatuses, mis on tema kui sõjaväelase või ajateenija staatust arvestades   vastuvõetamatu ja lubamatu, tekib tal õigus olla koheldud tsiviilisikuna, ja sel juhul oli kaebajate   kinnipidamine kasarmuarestis või eelvangistuses enne nende kohtuasja arutamist Kõrgemas   Sõjakohtus kinnipidamine enne pädeva kohtu süüdimõistvat otsust. Lisaks sellele rajanes   kaebajate kinnipidamine enne asja arutamist Kõrgemas Sõjakohtus ülemaks olnud ohvitseri   otsusel, kes ei kujutanud endast pädevat kohut, ja kinnipidamine ei olnud tingitud ka teenistuse   vajadustest.   Artikli 6 lõike 1 ja artikli 6 lõike 3 punktide c ja d rikkumise kohta on mul vähe märkusi. Artikli 6   lõike 1 rikkumise tuvastas kohus ja sellele ei ole mul midagi lisada. Tulles artikli 6 lõike 3 punkti c   juurde, ilmneb ettekandest, et kaebajaid nõustati ainult nende asja juriidilistes küsimustes, ja   tõenäoliselt seetõttu, et nad olid toetunud konventsioonile. See ei ole minu arvates kooskõlas   eespool nimetatud punkti sätetega. Artikli 6 lõike 3 punkti d puhul nähtub taas, et kohale ei   kutsutud ega kuulatud ära kaebajate soovitud tunnistajaid. Nende kaitse tunnistajate kutsumata   jätmise või kutsumisest keeldumise aluseks ei tundu olevat tunnistuse mitteasjakohasus ega muu   õigustatud põhjus. Kaebajail ei olnud ka küllaldast võimalust küsitleda nende vastu tunnistanuid   kas ise või oma nõustaja või kohtu abil, nagu sätestab konventsiooni artikli 6 lõike 3 punkt d.   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (16 of 23) [11/05/2001 09:00:48]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   KOHTUNIK CREMONA ERIARVAMUS   Nõustun oma kaaskohtunikega otsuses märgitud konventsiooni rikkumiste osas. Olles aga   jõudnud koos nendega otsusele, et mõned selles asjas vaidlustatud karistusmeetmed (arest ja   distsiplinaarüksusesse paigutamine) kujutasid endast tegelikult isikuvabaduse võtmist ka   sõjaväeelu erisusi ja vajadusi arvestades, leian, et tõstatuvad ka muud allpool lühidalt loetletud   asjaolud, milles ma ei nõustu kolleegide enamuse tehtud otsustega.   Esmalt, olles juba välistanud mõnede karistusmeetmete (mida nimetatakse ka arestiks) kuulumise   konventsiooni artikli 5 lõikes 1 toodud vabaduse võtmise mõiste alla ainuüksi Kohtu aktsepteeritud   põhjusel, et "kõnealuses asjas peab Kohus konventsiooni reeglite tõlgendamisel ja kohaldamisel   silmas pidama sõjaväeelu eripära ja mõju relvajõududes teenijatele" (otsuse punkt 54), ning   püüdnud seejärel määratleda võimalike kriminaalsüüdistustena teatud "distsiplinaarsüüdistusi",   mis võivad kaasa tuua vaieldamatult vabadusekaotusliku karistuse, ei saa ma erinevalt oma   kolleegidest (punkt 82) minna vahetegemises kaugemale, lähtudes eelkõige sellise vabaduse   võtmise suhtelisest kestusest.   Seega leian ma, et ka hr Engeli kohtuasjas (ja mitte ainult hr de Witi, hr Dona ja hr Schuli   kohtuasjas vastavalt otsuse punktis 88 märgitule) oli tegemist tema vastu esitatud   kriminaalsüüdistuse kohta otsuse tegemisega, ja kuna asja arutamine toimus in camera nagu   teistegi asjade puhul, siis on ka siin rikutud artikli 6 lõiget 1, vaatamata määratud aresti lühikesele   kestusele. Teda seoses 1971. aasta 7. aprilli sündmustega ähvardanud karistuse raskusaste ei   saa minu arvates muuta olemasolevaid õiguslikke asjaolusid.   Otsuse punktis 63 mööndakse, et hr Engelile arestina kohaldatud ajutine arest kujutas endast   vabaduse võtmist ja seda, nagu otsuses märgitud, vaatamata oma lühikesele kestusele.   Tunnistades, et minu alljärgneva märkuse näol ei ole tegemist täiesti sama asjaga, ehkki   lähtepunkt on ühine, arvan, et analüüsides kriminaalsüüdistuse tegelikku olemust, tuleb vaadelda   ka võimalikku karistust, millega kaasneb vaidlustamatu vabaduse võtmine hoolimata viimase   kestusest. Sel juhul prevaleerib karistuse olemus selle kestuse üle. Kindlakstehtud isikuvabaduse   võtmist ei saa konventsiooni põhimõtetega vastuollu minemata lugeda olematuks selle lühikese   kestuse põhjal, määratledes konventsiooni artikli 6 lõike 1 mõistes kriminaalsüüdistuse tegelikku   olemust. Viidates eelkõige otsuse punkti 82 viimases lõigus märgitule, usun, et kindlalt tuvastatud   isikuvabaduse võtmisega kaasnevat kahju ei saa iseloomustada kvantitatiivse mõistega   "väheoluline", nagu on tehtud kõnealuses otsuses. Samuti ei saa selle üle otsustada kestuse   alusel, välja arvatud ainult viimase suhtelise raskusastme määratlemiseks.   