64812/01

NELJAS OSAKOND   ALVER vs. EESTI   (kaebus nr 64812/01)   KOHTUOTSUS   STRASBOURG   8. november 2005   Käesolev kohtuotsus muutub lõplikuks konventsiooni artikli 44 lõikes 2 sätestatud   tingimustel. Kohtuotsust võidakse keeleliselt toimetada.   Kohtuasjas Alver vs. Eesti   on Euroopa Inimõiguste Kohus (neljas osakond) kojana, kuhu kuuluvad:   Nicolas Bratza, esimees,   J. Casadevall,   G. Bonello,   R. Maruste,   S. Pavlovschi,   L. Garlicki,   J. Borrego Borrego, kohtunikud,   ja M. O’Boyle, osakonnasekretär,   olles pidanud nõu kinnisel istungil 11. oktoobril 2005,   teinud järgmise otsuse, mis võeti vastu nimetatud kuupäeval:   MENETLUSE KÄIK   1. Kohtuasi põhineb avaldusel (nr 64812/01) Eesti Vabariigi vastu, mille Eesti   kodanik Rein Alver („kaebaja“) esitas 5. juunil 2000 Euroopa Inimõiguste Kohtule   („EIÕK“) inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni („konventsioon“) artikli   alusel.   2. Kaebajat esindas kohtus Jõgeval tegutsev jurist I. Kütt. Eesti Vabariigi valitsust   („valitsus“) esindasid tema esindajad M. Hion, välisministeeriumi juriidilise osakonna   inimõiguste büroo direktor, ja E. Harremoes, Euroopa Nõukogu juures asuva Eesti   Vabariigi esinduse erinõunik.   3. Kaebaja väitis, et tema eelvangistuses pidamise halbade tingimustega rikuti   konventsiooni artiklit 3.   4. Taotlus suunati EIÕK neljandale osakonnale (EIÕK reglemendi 52. reegli punkt   1). Kõnealuses osakonnas moodustati asja läbivaatamiseks koda (konventsiooni artikli   lõige 1) EIÕK reglemendi 26. reegli punkti 1 kohaselt.   5. Oma 2004. aasta 9. märtsi otsusega tunnistas EIÕK taotluse osaliselt   vastuvõetavaks.   6. 1. novembril 2004 muutis EIÕK oma osakondade koosseisu (25. reegli punkt 1),   ning asi suunati EIÕK neljanda osakonna uuele koosseisule.   7. Nii kaebaja kui valitsus esitasid seisukohti kohtuasja sisu kohta (EIÕK   reglemendi 59. reegli punkt 1).   ASJAOLUD   I. KOHTUASJA OLUD   8. Kaebaja sündis 1969. aastal.   A. Kriminaalmenetlus   9. 22. mail 1996 vahistas Jõgeva politsei kaebaja kahtlustatuna sissemurdmises.   10. 8. novembril 1996 esitati kaebajale süüdistus pettuses ja kolme sissemurdmise   toimepanemises.   11. 19. mail 1997 mõistis Jõgeva Maakohus kaebaja süüdi ja määras talle 4-aastase   vabadusekaotuse.   12. 8. oktoobril 1997 tühistas Tartu Ringkonnakohus Maakohtu otsuse ja saatis   kriminaalasja Jõgeva Maakohtule uueks arutamiseks teises koosseisus. Kohus jättis   kaebaja vahi alla.   13. 1998.a. novembris algatati kaebaja vastu seoses vanglas huligaanitsemisega   uus kriminaalasi, mis hiljem liideti enne kohtuistungit kõnealuste süüdistustega.   14. 28. septembril 1999 mõistis Maakohus kaebaja kõigis süüdistuspunktides süüdi   ja määras talle karistuseks vabadusekaotuse tähtajaga 4 aastat ja 6 kuud.   15. 29. novembril 1999 mõistis Ringkonnakohus kaebaja huligaansuses õigeks,   toetades kõigi teiste süüdistuste osas Maakohtu otsust.   16. 19. jaanuaril 2000 keeldus Riigikohus andmast kaebajale menetlusluba.   B. Kaebaja kinnipidamine   17. Eelvangistuse ajal alates 22. maist 1996 hoiti kaebajat peamiselt Tallinna   Keskvanglas. Lisaks mitmetele lühiajalistele viibimistele vangla haiglas, kokku   umbes kolm kuud, viibis kaebaja haiglaravil 17. maist 1999 kuni 22. detsembrini   1999.   18. Kaebaja veetis 14 lühikest, 5 kuni 15 päeva pikkust perioodi Jõgeva   Politseiprefektuuri arestimajas, kuhu ta saadeti Keskvanglast seoses oma   kohtuistungiga. Kokku veetis ta arestimajas 139 päeva.   19. 22. detsembril 1999 saadeti ta karistust kandma Murru Vanglasse. Ta vabanes   2000.a. novembris.   1. Kaebaja väited asjaolude kohta   (a) Jõgeva arestimaja   20. Seoses Jõgeva arestimajaga väidab kaebaja, et tema kambri suurus oli 9 m2 (või   3,5 m korda 3 m). Selles puudus ventilatsioon ja oli ainult üks väike aken (25 cm   korda 25 cm). Ventilatsioon paigaldati 2000. aastal. Kambris ei olnud tooli, lauda ega   korralikku voodit. Kinnipeetavad jagasid platvormi, millel magas neli või viis inimest.   Kambris oli vähe ruumi liikumiseks kuna 60% sellest võttis enda alla suur laudvoodi.   6. novembrist kuni 9. novembrini 1998 jagas kaebaja kambrit R. J.-ga, kes põdes   lahtist tuberkuloosi.   Kinnipeetavatele anti süüa vaid kord päevas. Nad pidid toitu hoidma põrandal kuna   puudusid kapid. Pisikeses ruumis asusid ka tualett (auk) ja kraanikauss. Kambris   valitses äärmiselt ebasanitaarne olukord.   (b) Keskvangla   21. Tallinna Keskvangla üldtingimused olid samamoodi mitterahuldavad. Kaebaja   kambris jäi vajaka värskest õhust ja seal puudus loomulik valgus kuna kambriakna   ette olid kinnitatud metall-liistud. Kaebajal lubati jalutada oma kambrist väljaspool   üks tund päevas. Toit kinnipidamisasutuses oli halva kvaliteediga.   22. Kõik tavalised kinnipidamiskambrid, kus kaebajat Keskvanglas hoiti, olid   suurusega 14 m korda 3 m. Teda hoiti järgmistes kambrites:   1996. aasta juulist septembrini hoiti teda kambris nr 89. Selles oli neliteist   kinnipeetavat.   1996. aasta oktoobrist detsembrini viibis ta kambris nr 141. Selles oli neli   kinnipeetavat.   1996. aasta detsembris oli ta kambris nr 78. Selles kambris oli kinnipeetavaid   üksteist.   1996. aasta detsembrist 1997. aasta aprillini hoiti teda kambris nr 67. Selles oli   viisteist kinnipeetavat.   1997. aasta aprillist maini oli ta kambris nr 50. Selles viibis seitseteist inimest.   1997. aasta maist 1998. aasta aprillini hoiti teda kambris nr 67. Selles oli viisteist   kinnipeetavat.   1998. aasta maist septembrini viibis ta kambris nr 73. Selles oli neliteist   kinnipeetavat.   1998. aasta septembris veetis ta ühe nädala kambris nr 72, milles oli kaheksa   kinnipeetavat.   1998. aasta septembrist 1999. aasta aprillini oli ta kambris nr 58. Selles oli   kaksteist kinnipeetavat.   1999. aasta mais hoiti teda kambris nr 95, milles viibis kaksteist kinnipeetavat.   1999. aasta maist detsembrini oli ta vangla haigla kambris nr 168. Selle kambri   suurus oli 5 m korda 2,5 m ja selles viibis neli kinnipeetavat.   Üheksal juhul hoiti kaebajat üksikkambris. Selle ruumi suurus oli 2 m korda 2,5 m.   See oli külm ja niiske. Tualetipoti asemel oli põrandas auk, millest öösiti ronisid välja   rotid.   