55103/00

EUROOPA NÕUKOGU   EUROOPA INIMÕIGUSTE KOHUS   PUHK vs. EESTI   (Kaebus nr 55103/00)   KOHTUOTSUS   STRASBOURG   10. veebruar 2004   Käesolev kohtuotsus muutub lõplikuks konventsiooni artikli 44 lõikes 2 sätestatud   tingimustel. Kohtuotsust võidakse keeleliselt toimetada.   Asjas Puhk vs. Eesti   on Euroopa Inimõiguste Kohus (neljas osakond) kojana, kuhu kuuluvad:   Sir Nicolas Bratza, esimees,   M. Pellonpää,   J. Casadevall,   R. Maruste,   S. Pavlovschi,   J. Borrego Borrego,   E. Fura-Sandström, kohtunikud,   ja M. O’Boyle, osakonnasekretär,   olles nõu pidanud kinnisel istungil 20. jaanuaril 2004,   teinud järgmise otsuse, mis võeti vastu nimetatud kuupäeval.   MENETLUSE KÄIK   1. Kohtuasi põhineb taotlusel (nr 55103/00) Eesti Vabariigi vastu, mille Eesti   kodanik Rain Puhk (“kaebaja”) esitas 23. novembril 1999 Euroopa Inimõiguste   Kohtule (EIÕK) inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (“konventsioon”)   artikli 34 alusel.   2. Kaebajat esindas Tartus tegutsev jurist S. Must. Eesti riiki (“riik”) esindasid   tema esindajad M. Hion, Välisministeeriumi juriidilise osakonna inimõiguste büroo   direktor, ja E. Harremoes, Euroopa Nõukogu juures oleva Eesti Vabariigi esinduse   erinõunik.   3. Kaebaja väitis, et tema süüdimõistmine kriminaalõigusnormide alusel, mis   olid jõustunud 13. jaanuaril 1995 ja 20. juulil 1993, tegudes, mis olud toime pandud   enne nimetatud kuupäevi, kujutas endast kriminaalõiguse tagasiulatuvat kohaldamist,   mis on vastuolus konventsiooni artikli 7 lõikega 1.   4. Taotlus suunati EIÕK esimesele osakonnale (EIÕK reglemendi 52. reegli   punkt 1). Kõnealuses osakonnas moodustati asja läbivaatamiseks koda (konventsiooni   artikli 27 lõige 1) EIÕK reglemendi 26. reegli punkti 1 kohaselt.   5. 1. novembril 2001 muutis EIÕK oma osakondade koosseisu (EIÕK   reglemendi 25. reegli punkt 1). Käesolev kohtuasi suunati uues koosseisus olevale   neljandale osakonnale (EIÕK reglemendi 52. reegli punkt 1).   6. 2003. aasta 4. veebruari otsusega tunnistas EIÕK taotluse vastuvõetavaks.   7. Riik ja kaebaja esitasid kumbki asja sisu käsitlevaid seisukohti (EIÕK   reglemendi 59. reegli punkt 1).   ASJAOLUD   I. KOHTUASJA ASJAOLUD   8. Kaebaja sündis 1970. aastal ja elab Tartus. Asjakohasel ajal oli ta äriühingu   AS Maarja omanik ja juhataja.   9. 10. augustil 1995 algatas Tartu politsei kaebaja vastu kriminaalmenetluse   kriminaalkoodeksi paragrahvi 1481 lõike 7 alusel, süüdistades teda maksukuritegudes.   Eeluurimise käigus süüdistati kaebajat   veel raamatupidamise ebarahuldavas   korraldamises kriminaalkoodeksi paragrahvi 1484 alusel ja dokumentide võltsimises.   10. 6. oktoobril 1997 kiitis Tartu prokurör süüdistuskokkuvõtte heaks ja asi   suunati Tartu Linnakohtusse arutamiseks. Kokkuvõttes esitatud süüdistused olid   seotud kaebaja tegevuse ja tegevusetusega ajavahemikul 1993. aasta aprill–1995.   aasta oktoober.   Täpsemalt olid kaebaja vastu esitatud süüdistuste sisuks olevad kaebaja teod   kriminaalkoodeksi paragrahvi 1481 lõike 7 kohaselt seotud sellega, et ta ei maksnud   nõutavaid makse, ei esitanud ettenähtud tähtpäevaks tuludeklaratsioone 1993. aasta   kohta, ei teatanud Maksuametile oma äriühingu asukoha muutumisest ega täitnud   Maksuameti 1995. aasta 16. oktoobri ettekirjutust nõutavate maksude tasumise kohta.   Kriminaalkoodeksi paragrahvi 1484 alusel süüdistati kaebajat oma äriühingu   raamatupidamise ebarahuldavas korraldamises, misläbi ta rikkus õigusnormides   sätestatud nõudeid. Olemasolevad raamatupidamisandmed olid ebatäielikud ja   paljusid dokumente ei oldud säilitatud, mistõttu oli võimatu äriühingu   tulemusnäitajaid kindlaks teha.   11. 1999. aasta 17. veebruari otsusega mõistis Tartu Linnakohus kaebaja süüdi   kriminaalkoodeksi paragrahvi 1481 lõike 7 kohastes õigusrikkumistes ja määras talle 4   aastat vabadusekaotust. Samuti mõistis linnakohus kaebaja süüdi kriminaalkoodeksi   paragrahvi 1484 kohases õigusrikkumises ja määras talle 4 kuud vabadusekaotust.   