Teine aspekt puudutab konventsiooni artikli 6 lõike 3 punkti c, kus kriminaalsüüdistuse saanud   isikule tagatud teatud miinimumõiguste hulgas on ka õigus "kaitsta end ise või enda valitud kaitsja   abil või saada tasuta õigusabi juhul, kui õigusemõistmise huvid seda nõuavad ja süüdistataval pole   piisavalt vahendeid õigusabi eest tasumiseks". Ma ei vaidlusta fakti, et see õigus tervikuna ja   nimetatud sättes sõnastatuna ei ole igas suhtes absoluutne. Usun aga, et see süüdistatava oluline   õigus ei saa juriidilisel nõustamisel (antud juhul oli nõustajaks kaebajate endi valitud juriidilise   haridusega ajateenija) piirduda vaid asja õigusliku küljega.   Sellega seoses tuletan meelde, et vaidlustatud meetmete kohaldamise ajal tagas tolleaegne   Kõrgem Sõjakohus õigusabi ainult teatud juhtudel, kui võis eeldada, et asjassepuutuv isik ei suuda   edasikaebuses tõstatatud spetsiifiliste juriidiliste probleemidega ise hakkama saada ning niisugune   õigusabi piirdus vaid asja õigusliku küljega. Selline piirang on tegelikult käesoleva kaebuse   aluseks ja minu arvates rikub selle kohaldamine otsuse punktis 91 nimetatud kaebajatele   konventsiooni artikli 6 lõike 3 punkti c. Selles sättes nimetatud õigusabi laieneb kohtuasjale   tervikuna, s.t nii õiguslikele kui faktilistele asjaoludele. On täiesti selge, et igal kohtuasjal on nii   õiguslik kui ka faktiline külg, et mõlemad küljed on kaitse jaoks (mille tagamine on ka eelnimetatud   sätte eesmärk) olulised ja vahel ei ole lihtne neid teineteisest eraldada.   Austades oma kolleegide seisukohti, arvan siiski, et vaidlustatud asjaolusid ei sobi õigustada   põhjendusega, et " kaebajad olid vaieldamatult suutelised faktide kohta, milles neid süüdistati,   isiklikult selgitusi andma", nagu seda on teinud enamik minu kolleegidest otsuse punkti 91   kolmandas lõigus. Vähemalt osa süüdistuste faktide küsitava lihtsuse kõrval pole siinkohal aga   oluline mitte selgituste andmise võimalus, vaid enda kohane kaitsmine kriminaalsüüdistuse vastu.   Artikli 6 lõike 3 punktiga c antud õigus on eluliselt vajalik nii süüdistatavale kui ka kaitsele tervikuna   ning selle eesmärk on tagada, et isik, kellele on esitatud kriminaalsüüdistus, saaks tema vastu   algatatud menetluses asjakohase ja piisava kaitse. Samuti on õigusabi kasutamine igaühe enda   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (17 of 23) [11/05/2001 09:00:48]     Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   otsustada, mida märgitakse ka nimetatud sättes, see sõltub sellest, kas süüdistatav on võimeline   ennast ise kaitsma (või, nagu märgitakse otsuses, selgitusi andma). Lisaks sellele ei olnud siin   ilmselgelt tegemist asjaoluga, et kaebajad poleks suutnud ennast ise kaitsta. Nad lihtsalt ei   soovinud seda teha, eelistades neile konventsiooniga sätestatud võimalust lasta ennast kaitsta   (mitte ainult õiguslikus, vaid ka faktilises osas) nende valitud juristil. Valitud jurist tunnistati   vastuvõetavaks, ent seejärel seati tema tegevusele kaebajate kaitsmisel minu arvates ebaõiglasi   piiranguid.   Järgmine asjaolu puudutab kahe kaitse tunnistaja kutsumata jätmist hr de Witi asjas, mille üle   kaebaja samuti protesteeris, viidates konventsiooni artikli 6 lõikele 3 punktile d, mis tagab kuriteos   süüdistatavale teiste miinimumõiguste hulgas õiguse "küsitleda ise või lasta küsitleda süüdistuse   tunnistajaid, saavutada omapoolsete tunnistajate kohalekutsumine ja nende küsitlemine   süüdistuse tunnistajatega võrdsetel tingimustel". Samuti ei saa eitada, et siin ei ole tegemist   absoluutse õigusega ja see õigus on piiratud näiteks - nimetades ainult ühe asjaolu -   asjakohasuse mõistega. Kui nüüd Komisjoni esindajaid nõustav hr van der Schans (kes varem oli   Komisjonis toimuvas menetluses esindanud kaebajaid) teatas Kohtule, et kutsumata jäetud kaitse   tunnistajad oleksid suutnud kaitset aidata (neid kirjeldati kui pealtnägijaid), väitsid valitsuse   esindajad vastu, et arvestades hr de Witi avaldust teatud asjaolude omaksvõtmise kohta, "puudus   vajadus küsitleda rohkem tunnistajaid" (29. oktoobri 1975 suulise arutamise stenogramm).   