2. Valitsuse väited asjaolude kohta   (a) Jõgeva arestimaja   23. Jõgeva arestimaja ehitati 1984. aastal ja see asub piirkonna politsei peakorteri   teisel korrusel, lõunasse avanevate akendega. Arestimajas asus kaheksa   kinnipidamiskambrit suurusega vahemikus 7,55 m2 ja 11.32 m2. Ühes kambris oli   keskmiselt kaks kuni neli kinnipeetavat. Klaasblokkidest akende algsuurus oli olnud   1,10 m korda 3 m. Suuremas osas kambritest olid aknad turvalisuse eesmärgil kinni   müüritud. Klaasaknad olid alles jäetud kambrites nr 7 ja 8. Igas kambris oli üks   elektrivalgusti. Kambrites asusid suured narivoodid ning igal kinnipeetaval oli oma   magamisase. Tualeti jaoks oli kambrites eraldatud nurk ning igapäevase hügieeni   jaoks oli olemas   külm vesi. 1999. aastal asendati keskkütteradiaatorid   põrandaküttega. 2000. aastal renoveeriti ventilatsioonisüsteemi. Olemas oli siseõu   jalutamiseks ja võimaluse korral võisid kinnipeetavad iga päev tund aega jalutada.   Kord nädalas võisid kinnipeetavad duši all käia. Kord nädalas võisid kinnipeetavad   saada pakke ning kord kuus vastu võtta külalisi. Arstiabi vajamise korral saadi seda   linna haiglast.   Kambritesse toodi kolm einet päevas, kaks neist sooja toiduga. Vajaduse korral   pakuti kinnipeetavatele dieettoitu.   Kinnipeetavad olid korralikult varustatud voodiriiete ning hügieenitoodetega (seep,   tualettpaber). Voodiriideid vahetati kord nädalas ja vajaduse korral sagedamini.   24. Kõik andmed kaebaja viibimise kohta Jõgeva arestimajas erinevatel   ajavahemikel ei ole säilinud. Nii palju, kui on teada olemasolevate andmete põhjal,   hoiti kaebajat järgmistes kinnipidamiskambrites:   5. maist 20. maini 1997 hoiti teda kambris nr 4 suurusega 10,7 m2. Kambris viibis   üks kuni neli kinnipeetavat.   5. oktoobrist 10. oktoobrini 1997 oli ta kambris nr 5. Kambri suurus oli 10,9 m2 ja   seal viibis neli kuni kuus inimest.   27. veebruarist 13. märtsini 1998 oli ta uuesti kambris nr 4. Kambris viibis kuni   neli kinnipeetavat.   6. novembrist 13. novembrini 1998 hoiti teda kambris nr 6. Selle pindala oli 10,9   m2 ja selles viibis kaks kuni neli kinnipeetavat.   21. jaanuarist 29. jaanuarini 1999 hoiti teda samas kambris. Selles viibis kolm kuni   viis kinnipeetavat.   12. veebruarist 26. veebruarini 1999 oli ta jälle kambris nr 5. Selles viibis kolm   kuni viis inimest.   9. aprillist 20. aprillini 1999 oli ta kambris nr 6. Selles viibis kolm kuni viis   kinnipeetavat.   10. augustist 13. augustini 1999 oli ta kambris nr 5. Selles viibis kolm   kinnipeetavat.   17. septembrist 1. oktoobrini 1999 oli ta samas kambris. Kambris viibis kolm kuni   viis inimest.   26. novembrist 3. detsembrini 1999 oli ta uuesti samas kambris. Selles viibis kolm   kuni neli inimest.   Ei leidunud kinnitust selle kohta, et kaebaja oleks viibinud samas kambris lahtist   tuberkuloosi põdenud arestialusega. Sellist haigust põdevaid kinnipeetavaid hoiti   Keskvangla haiglas.   (b) Keskvangla   25. 1994. aastani oli Keskvangla Eestis ainus eeluurimisvangla peale politsei   arestimajade. 1994. aastal ehitati Maardusse uus vangla majutamaks alaealisi   meesvange. 1996. ja 1997. aastal ehitati Tallinna Vanglasse kaks osakonda   eelvangistuses peetavate isikute jaoks, kuhu viidi Keskvanglast üle 650 kinnipeetavat,   võimaldades sel moel parandada tingimusi Keskvanglas.   Keskvangla asus 1840. aastal ehitatud merekindluse hoones. 1914. aastal muudeti   hoone vanglaks. Vangla kambrid ehitati ümber endistest suurtükikambritest ja olid   mõeldud kahele kuni kuueteistkümnele inimesele. Kindluse välimine sein oli ehitatud   paekivist ja umbes 1,5 meetri paksune. Vangla aknad ehitati kohtadesse, kus varem   olid asunud suurtükkide laskeavad. Ei akende suurus ega neist paistva loomuliku   valguse hulk ei vastanud eluruumidele esitatud nõudmistele. Kõiki aknaid oli siiski   võimalik avada ja värske õhu saamine ei olnud probleemiks. Kunstlik valgustus   kambrites oli piisav. 1997.–1998. aastal oli renoveeritud küttesüsteemi suuremas osas   kambritest.   Igas kambris oli olemas eraldatud tualetinurk ning külm joogivesi, millega oli   vajaduse korral võimalik end pesta. Vähemalt kord nädalas käisid kõik kinnipeetavad   saunas või võisid käia duši all. Kinnipeetavatele anti voodiriided, mida vahetati kord   nädalas ja vajaduse korral ka sagedamini. Soovijatele anti vangla poolt seepi,   pesupulbrit ja tualettpaberit. Iga päev jalutati vähemalt tund aega värskes õhus.   Kinnipeetavatel oli piiramatu õigus leppida kokku kohtumisi vangla kaplani,   sotsiaaltöötajate, arstide ja vangla juhatusega.   Magamiseks olid kambrites kahekordsed narid. Kambris oli vähemalt üks suur laud   ning toolid, mille arv sõltus kambri suurusest ja kinnipeetavate arvust. Iga   kinnipeetava isiklike asjade jaoks oli kambris olemas kapp. Ka kartseris olid olemas   laud ja taburet. Magamisasemed pandi kartserites päeval kokku ja lukustati.   Kambrites said vangid kolm korda päevas sooja toitu. Toidu kvaliteeti kontrollisid   regulaarselt vangla arst ja juhatus. Terviseprobleemidega inimesed võisid olla   spetsiaalsel arsti poolt ettekirjutatud dieedil. Kõigil kinnipeetavatel oli õigus osta   vangla poest lisatoiduaineid, tubakatooteid ja esmatarbekaupu ning saada külastajatelt   pakke.   Vangid võisid laenutada raamatuid vangla raamatukogust. Lisaks paarile vanglasse   tellitud ajalehele võisid kinnipeetavad oma raha eest ajalehti ja ajakirju tellida.   Üldiselt oli vangidel lubatud kambris kasutada raadiot ja televiisorit.   26. Vangla haigla asus ühes Keskvangla maapoolses tiivas, kus seinad ei olnud nii   paksud ja aknad olid suuremad. Ka loomulik valgus oli haiglas parem.   Aktiivse tuberkuloosiga kinnipeetavaid raviti haigla eraldiseisvas palatis, mis   renoveeriti 1997.–1998. aastal. Selle haigusega patsientidele võimaldati kaks tundi   majavälist liikumist iga päev.   27. Kõik vahialused pidid vanglasse saabumisel läbi tegema tervisekontrolli, mis   sisaldas röntgenuuringut. Meditsiinitöötajate poolt läbiviidud uuringutest selgus, et   enam kui pooled patsientidest olid nakatunud enne vangistust.   28. 1998. aastal otsustas valitsus, et vangla tuleks kõlbmatuks tunnistada, kuna   hoone ei olnud selleks otstarbeks sobilik, ja et uus vangla tuleks ehitada Tartusse. Uue   hoone valmides lõpetas Keskvangla 2002. aastal tegevuse.   29. Kaebaja viibimise jooksul Keskvanglas oli ta ühtekokku neljateistkümnes   erinevas kambris, samuti neljas erinevas haiglapalatis ja viies kartseris.   (i) Kinnipidamiskambrid, milles kaebajat Keskvanglas hoiti   30. 