Kuna viimasena nimetatud karistus loeti kaetuks esimesena nimetatuga, määrati   kaebajale karistuseks ühtekokku 4 aastat vabadusekaotust tingimisi kolmeaastase   katseajaga.   Linnakohus leidis, et kriminaalkoodeksi paragrahvi 1481 lõike 7, mis jõustus   13. jaanuaril 1995, kohaldamine kohtuasja suhtes oli õigustatud, kuna kaebaja   tahtlikult ja jätkuvalt ei maksnud nõutavaid makse ning tema kuriteod vältasid 1995.   aasta oktoobrini. Linnakohus mõistis kaebajalt linna maksuhaldurite kasuks välja 1   618,42 krooni laekumata maksudena.   Kriminaalkoodeksi paragrahvi 1484, mis jõustus 20. juulil 1993, kohases   raamatupidamise ebarahuldavas korraldamises seisneva õigusrikkumise suhtes märkis   linnakohus, et kaebaja äriühing oli tegutsenud 5. maist 1993 1. oktoobrini 1993. Sel   ajavahemikul ei oldud äriühingu majandustegevust dokumenteeritud, mistõttu oli   võimatu täpselt kindlaks teha äriühingu tulemusnäitajaid, tulusid, kulusid, kasumit,   kahjumit, võlgu, maksejõulisust või varade mahtu. Kaebaja ei olnud täitnud kohustusi,   mis temal lasusid raamatupidamise korraldamise ja raamatupidamisandmete õigsuse   eest isikliku vastutuse kehtestamise seaduse kohaselt. See seadus jõustus 20. juulil   2003, s.o äriühingu tegutsemise ajal, ja kaebaja, olles selle omanik ja juhataja, pidi   täitma seaduse sätteid. Samuti ei kehtestanud kaebaja raamatupidamiseeskirju ja -   korda ega taganud asjakohaste dokumentide säilimist, nagu seda nõutakse valitsuse   1990. aasta 6. juuli seadlusega raamatupidamise korraldamise kohta.   12. 26. veebruaril 1999 esitas kaebaja otsuse peale kaebuse Tartu   Ringkonnakohtule. Ta väitis, et tema süüdimõistmisel kriminaalkoodeksi paragrahvi   lõike 7 alusel tegudes, mis pandi toime enne kõnealuse lõike jõustumist 13.   jaanuaril 1995, oli linnakohus kohaldanud kriminaalõigust tagasiulatuvalt.   Paragrahvis 1481 määratletud õigusrikkumistes võis enne kõnealust kuupäeva süüdi   mõista üksnes juhul, kui asjaomase isiku suhtes oli varem kohaldatud halduskaristust   sarnase õigusrikkumise eest.   Lisaks sellele väitis kaebaja, et tema vastutusele võtmisel tema äriühingu   raamatupidamise ebarahuldava korraldamise eest kogu 1993. aasta 5. mai ja sama   aasta 1. oktoobri vahelise aja ulatuses oli linnakohus tagasiulatuvalt kohaldanud ka   kriminaalkoodeksi paragrahvi 1484, mis jõustus alles 20. juulil 1993.   13. 3. mail 1999 jättis ringkonnakohus linnakohtu otsuse jõusse, leides, et   teod, milles kaebajat süüdistati kriminaalkoodeksi paragrahvi 1481 lõike 7 alusel,   kujutasid endast kestvaid kuritegusid. Pärast oma esimest kuritegu 16. aprillil 1993 oli   kaebaja alustanud kuritegevust, mis kestis 26. oktoobrini 1995, mil Maksuamet   avastas rikkumised ja tegi oma ettekirjutuse. Seetõttu oli linnakohus õigesti   määratlenud, et kaebaja teod kuuluvad kõnealuse seaduse kohaldamisalasse.   Samuti leidis ringkonnakohus, et raamatupidamise ebarahuldava   korraldamisega seotud kaebaja tegude kestev laad õigustas tema süüdimõistmise   kriminaalkoodeksi paragrahvi 1484 alusel.   14. 1. juunil 1999 esitas kaebaja õiguslikke küsimusi käsitleva kaebuse   Riigikohtule, esitades samad väited, millised ta esitas oma kaebuses   ringkonnakohtule.   15. 1999. aasta 7. septembri otsusega jättis Riigikohus tema kaebuse   rahuldamata. Riigikohus väitis, et Eesti kriminaalõiguse põhimõtete kohaselt loetakse   kuritegude suhtes kehtivaks neid õigusnorme, mis olid jõustunud enne kuritegevuse   lõppemist. Kuna kaebaja kuritegevus lõppes 26. oktoobril 1995, kuulusid tema teod   sel ajal kehtinud õigusnormide kohaldamisalasse, s.o kriminaalkoodeksi paragrahvi   lõike 7 alla. Sama põhjendus kehtis ka kaebaja süüdimõistmise suhtes   raamatupidamise ebarahuldavas korraldamises kriminaalkoodeksi paragrahvi 1484   alusel.   