Soovimata siinkohal ebaõiglaselt sekkuda siseriiklike kohtuorganite otsustesse ja jättes   arvestamata asjaolu, et hr de Witi avaldus hõlmas ainult osa tema vastu esitatud süüdistusest   (nagu otsusest nähtub, vaidlustas ta kindlalt osa süüdistustest), näib valitsuse esindajate väide   viitavat siiski sellele, et hr de Witi nimetatud kolmest tunnistajast kahe kutsumata jätmine   (arvestades, et süüdistuse tunnistajaid oli kutsutud viis) ei rajanenud sellisel põhjendatud   kaalutlusel nagu näiteks asjakohasus, vaid põhjuseks oli pigem nende osutumine mittevajalikuks   tulenevalt süüdistatava teatud avaldustest. Vähemalt mulle teadaolevate andmete põhjal ei ole   see minu arvates õigustatud.   KOHTUNIKE O'DONOGHUE JA PEDERSENI ÜHINE ERIARVAMUS   Oleme nõus seisukohaga, et üheski Kohtu menetluses olnud asjas ei ole rikutud konventsiooni   artikleid 10, 11, 14, 17 ja 18. Otsuse põhjal on selge, et probleeme tekitab artiklite 5 ja 6   kohaldatavuse üle otsustamine. Nende artiklite vahel võib täheldada teatud seost, sest kui artikkel   on kohaldatav selles mõttes, et on toimunud vabaduse võtmine, millega kaasneb   kriminaalsüüdistus, siis järgneb kohustus järgida artikli 6 sätteid.   Me ei pea võimalikuks nõustuda Kohtu enamuse otsusega, et relvajõududes teenijate selge   kohustus järgida relvajõududes kehtivat distsipliinikoodeksit ei ole täpselt määratletud ja seega ei   kuulu artikli 5 lõike 1 punkti b kohaldamisalasse. Meie arvates saab selgelt eristada kodanike üldist   kohustust olla seaduskuulekas ja sõjaväelaste erikohustust alluda distsipliinikoodeksile, mis on   relvajõududega lahutamatult seotud.   Peale hr. Fawcetti ja teiste eriarvamuses [ettekande lk 74 - 75]   märkus 1   esitatud seisukohti, millega   me täielikult nõustume, on toodud üks elementaarne tegur, mida tuleb vaadelda iga lepinguosalise   riigi relvajõudude struktuuri ja erisuste taustal. See on distsipliinikoodeks, mille järgimine on   eluliselt tähtis relvajõudude püsimajäämise seisukohalt ning mis on täiesti erinev   distsipliinimeetmetest, mida oma liikmetele kohaldavad teised liidud või ühendused.   Distsipliini eriline osatähtsus relvajõududes ja selle tunnustamine relvajõududes teenijate poolt   viisid meid järelduseni, et siinkohal on tegemist selge näitega seaduses kindlaksmääratud   konkreetsest erikohustusest. Selle järelduse valguses oleme nõus, et artikli 5 lõike 1 punktis b   nimetatud erandi tõttu ei tuvastatud üheski Kohtu menetluses olevas asjas konventsiooni artikli 5   lõike 1 rikkumist.   Hr Engeli ajutise kinnipidamisena märgitud ajavahemik algas tema vahistamisega 20. märtsil   1971. 1903. aasta sõjaväedistsipliini seaduse järgi oli selline vahistamine ja kinnipidamine lubatud,   ent sama seaduse artikkel 45 seadis ajutise kinnipidamise piirmääraks kakskümmend neli tundi.   Hr Engeli kinnipidamisaeg kestis kakskümmend kaks tundi lubatust kauem, mis oli ebaseaduslik.   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (18 of 23) [11/05/2001 09:00:48]     Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   Me arvame aga, et Engeli kohtuasjas tuleb arvestada kogu ajavahemikku märtsist juunini 1971.   Ministeeriumi otsus peatada tema karistuste täideviimine, lubamaks tal sooritada eksam, samuti   mitme karistuse vähendamine aprillis tasakaalustavad õigustatud, kuid formaalselt kakskümmend   kaks tundi lubatust kauem kestnud kinnipidamise. Kõiki neid asjaolusid arvestades ei saanud me   nõustuda väitega, et Hollandi valitsus rikkus konventsiooni artikli 5 lõiget 1.   Kuna me peame kaebajate sooritatud õigusrikkumisi distsiplinaar - õigusrikkumisteks, mis   seonduvad üksnes kaebajate kui sõjaväelaste käitumisega ja nende sõjaväeliste kohustustega (vt   komisjoni ettekande punkt 122), siis järeldub sellest, et artikli 6 lõikes 1 nimetatud küsimus   "tsiviilõiguste ja -kohustuste üle otsustamisest" ei tõstatu ühegi kaebaja puhul.   Samadel põhjustel ei tuvastanud me artikli 6 rikkumist kõnealuste asjade menetluses ja selles, et   neid ei käsitletud oma olemuselt kriminaalsüüdistustena, mis oleks nõudnud selles artiklis   sätestatud menetluskäigu järgimist.   Tuleb tunnistada, et riikidel võib osutuda raskeks käsitleda kohtuasju, mille puhul on tegemist   distsiplinaarüleastumisega, mis võib samaaegselt osutuda ka kriminaalõigusrikkumiseks. Peame   vajalikuks teha kindlaks, kas kaebus on rohkem seotud distsiplinaar- või   kriminaalõigusrikkumisega. Viimasel juhul tuleb järgida artikli 6 sätteid. Kaebuse olemus ning   distsiplinaarkoodeksis ja kriminaalõiguses ettenähtud karistus aitaksid leida õige lahenduse, mis   on konventsiooniga kooskõlas. Iga katse raske kuriteo puhul menetlust lihtsustada, käsitledes   seda distsiplinaarõigusrikkumisena, oleks meie arvates väga tõsine kuritarvitus, mis konventsiooni   järgi ei välistaks kuidagi artikli 6 kohaldamist ja kohustaks järgima nimetatud artikli sätteid täies   ulatuses.   