25. juunist 2. septembrini 1996 oli ta kambris nr 89. Kambri pindala oli 36,4   m2 ja kõnealusel perioodil viibis selles kaksteist kuni neliteist kinnipeetavat. Kambril   oli aken mõõtmetega 97 cm korda 175 cm.   2. septembrist 17. oktoobrini 1996 oli ta kambris nr 141. Kambri pindala oli 7,4 m2   ja selles viibis kolm kinnipeetavat. Kambril oli aken mõõtmetega 95 cm korda 175   cm.   17. oktoobrist 22. oktoobrini 1996 hoiti kaebajat kambris nr 125. Selle pindala oli   samuti 7,4 m2. Kinnipeetavate arv jäi ühe ja kolme vahele. Kambril oli aken   mõõtmetega 95 cm korda 175 cm.   22. oktoobrist 22. novembrini 1996 ja 25. novembrist 1997 kuni 28. novembrini   oli kaebaja kambris nr 78. Kambri pindala oli 37,6 m2 ja kinnipeetavate arv oli   kümme kuni neliteist. Kambril oli aken mõõtmetega 95 cm korda 175 cm.   Kambris nr 67 viibis kaebaja mitmel ajavahemikul: 22. novembrist 20. detsembrini   1996, 25. detsembrist 1996 2. veebruarini 1997, 11. veebruarist 10. aprillini 1997, 20.   maist 28. oktoobrini 1997, 1. detsembrist 1997 11. veebruarini 1998, 25. veebruarist   30. aprillini 1998 ja 13. juulist 14. juulini 1998. Kambri suurus oli 37,6 m2 ja   kinnipeetavate arv oli kuus kuni neliteist. Kambril oli aken mõõtmetega 95 cm korda   cm.   8. veebruarist 11. veebruarini 1997 oli kaebaja kambris nr 58. Selle suurus oli 34,9   m2 ja kinnipeetavate arv oli üksteist kuni neliteist. Kambril oli aken mõõtmetega 95   cm korda 175 cm.   20. aprillist 20. maini 1997 oli ta kambris nr 50. Kambri suurus oli 35,5 m2 ja   kinnipeetavate arv oli kaheksa kuni neliteist. Kambril oli aken mõõtmetega 95 cm   korda 175 cm.   23. oktoobrist 25. oktoobrini 1997 ja 20. novembrist 25. novembrini 1997 oli   kaebaja kambris nr 131. Selle suurus oli 7,4 m2 ja kinnipeetavate arv kaks kuni kolm.   Kambril oli aken mõõtmetega 95 cm korda 175 cm.   25. oktoobrist 6. novembrini 1997 viibis ta kambris nr 87. Selle suurus oli 36,1 m2   ja kinnipeetavate arv kaksteist kuni neliteist. Kambril oli aken mõõtmetega 95 cm   korda 175 cm .   2. maist 26. maini 1998 hoiti kaebajat kambris nr 64a. Kambri suurus oli 35,8 m2 ja   selles oli kaheksa kuni kaksteist kinnipeetavat. Kambril oli aken mõõtmetega 95 cm   korda 175 cm.   26. maist 13. juulini 1998 oli kaebaja kambris nr 71. Selle suurus oli 38,2 m2 ja   selles viibis kümme kuni neliteist kinnipeetavat. Kambril oli aken mõõtmetega 95 cm   korda 175 cm.   14. juulist 1. septembrini 1998 ja 1. oktoobrist 2. oktoobrini 1998 viibis kaebaja   kambris nr 73. Kambri pindala oli 37,6 m2 ja selles viibis kaksteist kuni neliteist   kinnipeetavat. Kambril oli aken mõõtmetega 95 cm korda 175 cm.   2. oktoobrist 1998 5. veebruarini 1999 hoiti kaebajat kambris nr 72. Kambri suurus   oli 37,9 m2. Kambris viibis kaheksa kuni neliteist kinnipeetavat. Kambril oli aken   mõõtmetega 95 cm korda 175 cm.   Kambris nr 95 hoiti kaebajat mitmel ajavahemikul: 5. veebruarist 8. veebruarini   1999, 20. aprillist 6. maini 1999 ja 14. maist 17. maini 1999. Kambri pindala oli 33,1   m2 ja selles viibis kuus kuni neliteist kinnipeetavat. Selle akna suurus oli 95 cm korda   cm.   (ii) Kartserid, milles kaebajat Keskvanglas hoiti   31. 20. detsembrist 25. detsembrini 1996 distsiplinaarkaristust kandes viibis   kaebaja üksi kartseris nr N-5. Kartseril oli aken mõõtmetega 70 cm korda 150 cm.   10. aprillist 20. aprillini 1997 viibis kaebaja üksi kartseris nr N-8. Selle suurus oli   7,4 m2 ja sel oli aken mõõtmetega 70 cm korda 150 cm.   28. novembrist 1. detsembrini 1997 oli kaebaja üksi kartseris nr N-4. Kartseri   suurus oli 7,4 m2 ja sel oli aken mõõtmetega 70 cm korda 150 cm.   30. aprillist 2. maini 1998 viibis kaebaja üksi kartseris nr 1. Selle suurus oli 7,4 m2   ja sel oli aken mõõtmetega 70 cm korda 150 cm.   3. septembrist 9. septembrini 1999 hoiti teda üksi kartseris nr N-7. Selle pindala oli   7,4 m2 ja sel oli aken mõõtmetega 70 cm korda 150 cm.   (iii) Palatid, milles kaebaja viibis Keskvangla haiglas   32. 6. novembril 1997 määrati kaebaja haiglaravile. Ta viibis vangla haigla palatis   nr 153, mille suuruseks oli 29,4 m2. Palatis oli viis patsienti. Palatil oli aken suurusega   cm korda 165 cm.   Kaebaja veetis mitu ajavahemikku haigla palatis nr 154: 6. novembrist 20.   novembrini 1997, 14. septembrist 1. oktoobrini 1998, 8. veebruarist 20. aprillini 1999   ja 6. maist 14. maini 1999. Palati pindala oli 29.4 m2 ja selles viibis viis patsienti.   Palatil oli aken suurusega 230 cm korda 165 cm.   11. veebruarist 25. veebruarini 1998 oli kaebaja palatis nr 177. Selle pindala oli 26   m2 ja selles viibis neli patsienti. Palatil oli aken suurusega 230 cm korda 165 cm.   17. maist 3. septembrini 1999 ja 9. septembrist 1999 9. märtsini 2000 oli ta palatis   nr 168. Selle palati suurus oli 15.5 m2 ja selles viibis kaks või kolm patsienti. Palatil   oli aken suurusega 230 cm korda 165 cm.   C. Meditsiinilised andmed ja eksperdi järeldused   33. Vastavalt kaebaja meditsiinilistele andmetele oli ta märtsis 1997 terve.   34. 1997. aasta novembris tekkis tal 1994. aastal põetud B- ja C-hepatiidi   komplikatsioonina maksatsirroos. Kaebaja viibis maksakahjustusega Tallinna   Keskvangla haiglas 6. novembrist 20. novembrini 1997.   11. veebruaril 1998 määrati kaebaja taas haiglaravile ja tal diagnoositi B- ja C-   hepatiit. Ta jäi haiglasse 25. veebruarini 1998.   Tema järgmised haiglasviibimise perioodid kestsid 14. septembrist 1. oktoobrini   1998, teadmata kuupäevast oktoobris 6. novembrini 1998 ja 7. maist 14. maini 1999.   35. 1999. aasta mais diagnoositi kaebajal tuberkuloos, mis viis haiglaravini 17.   maist 22. detsembrini 1999. Arstitõendi järgi kannatas ta lisaks ka tsirroosi ning B- ja   C-hepatiidi käes.   36. 2000. aasta märtsis ja septembris läbiviidud uuringud näitasid, et kaebaja ei   vajanud enam eriravi.   37. Pärast kaebaja vabanemist 2000. aasta novembris Murru Vanglast, kus ta oli   karistust kandnud, tegi Tartu Maakonna Vaegurluse Ekspertiisi Komisjon oma 2001.   aasta 28. veebruari otsuses teatavaks, et kaebaja töövõime on langenud 80% võrra.   Töövõimetuse põhjuseks oli üldine haigestumine. Eksperdid hindasid ta teise grupi   invaliidiks. Otsus kehtis kuni 31. märtsini 2002 ja uus eksperthinnang määrati 6.   märtsile 2002.   Otsuse tegemisel tuginesid eksperdid kaebaja tervislikku seisundit puudutavale   informatsioonile, mis pärines kaebaja perearstilt ja Keskvangla haigla poolt esitatud   meditsiinilistest andmetest.   II. PIINAMISE JA EBAINIMLIKU VÕI ALANDAVA KOHTLEMISE VÕI   KARISTAMISE   JÄRELDUSED   TÕKESTAMISE   EUROOPA   KOMITEE   (”PTK”)   38. 