II. ASJAKOHASED SISERIIKLIKUD ÕIGUSNORMID JA KOHTUPRAKTIKA   16. Kriminaalkoodeksi paragrahvi 1481 tekst, mis kehtis 27. juunini 1993, on   järgmine:   “Tulude või muude maksustamisobjektide varjamine või tuludeklaratsiooni esitamisest   kõrvalehoidumine   1. Tulude või muude maksustamisobjektide varjamise või raamatupidamisaruannetes, maksuarvutustes,   tuludeklaratsioonides ning muudes maksude ja maksete arvutamisega ja eelarvesse kandmisega seotud   dokumentides teadvalt moonutatud andmete esitamise või tuludeklaratsiooni esitamisest   kõrvalehoidumise või deklaratsiooni õigeaegselt esitamata jätmise eest, kui samasuguse rikkumise eest   oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust [tekst pandud esiletõstmiseks kaldkirja], karistatakse   rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.   2. Sama tegevuse eest isiku poolt, kellel on karistatus käesoleva paragrahvi lõikes 1 ettenähtud kuriteo   eest, karistatakse vabadusekaotusega ühest kuni viie aastani.”   17. Kriminaalkoodeksi paragrahvi 1481 tekst, mis kehtis 27. juunist 1993 13.   jaanuarini 1995, on järgmine:   “Tuludeklaratsiooni või muude maksuarvutluste esitamisest kõrvalehoidumine, tulude või   muude maksustamisobjektide varjamine või maksude tasumisest kõrvalehoidumine   1. Tuludeklaratsiooni esitamisest kõrvalehoidumise või deklaratsiooni õigeaegselt esitamata jätmise või   selles moonutatud andmete esitamise eest tuludeklaratsiooni esitama kohustatud isiku poolt, kui   samasuguse rikkumise eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust [tekst pandud   esiletõstmiseks kaldkirja], karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.   2. Tulude või muude maksustamisobjektide varjamise, vähendamise või sel eesmärgil kulude   suurendamise, tuludeklaratsioonide, maksuarvutluste, raamatupidamisaruannete ja muude maksude   ning maksete arvutamise ja eelarvesse kandmisega seotud dokumentide mitteõigeaegse esitamise või   esitamata jätmise, maksude õigsuse määramiseks ja kontrolliks vajalike raamatupidamisdokumentide,   lepingute ja teiste dokumentide mitteõigeaegse esitamise või esitamata jätmise, maksuameti   ettekirjutuste mittetäitmise eest selleks kohustatud pädeva ametiisiku poolt, kui samasuguse rikkumise   eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust [tekst pandud esiletõstmiseks kaldkirja],   karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.   3. Maksude mittetähtaegse tasumise või tasumata jätmise ning panga poolt maksuameti esitatud   maksude sundsissenõudmise korralduse ebaõige täitmise või täitmata jätmise eest selleks kohustatud   pädeva ametiisiku poolt, kui samasuguse rikkumise eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust   [tekst pandud esiletõstmiseks kaldkirja], karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega   kuni kolme aastani.   4. Töötajate palgast (tulust) üksikisiku tulumaksu ebaõige kinnipidamise või kinni pidamata jätmise või   kinnipeetud maksete mittetäieliku või mitteõigeaegse eelarvesse kandmise eest selleks kohustatud   pädeva ametiisiku poolt, kui samasuguse tegevuse eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust   [tekst pandud esiletõstmiseks kaldkirja], karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega   kuni kolme aastani.   5. Sama tegevuse eest isiku poolt, kellel on karistatus käesoleva paragrahvi lõikes 1, 2, 3 või 4   ettenähtud kuriteo eest, karistatakse vabadusekaotusega ühest kuni viie aastani.   6. Käesoleva paragrahvi lõikes 1, 2, 3 või 4 ettenähtud tegevuse eest suures ulatuses karistatakse   vabadusekaotusega kolmest kuni seitsme aastani.”   18. Kriminaalkoodeksi paragrahvi 1481 tekst, mis kehtis 13. jaanuarist 1995,   on järgmine:   “Tuludeklaratsiooni või muude maksuarvutluste esitamisest kõrvalehoidumine, tulude või   muude maksustamisobjektide varjamine või maksude tasumisest kõrvalehoidumine   1. Tuludeklaratsiooni esitamisest kõrvalehoidumise või deklaratsiooni õigeaegselt esitamata jätmise või   selles moonutatud andmete esitamise eest tuludeklaratsiooni esitama kohustatud isiku poolt, kui see   toimus tahtlikult või kui samasuguse rikkumise eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust   [tekst pandud esiletõstmiseks kaldkirja], karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega   kuni ühe aastani.   