Meid on palju aidanud hr Welteri eriarvamus. Eelkõige nõustume tema eriarvamuse punktis 9   nimetatud seisukohaga ja tema põhjendustega selle kohta, miks artikkel 6 ei olnud kohaldatav   ühelegi viiest kaebajast.   Eeltoodust järeldub, et artiklist 50 ei tulene ühtegi vaidlusalust küsimust.   KOHTUNIK THÓR VILHJÁLMSSONI ERIARVAMUS   1. Ma ei saa nõustuda otsuse punktis 62 toodud kohtunike enamuse arutluskäiguga. Enamik   kohtunikke leiab, et vastavalt 1903. aasta seadusele ei kujuta kasarmuarest endast vabaduse   võtmist konventsiooni artikli 5 tähenduses. Minu arvates aga on tegemist vabaduse võtmisega,   seda nii kõnealuse karistuse olemusest kui õiguslikust iseloomust lähtudes.   Nagu otsuse punktis 19 on märgitud, ei ole kasarmuarestis olevatel sõjaväelastel sellist   liikumisvabadust nagu teistel sõjaväelastel. Need piirangud erinevad selgelt Hollandi relvajõudude   tavalisest elukorraldusest. Nii peavad nimetatud karistust kandvad sõjaväelased teenistusest vabal   ajal jääma selleks ettenähtud ruumidesse, nad ei saa minna koos teistega samas kasarmus   olevatesse puhkeruumidesse ja sageli peavad ka magama eraldi ruumides.   Seisukohta, et selline kohtlemine on samaväärne vabaduse võtmisega, toetab selle eesmärk, mis   on ilmselgelt karistav. Samuti peab märkima, et kõnealuse kohtlemise kohta kasutatakse sõna   arest, mis iseenesest viitab vabaduse võtmisele.   Eespool toodu põhjal ei näe ma konventsiooni artikli 5 rikkumist hr de Witi (otsuse punkt 41) ning   hr Dona ja hr Schuli (otsuse punkt 65) kasarmuaresti puhul. See järeldus rajaneb konventsiooni   artikli 5 lõike 1 punkti b minupoolsel tõlgendusel, mida käsitlen allpool. Hr de Witi asjas lähtusin ka   sellest, et ta kandis kasarmuaresti pärast Hollandi Kõrgema Sõjakohtu otsuse kuulutamist.   2. Konventsiooni artikli 5 lõike 1 punkt b lubab isiku "seaduslikku vahistamist või kinnipidamist …   seaduses ettenähtud kohustuste täitmise tagamiseks". Nii nagu Komisjoni enamus ei pea ka   Kohtu enamus seda sätet kõnealusele kohtuasjale kohaldatavaks (otsuse punkt 69). Ma ei saa   selles enamusega nõustuda. Iga riik, kus kehtib sõjaväeteenistus, korraldab seda kindlate   põhimõtete alusel, mis Hollandi puhul on sätestatud otsuses märgitud seadustes ja määrustes.   Need normid moodustavad selgepiirilise terviku ja panevad sõjaväelastele teatud kindlad   kohustused. Mulle tundub, et selles normide kogumis on igati austatud õigusriigi põhimõtet ja   seega kuulub ta artikli 5 lõike 1 punkti b eespool tsiteeritud sätte alla.   See järeldus ei kehti aga hr Engeli ajutise kinnipidamise kohta kauem kui 1903. aasta seaduse   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (19 of 23) [11/05/2001 09:00:48]     Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   artikliga 45 lubatud 24 tundi (otsuse punkt 26). Selles osas olen Kohtu enamusega ühel meelel (vt   punkt 69).   3. Otsuse punktis 91 esitab Kohtu enamus oma arvamuse seoses konventsiooni artikli 6 lõike 3   punktidega c ja d. Ma ei jaga seda arvamust.   Artikli 6 lõike 3 punkti c teksti tavapärasel lugemisel tundub mulle, et süüdistatav peab otsustama,   kas kaitsta ennast ise või usaldada see ülesanne juristile. See on enam-vähem kooskõlas artiklis 6   väljenduvate õiguse üldpõhimõtetega. Ma ei mõista, kuidas Kohus - rääkimata haldusasutusest -   saaks kõnealuse asja puhul adekvaatselt otsustada, missuguses ulatuses on süüdistatav   võimeline ennast ise kaitsma. Seetõttu on minu arvates hr de Witi, hr Dona ja hr Schuli kohtuasjas   artikli 6 lõike 3 punkti c rikutud.   Mis puudutab konventsiooni artikli 6 lõike 3 punkti d, siis nõustun Kohtu enamusega otsuse   punktis 91 toodud väites, mille kohaselt see säte ei nõua iga süüdistatava poolt soovitud tunnistaja   ärakuulamist. Lisaks sellele arvan nii nagu enamik kohtunikke, et selle sätte tõlgendamisel on   oluline "poolte võrdsuse" nõue. Sellest hoolimata annab nimetatud säte kriminaalsüüdistuse   saanud isikule õiguse lasta asja menetleval kohtul küsitleda temapoolseid tunnistajaid, kui selle   vastu ei esitata õiguslikult pädevaid põhjendusi. On tõsi, et Kohtu käsutuses olev informatsioon   artikli 6 lõike 3 punkti d väidetava rikkumise kohta on mõnevõrra puudulik. Märgitakse ära, et hr de   Witi kohtuasjas välditi igati kahe tunnistaja kutsumist (otsuse punktid 42 ja 91). Seda ei ole minu   arvates ümber lükatud. Isegi kui kaebustega tegelev ohvitser 1971. aasta 5. märtsil kuulas   tunnistajad üle (punkt 41), ei saa seda käsitleda artikli 6 lõike 3 punktist d tuleneva kohustuse   täitmisena, sest nimetatud ohvitseril ei ole kohtu või tribunali volitusi artikli 6 lõike 1 tähenduses.   