1997. juulis toimus PTK esimene külaskäik Eestisse. 30. oktoobril 2002 avaldas   komitee oma külastuse aruande, mis sisaldab järgmisi järeldusi Jõgeva   Politseiprefektuuri arestimaja ja Keskvangla kohta.   “ ...   26. PTK delegatsioon külastas kaheksat politsei arestimaja. Peaaegu kõigis neist valitsesid   äärmiselt halvad kinnipidamistingimused.   ...   30. Väga halvad kinnipidamistingimused ... leiti olevat Jõgeva arestimajades ... Siin olid   kambrid sageli ka ülerahvastatud ja eranditult halvasti varustatud, loomulikku valgust oli vähe või   see puudus üldse ja kunstlik valgus ja ventilatsioon olid sageli murettekitavalt ebapiisavad. ...   Siiski tuleks lisada, et Jõgeva arestimajas kohatud kinnipeetavad väitsid, et selle asutuse   personal teeb kinnipidamistingimuste parandamiseks kõik, mis nende võimuses; näiteks võisid   pereliikmed tuua pakke ükskõik mis ajal (mitte ainult kord nädalas nagu mujal tavaks) ja ilma   seebi või tualettpaberita kinnipeetavaid varustati nende esemetega.   ...   33. Kõigis külastatud arestimajades pani delegatsioon tähele, et riigi poolt kinnipeetavatele   antava toidu kogus on väga kasin. Eranditult oli päevas vaid üks söögikord; see serveeriti   keskpäeval ja koosnes tavaliselt leivast ja supist, millega mõnel juhul kaasnes muna või tükk   vorsti. Hommiku- ja õhtusöök koosnes ainult teest, mida ei serveeritud alati suhkruga ... Mitmes   arestimajas väljendas personal muret ebapiisava toidukoguse üle, kuid lisas, et väga madal   toiduraha ühe kinnipeetava kohta (eeldatavalt 19 krooni Tallinnas ja Tartus, langedes 12 kroonini   Narvas) teeb olukorra parandamise keeruliseks. Ei tulnud üllatusena, et mitmed kinnipeetavad   väitsid, et elavad suuresti pereliikmete toodavast toidust.   ...   ... PTK oli ka mures leides, et mitmed Keskvanglast arestimajja tagasi saadetud   kinnipeetavad väitsid, et nende tuberkuloosiravi katkestati, neid väiteid toetasid mõnes   arestimajas ka meditsiinitöötajad. Selline olukord on äärmiselt ohtlik nii vangidele endile kui ka   ühiskonnale.   38. Kellegi tema vabadusest ilma jätmine toob kaasa vastutuse pidada teda kinni tingimustel,   mis on kooskõlas inimese sünnipärase väärikusega. PTK külastuse jooksul tuvastatud andmed   näitavad, et mis puutub politsei arestimajades hoitavatesse inimestesse, siis Eesti võimud ei täida   seda vastutust. Peaaegu eranditult võib külastatud arestimajades valitsevaid tingimusi kirjeldada   kui ebainimlikke ja alandavaid.   ...   60. PTK delegatsioon uuris lähemalt olukorda Tallinna Keskvanglas, mida peetakse üldiselt   Eesti vanglasüsteemi kõige problemaatilisemaks asutuseks. Vanglate Ameti vanemametnikud   viitasid sellele kui ‘kivile meie kaelas’.   ...   61. Keskvangla täidab peamiselt eeluurimisasutuse funktsiooni terve Eesti jaoks ning selle   juurde kuulub ka riikliku funktsiooniga vanglahaigla. Vangla kolis oma praegusesse asupaika –   vanasse merekindlusesse – kui ajutise lahendusena 1914. aastal. Delegatsiooni informeeriti, et   külastuse hetkel oli selle ametlik mahutavus 1100 (kaasa arvatud 90 haiglavoodit). Külastuse   esimesel päeval viibis asutuses 1271 vangi (nende seas 60 naisvangi, 104 statsionaarset patsienti   haiglas ja 107 süüdimõistetud vangi, kes olid asutusse tööle määratud).   ...   64. Külastuse alguses nimetasid Vanglate Ameti liikmed kolm tõsist probleemi, millega Eesti   vanglasüsteem silmitsi seisab: kasvav kinnipeetavate arv, mis on viinud ülerahvastamiseni;   vangidele mõeldud töö puudus, umbkaudu 80% neist olid töötud; ja probleemid   vanglapersonaliga.   ...   73. Lõpetuseks, kuigi Keskvangla olukorda käsitletakse selles aruandes eraldiseisvana, peab   PTK juba siinkohal rõhutama, et paljud selles asutuses viibivad vangid kannatavad hulga   negatiivsete faktorite käes – ülerahvastatus, halvad hügieenitingimused, vaesunud režiim – mida   võib kindlasti kirjeldada kui ebainimlikku ja alandavat kohtlemist.   74. Eeluurimisvangide tingimused Keskvanglas olid talumatud.   Kõigepealt, vange hoiti kohutavalt ülerahvastatud tingimustes; enamiku eeluurimisvangidepuhul   ei järgitud isegi seda tagasihoidlikku Eestis kehtivat standardit, mille kohaselt tuleb igale   kinnipeetavale võimaldada 2,5 m² suurune. Näiteks kasutati 35 m² suuruseid kambreid 18 või   rohkem vangi kinnipidamiseks; ühes säärases vastuvõtuosakonna kambris viibis 28 hiljuti   vanglasse saabunud vangi. Delegatsioon leidis ka, et 15 m² suurustes kambrites hoitakse korraga   kuute vangi (naisteosakonnas). Ära tuleb märkida ka vangla 7. osakonnas asuvad 12 kambrit,   millest igaühe pindala on 3,3 m². Enamikus neist oli vaid üks elanik, kuid mõnes oli kaks   kinnipeetavat. PTK arvates ei ole nii väike kamber sobilik isegi ühe vangi majutamiseks,   rääkimata siis veel kahest.   Paljudes kambrites oli peale narivoodite vähe ruumi muu mööbli jaoks; parimal juhul olid   olemas laud ja taburetid. Tõepoolest, eluruumiga oli nii kitsas, et mõnes kambris ei olnud   kinnipeetavatel isiklikku voodit ja pidid seetõttu kordamööda magama. Kõigis kambrites oli   olemas tualettruum ja kraanikauss. Siiski ei olnud tualettruum eraldatud ja vangid pidid leppima   ajutiste kardinatega, et tagada kasvõi vähenegi privaatsus; enamgi veel, kambrites asuvad käimlad   olid sageli väga halvas olukorras ja mustad, täpselt nagu ka kambrid ise.   Enamusse kambreist pääses ainult piiratud hulgal loomulikku valgust – kambrite aknad olid tihti   väikesed ja/või varjatud või kaetud – ja ventilatsioon oli halb. Mis puutub 3,3 m² kambritesse 7.   osakonnas, siis nendes ei olnud üldse aknaid; järelikult puudus seal ka ligipääs loomulikule   valgusele ja ventilatsioonile. Enamgi, oli kuulda väiteid, et vangla küttesüsteem ei ole Eesti   talvedele vastav.   75. PTK-le valmistas muret ka tähelepanek, et paljudele eeluurimisvangidele valmistas raskust   isikliku hügieeni eest hoolitsemine. Sellise olukorra põhjustasid kaks faktorit: vangid olid ise tihti   vaesed ning nad ei saanud peaaegu mingisugust abi vanglalt.   Pesupulber oli ainus toode, mida vangidele kambris võimaldati ning seep oli kättesaadaval vaid   iganädalase duši ajal. Ilma raha ja oma perekondade abita vangid pidid lootma kaasvangide   lahkusele saamaks selliseid tooteid nagu tualettpaber, seep ja hambapasta. Seda olukorda panid   eriti pahaks Keskvangla naisvangid, kes kaebasid, et pidid isegi hügieenisidemeid ise kaltsudest   tegema.   