2. Tulude või muude maksustamisobjektide varjamise, vähendamise või sel eesmärgil kulude   suurendamise, tuludeklaratsioonide, maksuarvutluste, raamatupidamisaruannete ja muude maksude   ning maksete arvutamise ja eelarvesse kandmisega seotud dokumentide mitteõigeaegse esitamise või   esitamata jätmise, maksude õigsuse määramiseks ja kontrolliks vajalike raamatupidamisdokumentide,   lepingute ja teiste dokumentide mitteõigeaegse esitamise või esitamata jätmise, maksuameti   ettekirjutuste mittetäitmise eest selleks kohustatud pädeva ametiisiku poolt, kui see toimus tahtlikult või   kui samasuguse rikkumise eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust [tekst pandud   esiletõstmiseks kaldkirja], karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni kolme   aastani.   3. Maksude mittetähtaegse tasumise või tasumata jätmise ning panga poolt maksuameti esitatud   maksude sundsissenõudmise ettekirjutuse ebaõige täitmise või täitmata jätmise eest selleks kohustatud   pädeva ametiisiku poolt, kui see toimus tahtlikult või kui samasuguse rikkumise eest oli süüdlase suhtes   kohaldatud halduskaristust [tekst pandud esiletõstmiseks kaldkirja], karistatakse rahatrahvi või arestiga   või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.   4. Töötajate palgast (tulust) üksikisiku tulumaksu ebaõige kinnipidamise või kinni pidamata jätmise või   kinnipeetud maksete mittetäieliku või mitteõigeaegse eelarvesse kandmise eest selleks kohustatud   pädeva ametiisiku poolt, kui see toimus tahtlikult või kui samasuguse tegevuse eest oli süüdlase suhtes   kohaldatud halduskaristust [tekst pandud esiletõstmiseks kaldkirja], karistatakse rahatrahvi või arestiga   või vabadusekaotusega kuni kolme aastani.   5. Maksuseaduse alusel kohustuslikul registreerimisel ebaõigete andmete või dokumentide esitamise,   elu-, töö-, või tegutsemiskoha maksuhalduri eest varjamise või muu maksukorralduse seaduses   sätestatud maksude tasumisest kõrvalehoidmise eest selleks kohustatud pädeva ametiisiku või füüsilise   isiku poolt, kui see toimus tahtlikult või kui samasuguse rikkumise eest oli süüdlase suhtes kohaldatud   halduskaristust [tekst pandud esiletõstmiseks kaldkirja], karistatakse rahatrahvi või aresti või   vabadusekaotusega kuni kolme aastani.   6. Sama tegevuse eest isiku poolt, kellel on karistatus käesoleva paragrahvi lõikes 1, 2, 3, 4 või 5   ettenähtud kuriteo eest, karistatakse vabadusekaotusega ühest kuni viie aastani.   7. Käesoleva paragrahvi lõikes 1, 2, 3, 4 või 5 ettenähtud tegevuse eest suures ulatuses karistatakse   vabadusekaotusega kolmest kuni seitsme aastani.”   19. Kriminaalkoodeksi paragrahvis 1484, mis kehtis 20. juulist 1993,   sätestatakse järgmist:   “Raamatupidamise ebarahuldav korraldamine   Majandusüksuste majandusalase, sealhulgas kaubandus- ja finantsalase tegevuse või vara kohta   peetavat raamatupidamisarvestust ja aruandlust reguleerivates õigusaktides sätestatud nõuete rikkumise   eest, kui selle tagajärjel pole võimalik õigesti kindlaks teha majandusüksuste tegevuse majanduslikke   tulemusi, tulusid, kulusid, kasumit, kahjumit, võlgnevust, maksevõimet või vara suurust, karistatakse   rahatrahviga või teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse   äravõtmisega või vabadusekaotusega kuni ühe aastani.”   20. Riigikohtu praktika kohaselt on nii, et kui maksude mittetasumine on   tahtlik ja pidev, kohaldatakse paragrahvi 1481 viimast sõnastust tegude suhtes, mis   pandi toime enne selle jõustumispäeva, tingimusel et osa kuritegudest toimus pärast   kõnealust päeva. Kriminaalvastutus tekib kahel teineteist välistaval alusel:   1) kui isik pani rikkumise toime tahtlikult või   2) kui isikut on varem samasuguse rikkumise eest halduskorras karistatud.   Paragrahvi 1481 lõige 7 ei sätesta eraldi rikkumist, vaid üksnes täpsustab lõigetes 1–5   loetletud tegusid. Seega võib isiku paragrahvi 1481 lõike 7 alusel süüdi mõista üksnes   juhul, kui tema teod sisaldavad lõigetes 1–5 sätestatud rikkumisi. (Riigikohtu   kriminaalkolleegiumi 1997. aasta 8. aprilli otsus, Riigi Teataja III 1997, 14, 147, ja   1998. aasta 27. jaanuari otsus, Riigi Teataja III 1998, 10, 104).   