Sellest tulenevalt leian, et hr de Witi asjas on rikutud artikli 6 lõike 3 punkti d. Teiselt poolt nõustun   kohtu enamusega selles, et hr Dona ja hr Schuli asjas seda sätet ei rikutud, sest ei ole kindlaks   tehtud, kas nad esitasid Kõrgemale Sõjakohtule sellekohase avalduse.   KOHTUNIK BINDSCHEDLER-ROBERT'I ERIARVAMUS   Ma nõustun otsuse resolutsiooniga, välja arvatud kahes hr Engeli ajutist aresti puudutavas punktis.   Neis punktides tuvastati, et arest rikkus konventsiooni artikli 5 lõiget 1, sest esiteks ei saa seda   õigustada nimetatud lõike ühegi punktiga (punkt 4) ja teiseks ületas aresti kestus Hollandi   seadusega lubatud 24 tunni piiri (punkt 5).   1. Seisukohtade erinevus esimesena nimetatud punktis väljendab sügavat lahkarvamust selles,   kas artikli 5 lõige 1 on kõnealuses kohtuasjas kohaldatav.   Otsuse esimene osa ("õiguslik põhjendus") rajaneb seisukohal, et artikli 5 lõige 1 on kohaldatav de   plano vabadusekaotuslikele distsiplinaarmeetmetele ja -karistustele, mida kohaldatakse sõjaväe   distsiplinaarõiguse alusel. Sellest järeldub, et esiteks on vabadusekaotuslikud   distsiplinaarkaristused konventsiooniga vastavuses vaid juhul, kui need määrab kohus kooskõlas   artikli 5 lõike 1 punktiga a, ning teiseks võib kooskõlas punktiga c ajutist aresti või kinnipidamist   kohaldada üksnes eesmärgiga tuua vahistatu pädeva õigusvõimu ja mitte ametialaselt   kõrgemalseisva isiku ette, kuigi viimasel võib olla õigus määrata distsiplinaarkaristusi. Kohtuasja   faktide taustal ei tulene esimesest järeldusest, et konventsiooni on rikutud, teise põhjal otsustab   aga Kohus, et hr Engeli ajutise aresti puhul rikuti artikli 5 lõiget 1.   Kahjuks ei jaga ma seda seisukohta; ehkki artikli 5 lõige 1 on näiliselt ammendav, ei saa minu   arvates selle artikli mõõdupuuga hinnata sõjaväe distsiplinaarõiguse meetmeid ja karistusi. Minu   põhjendused on järgmised.   Arvesse tuleb võtta sõjaväeteenistuse olemust ja distsiplinaarõiguse rolli distsipliini juurutamisel ja   säilitamisel, mis on sellise spetsiifilise institutsiooni nagu relvajõud nõuetekohase   funktsioneerimise sine qua non. Ei piisa vabaduse võtmise kitsa mõiste aktsepteerimisest, nagu   seda tegi Kohus; arvesse tuleb võtta kogu distsiplinaarõiguse süsteemi. Sõjaväedistsipliin nõuab   eelkõige kiireid ja tõhusaid meetmeid ning karistusi, mida saab kohandada vastavalt olukorrale ja   mida peab seetõttu saama määrata auastmelt kõrgem isik.   Konventsiooni artikli 4 lõike 3 punktis b tunnistatakse sõjaväeteenistuse eripära. See säte   väljendab lepinguosaliste tehtud põhimõttelist valikut ja loob üldise vastavuse sõjaväeteenistuse ja   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (20 of 23) [11/05/2001 09:00:48]     Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   konventsiooni vahel. Sellest tuleneda võiv põhiõiguste vähendamine ja piiramine - näiteks   protokolli nr. 4 artiklis 2 sätestatud liikumisvabadus - ei ole seega konventsiooniga vastuolus, isegi   kui pole tehtud sellekohast reservatsiooni. Praegu ongi tegemist juhusega, kus relvajõududele   omane distsipliinisüsteem põhiõigusi vähendab; artikli 5 lõige 1 ei puuduta sõjaväe   distsiplinaarõigust ja on ammendav ainult tsiviilelu puhul. Kohtunik Verdross rõhutab oma   eriarvamuses õigustatult, et sõjaväeteenistuse kontekstis on distsiplinaarkaristused sui generis.   Asjaolu, et distsiplinaarõigus ei kuulu artikli 5 lõike 1 alla, on ainus seletus selle lõike sõnastusele   ja võimatusele kohaldada seda olukordadele, kus tegemist on sõjaväe distsiplinaarõigusega. Need   asjaolud nagu ka artikli 5 koht konventsioonis ja tema loogiline side artikliga 6 viitavad sellele, et   konventsiooni teksti koostajad pidasid silmas pigem kriminaalmenetluse alla kuuluvaid juhtumeid.   