Vangidele, kel polnud endal korralikke riideid, ei osutatud mingisugust abi.   76. Ülalkirjeldatud laiduväärseid materiaalseid tingimusi raskendas kõige puudumine, mis   kasvõi veidi režiimi meenutaks. Peamine – praktiliselt ainus – kambriväline tegevus koosnes   ühest tunnist väljas viibimisest päevas. Kinnipeetavad tegid harjutusi väikeste rühmadena,   ruumides, mis ei olnud piisavalt suured, et võimaldada neil end füüsiliselt rakendada. Harjutuste   tegemise ajal mängiti valju muusikat, ilmselt selleks, et takistada erinevatesse aedadesse   paigutatud kinnipeetavate omavahelist suhtlemist. Ainus teine regulaarne kambriväline tegevus   oli iganädalane 20-minutiline duši all käimine. Sugulaste või sõprade külastuseks oli vajalik   vastava uurimisorgani luba ning neid tuli ilmselt ette väga harva.   Mis puutub kambrisisesesse tegevusse, siis see piirdus ajalehtede ja raamatute lugemisega.   Lühidalt öeldes elasid Keskvanglas kinnipeetavad eeluurimisvangid monotoonset ja eesmärgitut   elu, olukord, mis võis kesta kuid ja kohati ka aastaid.   ...   99. Keskvangla meditsiinitöötajad väljendasid muret sagenevate tuberkuloosijuhtumite pärast.   Võttes arvesse olemasolevat informatsiooni tuberkuloosi sagedase esinemise kohta Eesti   vanglates, kaldub PTK nõustuma, et on põhjust tõsiselt mures olla. Ravimata tuberkuloos on   tõsine eluohtlik haigus; vangla juhtkonnal lasub selge kohustus tagada haiguse avastamiseks   vajalikud vahendid ning võimaldada ravi.   Praegu kasutusel olevad sõeluuringu protseduurid (s.t kopsupiirkonna röntgenuuring vanglasse   saabumisel ja iga kuue kuu tagant) on tõhusad kopsutuberkuloosi juhtumite avastamisel. Siiski,   arvestades tuberkuloosijuhtude esinemise sagenemist, oleks kasulik mõelda tundlikuma   avastamistehnika   kasutuselevõtule;   kasutades   lisaks   röntgenuuringule   tuberkuliini   nahatundlikkustesti (nagu näiteks Mantoux test). Nende kahe tehnika kombineerimine aitaks   avastada rohkem tuberkuloosijuhtumeid, eriti haiguse algstaadiumis. Enamgi, pidades silmas   suurt nakatumise riski kinnipidamise ajal politsei arestimajades (kus tingimused on soodsad õhus   edasi kanduvale nakkusele), oleks väga soovitav läbi viia tuberkuloosi avastamise protseduur   kinnipeetava vabadusekaotuse algstaadiumis.   ...   101. B-hepatiidi edasikandumine kinnipeetavate seas valmistas samuti Keskvangla   meditsiinitöötajatele muret; nad väitsid, et nende meelest toimub nakatumine mittesteriilsete   tätoveerimissüstalde kasutamise või kinnipeetavate vahelise suguühte kaudu.   ...   Vangla haigla tagab haiglaravi, sealhulgas mitmete kirurgiliste ja mittekirurgiliste   protseduuride teostamise, kõikide Eesti vanglate kinnipeetavatele.   Haiglal oli piisavalt tervishoiupersonali, koosnedes neljateistkümnest arstist ja kahekümne   kuuest meditsiiniõest; nad kõik töötasid haiglas täiskohaga ja vahetustega süsteem aitas neil   tagada 24-tunnilist hädaabiteenistust. Enamgi, meditsiinitöötajad olid vajalikult koolitatud ja   näisid olevat pühendunud patsientidele ebasoodsates tingimustes parima võimaliku ravi   tagamisele. Lisada tuleb, et arstitoimikuid ja patsientide ravikaarte hoiti hästi.   ...   105. Vaatamata meditsiinitöötajate jõupingutustele oli haigla materiaalne olukord selline, et ravi   oli tõsiselt ebakvaliteetne. Haigla oli ülekoormatud (150 patsienti teoreetiliselt 90 koha peal) ja   halvas seisukorras.   Näiteks viibis 27 m² tubades kuni kaheksa patsienti, loomulik valgus peaaegu puudus ja   ventilatsioon oli ebapiisav. Üldisemalt, hoone tervikuna oli lagunevas olukorras (kooruv krohv ja   värv, katkised aknad, vildakad uksed katkiste pealispindadega ning potentsiaalselt ohtlikud   elektrijuhtmed- ja seadmed), mistõttu oli seda peaaegu ilmvõimatu puhastada ja desinfitseerida   vastavalt haiglastandarditele.   Patsientide tubades puudus kutsungisüsteem; vanglaametnikud hoidsid tube lukus, takistades sel   moel tervishoiupersonali ligipääsu haigetele.     106. Ülalkirjeldatud olukorra negatiivseid mõjusid patsientide eludele halvendas veelgi asjaolu,   et patsientidel, väljaarvatud tuberkuloosihaiged, ei võimaldatud mingit välist liikumist või muid   tegevusi (lugemine, mängud, lõõgastus).   107. Mis puutub kopsutuberkuloosi ravi vajavatesse kinnipeetavatesse, siis neid hoiti ja nende   eest hoolitseti sarnastel tingimustel kui need, mida on kirjeldatud ülal 105. punktis.   Konkreetsemalt, neid hoiti ülerahvastatud halvasti ventileeritud tubades. Nende olukord erines   teiste patsientide omadest vaid selle poolest, et neile võimaldati iga päev kaks tundi väljas   liikumist ja nad olid täiendaval dieedil.   PTK on märkinud, et külastuse ajal oli tuberkuloosipatsientide majutamiseks valmis seatud neli   lisaruumi, kuid neid ei olnud veel kasutusse võetud. Tundus, et need pakuksid palju paremat   ravikeskkonda: nad olid avarad ja neil oli hea juurdepääs loomulikule valgusele ja   ventilatsioonile.”   39. Oma vastuses PTK 1998. aasta juunis esitatud aruandele väitis riik Keskvangla   üldtingimuste ja selle tulevikuga seoses järgmist:   “Eeluurimisvangide arvu Keskvanglas saab vähendada ainult nende üleviimisega Tallinna   Vanglasse, mis on ehitatud vastavalt kaasaegsetele standarditele. Seda saab teha vaid teatud   ulatuses. Tallinna Vangla eeluurimisosakonnas hoitakse ühes kambris ruumipuuduse tõttu kuni   viit inimest.   Keskvangla kambrid, millest kinnipeetavad Tallinna Vanglasse üle viiakse, jäävad kasutusse ja   selle tulemusena väheneb ülerahvastatus teistes kambrites. Plaanis on väiksemate kui 6 m²   suuruste kambrite lõhkumine ja nende kasutamine lõpetatakse peagi.   Keskvanglas valitsevaid üldtingimusi parendatakse sammhaaval vastavalt ressurssidele, mida   hetkel napib.   • Käesoleval hetkel on igal kinnipeetaval oma madrats;   • Ajavahemikus 1997. aasta augustist 1998. aasta aprillini remonditi 19 kambrit. Eelmiseks   talveks valmistumise käigus parandati küttesüsteemi 27 kambris;   • 1997. aasta juulis avati haigla tuberkuloosiosakonnas 4 uut palatit; hetkel (vastavalt plaanile)   remonditakse ülejäänud tuberkuloosipalateid ja kirurgiaosakondi;   • 1997. aasta neljandas kvartalis avati tuberkuloosiosakonnas saun ja ehitati ruum pikaajalisteks   kokkusaamisteks. Samuti avati kinnipeetavatele sisevõimla;   • 1998. aastal remonditi desinfektsioonikambrit, kööki ja abiruume (nõudepesuruumi, laoruumi   ja koridori).   ...   