Samuti leidis Riigikohus, et oma tuluallikate deklareerimise ja nõutavate   maksude tasumise kohustuste kestev rikkumine kujutas endast vältavat kuritegelikku   seisundit (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1998. aasta 8. aprilli otsus, kohtuasi nr 3-   1-1-50-98).   Riigikohus on jätnud jõusse süüdistatava süüdimõistmise kriminaalkoodeksi   paragrahvi 1484 alusel seoses raamatupidamise ebarahuldava korraldamisega   ajavahemikul 1. jaanuari 1995–31. märts 1996 (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi   1998. aasta 31. märtsi otsus, kohtuasi nr 3-1-1-48-98).   ÕIGUSKÜSIMUSED   I. KONVENTSIOONI ARTIKLI 7 LÕIKE 1 VÄIDETAV RIKKUMINE   1.1. Kaebaja süüdimõistmine 13. jaanuaril 1995 jõustunud õigusnormi alusel   21. Kaebaja väitis, et tema süüdimõistmisega 13. jaanuaril 1995 jõustunud   kriminaalõigusnormi alusel enne nimetatud kuupäeva toime pandud tegudes rikuti   konventsiooni artikli 7 lõiget 1, mis kaitseb kriminaalõiguse tagasiulatuva   kohaldamise eest ja mis sätestab, et:   “Kedagi ei või süüdi tunnistada kuriteos – teos või tegevusetuses, mis selle toimepanemise ajal   kehtinud siseriikliku või rahvusvahelise õiguse järgi ei olnud kuritegu. Samuti ei või kohaldada   raskemat karistust kui kuriteo toimepanemise ajal ettenähtu.”   A. Osaliste väited   22. Kaebaja väitis, et kriminaalkaristust võis määrata enne 13. jaanuari 1995   toime pandud tegude suhtes üksnes juhul, kui asjaomase isiku suhtes oli varem   kohaldatud halduskaristust sarnase õigusrikkumise eest. Teda aga ei oldud selliselt   varem karistatud. Kestva õigusrikkumise mõiste kohaldamine ei saanud olla ülimuslik   kriminaalõiguse tagasiulatuva kohaldamise keelu suhtes.   23. Riik väitis, et süüdistuskokkuvõttes esitati selgelt teod, milles kaebajat   süüdistati, ja nende õiguslik määratlus. Kaebaja süüdimõistmine kriminaalkoodeksi   paragrahvi 1481 lõike 7 alusel oli kooskõlas õigusrikkumise toimepanemise ajal   kehtinud kriminaalõigusnormidega ja kriminaalõigust ei kohaldatud tagasiulatuvalt.   Teod, milles kaebajat süüdistati, kujutasid endast kestvaid õigusrikkumisi, mis   lõppesid 26. oktoobril 1995 ehk pärast asjakohase kriminaalõigusnormi jõustumist 13.   jaanuaril 1995, mille kohaldamise tingimusteta eelduseks ei olnud varasem   halduskaristus. Kohtud põhjendasid üksikasjalikult süütegude arvamist nende   õigusnormide kohaldamisalasse. Kriminaalkoodeksi paragrahvi 1481 lõike 7   tõlgendamise ja kestva maksualase õigusrikkumise mõiste osas oli Riigikohus loonud   järjekindla pretsedendiõiguse, mis oli avaldatud ja kõigile juurdepääsetav. Seega võis   kaebaja ette näha, et tema tegudega kaasneb kriminaalvastutus. Kestva kuriteo mõiste   on Eesti kriminaalõiguses laialdaselt tuntud ja seda on kasutatud aastaid. Seega ei   toiminud siseriiklik kohus kaebajat süüdi mõistes ja kestva kuriteo mõistet kohaldades   meelevaldselt ega vastuolus artikliga 7.   B. EIÕK hinnang   24. EIÕK tuletab meelde, et artiklis 7 sätestatud kaitsel, mis on õigusriigi   põhimõtte lahutamatuks osaks, on konventsiooniga ettenähtud kaitsesüsteemis tähtis   koht, nagu seda rõhutab asjaolu, et artikli 15 kohaselt ei ole lubatud sellest erandeid   teha sõja ajal ega muus üldises hädaolukorras. Seda tuleb selle sisust ja eesmärgist   lähtuvalt tõlgendada ja kohaldada nii, et oleksid tagatud toimiv kaitse meelevaldse   vastutuselevõtmise, süüdimõistmise ja karistamise eest [vt 22. novembri 1995. aasta   kohtuotsuseid asjades S. W. vs. Ühendkuningriik ja C. R. vs. Ühendkuningriik   (vastavalt A-sari nr 335-B, lk 41–42, punkt 35 ja A-sari nr 335-C, lk 68–69, punkt   33)].   