Ülaltoodud tähelepanekuid kinnitab see, kuidas konventsiooni liikmesriigid on küsimuse   lahendanud oma siseriiklikus õiguses. Isegi praegu on sõjaväe distsiplinaarõiguse raames   auastmelt kõrgemal sõjaväelasel õigus võtta meetmeid või määrata karistusi, olenemata sellest,   kas need on vabadusekaotuslikud või mitte. Mõnes riigis on võimalik ka edasikaebuse esitamine,   ent sellel ei ole alati peatavat toimet; lisaks sellele ei tehta artikli 5 lõike 1 punkti a nõuetes vahet   erinevate instantside vahel. Tundub, et valitsused ei ole näinud ette võimalust, et konventsioon   võib mõjutada nende sõjaväe distsiplinaarõigust - vastandatuna sõjaväe kriminaalmenetlusele.   Selles olukorras ei ole lihtne kiita heaks tõlgendust, mis ignoreerib sedavõrd levinud põhimõtet   nagu "lepinguosaliste riikide asjaomaste seaduste ühisnimetaja", kui kasutada Kohtu sõnastust   teises kontekstis (otsuse punkt 82).   Eeltoodust järeldan, et artikli 5 lõike 1 punkt a ei ole kohaldatav hr Engeli ajutisele arestile, sest   see leidis aset distsiplinaarmenetluse käigus, mistõttu nimetatud sätet ei rikutud sellega, et hr   Engeli aresti ja kinnipidamise eesmärk oli toimetada ta auastmelt kõrgema sõjaväelase ning mitte   kohtuvõimu ette.   2. Artikli 5 lõike 1 kohaldamatus distsiplinaarõigusele ei tähenda, et distsiplinaarmeetmete ja   -karistuste üle puudub järelevalve. Nagu otsuses on märgitud, annab artikkel 6   konventsioonijärgsetele institutsioonidele võimaluse korrigeerida distsiplinaarõiguse kohaldamisala   ülemäärast laiendamist; on alust väita, et distsiplinaarõiguse vabadusekaotuslikud meetmed ja   karistused alluvad samuti artikli 5 alustalaks olevale seaduslikkuse nõudele.   Hr Engeli ajutist aresti võib kindlasti hinnata sellest vaatevinklist. Ent ehkki ma möönan, et esialgu   jäi siin domineerima ebaseaduslikkus, mis seisnes ajutise aresti rohkem kui kahekümne nelja   tunnises kestuses, ei saa ma nõustuda otsuse resolutsiooni punktiga, mille järgi sellega on rikutud   konventsiooni. Riik, kes parandab vea, mis oli tingitud vastuolust rahvusvahelise õigusega,   likvideerib sellega ka oma rahvusvahelise vastutuse selle vea eest; siseriiklike   õiguskaitsevahendite ammendamist käsitleva reegli eesmärk on nimelt sellise võimaluse andmine   (vt. Guggenheim, Traité de droit international public, vol II, lk 23). Kõnealuses asjas parandas riik   täielikult hr Engeli suhtes tehtud vea, kui edasikaebust arutav asutus otsustas, et talle määratud   kahepäevane arest loeti kantuks ajutise arestiga. Neid asjaolusid arvestades ei ole õigustatud   tuvastada otsuse resolutsioonis konventsiooni rikkumine. See lähenemine ei ole vastuolus Kohtu   senise praktikaga; iga kord, kui Kohus on otsustanud, et eeluurimise ajal toimunud kinnipidamise   arvestamine karistuse osana ei takista teda arvesse võtmast selle kinnipidamise ebaseaduslikkust,   on olnud tegemist pika kinnipidamisajaga, mille puhul mahaarvamisest ei piisa tekitatud kahju   täielikuks heastamiseks. Seda küsimust on Kohtus tõstatatud õiglase hüvituse määramisel (vt   näiteks 7. mai 1974 kohtuotsus Neumeisteri asjas, Seeria A, nr 17, lk 18-19).   KOHTUNIK EVRIGENISE ERIARVAMUS   1. Kahjuks ei saa ma nõustuda Kohtu enamuse arvamusega otsuse resolutsiooni punktide 3, 14,   ja 16 osas. Minu eriarvamuse põhjused on järgmised.   a) Kohtu enamus arvas, et Hollandi Kõrgema Sõjakohtu otsusega hr Dona ja hr Schuli   distsiplinaarüksusesse paigutamine oli kooskõlas konventsiooni artikli 5 lõike 1 punkti a nõuetega.   Neile vabadusekaotusliku karistuse määramise otsustas enamiku minu kolleegide arvates "kohus"   artikli 5 lõike 1 punkti a tähenduses. Kasutades Inimõiguste Kohtu praktikas käibel olevat   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (21 of 23) [11/05/2001 09:00:48]     Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   terminoloogiat, oli sõjakohus organisatsioonilises mõttes kohus; teiselt poolt on siiski raske   möönda, et seaduses kindlaksmääratud menetlus, mida sõjakohus selles kohtuasjas järgis, on   kooskõlas tingimustega, mida peab täitma kohtuks nimetatav õigusemõistmise volitustega   institutsioon artikli 5 lõike 1 punkti a tähenduses. Selle menetluse kaks aspekti ei vasta minu   arvates neile tingimustele: ühelt poolt süüdistatava kaitsjale võimaldatud tegevusvabadus ja teiselt   poolt tõendite hindamine.   