Eesti Vanglate Amet on seisukohal, et Keskvangla tuleks sulgeda, kuna hoone ei sobi selleks   otstarbeks. See ehitati merekindluseks ja võeti vanglana kasutusele 1914. aastal. Samuti on   kindlaks tehtud, et majanduslikult ei too Keskvangla käigushoidmine mingit kasumit. Selle   põhjused on:   • hoone arhitektuuriline asetus on ebapraktiline (suured kambrid, ebapiisav valgustus kambrites,   jne)   • tehnilised vahendid (veevärk, kanalisatsioon ja keskküttetorustik) on hooletusse jäetud ja   nende asendamine oleks liiga kulukas   • puudub korralik ventilatsioon   • hoones valitseb pidev niiskus ja rõskus kuna vangla asub mere ääres.   Vajalik on praegu Keskvanglas kinnipeetavate vangide ümberasustamine. Sel põhjusel on kavas   ehitada uus vangla Tartusse. Riik otsustas 12. mail 1998 leida selleks vajalikud vahendid ja ehitus   algab peagi.”   40. 2003. aasta septembris tegi PTK oma viimase külaskäigu Eestisse ja selle   jooksul inspekteeriti ka Jõgeva arestimaja. 27. aprillil 2005 avaldas PTK selle   külastuse kohta käiva ettekande. Ettekanne sisaldab järgmisi olulisi järeldusi:   “ ...     26. Materiaalsed tingimused, milles kinnipeetavaid (politseivalve all, eeluurimisvange või   süüdimõistetuid) hoiti teatud arestimajades, sealhulgas Kohtla-Järve ja Narva arestimajades, olid   kohutavad; tingimused olid endiselt väga kehvad ka Jõgeval.   Kinnipeetavaid hoiti luku taga 24 tundi päevas – ilma mingisuguse väljas liikumiseta –   kambrites, mis olid räpased, halvasti valgustatud (ilma mingi ligipääsuta loomulikult valgusele ja   halva kunstliku valgusega) ja tõsiselt ülerahvastatud (kuni 15 inimest 15 m² suuruses kambris).   [Joonealune märkus nr 18: Paljudel juhtudel ületas arestimajade ülerahvastatuse tase 2003. aasta   septembris tegelikult seda taset, mille PTK tuvastas 1997. ja 1999. aastal.] Eraldamata   tualettruumid – kus inimesed pidid kasutama käimlat oma kambrikaaslaste juuresolekul –   halvendasid juba niigi väga halba ventilatsiooni, muutes niigi rõske õhu iiveldamaajavaks.   Paljudel juhtudel ei olnud inimestele antud madratseid ja tekke ning neil puudusid isiklikud   esmased hügieenitarbed. Viletsate materiaalsete tingimuste ja vaese režiimi kogumõju võib vabalt   kirjeldada kui ebainimlikku ja alandavat. Sellist olukorda halvendas asjaolu, et inimesi hoiti   säärastes tingimustes pikkade perioodide vältel (s.t kuni kolm kuud ja kohati isegi kauem).   ...   28. Kehv olukord – 24-tunnine kambrisse lukustatus – oli standardiks iga arestimajas   kinnipeetava puhul. Kuuest delegatsiooni poolt külastatud arestimajast oli Jõgeva arestimaja   ainus, kus kinnipeetavatele pakuti võimalust õues liikuda, kuigi ainult umbes kaks korda nädalas.   Isegi kui vastav asutus oli varustatud hooviga, toodi põhjuseks personalinappust, miks   kinnipeetavatele ei võimaldata õues viibimist. Tartu arestimaja 6 m² suuruste ‘hoovide’ lubatud   laiendamine polnud aset leidud ning need seisid kasutamata.   Mis puutub kontakti välismaailmaga, siis Tallinna arestimaja kodukord lubas ühe kahetunnise   külastuse nädalas. Siiski, paljud kinnipeetavad teistes arestimajades kaebasid, et neile lubati vaid   üks 15-minutiline külastus kuus.   ...   53. Üldisemalt on PTK tähele pannud, et Eestis on ühele eeluurimisvangile mõeldud kogupind 3   m². Selline keskmine ei kujuta endast rahuldavat eluruumi; komisjon soovitab Eesti võimudel   püüda saavutada vähemalt 4 m² suurune ruumipinna standard ühe vangi kohta mitme   kinnipeetavaga kambris ning selleks võimaluste arvutamine sellest lähtuvalt.   ...”   ÕIGUSKÜSIMUSED   I VÄIDETAV KONVENTSIOONI ARTIKLI 3 RIKKUMINE   41. Kaebaja kaebas, et tema kauakestev kinnipidamine eeluurimisvangla halbades   tingimustes, mis põhjustasid maksahaigust ja tuberkuloosi, kujutab enesest   kohtlemisviisi, mis on vastuolus konventsiooni artikliga 3. Enne vanglasse karistust   kandma saatmist oli teda umbes kolm aastat ja seitse kuud hoitud eeluurimisvanglas.   Teda oli peaaegu viis kuud hoitud Jõgeva arestimajas ja 38 kuud Keskvanglas (kaasa   arvatud kümme kuud Keskvangla haiglas).   A. Poolte väited   1. Valitsus   42. Valitsus väitis, et Keskvangla ja Jõgeva arestimaja tingimusi ei saa võtta kui   ebainimlikku või alandavat kohtlemist. Valitsus tunnistas, et olud olid majanduslikel   põhjustel problemaatilised, aga kinnitas, et riik on olukorra parandamiseks teinud   kõik, mis võimalik. Kindlasti polnud eesmärgiks põhjustada kaebajale füüsilisi ega   vaimseid kannatusi.   Valitsus märkis, et Keskvangla kambrid olid kavandatud mahutama kuni kuusteist   inimest. Siiski, vaatamata Keskvangla suurele kinnipeetavate hulgale, ei olnud neid   kambreid, millele kaebaja viitas, kunagi maksimaalselt täidetud – kõige rohkem oli     kambris olnud neliteist kinnipeetavat ja igal ajal oli kinnipeetavatele tagatud seaduses   sätestatud ruum (2 m2).   Igas kambris, milles kaebaja viibis, oli olemas aken; kambrid olid ventileeritud ja   aknaid oli võimalik avada.   43. Valitsus väitis, et pärast PTK külastust 1997. aastal on olukord Keskvanglas   märgatavalt paranenud. Läbi on viidud laialdane remont, suurem osa küttesüstemist   on välja vahetatud ja vangide arvu vähendatud. Vangla haigla, kus kaebaja oli veetnud   märkimisväärse osa oma karistusajast ja kus olud olid märgatavalt paremad kui   ülejäänud vanglas, oli remonditud 1997.-1998. aastal ja 1999. aastal lisati uued   ruumid 50 lisavoodikohaga. Rõhutati, et 1992. aastal alanud ja uute hoonete ehitamist   hõlmavat vanglasüsteemi reformi ei ole võimalik teostada üleöö ja see nõuab   märkimisväärsete ressursside olemasolu.   44. Mis puutub kaebaja tervislikku olukorda, siis väitis Valitsus, et kaebajal oli   olnud ligipääs professionaalsele arstiabile ravimaks maksahaigusi ja tuberkuloosi,   millest ta on edukalt paranenud. Vastavalt meditsiinilistele andmetele olid kaebajal   maksaprobleemid juba enne vangistust. Tervise nõrgenemine selle tulemusena muutis   ta tõenäoliselt vastuvõtlikumaks tuberkuloosile. Ei ole siiski tõenäoline, et kaebaja sai   nakkuse mõnelt kaaskinnipeetavalt, kuna kõik Keskvangla kinnipeetavad läbivad   vanglasse tulles röntgenuuringu, mida hiljem korratakse kaks korda aastas.   45. Valitsus väitis ka, et kinnipidamistingimused ei saanud mingil moel põhjustada   kaebaja terviseprobleeme. Kaebajal oli tervisega probleeme olnud alates 1994. aastast,   kui ta nakatus B- ja C-hepatiiti. Ühtki põhjendatud seost tema kinnipidamise või   vangla olukorra ja tema haiguse vahel ei eksisteeri. Vanglas oli ta saanud head ravi,   mis oli tema tervislikku seisundit parandanud.   