25. EIÕK loodud pretsedendiõiguse kohaselt ei piirdu konventsiooni artikkel 7   süüdistatava kahjuks kriminaalõiguse tagasiulatuva kohaldamise keelamisega:   üldisemalt sisaldab see põhimõtet, et üksnes seadusega saab määratleda kuriteo ja ette   näha karistuse (nullum crimen, nulla poena sine lege), ja põhimõtet, et   kriminaalõigust ei tohi laiaulatuslikult tõlgendada süüdistatava kahjuks. Nendest   põhimõtetest nähtub, et kuritegu peab olema õigusnormidega selgelt määratletud. See   nõue on täidetud, kui isik saab asjakohase sätte sõnastusest aru, vajaduse korral   kohtute sellele antud tõlgenduse abil, milliste tegude ja millise tegevusetuse eest on ta   kriminaalkorras vastutav (vt ka 25. mai 1993. aasta kohtuotsust asjas Kokkinakis vs.   Kreeka, A-sari nr 260-A, lk 22, punkt 52).   26. Algatuseks nendib EIÕK, et käesolev kohtuasi sarnaneb kohtuasjaga   Veeber vs. Eesti (nr 2) (taotlus nr 45771/99, EIÕK 2003-I), milles ta tuvastas   konventsiooni artikli 7 lõike 1 rikkumise. EIÕK peab käesoleva kohtuasja olude   uurimisel silmas eespool kirjeldatud põhimõtete kohaldamist nimetatud kohtuasjas (vt   eespool nimetatud kohtuasjas tehtud otsuse punkte 31–37).   27. Käesoleva kohtuasja osas märgib EIÕK, et kaebaja mõisteti süüdi   kriminaalkoodeksi paragrahvi 1481 lõike 7 alusel maksukuritegudes, mis pandi toime   1993. aasta aprillist 1995. aasta oktoobrini.   EIÕK nendib, et 13. jaanuaril 1995 jõustunud kriminaalõigusnormi   kohaldamine ei ole käesolevas kohtuasjas vaatluse all. Küll aga tuleb kindlaks teha,   kas õigusnormi kohaldamisega enne kõnealust kuupäeva toimepandud tegude suhtes   rikuti konventsiooni artikliga 7 ette nähtud kaitset.   28. Seoses sellega tuletab EIÕK meelde, et tema ülesanne ei ole otsustada   kaebaja kriminaalvastutuse üle, mis on eelkõige siseriiklike kohtute ülesanne, vaid   hinnata, kas konventsiooni artikli 7 lõike 1 seisukohast kujutasid kaebaja teod nende   toimepanemise ajal endast rikkumisi, mis on siseriiklikus õiguses määratletud   piisavalt kättesaadavalt ja ettenähtavalt [vt kohtuotsust asjas Streletz, Kessler ja Krenz   vs. Saksamaa (suurkoda), punkt 51, EIÕK 2001-II (taotlused nr 34044/96, 35532/97   ja 44801/98)].   29. EIÕK märgib, et kriminaalkoodeksi artikli 1481 kohaselt oli maksudest   kõrvalehoidumine rikkumine ka enne 13. jaanuari 1995 ja seda eeskätt aastatel 1993–   1994, mil kaebaja pani toime osa süütegudest. Tollal kehtinud õigusnormid seadsid   kriminaalkorras süüdimõistmise eelduseks, et asjaomane isik on varem tunnistatud   vastutavaks samasuguse rikkumise eest ja tema suhtes on kohaldatud halduskaristust.   Kriminaalkoodeksi artikli 1481 sõnastuses, mis jõustus 13. jaanuaril 1995,   säilis varasem halduskaristus, kuid lisandus tahtluse tingimus. Need kaks tingimust   olid teineteist välistavad, muutes isiku kriminaalkorras vastutavaks juhul, kui üks   tingimustest on täidetud. Seega leidsid siseriiklikud kohtud kaebaja   süüditunnistamisel kõnealuse paragrahvi alusel, et asjaolu, et tal ei olnud varasemat   halduskaristust, ei takistanud tema süüdimõistmist kriminaalkorras.   Siiski kohaldasid siseriiklikud kohtud 1995. aastal jõustunud sõnastust kaebaja   käitumise suhtes ka kahe eelnenud aasta osas, leides, et see oli osa kestvast   kuritegevusest, mis vältas 1996. aasta oktoobrini.   30. EIÕK tuletab meelde, et määratluse järgi on “kestev õigusrikkumine”   sedalaadi kuritegu, mis on toime pandud teatava aja vältel [vt kohtuotsust asjas Ecer   ja Zeyrek vs. Türgi, punkt 33, EIÕK 2001-II (taotlused nr 29295/95 ja 29363/95)].   EIÕK märgib, et kaebajat süüdistati ja ta mõisteti süüdi tahtlikus ja pidevas nõutavate   maksude tasumatajätmises. Olgugi, et kaebaja tegevus algas enne nende õigusnormide   jõustumispäeva, mille alusel ta süüdi mõisteti, kestis tema tegevus ka pärast kõnealust   päeva.   31. EIÕK leiab, et kriminaalkoodeksi paragrahvi 1481 kohaselt enne selle   muutmist 1995. aastal võis isiku võtta kriminaalkorras vastutusele maksudest   kõrvalehoidumise eest üksnes juhul, “kui samasuguse rikkumise eest oli süüdlase   suhtes kohaldatud halduskaristust”. Järelikult eeldas maksudest kõrvalehoidumise eest   kriminaalkorras süüdimõistmine selle tingimuse täidetust.   