Esimese aspekti puhul näitavad Kohtu poolt äramärgitud faktid (otsuse punktid 32, 48, 91), et   kaitse tegevusvabadus sõjakohtus on oluliselt piiratud, kui seal menetletakse sellist   distsiplinaarasja nagu käesolevad juhtumid. Peale juriidiliste küsimuste käsitlemise ei saa kaitsja   tegelikult üldse menetluses osaleda. Lisaks sellele võib ta tegelda ainult teatud liiki kliendi   edasikaebusest tulenevate õigusprobleemidega, nagu näiteks Euroopa inimõiguste konventsiooni   järgimise küsimustega. Samuti on põhjust arvata, et kaitsja ei saa asja arutamise käigus   vastuväiteid esitada (vt Komisjoni ettekanne, lk 99, viide Hollandi Kõrgema Sõjakohtu   kohtusekretäri ettekandele 23. detsembrist 1970, otsus selle vastuvõetavaks tunnistamise kohta)   märkus 2   . Neid piiranguid arvestades ei ole lihtne viia kõnesolevat menetlust kooskõlla kohtu   mõistega artikli 5 lõike 1 punkti a tähenduses; ei maksa unustada, et tegemist on kohtuga, kes   määrab vabadusekaotuslikke karistusi (vt 18. juuni 1971 kohtuotsus De Wilde'i, Oomsi ja Versypi   asjas, Seeria A, nr 12, lk 41-42, punktid 78-79 ja punkt b allpool).   See kehtib ka teise eespool mainitud menetlusaspekti puhul, nimelt seaduses kindlaksmääratud ja   praktikas järgitava tõendite hindamise korra kohta sõjakohtu menetluses, kui see tegutseb   distsiplinaarinstantsina. Kui vaadata kohtu poolt märgitud fakte ning meenutada sellele asjale   kohaldatavaid Hollandi seaduste sätteid (vt otsuse punktid 31 ja 91), siis ei ole ilmselt võimalik   kaitse tunnistajaid kohale kutsuda ega üle kuulata tingimustes mis kindlustaksid kaitsele tagatised,   mis minu arvates on vabadusekaotuslike karistustega seotud õiglasel kohtuprotsessil   kohustuslikud. Seepärast järeldan, et hr Dona ja hr Schuli asjas on rikutud artiklit 5 lõiget 1.   Eelöeldut arvestades arvan, et kui Kohtu järeldusel esitati nende kahe kaebaja vastu   "kriminaalsüüdistus" (artikkel 6, otsuse punktid 80 et seq., eelkõige punkt 85 in fine), siis ei oleks   Kohus pidanud uurima, kas sõjakohus vastas mõistele "kohus" artikli 5 lõike 1 punkti a   tähenduses. Ehkki "kohus" on igas eespool nimetatud sättes põhimõtteliselt autonoomne mõiste,   ei muuda see siiski asjaolu, et artikli 5 lõike 1 punktis a nimetatud kohus peab vastama artikli 6   nõuetele, kui tema määratud vabadusekaotuslik karistus loetakse lõpuks kriminaalsüüdistuse   tulemiks - nii nagu käesoleva kohtuasja puhul - ja seega artikli 6 alla kuuluvaks.   Vastavatel juhtudel on artikli 5 lõike 1 punktis a nimetatud kohtul lubatud jätta mõned artiklis 6   kriminaalkohtule kehtestatud tingimused täitmata. Vastupidine tundub olevat nii loogiliselt kui   juriidiliselt raskesti korraldatav. Kui vabadusekaotusliku karistuse määras kohus, mis pidi vastama   artiklis 6 kehtestatud tingimustele, ei ole mõtet küsida, kas see kohus vastas kohtu mõistele artikli   lõike 1 punkti a tähenduses.   b) Samal põhjusel leian, et ma ei saa nõustuda Kohtu enamuse seisukohtadega otsuse   resolutsiooni punktide 14, 15 ja 16 osas. Seepärast viitan üksnes eespool punkti 1 allpunkti a all   toodud märkustele.   Minu arvates nõuab distsiplinaarüksusesse paigutamise uurimine artiklis 6 märgitud   "kriminaalsüüdistuse" mõiste taustal üldisemat laadi kommentaare. Võtan endale vabaduse need   esitada, soovides rõhutada oma seisukoha erinevust Kohtu enamuse arvamusest.   Määrates distsiplinaarüksusesse paigutamise (hr Dona ja hr Schuli kohtuasi) või vaadates uuesti   läbi kohtusüsteemivälise asutuse määratud sama karistuse (hr de Witi asi), toimis Kõrgem   Sõjakohus vastavalt Hollandi seadustele distsiplinaarkohtuna. Niivõrd, kuivõrd sõjakohus ei   käsitlenud käitumist, mille eest võiks määrata vabadusekaotusliku karistuse, ei saanud tema   menetlust põhimõtteliselt lugeda konventsioonile mittevastavaks. Ent kõnealuses asjas oli Kohus   täiesti õigustatult seisukohal, et eespool nimetatud asjad mitte ainult ei toonud kaasa   vabadusekaotusliku karistuse, vaid nende kohta kehtis ka mõiste "kriminaalsüüdistus"   konventsiooni artikli 6 tähenduses. Seepärast oli Kohus sunnitud uurima, kas sõjakohtu   menetluses sisaldusid kaebajaile selles sättes ette nähtud tagatised. Kohtu enamuse arvates olid   antud juhul need tagatised olemas, välja arvatud artikli 6 lõike 1 nõue asja arutamise avalikkuse   kohta. Selle järgi ei tundu Kohtu enamuse loodud pilt kriminaalkohtust vastavat artiklis 6   sätestatud ideaalse kriminaalkohtu miinimumnõuetele. Mul on väga raske nõustuda, et   kriminaalkohus, sõltumata tema astmest või pädevusest, võib artikliga 6 vastuollu sattumata   töötada kaitsjaga, kelle tegevusvabadust on märkimisväärselt