Isegi eeldusel, et kaebaja kinnipidamine kahjustas tõsiselt tema tervist. oli Valitsus   seisukohal, et haiguste levimine kinnipeetavate hulgas oli olnud teatud ulatuses   vältimatu, olenemata sellest, kui head olid kinnipidamistingimused või milliseid   ennetusmeetmeid rakendati. Igal juhul oli vangla juhtkond võtnud tarvitusele   mõistlikud ja piisavad meetmed ennetamaks tuberkuloosi levimist kinnipeetavate   hulgas; nende hulka kuulusid ka röntgenuuringud ja vajaduse korral kohene ravi   vangla haiglas.   Enamgi, Valitsus märkis, et kaebaja invaliidsust tunnistav tõend kehtis 28.   veebruarist 2001 31. märtsini 2002 ning et ei eksisteerinud mingisugust   informatsiooni tema võimetuse kohta töötada pärast viimatinimetatud kuupäeva.   46. Samuti väitis Valitsus, et kaebajale on kahel varasemal juhul mõistetud   vanglakaristus. Oma teist karistust oli ta kandnud 1992. aastast 1996. aasta märtsini.   2. Kaebaja   47. Kaebaja väitis, et Valitsuse seisukohad kajastasid pigem vangistusasutuste   teoreetilisi kui tegelikke kinnipidamistingimusi, mis olid olnud talumatud nii   Keskvanglas kui ka Jõgeva arestimajas. Teda hoiti nendes tingimustes kolm aastat ja   seitse kuud, mille jooksul tekkisid tal suured probleemid tervisega. Kuni 1997. aasta   novembrini oli ta olnud suhteliselt terve. Eksisteeris otsene põhjuslik seos   kinnipidamistingimuste ja tema terviseprobleemide vahel.   48. Kaebaja väitis, et tal ei olnud võimalik uuendada talle pärast vanglast   vabanemist antud invaliidsustõendit, kuna kokkulepitud uue uuringu kuupäevaks oli   ta jälle vahi alla võetud.   B. Kohtu hinnang     49. Nagu kohus on mitmel korral märkinud, rõhutab konventsiooni artikkel 3 üht   demokraatliku ühiskonna kõige põhilisemat väärtust. See keelab mistahes tingimusel   piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistuse, olenemata   asjaoludest ja kannatanu käitumisest (vt Labita vs. Itaalia [suurkoda], nr 26772/95,   punkt 119, EIÕK 2000-IV). Siiski, väärkohtlemine peab olema minimaalse   tõsidusastmega, et kuuluda artikli 3 kehtivusalasse. Selle minimaalse tõsidusastme   hindamine on suhteline; see sõltub kõikidest kohtuasja oludest, nagu halva kohtlemise   kestus, selle füüsiline ja vaimne mõju. Mõningatel juhtudel sõltub see kannatanu   soost, vanusest ja tervislikust seisundist (vt Valašinas vs. Leedu, nr 44558/98, punkt   101, EIÕK 2001-VIII).   50. Kohus on järjekindlalt rõhutanud, et kaasnenud kannatused ja alandus peavad   igal juhul ületama selle kannatuste ja alanduse astme, mida seostatakse seadusliku   ravi või karistusega. Isiku tema vabadusest ilmajätmise meetmed võivad sageli   sisaldada sellist faktorit. Siiski ei saa öelda, et eeluurimisvangistus iseenesest tõstatab   küsimuse konventsiooni artikli 3 raames. Samuti ei saa kõnealust artiklit tõlgendada   kui üldiste kohustuste sätestamist kinnipeetava vabastamiseks tervislikel põhjustel või   tema paigutamiseks tsiviilhaiglasse, et võimaldada tal saada teatud liiki arstiabi.   Sellele vaatamata peab riik garanteerima, et isikut peetaks kinni inimväärikust   austavates tingimustes, et meetme rakendamise viis ega meetod ei põhjustaks talle   kannatusi ega raskusi, mis ületaksid kinnipidamisega kaasneva vältimatu   kannatustaseme ja et, võttes arvesse vangistuse praktilisi nõudeid, oleksid tema tervis   ja heaolu piisavalt kindlustatud (vt Kudła vs. Poola [suurkoda], nr 30210/96, punktid   92–94, EIÕK 2000-XI). Kinnipidamisolude hindamisel tuleb arvesse võtta nende   olude ja kaebaja poolt esitatud süüdistuste kogumõjusid (vt Dougoz vs. Kreeka, nr   40907/98, punkt 46, EIÕK 2001-II). Samuti tuleb arvesse võtta ajavahemikku, mille   vältel kinnipeetavat vastavates tingimustes hoiti (vt Kalashnikov vs. Venemaa, nr   47095/99, punkt 102, EIÕK 2002-VI ja Kehayov vs. Bulgaaria, nr 41035/98, punkt   64, 18. jaanuar 2005).   51. Käesoleva juhtumi puhul märgib kohus esiteks, et enne kui kaebaja saadeti   Murru Vanglasse karistust kandma, hoiti teda vahi all umbes kolm aastat ja seitse   kuud. Sellest peaaegu viis kuud hoiti teda Jõgeva arestimajas. Ta veetis umbkaudu 38   kuud Keskvanglas, sealhulgas umbes kümme kuud Keskvangla haiglas (vt punktid   17–19 eespool). Tema kaebused puudutavad tema kinnipidamist Keskvanglas ja   Jõgeva arestimajas.   52. Kohus palus osapooltel esitada lisainformatsiooni kinnipidamiskambrite   suuruse ja neis kaebaja kinnipidamise ajal hoitud kinnipeetavate hulga kohta. Kohus   märgib, et Jõgeva arestimajas elas umbkaudu 11 m2 suuruses kambris keskmiselt neli   või viis kinnipeetavat (vt punktid 20 ja 24 eespool).   Nende kambrite asustustihedus, kus kaebaja Keskvanglas olles viibis, varieerus   märgatavalt. Valitsuse väidete kohaselt jäi nende kambrite suurus, kus kaebajat   Keskvanglas viibimise ajal hoiti, tavaliselt 33 m2 ja 39 m2 vahele. Kaebaja väidete   kohaselt elas tema kambris kaks kuud seitseteist kinnipeetavat. Seitsmeteistkümne   kuu jooksul oli see arv viisteist ja seitsme kuu jooksul neliteist (vt punkt 22 eespool).   Kuigi Valitsuse poolt esitatud andmed kambrite suuruse ja kaebaja ühes või teises   kambris viibimise aja kohta olid väga täpsed, esitasid nad siiski ainult piirid, mille   vahele kinnipeetavate arv erinevates kambrites jäi (tavaliselt umbes kuus, kaheksa,   kümme või kaksteist ja neliteist) ja ei viidanud, kui kaua oli kinnipeetavaid kambris   neliteist ja millistel ajavahemikel oli see arv vähem kui neliteist (vt punkt 30 eespool).   Kohus leiab, et Valitsuse võimetusest esitada antud asjaolu kohta täpsemat   informatsiooni, võib õigustatult teha järeldusi. Kuigi ei ole võimalik määratleda täpset     ruumi hulka, mis antud kambrites iga kinnipeetava kohta kogu selle aja jooksul oli,   märgib kohus, et isegi Valitsuse andmetele tuginedes esines perioode, mil vastava   ruumi suurus oli vaid 1,81 m2 Jõgeval ja 2,36 m2 Keskvanglas (vt punktid 24 ja 30   eespool). Peale selle võtab kohus arvesse PTK ettekandes toodud järeldusi, mille   kohaselt olid Jõgeva arestimaja ja Keskvangla kambrid tihti ülerahvastatud (vt punkt   eespool). Eeltoodu taustal leiab kohus, et on „väljaspool kahtlust”, et kaebajat hoiti   ülerahvastatud tingimustes suurema osa tema eeluurimisvangistuse perioodist   Keskvanglas ja Jõgeva arestimajas.   Pealegi, vastupidiselt Valašinase juhtumile, ei kompenseeritud kõnealusel juhul   kinnipeetavatele nappi ruumipinda võimalusega nautida vabadust või liikumist   päevasel ajal magamisruumidest väljaspool (vt Valašinas, viidatud eespool, punkt   107). Käesoleval juhul hoiti kaebajat lukustatud kambris ja teda ei lubatud kambrist   välja rohkem kui üheks tunniks päevas (vt punktid 21, 23, 25 ja 38 eespool).   