Veel märgib EIÕK, et tegevus, milles kaebaja süüdi mõisteti, toimus enamikus   enne 1995. aasta 13. jaanuari ja et kaebajale määratud karistuses, milleks oli neli   aastat vabadusekaotust tingimisi katseajaga, võeti arvesse tema käitumist nii enne kui   ka pärast nimetatud kuupäeva. Neid asjaolusid arvestades on ilmne, et siseriiklike   kohtute lähenemisviis mõjutas ka karistuse raskust.   32. Riigi väite osas, et tulenevalt väljakujunenud kohtupraktikast paragrahvi   lõike 7 tõlgendamise ja kohaldamise vallas oli süüdimõistmise oht kaebajale   ettenähtav, märgib EIÕK, et Riigikohtu otsused, millele riik viitas, tehti 8. aprillil   1997, 27. jaanuaril 1998 ja 8. aprillil 1998. Kaebaja esitatud kaebus käsitleb aga tema   tegevust 1993. ja 1994. aastal. Tollal ei saanud kaebaja eeldada, et oma tegevuse   esmakordsel ilmsikstulekul riskib ta kriminaalkorras süüdimõistmisega, arvestades   kõnealusel ajal kehtinud kriminaalõigusnorme.   33. Lähtudes eespool esitatust, leiab EIÕK, et siseriiklikud võimuorganid   kohaldasid 1995. aastal jõustunud õigusnormi tagasiulatuvalt käitumise suhtes, mis   varem ei olnud kuritegu.   34. Järelikult on konventsiooni artikli 7 lõiget 1 rikutud.   1.2. Kaebaja süüdimõistmine 20. juulil 1993 jõustunud õigusnormi alusel   35. Kaebaja kaebas, et tema süüdimõistmisel kriminaalkoodeksi paragrahvi   1484, mis olid jõustunud 20. juulil 1993, kohases õigusrikkumises olid siseriiklikud   kohtud kõnealus õigusnormi tagasiulatuvalt kohaldanud tegude suhtes, mis pandi   toime enne seda kuupäeva.   A. Osaliste väited   36. Kaebaja väitis, et teda ei saanud kriminaalkoodeksi paragrahvi 1484 alusel   vastutusele võtta selle jõustumisele, mis toimus 20. juulil 1993, eelnenud ajavahemiku   suhtes. Kestva õigusrikkumise mõiste kohaldamine võimaldas kohtutel kõrvale hoida   konventsiooni artikli 7 kohasest kriminaalõiguse tagasiulatuva kohaldamise keelust.   37. Riik väitis, et konventsiooni artikli 7 ei ole rikutud. Kuigi kaebaja   äriühingul puudus igasugune raamatupidamine alates 5. maist 1993, kestis selline   olukord ka pärast kriminaalkoodeksi paragrahvi 1484 jõustumist 20. juulil 1993.   Pealegi oli kaebaja kohustatud teostama nõuetekohast raamatupidamist ka enne seda   kuupäeva vastavalt valitsuse 1990. aasta 6. juuli seadlusele.   Lisaks sellele väideti, et käesolev kohtuasi erines eespool nimetatud   kohtuasjast Veeber vs. Eesti (nr 2), kuna enamik kaebaja tegudest toimus pärast 20.   juulit 1993, millest alates võis kaebaja kriminaalkaristuse ohtu selgelt ette näha.   Samuti viitas riik Riigikohtu praktikale asjakohaste õigusnormide ja kestva   kuriteo mõiste kohaldamise ja tõlgendamise vallas.   B. EIÕK hinnang   38. EIÕK märgib, et kaebaja mõisteti kriminaalkoodeksi paragrahvi 1484   alusel süüdi selles, et ta korraldas raamatupidamist ebarahuldavalt oma äriühingus,   mis tegutses 5. maist 1993 1. oktoobrini 1993.   EIÕK nendib, et valitsuse 1990. aasta 6. juuli seadluse kohaselt oli kaebaja   kohustatud tagama oma äriühingus nõuetekohase raamatupidamise äriühingu kogu   tegutsemisaja vältel (vt punkti 11 eespool). Siiski kehtestati kriminaalvastutus   asjakohaste eeskirjade rikkumise eest alles 20. juulil 1993, mil jõustus   kriminaalkoodeksi 1484.   Selle kriminaalõigusnormi kohaldamisel kaebaja käitumise suhtes asjakohase   kuupäeva eelse aja osas leidsid siseriiklikud kohtud, et see käitumine oli osa kestvast   õigusrikkumisest, mis vältas ka pärast seda kuupäeva.   39. Kuigi on tõsi, et kaebaja tegevus oli enamjaolt seotud 1993. aasta 20. juuli   järgse ajaga, ei ole selle ajavahemiku pikkus, mille suhtes õigusnormi kohaldati   tagasiulatuvalt, määravaks teguriks otsustades, kas konventsiooni artikliga 7 tagatud   kaitset on austatud.   40. Lõpetuseks märgib EIÕK, et kohtupraktika, millele riik viitab, on seotud   1997. ja 1998. aastaga, samas kui kaebaja esitatud kaebus käsitleb olukorda enne 20.   juulit 1993. Raamatupidamise ebarahuldava korraldamise eest kriminaalvastutust   kehtestava õigusnormi puudumisel ei saanud kaebaja ette näha, et teda võidakse   kõnealusele kuupäevale eelnenud tegevuse eest karistada kriminaalkorras.   41. Nendel asjaoludel leiab EIÕK, et siseriiklikud kohtud kohaldasid 1993.   