piiratud, kusjuures Euroopa   demokraatlike riikide kriminaalmenetluste traditsioon tunnustab sellist tegevusvabadust, ja lähtuda   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (22 of 23) [11/05/2001 09:00:48]   Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn   süüdistatavale kahjulikust tõendite hindamise korrast. Loomulikult ei saa neid puudusi panna   süüks sõjakohtule, mis selles kohtuasjas tegutses Hollandi seaduste järgi mäletatavasti   distsiplinaarkohtuna ega pidanud seetõttu jälgima kooskõla konventsiooni artikliga 6. Meie otsus,   tõmmates piiri distsiplinaar- ja kriminaalvaldkonna vahele, nõuab tagantjärele, et konventsioonist   lähtudes oleks distsiplinaarkohus pidanud andma kriminaalkohtu tagatised. Kardan, et enamuse   arvamus võib selles ulatuses, nagu ta neid tagatisi piirab, tõlgendada artiklit 6 ja eelkõige   kriminaalkohtu mõistet üsna riskantsel viisil. Samas kontekstis tahaksin veel rõhutada, et kui   küsimus klassifitseeritakse konventsiooni järgi kriminaalvaldkonda kuuluvaks, hoolimata sellest,   kas see on asjaomase siseriikliku õiguse kontseptsiooniga kooskõlas või vastuolus, peavad   kaasnema ka konventsiooni artiklis 7 sätestatud tagatised.   c) Punkti 1 allpunktis a nimetatud põhjustel leian, et artikli 5 lõiget 1 on rikutud, ja peaksin   loogiliselt järeldama, et hr Dona ja hr Schuli kohtuasjas rikuti artikli 5 lõiget 4 (otsuse resolutsiooni   punkt 7). Kui Kõrgem Sõjakohus, mis otsuse järgi täidab samaaegselt nii artikli 5 lõike 1 punktis a   kui ka artikli 5 lõikes 4 nimetatud kohtu ülesandeid, ei vastanud esimesena nimetatud kohtu   mõistele, siis ei saaks ta põhimõtteliselt vastata ka viimatimainitud sättes märgitud kohtu mõistele.   Selles küsimuses nõustun aga Kohtu enamuse seisukohaga, võttes arvesse asjaolu, et Hollandi   õiguses eksisteerib üldise jurisdiktsiooniga tsiviilkohus, kus on võimalik vaidlustada ükskõik   missugune vabadusekaotuslik karistus (tsiviilmenetluse koodeksi artikkel 289, kohtukorralduse   seaduse §-d 2 ja 53).   2. Otsuse resolutsiooni punktis 6 hääletasin selle poolt, et selles punktis nimetatud asjades ei   rikutud artikli 5 lõiget 1 koostoimes artikliga 14. Oleksin samadel põhjustel (otsus, punktid 72 et   seq) hääletanud samamoodi kohtule esitatud kaebuste suhtes, mida ei seostatud vabaduse   võtmisega, kui selline küsimus oleks tõstatatud. Kohus aga otsustas otsuse punktis 71 märgitud   põhjustel mitte jätta neid asju menetlusse. Ma ei saa selle seisukohaga nõustuda. Vastavalt   senisele kohtupraktikale (kohtuasi, mis puudutas Belgia haridussüsteemis keelte kasutamist   käsitlevate seaduste mõningaid aspekte, 23. juuli 1968.a. kohtuotsus, Seeria A, nr 6, lk 33-34,   punkt 9; 27. oktoobri 1975.a. kohtuotsus Belgia Politsei Riikliku Ametiühingu asjas, Seeria A, nr   19, lk 19, punkt 44) "võib meede, mis on kooskõlas õigust kõnesolevale vabadusele sätestava   artikli nõuetega, oma diskrimineeriva iseloomu tõttu siiski rikkuda artiklit 14". Artikkel 14 kohustab   lepinguosalisi "diskrimineerimiseta" tagama konventsioonis sätestatud õiguste ja vabaduste   kasutamise. Seega keelab konventsioon igasuguse diskrimineerimise konventsiooniga tagatud   õiguste kasutamisel, olenemata sellest, kas diskrimineerimine on positiivne ja esineb selle õiguse   kasutamist soodustavate meetmete kujul, või negatiivne, kujutades endast selle õiguse   seaduslikke või ebaseaduslikke piiranguid. Ma ei suuda ette kujutada, kuidas saaks artikli 14   põhjal, nii nagu Kohus seda tõlgendab, a fortiori teha vahet kõnesoleva õiguse ebaseaduslikku   piiramist sisaldavatel meetmetel ja konventsiooniga lubatud meetmetel. Meetmete diskrimineeriv   rakendamine mõlemas nimetatud kategoorias võib viia diskrimineerimiseni õiguste kasutamises,   mis peab konventsiooni artikli 14 järgi alluma järelevalvele. Seepärast oleks Kohus pidanud   kontrollima, kas ka need karistused, mida ta oma otsuses ei pidanud vabadusekaotuslikeks,   vastavad artiklile 14.   Kohtu kantselei märkus: lehekülgede numeratsioon trafaretiga paljundatud eksemplaride järgi.   Kohtu kantselei märkus: lehekülgede numeratsioon trafaretiga paljundatud eksemplaride järgi.   VIIMATI MUUDETUD: 10.08.2000   http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_14.html (23 of 23) [11/05/2001 09:00:48]

© Rada Europy / Europejski Trybunał Praw Człowieka, źródło: HUDOC (hudoc.echr.coe.int), pozyskano 27.07.2026. · Źródło