Kohus leiab, et ruumipuudus kambrites koos piiratud liikumisvabadusega   väljaspool kambrit ja selle ajavahemiku pikkusega, mil kaebaja neis tingimustes elas,   kujutab endast tõsist faktorit, mida tuleks arvesse võtta määratlemaks, kas   vaidlusalused kinnipidamisolud olid artikli 3 seisukohast “alandavad” (vt kohtuotsust   asjas Karalevičius vs. Leedu, nr 53254/99, punktid 36-39, 7. aprill 2005, koos edasiste   viidetega).   53. Kohus märgib, et ülalmainitud faktor tekkis halbade tingimuste tagajärjel neis   kinnipidamisasutustes, kus kaebajat hoiti.   Kaebaja väitis, et kambrid Jõgeva arestimajas olid äärmiselt mittesanitaarsed, neis   puudus ventilatsioon ja neil oli vaid üks väike aken; puudus korralik mööbel. Süüa   anti vaid 1 kord päevas. Keskvanglaga seoses väitis ta, et kambrites ei olnud värsket   õhku ja loomulikku valgust; toit oli olnud halva kvaliteediga. Kartserid olid olnud   külmad ja niisked ja rotid olid tualetina kasutatavast august välja roninud (vt punktid   20–22 eespool).   Valitsus lükkas kaebaja väited selles osas vaid osaliselt ümber. Täpsemalt, Valitsus   väitis, et Jõgeva arestimaja kambritel olid suured klaasaknad, kuigi enamikus   kambritest olid need turvalisuse eesmärgil kinni müüritud, ning et iga päev oli kolm   söögikorda, millest kahel serveeriti sooja toitu. Mis puutub Keskvanglas valitsenud   oludesse, siis möönis Valitsus, et loomulik valgustus oli olnud ebapiisav, kuigi   värskest õhust ei olnud puudust ja küttesüsteemi oli enamikus kambritest remonditud   1997.-1998. aastal. Toidu kvaliteeti kontrollisid regulaarselt meditsiinitöötajad ja   haigla juhtkond (vt punktid 23 ja 25 eespool).   Kohus peab võtma arvesse PTK 1997. aasta ettekandes sisalduvat Jõgeva   arestimaja ja Keskvangla kambrite tingimuste hinnangut. Vastavalt ettekandele olid   kambrid Jõgeva arestimajas halvasti varustatud, oli vähe loomulikku valgust või see   puudus üldse ning kunstlik valgustus ja ventilatsioon olid sageli “murettekitavalt   ebapiisavad”. Toidukogused olid kasinad. Keskvangla suhtes, kus kaebaja veetis   suurema osa oma eeluurimisvangistusest, toodi ettekandes esile, et   hügieenitingimused olid halvad, kambrite seadmed olid väga halvas olukorras ja   mustad, juurdepääs loomulikul valgusele piiratud ja ventilatsioon ebapiisav. Valitses   kehv olukord. PTK kirjeldas tingimusi Eesti politsei arestimajades ja Keskvanglas kui   ebainimlikke ja alandavaid (vt punkt 38 eespool). Selles kontekstis võtab kohus   arvesse Valitsuse selgituse, et kinnipidamistingimused olid problemaatilised   majanduslikel põhjustel ning et Keskvangla lõpetas 2002. aastal tegevuse, kuna   hoonet ei peetud vanglale sobivaks (vt punktid 28 ja 42 eespool).   54. Lisaks märgib kohus, et kaebajal diagnoositi tuberkuloos rohkem kui kaks   aastat peale vahi alla võtmist ja seetõttu tundub väga tõenäoline, et ta nakatus     kinnipidamisasutuses viibimise ajal. Kuigi see asjaolu iseenesest ei viita artikli 3   rikkumisele, arvestades eriti, et kaebaja sai ravi (vt, vajalike kohandustega, Khokhlich   vs. Ukraina nr 41707/98, 29. aprill 2003), peab kohus seda siiski kaebaja üldiste   kinnipidamisolude iseloomulikuks faktoriks.   55. Lõpetuseks, mis puudutab Valitsuse väiteid, et riigiorganitel ei olnud kavas   kaebajale ei füüsilisi ega vaimseid kannatusi põhjustada, kordab kohus, et kuigi   küsimus, kas kohtlemise eesmärk oli kannatanu häbistamine või alandamine on   asjaolu, mida tuleb arvesse võtta, ei saa taolise eesmärgi puudumine välistada artikli 3   rikkumist (vt Peers vs. Kreeka, nr 28524/95, punkt 74, EIÕK 2001-III ja Kalashnikov,   viidatud eespool, punkt 101).   56. Eelmainitu valguses võtab kohus arvesse, et eespool kirjeldatud kaebaja   kinnipidamise asjaolud, eriti ülerahvastamine, ebapiisav valgustus ja ventilatsioon,   üldine kehv olukord, halvad hügieenitingimused ja kambrite halb seisukord,   kombineerituna kaebaja tervisliku seisundi ja ajavahemikuga, mille kestel teda   säärastes tingimustes hoiti, olid piisavad põhjustamaks kannatusi ja raskusi, mis   ületasid kinnipidamisega kaasneva vältimatu kannatustaseme.   57. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et tegemist on konventsiooni artikli 3   rikkumisega.   II. KONVENTSIOONI ARTIKLI 41 KOHALDAMINE   58. Konventsiooni artiklis 41 sätestatakse:   „Kui kohus leiab, et konventsiooni või selle juurde kuuluvaid protokolle on rikutud ja Kõrge   Lepinguosalise siseriiklik õigus lubab ainult osalist hüvitust, võib kohus vajadusel määrata   kahjustatud poolele õiglase hüvituse.”   A. Kahjutasu   59. Kaebaja ei esitanud mingisugust nõuet kulude hüvitamiseks, kuid nõudis üks   miljon eurot hüvituseks kinnipidamistingimuste põhjustatud kannatuste ja hädade   eest, mis rikkusid ta tervise.   60. Valitsus ei esitanud nõude kohta märkusi.   61. Kohus leiab, et kaebaja on konventsiooni artikli 3 rikkumise tulemusena   kannatanud mittevaralist kahju. Otsustades õiglastel alustel ja võttes arvesse   käesoleva kohtuasja olusid, mis hõlmavad suhteliselt pikka kinnipidamisperioodi   alandavates tingimustes, mõistab kohus kaebajale 3000 eurot mittevaralise kahju eest,   lisaks võimalikud maksud, mida võidakse sellelt summalt võtta.   B. Viivis   62. Kohtu arvates on sobivaks viivisemääraks Euroopa Keskpanga laenuintressi   piirmäär, suurendatuna kolme protsendipunkti võrra.   SELLEST LÄHTUVALT KOHUS ÜHEHÄÄLSELT:   1) leiab, et konventsiooni artiklit 3 on rikutud;   2) leiab, et:   a) kostjariik peab kolme kuu jooksul pärast konventsiooni artikli 44 lõike 2 kohast   kohtuotsuse lõplikuks muutumist maksma kaebajale 3000 (kolm tuhat) eurot   mittevaralise kahju eest, mis arvutatakse ümber Eesti kroonidesse maksmispäeval   kehtiva vahetuskursi alusel, lisaks võimalikud maksud, mida võidakse sellelt   summalt võtta,     b) eespool nimetatud kolmekuulise tähtaja lõpu ja tasumise vahelise aja eest tuleb   maksta lihtviivist eespool nimetatud summalt määra järgi, mis vastab Euroopa   Keskpanga laenuintressi piirmäärale, suurendatuna kolme protsendipunkti võrra   3) jätab rahuldamata ülejäänud osa kaebaja nõudest õiglase hüvituse saamiseks.   Koostatud inglise keeles ja tehtud teatavaks kirjalikult 8. novembril 2005 EIÕK   reglemendi 77. reegli punktide 2 ja 3 kohaselt.   Michael O’Boyle   sekretär   Nicolas Bratza   esimees   17