aastal jõustunud õigusnormi tagasiulatuvalt käitumise suhtes, mis varem ei olnud   kuritegu.   42. Järelikult on konventsiooni artikli 7 lõiget 1 rikutud.   II. KONVENTSIOONI ARTIKLI 41 KOHALDAMINE   43. Konventsiooni artiklis 41 sätestatakse:   “Kui kohus leiab, et konventsiooni või selle protokolle on rikutud, ja kui kõrge lepinguosalise   siseriiklik õigus võimaldab üksnes osalist hüvitamist, võib kohus vajadusel määrata kahjustatud isikule   õiglase hüvituse.”   A. Rahaline kahju   44. Kaebaja väitis, et tema süüdimõistmisel oli temalt maksuhaldurite kasuks   ebaõiglaselt välja mõistetud 1 596 618,42 Eesti krooni. Ta nõudis 92 280 Eesti krooni   hüvitamist, mille ta oli juba tasunud halduritele.   45. Riik vaidlustas selle nõude.   46. EIÕK tuletab meelde, et ta määrab rahalise hüvitise artikli 41 alusel üksnes   juhul, kui ta on veendunud, et tegelikult põhjustas väidetava kahju tema tuvastatud   rikkumine. EIÕK märgib, et kaebaja nõue on seotud tema kohustusega tasuda   maksuvõlg, mis tulenes asjakohastest maksualasest õigusnormidest. Kuigi korralduse   tasuda nõutavad maksud andis kriminaalkohus, oli see kaebajale määratud tingimisi   katseajaga karistusest lahus ja sellega ei määratud ühtegi lisamakset ega trahvi (vt   punkti 11 eespool).   Kuna rahalise kahju eest nõutavate summade ja konventsiooni artikli 7 lõike 1   rikkumise vahel ei ole põhjuslikku seost, jätab EIÕK kaebaja nõude käesolevas   punktis rahuldamata [vt eespool osutatud kohtuotsust asjas Veeber vs. Eesti (nr 2),   punkt 42].   B. Mittevaraline kahju   47. Kaebaja nõudis 50 000 Eesti krooni (umbes 3196 eurot) vaimse kannatuse   ja tööpäevade kaotsimineku eest, mille põhjustasid kriminaalmenetlus ja tema   süüdimõistmine.   48. Riik väitis, et rikkumise tuvastamine on iseenesest piisav õiglane hüvitus.   Valikuvõimalusena palusid nad EIÕKl välja mõista summa, mis ei üle 2000 eurot.   49. EIÕK leiab, et kaebaja kannatas vaimselt ja et seda ei saa hüvitada üksnes   rikkumise tuvastamisega. Õiglastel alustel mõistab EIÕK kaebaja kasuks välja 3000   eurot mittevaralise kahju eest.   C. Kulud   50. Kaebaja taotles 23 600 Eesti krooni (1508,31 eurot) hüvitamist, mille ta oli   maksnud õigusabi eest siseriiklikes kohtutes ja EIÕKs toimunud menetluse raames.   51. Riik seadis kahtluse alla, kas see summa kajastab kaebaja advokaadi   tehtud töö tegelikku mahtu, ja pidas nõuet liiga suureks. Riik palus EIÕKl määrata   mõistlik summa.   52. EIÕK leiab, et kaebaja on summa nõuetekohaselt dokumenteerinud, ja   mõistab selle täies ulatuses välja.   D. Viivis   53. EIÕK leiab, et viivis peaks põhinema Euroopa Keskpanga laenuintressi   piirmääral, mida tuleks suurendada kolme protsendi võrra.   SELLEST LÄHTUVALT EIÕK:   1) leiab, et konventsiooni artikli 7 lõiget 1 on rikutud sellega, et 13. jaanuaril 1995   jõustunud kriminaalõigusnormi on kohaldatud tagasiulatuvalt;   2) leiab, et konventsiooni artikli 7 lõiget 1 on rikutud sellega, et 20. juulil 1993   jõustunud kriminaalõigusnormi on kohaldatud tagasiulatuvalt;   3) leiab, et:   a) kostjariik peab kaebajale kolme kuu jooksul pärast konventsiooni artikli 44   lõike 2 kohast kohtuotsuse lõplikuks muutumist tasuma kaebajale järgmised summad,   mis arvestatakse ümber kostjariigi vääringusse maksmispäeval kehtiva kursi alusel:   i) 3000 eurot (kolm tuhat eurot) mittevaralise kahju eest,   ii) 1508,31 eurot (üks tuhat viissada kaheksa eurot ja kolmkümmend   üks senti) kulude eest,   iii) võimalikud maksud, mida võidakse võtta;   b) eespool nimetatud kolmekuulise tähtaja lõpu ja tasumise vahelise aja eest   tuleb eespool nimetatud summadelt maksta lihtviivist määra järgi, mis vastab viivise   arvestamise ajal kehtivale Euroopa Keskpanga laenuintressi piirmäärale, suurendatuna   kolme protsendi võrra;   4) jätab rahuldamata ülejäänud osa kaebaja nõudest õiglase hüvituse saamiseks.   Koostatud inglise keeles ja tehtud teatavaks kirjalikult 10. veebruaril 2004 EIÕK   reglemendi 77. reegli punktide 2 ja 3 kohaselt.   Michael O’Boyle   sekretär   Nicolas Bratza   esimees